Mitmel protsendil ratturitest oleks kohustuslik see legoreklaamike endale pähe T-A-G-U-D-A!?! Või siis ikka niipidi, et mitu prossa jalgrattureist punast foorituld eiravad?
29.09.09
Punase tulega üle ristmiku!
21.09.09
Rattamaratonist nii ja naa
Tartu Rattamaraton on püha üritus, mis_ka_ei_juhtuks_pea_meeles_maria, stardis tuleb olla ja soovitatavalt ühestükis ka finišisini jõuda :)
Ma sedakorda olin ikka vabshee tegija, ööbisin stardist mõnisada meetrit. Äkää, ei telkinud. Karupesas hoopis. Sõber, kel rahaasjad tunduvad korras olevat :) oli stardipaigas oma perele toa sebinud. Õnneks või kahjuks otsustas ta naine mehele korvi anda ning läks hoopiski kusagile metsa mingit rogainivärki tegema... Ja kuna mina olude sunnil sedakorda üksi Otepääle suundusin, siis ühendasime meeldiva kasulikuga ning saigi must nagu "järgmine valik" :D ei, ei, ärge nüüd oma rikutuse tasemel mõelge, ikka toakaaslaseks pelgalt :)
Karupesas jätsid kustumatu mulje Venemaa laskesuusatajate koondis. Nimelt olid kõik koridorid täis selili_külili tosse, suusasaapaid ja muid spordijalanõusid. Saabastes veel spets elektrilised kuivatajad... nii, et arvake ise ära millised mahlakad aroomid õhus hõljusid :)
Hommikul 7.00 oli kogu ROSSIJA juba hotelli ees ja võimlesid ning rullitasid täie hooga, isegi sellise hooga, et rattakuuri võtme olid endaga kaasa rabanud ja kui ma napilt enne 9 viltuse näoga oma Classicukest kummisoojendusringile otsustasin ajada, siis, siis võttis korraks ikka veits seest õõnsaks :D et, kas peab nüüd uksi murdma hakkama... õnneks leti suht kiiresti kohalik hjuuudz võtmekimbuga mcgyver ning olime sedakorda päästetud.
Enda sõidust väga rääkida ei ole, sitta tantsijat segavad munad ka :D Nädalatagune antibiotsikuur oli vist oma jälje jätnud, pingutasin nagu küll, aga krt, vendi (ja õdesid :) tuhises vasakult ja paremalt, viuh, viuh nagu paganama porikärbseid, hea, et pikali ei tõmmatud :) Kõikide tuttavate möödakihutajate ergutushüüded tundusid nagu mõnesajaleheküljelised ilkumisromaanid :) No ei õnnestu ennast kuidagi maastikurattalainele häälestada :(
Ok, tegelikult on ikkagi supervärk see Rattamaraton. Sügist ei paistnud küll veel kusagilt, kõik kuiv ja roheline. Tuult ei ole, vihma ei ole, päike on... tuhandete kaupa rõõmsaid rattureid ümberringi...
Ja EUROOPA MEISTRIVÕISTLUSTE KUUIKVÕIT!!!! See oli kõva! Tiimitöö!!! Hümni kuulata ja kolme sinimustvalget trikoloori lehvimas näha, super tunne! Eestlane olla on uhke ja hää.
Ärge palun hakake rääkima, et rada sobis eestlastele... loomulikult sobis, so what? Mexico olümpia toimus 2248m kõrgusel. Maailma ühe ihaldatuima tennisetrofee, Davis Cupi karika selgitamisel valib kodumeeskond väljakukatte, arvake ära, kas üritatakse leida selline variant, mis sobiks omadele ja oleks külalistele võimalikult vastumeelne? Maanteeratta MM-i rajad on vahel sprinterite pärusmaa, teinekord jällegi udukergetele mägironijatele kontimööda, jne jne Kui Otepää - Elva trass UCI reeglite alla mahtus, siis ei ole midagi ohkida. VÕIT on VÕIT. Allan Oras on tiitlivõitja! Tehkem järgi või makskem kinni :) (Muideks, stardis oli kogu selle aasta Norra Birkebeineri esikolmik)
See, et eestlased kokku mängisid on SUPER! Sisuliselt rehabiliteeriti 6. Tartu Rattamartoni tegemine, kus lätlane Saramotins lasti üksi eest ära ja meie ässad ei leidnud tagaajamise osas ühist keelt :) ( muideks, siis ründas võitja enam-vähem samas kohas, kus nüüd Oras) Passiti teineteisele nõutult otsa ning eestlaslik jonn lasi lõunanaabril uhke soolosõidu teha. Sedakorda hoidsid õnneks ka lätlased madalat profiili, sest Allan ju Rietumu Banka mees! Veri on paksem, kui vesi :)
Rajaprofiil oli kõigile ette teada ja eelnevaid tutvumisvõimalusi ka küllaga. Ainuke asi, millele pettunud euroopa mtb-ässad oma põrumist põhjendada saaksid: tiitlivõistlus küll, aga kuhu jäi dopingukontroll? (mitte, et ma midagi aretaks...)
