Ära mine närvi, na - eestlaste invasioon Touri etapile!

L'Etape du Tour. Päris Tour de France'i etapp. 

Iga harrastus(maantee)ratturi unistus, 15 000 reganut, 72 erineva rahvuse esindajat. Meie mehi/naisi seekord tervelt 127! 2016 võrreldes pea 100% kasvu. RATAS on POP!

Eelmine aasta halasin, et Halvaa pealt mäge ikka ei sõida :), lubasin, et kui norm kaalu ei saa ja ratta setupiga ei tegele, siis jätan pigem minemata. Kaaluge tegelesime :) Jõulude aeg särasid tablool küll taas hirmuäratavad numbrid, 8 ja 7 kõrvuti (loe 87kg!) Siis võtsin ennast viimaks kätte, Garmin Index Smart Scale + Garmin 735XT +  My Fitness Pal = 3 kuud ja miinus 10kg :) Elukaal, roni või mäkke... Ronisingi, enne lendasime poja ja sõbraga Keeniasse Nairobi, sealt pedaalisime Tansaaniasse, lonkisime Aafrika kõrgeima tipu Kilimanjaro otsa (5895m) ning väntasime paunaga naaberriigi pealinna tagasi. Sellest tripist jutustamiseks olen kõvasti hoogu võtnud, aga luban, et tehtud ta saab :)

Märtsist juulini pakkisin ikka taas natuke halvaad kenasti kehariiulitesse ära :) Sellega on huvitav, koogitüki salvestamine on ikka koogitükk :) tee taldrikule ühe sujuva haardega puhas vuuk Ctrl+A, Ctrl+C, laadi kogus lupsti kõhtu Ctrl+V, salvesta järgmisteks kuudeks Ctrl+S. Ei mingeid virtuaalservereid, kõik otse kõhupolstrisse :) Nagu mul üks sõber ütleb, et 30 sekundit suus, 30 minutit kõhus, 30 aastat puusadel. Sellegipoolest oli seis tunduvalt parem kui 2016.

Rattale sai ka pisike upgrade tehtud. Varasema 39 x 28 kergeima ülekande asemel läks käiku 36 x 28 hammast. Abiks ikka. Kõrged jooksud asendusid madalatega, must kiiver valgega.

Aastatagune lubadus: Kui kõik kuupäevad nüüd paika peavad, siis 2017 ei tee sõpradega kähkukat spordilaagrit (mitte, et see supervinge ei oleks olnud), vaid hoopis sellise multikombo: soojenduseks Prantsusmaa vanim cyclosportive, aastast 1982 korraldatud La Marmotte GF Alpes, legendaarne 7500 osalejaga üliraske 174km ronimine, järjest sellised põksukesed nagu Col du Glandon 22km 5.5%, Col du Telegraphe 11.5km  7.3%, Col du Galibier 17.6km 7% ning lõputõusuna halastamatu Alpe d'Huez 13km 8%! Kokku 5000m vertikaali. Kui sellega ühel pool, siis kolistaks tipa-tapa 4807m kõrguse Mont Blanci ümber ning maasikaks Etape du Tour. Loomulikult vaatme mõne päris Touri etapi ka, kogu vahmiil kaasa, paar nädalat Prantsusmaad, kvaliteetaeg ;) 

See plaan lükkus aasta võrra edasi, kuna Marmotte ja Tuuri etapi vahele jäi kaks nädalat :(

Sakslasest Tour de France`i fänn Dieter «Didi» Senft, keda tuntakse ka El Diablo nime all. Jalgrattafännist Didi on poseerinud kuradit kujutavas kostüümis alates 1993. aastast. Senft on muideks leiutaja, kelle nimel on üle 100 ebatavalise jalgratta, kaasa arvatud maailma suurim jalgratas ning suurim jalgrattakujuline kitarr.

Päriselus ikkagi siis sõbrad ja spordilaager :) Jaan R sebis taas kogu elamise jne. Usalda ja ära kontrolli. Kõik sujus. Viiekesi, lendasime Bergamosse, rendiautoga edasi. Laupäeva lõunal saabus Tanel P. Mees oli reede öösel alles Lõuna-Eestis kontserti andmas :) Kuidas ma ta sellele üritusele ära rääkisin, ise ka ei tea. Purjus me ei olnud, nulli peal juba aastaid :) Kuidagi jõle lihtsalt läks. Ju see rattaarmastus mehel ikka nii tugevasti sees on...

