Halvaa pealt mäge ikka ei sõida :) - L'Etape du Tour

L'Etape du Tour. Päris Tour de France'i etapp. Alates aastast 1993 on tuuri korraldaja ASO võtnud France'i kolmenädalasest kavast üks-ühele reaalse etapi ning teinud sellest napilt ihaldusväärseima harrastajate rattasõidu terves maailmas. Sõidetakse täpselt sama trassi, mida proffide karavan siis mõni päev hiljem vajutab. Ajavõtt, kohad, vanuseklassid, kõik ikka võidu peale. 15 000 reganut. Stardimaks 100€, kogu trass muule liiklusele suletud, pasta-party, expo, nännikott särk-värk, rajal söök-jook-geel, finišis taas pidu ja pillerkaar, nagu päris noh.

selline vinge veekindel seljakott siis seekord

Seekord mul siis juba kolmas järjestikune. Eelmise aasta lõpus küll lubasin iseendale ja mitte ainult, et osalen vaid juhul, kui vähemalt 5kg kaalust alla võtan + trassil kindlasti mingi Tdf klassikust tõus sees. Loomulikult jäid mõlemad tingimused täitmata. Teepeale ei jäänud ei Mont Ventoux, L'Alpe d'Huez, Col du Tourmalet (üleeelmine aasta tehtud), Col du Calibier, Col du Télégraphe, Col d’Izoard, Col de la Madeleine, aga no mõjutas mõjutas see mu regamisotsust... Kaaluga oli nii, et talvel sain ikka kena, et mitte öelda rasvase 87! numbrinäidu tabloole, nädal enne etappi säras 81kg küll täies hiilguses, et nagu 6kg miinust, ainult et lubadus sai antud eelmine aasta sama numbri, ehk 81 pealt :) No ei ole nii lihtne, eriti kui sulle kontorisse selliseid kingitusi taritakse (Tänud Nelku ja Sass :))

Taas selline piiiikendatud nädalalõpuke, neljap õhtul minek, teisip tagasi. Kokku 12 inimest. Spordilaager missugune. Mõned meist olid suhte proovilepanekuks ka kallima kaasa võtnud :) Abiks ikka. Kogu orgunn taas Jaan Ri õlgadel. Usaldust ei kuritarvitatud ka seekord. Ryanair otselend, AirBNB kaudu kena Mont Blanci (nagu hiljem selgus, siis mitte päris Mont Blanc, adibass :) vaatega majake, rendiautod, kogu logistika ikka viimase peale faintjuunitud. Kõik sujus idealish, no vblla Jaanpoisilt just Bergamo linnaekskursiooni edaspidises elus ei telliks, aga eks isegi nutikaimatel juhtub :)

Rattad läksid seekord mööda maad. Hawaii Pirita määrdekunn-mehann-multimees Karel hoolitses selle eest. Service missugune. Jõuad kohale, ei mingit rapsimist. Kokkupandud vokk madallähtes valmis asfaldile tuiskama, 8 atti rehvidesse ja fireeeee!

Sram Red eTap oli võistluseks 1760km ilma laadimata hakkama saanud.
Päris tühjaks ei riskinud sõita :) enne sai kenasti ära laetud.
Pildil transpordiks aku käikari küljest eemaldatud.

Päris tõrgedeta ikka ei saanud, nimelt mu Foilikese esirehv oli tühi, mis tühi. Ventiili kõrval auk. Oli see nüüd halb või hea märk, kes krt seda teadis... Igatahes sai sisekumm vahetatud. Mehed ja üks õrnema soo esindaja supsti sadulasse ning prooviringile, lennusõitu jalast välja kerima. Algatuseks kohe 10% laskumine, serpekas paremale, siis vasakule u-turn ja, ja, ja üks meie pundi kamikaze oleks napilt kukkunud, õnneks sai enne puusaga lärraki täielt hoolt vastu asfalti vajutada! Peale paari oiet ning mõneminutilist ehmatusest toibumist pedaalisime küll kõik koos kenasti elamisse tagasi, kuid edaspidise käimise imiteerimisega oli külili pannud velomaanil tõsiseid raskusi, kõva põrutus ja vblla mõned luutükikesedki liikvel :( Tema Touri etapp oligi selleks korraks tehtud :( üürike rõõm... Aga see kõik on tglt kuki-muki, kui arvestada, et mehe tagataskus olnud õunalogoga kuuenda seeria nutiseade sai kena ämblikuvõrgudisaini ning tuttuutes Rapha riietes haigutasid verised augud :) Vot see oli tõeline häving. Samas, eks iga asi ole millelegi hea ja vblla hoidis ära midagi palju hullemat, eks. Ratas jäi ju ometigi terveks :)