Kellest saab 2009 Eesti parim rattur? Vot siin läheb keeruliseks? Ma arvan, et iga vähegi velospordiga sinapeal olev pakuks Rein Taaramäed. Profimaalma ukse täie pauguga lahti löönud mees! Arvan, et sõber Oravpoiss, EUROOPA MEISTER (respect!) ei solvu selle mõtteavalduse peale. Mida teevad, aga vaesed ajakirjanikud, kes jätkuvalt märgivad ära Reinu Vueltal grupifinišis üle joone veeretud 98. võimisiganes kohti, saamata aru, et maanteerattasõit on meeskonnasport ja kui sa sprinter ei ole, siis saad peapundis ühe aja ning koht on mõttetu teema... Samas, kui ennastohverdavalt päevotsa musta tööd kühveldad teha ning su meeskonnakaaslane võidab, ikka kirjutame, et meie mees kustus lõpuks ja kaotas kümme minsa :( Kes peaks spordirubriikide sulemehi harima? Äkki EJL?
Aga parimat ratturit valida, oot, oot tark ei torma :) MM on veel ees ju.
Ma sedakorda olin ikka vabshee tegija, ööbisin stardist mõnisada meetrit. Äkää, ei telkinud. Karupesas hoopis. Sõber, kel rahaasjad tunduvad korras olevat :) oli stardipaigas oma perele toa sebinud. Õnneks või kahjuks otsustas ta naine mehele korvi anda ning läks hoopiski kusagile metsa mingit rogainivärki tegema... Ja kuna mina olude sunnil sedakorda üksi Otepääle suundusin, siis ühendasime meeldiva kasulikuga ning saigi must nagu "järgmine valik" :D ei, ei, ärge nüüd oma rikutuse tasemel mõelge, ikka toakaaslaseks pelgalt :)
Karupesas jätsid kustumatu mulje Venemaa laskesuusatajate koondis. Nimelt olid kõik koridorid täis selili_külili tosse, suusasaapaid ja muid spordijalanõusid. Saabastes veel spets elektrilised kuivatajad... nii, et arvake ise ära millised mahlakad aroomid õhus hõljusid :)
Hommikul 7.00 oli kogu ROSSIJA juba hotelli ees ja võimlesid ning rullitasid täie hooga, isegi sellise hooga, et rattakuuri võtme olid endaga kaasa rabanud ja kui ma napilt enne 9 viltuse näoga oma Classicukest kummisoojendusringile otsustasin ajada, siis, siis võttis korraks ikka veits seest õõnsaks :D et, kas peab nüüd uksi murdma hakkama... õnneks leti suht kiiresti kohalik hjuuudz võtmekimbuga mcgyver ning olime sedakorda päästetud.
Enda sõidust väga rääkida ei ole, sitta tantsijat segavad munad ka :D Nädalatagune antibiotsikuur oli vist oma jälje jätnud, pingutasin nagu küll, aga krt, vendi (ja õdesid :) tuhises vasakult ja paremalt, viuh, viuh nagu paganama porikärbseid, hea, et pikali ei tõmmatud :) Kõikide tuttavate möödakihutajate ergutushüüded tundusid nagu mõnesajaleheküljelised ilkumisromaanid :) No ei õnnestu ennast kuidagi maastikurattalainele häälestada :(
Ok, tegelikult on ikkagi supervärk see Rattamaraton. Sügist ei paistnud küll veel kusagilt, kõik kuiv ja roheline. Tuult ei ole, vihma ei ole, päike on... tuhandete kaupa rõõmsaid rattureid ümberringi...
Ja EUROOPA MEISTRIVÕISTLUSTE KUUIKVÕIT!!!! See oli kõva! Tiimitöö!!! Hümni kuulata ja kolme sinimustvalget trikoloori lehvimas näha, super tunne! Eestlane olla on uhke ja hää.
Ärge palun hakake rääkima, et rada sobis eestlastele... loomulikult sobis, so what? Mexico olümpia toimus 2248m kõrgusel. Maailma ühe ihaldatuima tennisetrofee, Davis Cupi karika selgitamisel valib kodumeeskond väljakukatte, arvake ära, kas üritatakse leida selline variant, mis sobiks omadele ja oleks külalistele võimalikult vastumeelne? Maanteeratta MM-i rajad on vahel sprinterite pärusmaa, teinekord jällegi udukergetele mägironijatele kontimööda, jne jne Kui Otepää - Elva trass UCI reeglite alla mahtus, siis ei ole midagi ohkida. VÕIT on VÕIT. Allan Oras on tiitlivõitja! Tehkem järgi või makskem kinni :) (Muideks, stardis oli kogu selle aasta Norra Birkebeineri esikolmik)
See, et eestlased kokku mängisid on SUPER! Sisuliselt rehabiliteeriti 6. Tartu Rattamartoni tegemine, kus lätlane Saramotins lasti üksi eest ära ja meie ässad ei leidnud tagaajamise osas ühist keelt :) ( muideks, siis ründas võitja enam-vähem samas kohas, kus nüüd Oras) Passiti teineteisele nõutult otsa ning eestlaslik jonn lasi lõunanaabril uhke soolosõidu teha. Sedakorda hoidsid õnneks ka lätlased madalat profiili, sest Allan ju Rietumu Banka mees! Veri on paksem, kui vesi :)
Rajaprofiil oli kõigile ette teada ja eelnevaid tutvumisvõimalusi ka küllaga. Ainuke asi, millele pettunud euroopa mtb-ässad oma põrumist põhjendada saaksid: tiitlivõistlus küll, aga kuhu jäi dopingukontroll? (mitte, et ma midagi aretaks...)