Rajast. 180km kolme tõusuga. Kokku 3529m püstloodis ronimist. Alustuseks 3. kategooria Côtes des Demoiselles Coiffées, siis Col de Vars (1. kat), 9.3 km keskmine tõusupross 7.5% mis lookleb 2109m kõrgusele üle merepinna ning maasikaks Col d'Izoard (HC), põntsuke, mis kokku 33 korda Touri ajaloos pelotonile teele jäänud. Hiiglase tipp 2360m kõrgusel, sinna jõudmiseks vaja künda 14 kilsa jagu serpentiine (keskmine 7.3%).

Rajaprofiil

Elamine oli meil 10km stardist. Vinge spaakompleks. Hommiku- ja õhutsöök hinna sees, mis oli nõukogude taustaga inimesele muidugi valus laks, sest no ei saa sa võistluse eelõhtul ja hommikul süüa nii nagu ahne ja ihne lapsepõlve Eesti NSV-s veetnud poisslapse hing ihaldaks. 

4:45 äratus, kerge võimlemine, 5:00 sööma, tassike kohvi, moosisai ja banaan... veidike veel sahmimist ning allamäge stardi poole veerema. 6C sooja :)

6:20 jõudsin pungil täis stardikoridori (7:00 start), mängisin veidike mühakat, et mitte öelda olingi seda ning pehmelt öeldes "liikusin" nagu silmaklappidega hobune, kes ümbritsevast välja ei tee, otse kolmandasse ritta. Muideks, esirida oli juba meie meeste poolt hõivatud, Kristjan L ja Margus R kinkisid mulle kohmetu naeratuse, vist häbenesid oma stardikanga all ööbimist? :) 

Vahepeal aitasin Karel K ja Virgo K ratsud üle aia enda kõrvale startima. Väga piinlikust ei tundnud. 1000 ratturit esimeses koridoris on selgelt liiga palju :) proovisin korraldajatele sellest märku anda, aga nad ei kuulanud mind :)

5 minsa enne satrdipauku andsin vesti ära. Varrukad olid peal, alussärgi jätsin maha. Vappekülmad. Närvid :)

6:57, mingi tüüp sahmib keset punti vahu ja suure pumbaga. Ei kadesta.

Start. Mõnus. Liigume. 8C sooja, adrekas üleval ja väga mõnus olla, ratturi tunne. Kümnendal kilsal pikal laskumisel tõmbab korraks õõnsaks kui vaatan spidokale ja seal 85km/h, veeren mõnuga edasi.

3. kati tõus läheb ka probleemideta. 60km+ tehtud. Kenasti peagrupis. Enesetunne super. Vahed tekivad laskumistel. Seal ei taha väga kohalikega koos painutada. Hirm on see, mis mehed araks teeb :) Mõtlen, et kaotada on rohkem, kui võita. Tean, et teine tõus hakkab tegelikult vaaaikselt juba kohe-kohe ronima, sellist nn false flati jagub, seda tuleb mönuga võtta.

Sinka-vonka

14,2km Col de Varsi. Algus on suht ok. Rütm ja värk. Viimased kilsad aga vajuvad ära :( Kuidagi kangutan ennast üle serva teisele poole ära. Tangin veits ja laskuma, lootes, et enne viimast tõusu saan jälle inimese tunde tagasi. Aga ei saa :) Takkajärgi ajan selle mitte pingutada suutmise loomulikult kõrguse ja palavuse (30C) süüks. Veidike võib-olla ka ülbe esimese mäe võtmine... Ja no ok, pikemaid trenne ka ei jagunud. Kodu>töö, töö>kodu, max 1h sutsakad on ikka midagi muud, kui alustada pingutamist väsimuse foonilt ja peale 5h sadulas istumist... 

Enne viimast põksukest saan pikalt üksi kangutada. Mingi punt tuhiseb küll mööda, saba peale nagu ei olnud jõudu neile istuda, jätkan omas tempos... puhub mõnus taganttuul, no see vahe nagu püsib ja püsibki, kena silmside pea 10km jagu. Unistan küll kuidas mõned-sajad meetrid eespool oleks tunduvalt lihtsam kulgeda :) 

Lõputõus on konkreetne eelmise aasta kordus. Priit Zombie Salumäe olematu kiirusega mäkke vaarumas. Kõik näitavad kandu, kõik... EI, valetan, üks helge hetk oli, väärt hetk! Ähmane pilk seletab, et ees on Norra rattur, Statoili logo ja pisike ristilipp seljal reedab päritolu (ok, vahel võib ka eksida, eriti meie must-kollast vormi silmas pidades: "Tsau, sa Hawaiilt? Ma Mauiilt" :). Kas tõesti tüüp liigub veel aeglasemalt kui mina? Äkki ta seisab? Ei, istub sadulas ja jalad nagu teeksid mingeid üles-alla liigutusi. Jõuan vaevaliselt kõrvale. Pilgud kohtuvad. "NO, shit!" karjatan nii, et ise ka ehmatan oma viisakuseavalduse peale. "Thooooor! Whatta you doing here?!?!" Maailmameister, 10x Tour de France etapivõitja Thor Hushovd isiklikult. Mees tegi mu kenale südamlikule tervitusele vastuseks oma kõrisõlme juures nelja näpuga paar edasi-tagasi žesti. Mõistsin :) Kellelgi oli veel raskem. Jätsin The God of Thunderi sinnapaika, veninroomanseisansuren veeeeeel tuuuuunnnnnnnikese ja nagu nõiaväel, vupsti olengi 2,5km üle merepinna. 