Ok, aitab ilkumisest. Rattasport on juba kord selline, et pehmotse palju tahad, mõni peidetud õlilaik või kivike teel leiab su ikkagi varem või hiljem üles :(

Ma vist küll siiani ainus eestlane, kes oma lollusest maoli pannud. Tavaliselt ikka ju teised süüdi, keegi noor tõmbab pikali ja mõni algaja tsainik poogendab jne. Eelmisel hooajal Vändra rattarallil kaotasin hetkeks valvsuse, ees tõmmati küljetuulega punt ketti, vahed sees. Panin pea lenksu alla, vajutasin kuis jaksasin, 55km/h kiirust spidol, silme eest must, kütan edasi, tõstan korraks kiivri alt pilgu ette, hoplaa, nu ennäe imet, keset krdi middle of nowhere’i bussipeatus ja kena kõnnitee koos sel hetkel meetrikõrgusena näiva äärekiviga. Bunny hop?, naaaat! Sinna ma siis otse sisse lajatasin. Raksaki! Rattal raam pooleks, endal külg maas. No ei olnud kedagi süüdistada...

Kuhu ma oma jutuga tüürin? Postimees ja üks nimekaimust suusablogi pidaja võivad küll selliste päästke_meid_hakklihamasinast pealkirjadega korralikult klikke korjata ning veriste piltidega rahvast maanteesõidust eemale peletada, aga sel spordialal ilma kukkumisteta lihtsalt ei saa. Vähemalt niikaua kui võidu sõita tahetakse. Nõus, et ürituste korraldajad peaksid oma asjad kriitilise pilguga üle vaatama, eriti kui osavõtuarvud langustrendis, vblla lainetena stardid jne, aga suures plaanis pigem ikka õpetada kui hirmutada?

Minu mats oli ikka suht õnnelik, sain paari nädalaga liikuma, tegin tahtejõu pealt isegi Norras Trondheim – Oslo 555km non-stop 36km/h avg ära ;)

Vändra raspeldus sai Norra apteegist abi

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Etape juurde tagasi. Teleturg jätkus, samal laskumisel sai alguse saaga nimega Salumäe pidurid. Ma pole varem kuulnud, et ühed õnnetud klotsid ja süsinikjooksud suudavad oma vilistamisega selliseid detsibelle genereerida. Ei, see ei olnud mingi Bobby McFerrin - Don't Worry Be Happy viisijupike, vaid ikka korralik luust ja lihast läbilõikav metsikute kasside kooris kränunumine. Sättisime, mis me sättisime nende klotside nurka ja värki, finaal oli see, et Erkki R andis oma varuklotsid (tuhanded tänud, kodumaa ei unusta) ja saime asjad enamvähem vonksu.

Laup tegime veel pisikese ringikese ja olimegi valmisolekus no1. Meie satsist enamusel start 7:00 või veidike hiljem (1000 pealised grupid lastakse 7minuti järel rajale) Ise sain umbes 6:20 stardikoridori, see loomulikult rahvast juba puupüsti täis. Kõvasti 10000+ stardinumbritega ja selgelt sellesse seltskonda mitte kuuluvaid rattureid, kellest enamuse kehakuju lenksust alt kinnivõtmist eriti ei võimaldanud. Varem mõtlesin, et miks ennast sinna niimoodi susserdama peab, pole ju väga abi ees startimisest, kui esimene põks su kohe kaugele maha jätab. Asja iva on aga selles, et kui tüübid stardiksid oma ettenähtud koridorist, siis on neil musta lipu taha jäämine kordades tõenäolisem. Eest kell 7 rajale minek annab pea 2h edumaad. Aeg läheb küll kiibist käima, aga nn laibaauto ehk broom wagon ei hinga kohe kuklasse.