Kellest saab 2009 Eesti parim rattur? Vot siin läheb keeruliseks? Ma arvan, et iga vähegi velospordiga sinapeal olev pakuks Rein Taaramäed. Profimaalma ukse täie pauguga lahti löönud mees! Arvan, et sõber Oravpoiss, EUROOPA MEISTER (respect!) ei solvu selle mõtteavalduse peale. Mida teevad, aga vaesed ajakirjanikud, kes jätkuvalt märgivad ära Reinu Vueltal grupifinišis üle joone veeretud 98. võimisiganes kohti, saamata aru, et maanteerattasõit on meeskonnasport ja kui sa sprinter ei ole, siis saad peapundis ühe aja ning koht on mõttetu teema... Samas, kui ennastohverdavalt päevotsa musta tööd kühveldad teha ning su meeskonnakaaslane võidab, ikka kirjutame, et meie mees kustus lõpuks ja kaotas kümme minsa :( Kes peaks spordirubriikide sulemehi harima? Äkki EJL?
Aga parimat ratturit valida, oot, oot tark ei torma :) MM on veel ees ju.
16.09.09
Need ratturid on SEAD!
Neile, kes elavad normaalset elu ja arvavad, et Otto-Triin, Limpa ja Batman on päriselt olemas, edasi lugeda ei soovita. Teised, kel huvi teada saada, et Tartu Rattamaratoni on võimalik läbida ka mitte_veri_ninast_väljas naabrimehele_pähe_pannes, Teie lugege...
Nii kirjutasin ma 2008 Tartu Rattamaratoni sigade revolutsiooni sissejuhatuseks. Tänaseks on põrsapoisse ikka täiega ekspluateeritud, kõik maratoni plakatid ja flaierid on ülbeid roosasi lõustu täis :) Õnneks ei ole mehed püssi põõsasse visanud :) Sedakorda natuke teises kostüümis ja teise vokiga ;) Olge valvsad, Rattamaratonil näeme, rsk!
Veel pisike meeldetuletus sitkete vingete vendade eelmisest jõudemonstratsioonist, läbi Alvar Suisalu ja Andre Kulli enda prisma:
Mõeldud tehtud – nii arvas Alvaro, kui järjekordne ebanormaalne Tartu Maratoni läbimise idee valmis küpses. Oh oleks ta siis teadnud, kuidas ta eksis....... Alguse sai kõik sellest, et TRM oli selleks aastaks Alvaro 2005 aasta Sea oma maskotiks valinud. Selle pildi teleklippides ja ajalehtedes avaldamise eest on tänaseks, 23. septembriks, 2008a tiksunud autoritasusid 43 724kr. Tõenäoliselt on TRM-i raamatupidamine lihtsalt asja ära unustanud – pole muret, konto 1101254330 ootab seda kannatlikult. Ja kindlasti sai asi alguse ka suure rattageeniuse – Priit Salumäe mailboxist, kust laekus positiivne vastus tandemi kasutusrendi taotlusele (krt see oli hullem kadalip, kui eurorahade taotlemine :). Ja siis polnud palju enam vaja, AndreK lendas projekti uksest juba tõmbetuulega sisse
(Sportfoto.ee)
Esimene pilt meie suurepärasest übersõiduomadustega Schwinni tulipunasest tandemist (edaspidi „peletis“) ja sinna monteeritud neljameetrisest ja kolmetonnisest Hawaii Expressi plagust ei võtnud seierit võbelema – kökimöki. Küll aga hakkasid käed värisema ja Alvaro appihüüded kajama, kui paiskusime sellega Viimsi 2km pikkusele asfalditrassile. Kes pole enne tandemiga sõitmist proovinud, ei tea, millest nad on ilma jäänud. See on tõeline elamus, eriti taga sõitjale. Pöörderaadius on 2-3 korda suurem sirge lenaksuga rattast, kaardilugejal õõtsub kõik nagu Aegviidu soos ning pealegi ei näe ta suurt essugi ettepoole. Palju õnne meile!
Fast Forward>>>
Pühapäev, 21. Sept 2008, Otepää suusastaadion. Kaks idiooti riietavad ennast õrnroosadesse põrsapalitutesse ja topivad pähe švammist notsupead. Peletis on valmis pandud. Kõik võib alata. Tagasihoidlikud poognad staadionil ei anna ees ootavast agooinast märkigi – rahvas pildistab massiliselt, kaamerad surisevad, rambivalgus paneb jalad värisema. Hawaii Expressi turuväärtus tõusis 10min jooksul rohkem, kui Tallinna Börs 5 aasta jooksul. Rattale monteeritud pasun huilgab - kõik on kui ollivuudis.
Slow Forward>
(Sportfoto.ee)
Stardipauk on antud ja peletis paiskub diktori kannustuste saatel trassile. Väga vähe jäi puudu tõelisest katastroofist, sest juba stardikanga läbimisel põrutas lipp täiega sinna vastu. Huhh. Püsti jäime. Esimensed kilomeetrid pole meie jagu – kitsas, raske ja porine. No ei künna nende slikkidega just väga kõrgele. Asfaldil saame hoo üles ja kõik sujub. Varsti aga andis saba meie edu pant lipp. Vajus longu noh. Esimeses teeninduspunktis üritasime remontida, kuid tulutult. Sinna ta jäi. Olime vist 2000 koha kandis ning Alvarol silm punnis peas algas tõsine rapsimine 1500 sisse pääsemiseks. Harimäel pressisime mööda tervest trobikonnast ja laskumisel panime veel rahvast kotti. Lõbu laialt.