Col d'Izoard on vallutatud - nagu üks sõber seda hääldas Col Is-so-hard! :) Kokku 180km ja 6h 25min Avg 28,2km/h strava

Päästev lõpujoon :)

Neljas Etape du Tour tehtud. 

2014 – 264. (8 458 lõpetajat)

2015 – 491. (9 963)

2016 – 731. (11 164)

2017 – 467. (11 230)

Janu kustutatud, paar banaani lipsu taha kugistatud - hoplaa, nätaki, kõik lollid #neverever tagid peast pühitud :) Veeren mõnusalt vilistades 20km mäest alla finišilinnakusse.

Nännivärk sai sel aastal ikka tunduvalt lahjem. Varasemad korrad oli vinge seljakott antud (mis, sest, et poliitiliselt ebakorrektsete TREK reklaamidega :), seekord oli kogu kama pressitud nn musette riidest kotikestesse, sellised, millega hoo pealt ratturitele süüa-juua antakse, saab käe läbi pista ning sõidu ajal siis laod kogu kupatuse sõidusärgi taskutesse. Paar aastat tagasi sai finišeerija t-särgi, eelmine aasta mütsilotu, seekord kummist käevõru :D Aga noh, emotsioone minnakse sinna vast ikkagi otsima. Meeneks medalist vast küll. Alati võib expol ju raha ka sirgeks lüüa :)

Ootasin ka sõber Taneli kenasti üle joone ära. Vahepeal läks asi gramm kriitiliseks küll. Nimelt saab läbi äppi kenasti osalejate live asukohta jälgida. Eks ma siis arvestasin, rehkendasin ja nuputasin, et millal meie rokkstaar saabuda võiks. Tulemused näitasid, et viimase tõusu alla ta jõudis, aga edasi tuli stiilis out of area veateade, ja nii mitu pikka tundi :( Käisin ja tüütasin kõiki lõpujoone üleatnud kaasmaalasi. Enamus olid Tanelit näinud, aga info ikka väga erinev. Kes väitis temast esimesel tõusul mööda tuhisevat, kes nägi teda viimasel laskumisel jne. Suutsin ikka närvi minna juba... 

ära mine närvi, ära mine na,
ooota mulle tundub, et hakkad juba minema,
ära mine närvi, ära mine na,
närv pole pood, kuhu peab minema*

Õnneks oli kogu kamm kiibiga seotud. Tüüp tuli laia naeratuse saatel finišisse :)

Uskumatu koll ikka. Tahtejõust sel mehel juba puudu ei tule :) Olla sellise ilmaga 9,5h rajal, tugev noh, väga tugev. Tunnid hakkavad seal ikka konkreetselt sinu vastu mängima, päike lajatab lagipähe jne Respekt, et ära tegi. 

* (tglt pärast korra ikka sai ära käidud :) Jõudsime peale 12h eemalolekut hotelli, näljased kui hundid ja siis vastuvõtulauas võtit nõudes tuleb välja, et meil kolm Priitu kõrvuti tubades ja hakaku me nüüd prantslasele spellima neid nimesid, et muidu võtame vale võtme! :D rsk, ära mine närvi, ära mina na)

Medalid kaelas. Kahtlustan, et kui me viimase tõusu keskel oleksime kohtunud, siis nii naljakas poleks vast olnud :)  

2018 siis uuesti, duubeldame taas, 200+ eestlast!?!

Aijaaa, oktoobris võtan selle Col Is-so-hardi uuesti ette ja Ventoux ja Alpe d'Huezi... HAWAII King of the Mountain, 7 päeva Tour de France’i kuulsusrikkaid tippe. tseki siit

Rattagurmaani bucket list: igaühele midagi: mäkke kangutamist, adrenaliinirohkeid laskumisi, võimsaid vaateid, vaikset tiksumist, kohvi ja croissanti ning palju-palju muud. Nädalase sõidu järel oled ratta seljas läbinud umbes 760 kilomeetrit ja altimeetrile kogunud ca 20 000 tõusumeetrit.

Reganud meid suht rahvusvaheline seltskond, Soome, Venemaa, Eesti :) Mõned kohad veel ripakil. Tuled?