Kas pollaritel enam tõesti midagi kasulikku teha pole, kas kõik vargad_pätid_kaabakad ja autoroolis kihutajad on juba kinni püütud? jne jne. Suurem osa reageerijatest olid just sellise suhtumisega. Ok, oli ka teistlaadi mõtteid stiilis, et politsei ei tee ju seadusi ja, mis seal siis imelikku on, kui rattur pimedas nähtav oleks jne
Mulle millegipärast meenus anekdoot, kus perekond paadikesega jõe peal. Oh imet, tõmbavad lupsti kuldkala välja. See võrukael paneb loomulikult oma tavalise loo repeat-i peale. Laske mind ainult vabadusse, täidan punktipealt teie kolm misiganes soovi. Perepeal tõmbab kohe filmi käima, loomulikult laseb õnnetooja vette. Samal ajal jõuab perepoeg oma salasoovidele detsibellid taha installida: "Hamstrit tahan!". Isa: "Per*e see hamster!", millele järgneb ema agooniaeelne karjatus: "Võtke välja! Võtke välja!"
Kõik tahavad justkui head, aga välja tuleb ikka nii nagu alati :)
Ok, ei lahmi, süveneme veidike.
Uuest liiklusseadusest loeme:
§ 87. Jalgrattale esitatavad nõuded
(1) Jalgrattal ja pisimopeedil peab olema:
1) töökorras pidur ja signaalkell;
2) ees valge ja taga punane ning vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur.
Pidurid korda. Loomulik. Keegi ei vaidlusta. Signaalkella juurde tuleme veel tagasi. Järgmisena võtame helkurid.
Ausalt öeldes esindan ma siin eelkõige liibuvates pükstes lükramehi. Võidusõiduratastega. Just see seltskond, kes helkuriteemale kõige rohkem vastu punnib. Esmapilgul õigustusega. Tavakruisijad tõenäoliselt vaatavad oma ratast ja no pole varem isegi märganud, aga siin ju kõik helkurid omal kohal, millest see paanikaosakond ? :) Eks võttis ennast ka korra nõutuks, et kas ma tõesti pean oma udupeene elektroonilise käiguvahetajaga 6,4kg kaaluva ratta kodaratesse mingisugused plastmassmonstrumid külge kruvima. Paljud meist on valmis hinge hinda maksma, et järjekordne mõni gramm vähem kaaluv jupp ära vahetada ning siis tuleb keegi ja ütleb, et vot paned nüüd sellised jurakad kodaratesse lisaraskuseks. Mismõttes? Aerodünaamikast rääkimata.
Pagan, loen veel seadust, kodaratest ei räägi ju keegi. Erinevad jooksu- (velje) ja kummitootjad kasutavad tegelikult tihti helkurit oma toodete juures. Sõber kirjutas, et tal on helkurid rattakingadel (taga ja külgedel), pükstel (taga säärte peal), kinnastel (krõpskinnutsed), jopel (varrukatel ja seljal, ees rinnakõrgusel ) ning isegi kiivri kogu kuklaosa on üks suur helkur. Et, mis siis ikkagi on oluline, kas olla pimedas nähtav või olla pimedas nähtav?
Uurisin Politseist, et mis need õnnetud lükramehed tegema peavad.
Vastus:
Kui helkurriba täidab oma eesmärgi ehk helgib, siis läheb ta arvesse. Kindlasti tuleks jälgida sellise helkurriba kulumist ja määrdumist. Kulunud ja määrdunud helkurriba eesmärki ei täida ja liiklejat pimedas näha ei ole.
Helkurite suurus ja kuju ei ole olulised. Seaduseandja eesmärk on teha jalgrattad liikluses nähtavaks. Seda peaks arvestama rattale helkureid pannes.
Kõlab nagu HOOLIMINE, mitte seaduses näpuga järge ajamine elik kellegi tahtlik peedistamine või raha välja pumpamine?
Võtsin meie reklaamiagentuuri ette ja palusin neil helkurkilega veidike vaeva näha. Tulemuseks punased-valged mummud, südamed, ruudud, ristkülikud, erinevad logod. Midagi igale maitsele.
Jah, seadus tuleb paraku teha ikkagi vist enamuse järgi. Sinna erandite a la "välja arvatud trenni tegevad sportlased" sisse kirjutamine läheb keeruliseks. Trenni tegevate sportlastega on üleüldse segased lood. Ma tulen hommikul tööle täpselt samas liibuvas varustuses nagu õhtul trenni minnes. Aga ratas on mul pigem ikka kui transpordivahend. Veeren vaikselt mööda kergliiklusteed. Siis nagu peaks tuled/viled küljes olema ja kaaskodanikega arvestama. Õhtul lähen paari omasugusega trenni ja nüüd enam liikluseeskirjad ei kehti. Siit jõuamegi sujuvalt autojuhtide lemmikteemani, et kas Urmo Aava teeb Järvevana teel kiiruskatseid ja kas Värnik lammutab ööklubis odaga. Ok, viimane näide oli halb, Värnik võib ööklubis odaga möllata küll, aga seda ei suuda ei Anu Säärits ega Helar Osila spordiuudistes kajastada, teise saate teema :)
Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan on see, et palju on ikka meie endi kätes, kas meiega liikluses arvestatakse ja kas meil on õigus teistelt nõuda seda, millele me ise vilistame.