Kõik see illusioon sai otsa varsti peale teist kodutute supikööki – ühel tõusul hoogsa käiguvahetuse raames lendasid ketid risti ja pramaki. Vsjoo – esimese keti üks lüli ribadeks, parandamisvõimalusi null. ATV mehe sõnum – järgmise punktini 10km , eelmisesse 4 km just ei rõõmustanud. Edasi! Algas paratamatus – AndreK vajutas koos peletise ja Alvaro koosmõjul 180kg raskust massi üksinda trassil edasi. Kui keegi on arvanud kunagi, et tal oli mõne sõidu ajal raske, siis arvaku nüüd uuesti! Miinimumülekanne oli peletisel u sama (tiba kergem), kui sõita baigiga 3:1 ehk kett risti. Põhimõtteliselt panime singelspiidi.
Hawaii mehann sai oma elu esimese tandemiparandusega hästi hakkama ja 10min peatuse järel sai ratas jälle kahe seajõuliseks senise ühe seajõu asemel. Olime langenud suht nutusesse tsooni, kus liikles olematu arv sõitjaid ning needki oli huumorimeele taskusse unustanud. Lisaks hakkas pihta igakilomeetrine n**s, kus laskumiste ning põrutuste peale keti maha loopis. Algul läks 3 min remondiks, distantsi lõpus sai mehann Alvaro juba 5-10 sekiga hakkama. Pärast saime teada, et selle vältimiseks oleks üks täiendav piiraja olnud vaja installeerida. Tänks, et vähemalt siis ütlesite!
Rewind<<
Eredaimad hetked teisel distanstipoolel olid need, kui Andrel käisid kirstutellimise- ning matuselaulu mõtted korduvalt ja korduvalt peast läbi. See on sõnulkirjeldamatu emotsioon, kui Sa annad oma elu peletise piloodi kätte ja lihtsalt lenda 60,74km/h alla laskumisest, mille olemusest sul aimugi pole. Tagantjärele linti kerides oli u 10 korda seis selline, et nüüd kohe kohe on minek. Mudastel laskumistel tegi esiratas seda mida ise tahtis. Korra oli ratas ka täiesti konkreetselt risti teel – kuidas Alvaro seal muda sees selle rooli veel otseks keeras, jääb juba Jürgen Veberi seletada. Päris õige maoka panime ikka ka – õnneks suutis Alvaro 2 seki ette hoiatada, et nüüd on minek. Pidurid olid juba nulli kulunud ja hoog aina kasvas. Andre kärss muljus hellalt Alvaro selga ja siis oli kõik upperkuutis. Õnneks jäime terveks.
Finišisirgel me enam tagasi ei hoidnud, kett tuli maha, aga enam ei olnud aega remontida - väntasime edasi nii, et ketilülisid lendas. 5h 25min...sõnad on liigsed. Peas vasardab ainult mõte. Koju tahaks, sauna tahaks, natuke õlut ka. Ei, krt, palju õlut tahaks.........
Täname: Hawaii Express ja Hr Priit Salumäe (aplaus), kostüümilaenutus Must Luik, paari tütaralst, kes meiega rajal ühes sektoris sõitsid ning tuju üleval hoidsid ja meest kes mõtles välja õlle (ovatsioonid!).
Nii kirjutasin ma 2008 Tartu Rattamaratoni sigade revolutsiooni sissejuhatuseks. Tänaseks on põrsapoisse ikka täiega ekspluateeritud, kõik maratoni plakatid ja flaierid on ülbeid roosasi lõustu täis :) Õnneks ei ole mehed püssi põõsasse visanud :) Sedakorda natuke teises kostüümis ja teise vokiga ;) Olge valvsad, Rattamaratonil näeme, rsk!
Veel pisike meeldetuletus sitkete vingete vendade eelmisest jõudemonstratsioonist, läbi Alvar Suisalu ja Andre Kulli enda prisma:
Mõeldud tehtud – nii arvas Alvaro, kui järjekordne ebanormaalne Tartu Maratoni läbimise idee valmis küpses. Oh oleks ta siis teadnud, kuidas ta eksis....... Alguse sai kõik sellest, et TRM oli selleks aastaks Alvaro 2005 aasta Sea oma maskotiks valinud. Selle pildi teleklippides ja ajalehtedes avaldamise eest on tänaseks, 23. septembriks, 2008a tiksunud autoritasusid 43 724kr. Tõenäoliselt on TRM-i raamatupidamine lihtsalt asja ära unustanud – pole muret, konto 1101254330 ootab seda kannatlikult. Ja kindlasti sai asi alguse ka suure rattageeniuse – Priit Salumäe mailboxist, kust laekus positiivne vastus tandemi kasutusrendi taotlusele (krt see oli hullem kadalip, kui eurorahade taotlemine :). Ja siis polnud palju enam vaja, AndreK lendas projekti uksest juba tõmbetuulega sisse
(Sportfoto.ee)
Esimene pilt meie suurepärasest übersõiduomadustega Schwinni tulipunasest tandemist (edaspidi „peletis“) ja sinna monteeritud neljameetrisest ja kolmetonnisest Hawaii Expressi plagust ei võtnud seierit võbelema – kökimöki. Küll aga hakkasid käed värisema ja Alvaro appihüüded kajama, kui paiskusime sellega Viimsi 2km pikkusele asfalditrassile. Kes pole enne tandemiga sõitmist proovinud, ei tea, millest nad on ilma jäänud. See on tõeline elamus, eriti taga sõitjale. Pöörderaadius on 2-3 korda suurem sirge lenaksuga rattast, kaardilugejal õõtsub kõik nagu Aegviidu soos ning pealegi ei näe ta suurt essugi ettepoole. Palju õnne meile!
Fast Forward>>>
Pühapäev, 21. Sept 2008, Otepää suusastaadion. Kaks idiooti riietavad ennast õrnroosadesse põrsapalitutesse ja topivad pähe švammist notsupead. Peletis on valmis pandud. Kõik võib alata. Tagasihoidlikud poognad staadionil ei anna ees ootavast agooinast märkigi – rahvas pildistab massiliselt, kaamerad surisevad, rambivalgus paneb jalad värisema. Hawaii Expressi turuväärtus tõusis 10min jooksul rohkem, kui Tallinna Börs 5 aasta jooksul. Rattale monteeritud pasun huilgab - kõik on kui ollivuudis.
Slow Forward>
(Sportfoto.ee)
Stardipauk on antud ja peletis paiskub diktori kannustuste saatel trassile. Väga vähe jäi puudu tõelisest katastroofist, sest juba stardikanga läbimisel põrutas lipp täiega sinna vastu. Huhh. Püsti jäime. Esimensed kilomeetrid pole meie jagu – kitsas, raske ja porine. No ei künna nende slikkidega just väga kõrgele. Asfaldil saame hoo üles ja kõik sujub. Varsti aga andis saba meie edu pant lipp. Vajus longu noh. Esimeses teeninduspunktis üritasime remontida, kuid tulutult. Sinna ta jäi. Olime vist 2000 koha kandis ning Alvarol silm punnis peas algas tõsine rapsimine 1500 sisse pääsemiseks. Harimäel pressisime mööda tervest trobikonnast ja laskumisel panime veel rahvast kotti. Lõbu laialt.
Kõik see illusioon sai otsa varsti peale teist kodutute supikööki – ühel tõusul hoogsa käiguvahetuse raames lendasid ketid risti ja pramaki. Vsjoo – esimese keti üks lüli ribadeks, parandamisvõimalusi null. ATV mehe sõnum – järgmise punktini 10km , eelmisesse 4 km just ei rõõmustanud. Edasi! Algas paratamatus – AndreK vajutas koos peletise ja Alvaro koosmõjul 180kg raskust massi üksinda trassil edasi. Kui keegi on arvanud kunagi, et tal oli mõne sõidu ajal raske, siis arvaku nüüd uuesti! Miinimumülekanne oli peletisel u sama (tiba kergem), kui sõita baigiga 3:1 ehk kett risti. Põhimõtteliselt panime singelspiidi.
Hawaii mehann sai oma elu esimese tandemiparandusega hästi hakkama ja 10min peatuse järel sai ratas jälle kahe seajõuliseks senise ühe seajõu asemel. Olime langenud suht nutusesse tsooni, kus liikles olematu arv sõitjaid ning needki oli huumorimeele taskusse unustanud. Lisaks hakkas pihta igakilomeetrine n**s, kus laskumiste ning põrutuste peale keti maha loopis. Algul läks 3 min remondiks, distantsi lõpus sai mehann Alvaro juba 5-10 sekiga hakkama. Pärast saime teada, et selle vältimiseks oleks üks täiendav piiraja olnud vaja installeerida. Tänks, et vähemalt siis ütlesite!
Rewind<<
Eredaimad hetked teisel distanstipoolel olid need, kui Andrel käisid kirstutellimise- ning matuselaulu mõtted korduvalt ja korduvalt peast läbi. See on sõnulkirjeldamatu emotsioon, kui Sa annad oma elu peletise piloodi kätte ja lihtsalt lenda 60,74km/h alla laskumisest, mille olemusest sul aimugi pole. Tagantjärele linti kerides oli u 10 korda seis selline, et nüüd kohe kohe on minek. Mudastel laskumistel tegi esiratas seda mida ise tahtis. Korra oli ratas ka täiesti konkreetselt risti teel – kuidas Alvaro seal muda sees selle rooli veel otseks keeras, jääb juba Jürgen Veberi seletada. Päris õige maoka panime ikka ka – õnneks suutis Alvaro 2 seki ette hoiatada, et nüüd on minek. Pidurid olid juba nulli kulunud ja hoog aina kasvas. Andre kärss muljus hellalt Alvaro selga ja siis oli kõik upperkuutis. Õnneks jäime terveks.
Finišisirgel me enam tagasi ei hoidnud, kett tuli maha, aga enam ei olnud aega remontida - väntasime edasi nii, et ketilülisid lendas. 5h 25min...sõnad on liigsed. Peas vasardab ainult mõte. Koju tahaks, sauna tahaks, natuke õlut ka. Ei, krt, palju õlut tahaks.........
Täname: Hawaii Express ja Hr Priit Salumäe (aplaus), kostüümilaenutus Must Luik, paari tütaralst, kes meiega rajal ühes sektoris sõitsid ning tuju üleval hoidsid ja meest kes mõtles välja õlle (ovatsioonid!).