Tegelikult ei pea liikluses kõik ju kõiki vihkama :)
Veel õli tulle. Milleks mulle need helkurid, ma ju pimedas ei sõida, neist ei ole kasu. Nõus. Isiklikust kogemusest: Varakevadel trennis, tuul keerab, väike valearvestus, kerge nälg ja jäängi hopsti väääga hämara peale. Noh, mul õnneks tagatuli. Panen selle vilkuma, töötab. Jõuan poole tunni pärast koju, vaatan ratast, tuli ei plingi :( Millal ta tühjaks sai, ei tea. Helkurit polnud loomulikult. Risky business.
Jõuamegi vaikselt rattakellani. Signaalkellani siis. Mitte pulsimõõtjani, mis põhimõtteliselt ju annab ka mingi alarmsignaali, kui süda liiga puperdama kukub :)
Politsei trahvib, appi! Rattamüüjate vandenõu, tegid raisad hea lobitöö ja nüüd müüvad nagu muda. Ma tõesti tahaks näha sellist Eesti rattakaupmeest, kes oleks valmis misiganes koguse rattakellakeste müügi nimel laskma tekkida situatsioonil, kus inimesed trahvihirmus ratta nurka panevad ja pigem sörkjooksule või saalialadele sõrme annavad. Suhteliselt lühinägelik oleks selline ajutine müügiedu. Küll, aga olen kindel, et kõik, või vähemalt enamus kaupmehi on valmis panustama rattasõidu turvalisemaks muutmise nimel.
Ma eelmisel aastal panin oma maanteerattale pisikese kõll-kõll vanakooli kella peale. Ja no ma tõesti olen võibolla erand, aga mulle meeldib sellega kergliiklusteel kõlistada. Miks? Sest meie kergliiklusteedel valitseb sõna otseses mõttes üks suur kaos. Lapsevankrid, nende emad, laste siis, mitte lapsevankrite. Siis emad, kes pole enam kenad, lapsed, koerajalutajad, rulluisutajad, tõukeratturid, jooksjad, kepitajad ja veel kõiksugu karvased ning sulelised. Et neist vähegi mööda saada, selleks on rattakell piisavalt spetsiifilise heliga. Kümnest kaheksa annavad sulle viisakalt teed. 20%, kes on kõrvaklappidega, pilves või lihtsalt po*uistid, neile ei mõju nagunii ei pidurite klõbistamine ega hüüded/röögatused, a la: "Möödun vasakult või möödun paremalt!" Jah, paljud üritavad muga vaielda, et nad saavad ideaalselt hakkama ka hõigetega. AGA, minu arvates on kellakõlin soliidne, ja mis põhiline, kõlab ikka suhteliselt ühtemoodi kõikides erinevates meil räägitavates keeltes.
Veidi tõmbaksin paralleeli Hispaania/Itaaliaga, kus ratturist möödasõitu planeeriv autojuht annab kerge signaaltörtsu, märguandeks lihtsalt. Teinekord isegi vaid selleks, et sa küünarnukiviipega talle omakorda möödasõitu lubaksid. Respekt, vastastikune. Jah, meil on sinnani pikk maa, aga taaskord, matslus tekitab matslust, vihkamine vihkamist. Ehk reguleerib rattakell veidike ka kergliiklusteede sõjaseisukorda. Mida rohkem ta heliseb, seda enam inimesed jõuavad järeldusetni, et äkki ei olegi neljakesti õlg-õla kõrval jalutamine just kõige mõistlikum tegu...
Ah jaa, mis kasu mul sest krdi kellast, kui ma kergliiklusteele ei roni. Nõus. Ei olegi. CFC või Nõmme Rattaklubi saateautoga treenivatel poistel ei ole seda kella tõesti kellelegi tilistada. Samas, peavad nad kuidagi ka treeningbaasi jõudma ja sealt koju veerema. Kahtlustan, et nii mõnigi kasutab selleks kergliiklusteed.
Ma olen nõus, et kella puudumisel trahvimine on ikka suht üle võlli teema, aga vähemalt on see kampaaniakorras ratturite kontrollimine pannud inimesed uue liiklusseaduse osas veidikenegi mõtteid vahetama.
Austame jalakäijaid, rulluisutajaid, koerajalutajaid, autojuhte, bussijuhte... Teeme algust kohe ja ma olen kindel, et pehmelt öeldes paaaaar pikka aastat ning olemegi Eestist supsti nagu üleöö vorminud oma pisikese Mallorca, jalgratturite paradiisi ;)