10.09.09
Varg Veum
Haigused on minust siiani suure kaarega mööda seilanud (ptüi, ptüi, ptüi) aga, kui ikka enda haardesse rabatakse, siis täiega :( Õues suht suvi veel, mina horisontaalis... ei ole normaalne, kohe mitte ei ole :(
Arst: palavik on organismi kaitsereaktsioon ja aitab ise kõige paremini viirust tappa. Rohkesti C-vitamiini ja palju juua ning puhata – need on algul peamised... Siililegi selge jutt. Puhkamine tähendab puhkamist, mitte arvuti taga töötamist, feisbuke, twittereid, blogisid jne Puhkamine tähendab mittekrdimidagi tegemist... mismõttes? lugeda ka ei tohi vä, telekat vaadata?
ja siis tulid sõbrad appi...
Sellised head sõbrad, kes igapäevaelus ostavad meile mujalt maailmast kokku meie teist elu, kuhu me läbi helesinise ekraani õhtuti sukeldume, unustame töö, naelutame oma väsinud silmapaari järjekordset seriaali jälgima ning saamegi kuulsateks, kummalisteks, ilusateks, rikasteks, headeks, halbadeks...
Varg Veum on Norra värk. Gunnar Staaleseni kriminovellide põhjal vändatud kuueosaline filmisari. Peaosades eradetektiiv Varg Veum, keda kehastab Trond Espen Seim (Facebookis The most sexy actor in Norway fännklubi) ja tema Land Rover Freelander.
Mulle meeldib Norra värk :) Mulle meeldib Bergen. Juba kunagi ammu-ammu, võõra riigi armees teenides, olin sunnitud selle linnakese tegemistega kursis olema. Mulle meeldivad viikingid ja bente skarid ja ole gunnar solskjärid ja ole einar bjorndalenid ja thor husovdid ja birkebeinerid ja den store styrkeprovenid...
Tänu sellele, et kaks korda olen non-stop pedaalinud Trondheimist -Oslosse 540km + 540km, on mul Norra värki üldse oma suhtumine...
ja vahet ei ole, et Varg Veumil ei ole relva, et ta just eriti osav ei ole, et ta enamuse oma klientidega linade vahele ronib, et filmis väga harva naeratatakse, et kindlasti peab olema mõni omasooihaleja või transvestiit pundis, et alla kolme laiba ei saada kunagi hakkama, et vändatud fantaasiate peale ikka annab tulla, et enamus ajast on taevas pilves ja sajab, et taustamuusika on raske ja rõhuv, et räägitakse norra keeles, et üks osa kestab poolteist tundi, et karbilt loen alla 15-keelatud ja thriller... ikkagi vaataks ma Varg Veumi 6 järgnevat osa ära :)
aga äkki see kõik on mu palavikuga seotud? :D
Puhata on vaja juu, mitte telekat/arvutit passida... värskelt remonditud Hubble koskoseteleskoobi uued galaktikate pildid ei lähe arvesse... need ravivad ;)
Arst: palavik on organismi kaitsereaktsioon ja aitab ise kõige paremini viirust tappa. Rohkesti C-vitamiini ja palju juua ning puhata – need on algul peamised... Siililegi selge jutt. Puhkamine tähendab puhkamist, mitte arvuti taga töötamist, feisbuke, twittereid, blogisid jne Puhkamine tähendab mittekrdimidagi tegemist... mismõttes? lugeda ka ei tohi vä, telekat vaadata?
ja siis tulid sõbrad appi...
Sellised head sõbrad, kes igapäevaelus ostavad meile mujalt maailmast kokku meie teist elu, kuhu me läbi helesinise ekraani õhtuti sukeldume, unustame töö, naelutame oma väsinud silmapaari järjekordset seriaali jälgima ning saamegi kuulsateks, kummalisteks, ilusateks, rikasteks, headeks, halbadeks...
Vot selline ports, et mitte öelda "mõni" film toodi mulle palavikuga võitlemiseks :) Ma ei saanudki nüüd aru, et kas tõesti paistab mu haigus nii kole välja, et terve sügise pean neid filme sööma?
okok. Ma olen väääääga kehv seriaalide vaataja, põhimõtteliselt. Kui mitte just AK-uudiseid või Eesti MM-valikmänge tõsieluseriaaliks lugeda... Kinos käimisega on teine teema. See tähendab, et ma ei ole vist väga "keskmine vaataja" ja minu nö testvaatamisest on vähe abi, sest äärmused ju lõigatakse enivei ära. Ehk, kui järgmised filmikesed peaksid meie telesse jõudma, siis mind õnneks süüdistada ei saa :)
Varg Veum
okok. Ma olen väääääga kehv seriaalide vaataja, põhimõtteliselt. Kui mitte just AK-uudiseid või Eesti MM-valikmänge tõsieluseriaaliks lugeda... Kinos käimisega on teine teema. See tähendab, et ma ei ole vist väga "keskmine vaataja" ja minu nö testvaatamisest on vähe abi, sest äärmused ju lõigatakse enivei ära. Ehk, kui järgmised filmikesed peaksid meie telesse jõudma, siis mind õnneks süüdistada ei saa :)
Varg Veum
Varg Veum on Norra värk. Gunnar Staaleseni kriminovellide põhjal vändatud kuueosaline filmisari. Peaosades eradetektiiv Varg Veum, keda kehastab Trond Espen Seim (Facebookis The most sexy actor in Norway fännklubi) ja tema Land Rover Freelander.
Mulle meeldib Norra värk :) Mulle meeldib Bergen. Juba kunagi ammu-ammu, võõra riigi armees teenides, olin sunnitud selle linnakese tegemistega kursis olema. Mulle meeldivad viikingid ja bente skarid ja ole gunnar solskjärid ja ole einar bjorndalenid ja thor husovdid ja birkebeinerid ja den store styrkeprovenid...
Tänu sellele, et kaks korda olen non-stop pedaalinud Trondheimist -Oslosse 540km + 540km, on mul Norra värki üldse oma suhtumine...
ja vahet ei ole, et Varg Veumil ei ole relva, et ta just eriti osav ei ole, et ta enamuse oma klientidega linade vahele ronib, et filmis väga harva naeratatakse, et kindlasti peab olema mõni omasooihaleja või transvestiit pundis, et alla kolme laiba ei saada kunagi hakkama, et vändatud fantaasiate peale ikka annab tulla, et enamus ajast on taevas pilves ja sajab, et taustamuusika on raske ja rõhuv, et räägitakse norra keeles, et üks osa kestab poolteist tundi, et karbilt loen alla 15-keelatud ja thriller... ikkagi vaataks ma Varg Veumi 6 järgnevat osa ära :)
aga äkki see kõik on mu palavikuga seotud? :D
Puhata on vaja juu, mitte telekat/arvutit passida... värskelt remonditud Hubble koskoseteleskoobi uued galaktikate pildid ei lähe arvesse... need ravivad ;)
03.09.09
Aplaus ETV2-le
20. septembril laksatakse ETV2 ekraanil – Teemaõhtu: Suur rattamaraton
Selline info potsatas mu postkasti:
Pühapäeval, 20. septembri hommikul stardivad Tartu Jalgrattamaratonil taas kord tuhanded inimesed, et panna end proovile, purustada rekordeid, nautida sõidu ilu. ETV2 toob teieni samal õhtul samaväärselt nauditava filmiprogrammi jalgratturitest.
20. september alates 19:45st ETV2-s
19:45 – 20:40 12. Tartu Jalgrattamaraton. EM maastikurataste maratonis
20:40 – 21:30 dokumentaalfilm Erika (Eesti 1997)
21:30 – 23:15 Põrgu ratastel (Höllentour, Saksamaa 2005)
23:15 – 23:55 Hind (Eesti 1978)
23:55 – 01:05 Küljetuul (Eesti 1983)
Sisukokkuvõtted:
19:45 – 20:40 12. Tartu Jalgrattamaraton. EM maastikurataste maratonis
Kokkuvõte suurest rattapäevast.
20:40 – 21:30 dokumentaalfilm Erika (Eesti 1997)
Film kahekordsest olümpiavõitjast Erika Salumäest, filmituna läbi tema ettevalmistuse oma kolmandateks ja ühtlasi ka viimaseks jäänud Atlanta mängudeks. Võetakse kokku Salumäe senine sportlasetee ja kuuleme Erika hinnanguid tippspordile ning elule üldse. Autorid Donatas Narmont ja Aarne Kraam.
21:30 – 23:15 Põrgu ratastel (Höllentour, Saksamaa 2005)
Tour de France, maailma kõige raskem jalgrattavõistlus, tähistas 2003. aastal oma sajandat aastapäeva. Igal aastal köidab see vaatemänguline spordisündmus miljoneid vaatajaid ja võitja võtab kõik… Ent Prantsusmaa maalilise maastiku ja võistluspinge taustal kõneleb Pepe Danquart'i 2004. aasta film võidujoovastuse kõrval ka võistlejate piinadest, hirmust ning inimlikust nõrkusest. Me näeme nende pisaraid, kes on välja langenud, ja nende rõõmu, kes on täitnud kannatustes oma suurima unistuse - ületanud kõige pikema ning kurnavama rattaretke finišijoone.
23:15 – 23:55 Hind (Eesti 1978)
Dokumentaalfilm jalgrattaspordist ja Aavo Pikkuusist - olümpiavõitjast, maailmameistrist, XX rahutuuri võitjast. Filmis teevad kaasa veel NSV Liidu teeneline treener ja NSV Liidu teeneline meistersportlane Viktor Kapitonov, NSV Liidu teeneline meistersportlane Aleksandr Gusjatnikov, NSV Liidu koondise liige Vladimir Ossokin, NSV Liidu koondise treener Viktor Veršinin ning NSV Liidu koondise arst Juli Bogdanov. Stsenaristid Tarvo Villomann ja Valentin Kuik, operaator Ilmar Loomann, režissöör Valentin Kuik.
23:55 – 01:05 Küljetuul (Eesti 1983)
Jalgrattasportlasele tähendab sõna "küljetuul" tõsist jõuproovi, kus nipid ja õnnemäng taanduvad, kus ilmsiks tuleb meeste tõeline väärtus. Raivo ja Martin on meeskonnakaaslased. Martin langes Liidu koondisest välja, kuid on täis lootust ja tahtmist sinna tagasi pääseda. Raivol on aga eeldusi tippsporti jõudmiseks, kuid temas endas puudub selgus. Sassis on ka suhted Kristiinaga. Koduski ei valitse üksmeel - ema peab targemaks minna õppima ja omandada kindel elukutse. Ees seisab aga rahvaste spartakiaadi mitmepäevasõit. Dokumentaalkaadrid VIII rahvaste spartakiaadi jalgratturite mitmepäevasõidult. Stsenaristid Hans Roosipuu ja Veljo Käsper. Režissöör Rein Tammet, toimetaja Maie Jõgi.
No see kõik on ühele rattasõbrale ikka PUHAS KULD!, samas, mõelgem ajastuse peale ka, vot kohe kurb tuleb nüüd kohale :(
Tartu Rattamaratoni osalejaid on lähes 5000. Teemaõhtu põhiline sihtgrupp, nõus? Kogu jõugust kusagil 25% peab peale maratoni läbimist sõitma autos/autoga veel 180km otsa... Jõuavad koju ja näevad ehk "Kokkuvõte suurest rattapäevast" vaevu-vaevu ära ning suikuvad kosutavasse unne :)
Aga vinged dokid Pikkuusist, Erikast ja loomulikult Höllentur (millest kirjutasin kunagi siin), rääkimata klassikast - Küljetuulest???
Korrata, korrata, korrata! :)
Selline info potsatas mu postkasti:
Pühapäeval, 20. septembri hommikul stardivad Tartu Jalgrattamaratonil taas kord tuhanded inimesed, et panna end proovile, purustada rekordeid, nautida sõidu ilu. ETV2 toob teieni samal õhtul samaväärselt nauditava filmiprogrammi jalgratturitest.
20. september alates 19:45st ETV2-s
19:45 – 20:40 12. Tartu Jalgrattamaraton. EM maastikurataste maratonis
20:40 – 21:30 dokumentaalfilm Erika (Eesti 1997)
21:30 – 23:15 Põrgu ratastel (Höllentour, Saksamaa 2005)
23:15 – 23:55 Hind (Eesti 1978)
23:55 – 01:05 Küljetuul (Eesti 1983)
Sisukokkuvõtted:
19:45 – 20:40 12. Tartu Jalgrattamaraton. EM maastikurataste maratonis
Kokkuvõte suurest rattapäevast.
20:40 – 21:30 dokumentaalfilm Erika (Eesti 1997)
Film kahekordsest olümpiavõitjast Erika Salumäest, filmituna läbi tema ettevalmistuse oma kolmandateks ja ühtlasi ka viimaseks jäänud Atlanta mängudeks. Võetakse kokku Salumäe senine sportlasetee ja kuuleme Erika hinnanguid tippspordile ning elule üldse. Autorid Donatas Narmont ja Aarne Kraam.
21:30 – 23:15 Põrgu ratastel (Höllentour, Saksamaa 2005)
Tour de France, maailma kõige raskem jalgrattavõistlus, tähistas 2003. aastal oma sajandat aastapäeva. Igal aastal köidab see vaatemänguline spordisündmus miljoneid vaatajaid ja võitja võtab kõik… Ent Prantsusmaa maalilise maastiku ja võistluspinge taustal kõneleb Pepe Danquart'i 2004. aasta film võidujoovastuse kõrval ka võistlejate piinadest, hirmust ning inimlikust nõrkusest. Me näeme nende pisaraid, kes on välja langenud, ja nende rõõmu, kes on täitnud kannatustes oma suurima unistuse - ületanud kõige pikema ning kurnavama rattaretke finišijoone.
23:15 – 23:55 Hind (Eesti 1978)
Dokumentaalfilm jalgrattaspordist ja Aavo Pikkuusist - olümpiavõitjast, maailmameistrist, XX rahutuuri võitjast. Filmis teevad kaasa veel NSV Liidu teeneline treener ja NSV Liidu teeneline meistersportlane Viktor Kapitonov, NSV Liidu teeneline meistersportlane Aleksandr Gusjatnikov, NSV Liidu koondise liige Vladimir Ossokin, NSV Liidu koondise treener Viktor Veršinin ning NSV Liidu koondise arst Juli Bogdanov. Stsenaristid Tarvo Villomann ja Valentin Kuik, operaator Ilmar Loomann, režissöör Valentin Kuik.
23:55 – 01:05 Küljetuul (Eesti 1983)
Jalgrattasportlasele tähendab sõna "küljetuul" tõsist jõuproovi, kus nipid ja õnnemäng taanduvad, kus ilmsiks tuleb meeste tõeline väärtus. Raivo ja Martin on meeskonnakaaslased. Martin langes Liidu koondisest välja, kuid on täis lootust ja tahtmist sinna tagasi pääseda. Raivol on aga eeldusi tippsporti jõudmiseks, kuid temas endas puudub selgus. Sassis on ka suhted Kristiinaga. Koduski ei valitse üksmeel - ema peab targemaks minna õppima ja omandada kindel elukutse. Ees seisab aga rahvaste spartakiaadi mitmepäevasõit. Dokumentaalkaadrid VIII rahvaste spartakiaadi jalgratturite mitmepäevasõidult. Stsenaristid Hans Roosipuu ja Veljo Käsper. Režissöör Rein Tammet, toimetaja Maie Jõgi.
No see kõik on ühele rattasõbrale ikka PUHAS KULD!, samas, mõelgem ajastuse peale ka, vot kohe kurb tuleb nüüd kohale :(
Tartu Rattamaratoni osalejaid on lähes 5000. Teemaõhtu põhiline sihtgrupp, nõus? Kogu jõugust kusagil 25% peab peale maratoni läbimist sõitma autos/autoga veel 180km otsa... Jõuavad koju ja näevad ehk "Kokkuvõte suurest rattapäevast" vaevu-vaevu ära ning suikuvad kosutavasse unne :)
Aga vinged dokid Pikkuusist, Erikast ja loomulikult Höllentur (millest kirjutasin kunagi siin), rääkimata klassikast - Küljetuulest???
Korrata, korrata, korrata! :)
Tellimine:
Postitused (Atom)