A jah, mõned päevad enne starti tegid korraldajd ühe olulise trassimuudatuse. Külma kõhuga visati välja üks suhteliselt karm 1 kati tõus. Ohutus eelkõige. Kive olevat sealkandis sadanud. Takkajärgi ei oskagi öelda, et kui hea või halb see siis kokkuvõtteks mulle oli. Oleks nagu tahtnud ikka 4000 tõusukat ära laksata, aga piirdusime "vaid" 2873-ga, kus viimane tõus siis HC, ehk kõrgeima kategooriaga tõus, mis +27C soojakraadi ning lagipähe lõõmava päikese juures oma 10% avg kilomeetritega, pain kuubis...

esialgne vs "falling rocks" profiil

start

Algus oli hea, sinkavonka siblisin ennast läbi pundi ja sain suht kerge vaevaga ette otsa välja. Esimesel tõusul ennast väga hästi ei tundnud, kolmveerandi peal läks mööda Virgo K, kes eelmine aasta Eesti pedaalitallajatest konkurentsitult üle oli ning päris tõusu lõpus Kristjan L, kes siis sedakorda kaasmaalastele pika puuga pani. Polnud mõttes ka, et kummalegi neile saba peale tahaksin istuda.
Edasi veits allamäge, nagu alati, paar selli ikka välja ka sõitnud ja  minu suht olematut laskumisindu märgatavalt kahandanud.

Teine tõus, 1 kategooria. Kartsin. Päriselus sujus tõrgeteta. Nurk ideaalne 5-7%. Sõidad, naudid, veered, mõnuled, kerid, vajutad...

Col de la Colombiere vallutet

Edasi järgnes pikk laskumine. Sain kuidagi hakkama. All, 30+ kilomeetrise flätilõigu alguses käis mõni aeg selline korralik kabe, kes tahab pingutada vajutada, kes teeb grimasse, kes teeskleb niisama, mõni mängib lolli, mõni lihtsalt ongi seda ja ei oska häbeneda ka :) lõpuks saime enamvähem töökorras pundi kokku. Ei olnud liiga raske, ega liiga kerge. Pigem paras kulgemine, kuni, mõned kilsad enne viimast tõusu hirmuäratav mass rattureid meid konkreetselt kuivalt alla kugistas, mõtlesin, et kohe-kohe hingavad nad ümberringi kõik õhu ära ja ma suren hapnikupuudusesse mitte Everesti tipus vaid siinsamas konnasööjate kolkaküla kraavis. Õnneks oli selles napilt Tour d’ÖÖ mastaapides pundis ka üks oma mees, minust 7minsa hiljem startinud Margus R. Lobisesime veidike maast ja ilmast ning sain valutult oma klaustrofoobiapuhangust võitu.

Viimase mäe alla jõudes keerasin uljalt joogipunkti. Enamus kaaskannatajatest kütsid silmagi pilgutamata edasi. Poleks pidanud ennast sellest väga häirida laskma, aga no ei saa ju. Alustasin koheselt tagaajamist ja seda ikka selgelt liiga rajult. Võidujoovastus hinges, panin eesliikujate skalpe ükshaaval, nätaki-nätaki oma rattasärgi taskusse. Mägikits missugune. Paraku päris nii need asjad ikka ei käi :) Tõehetk saabus üsna ruttu. Mu 39x28 ülekanne ja olematud jõuvarud võimaldasid järgnevad kilomeetrid lihtsalt kenasti seismist, muudmoodi seda liikumist enam nimetada ei saanud. Selline tunne, et ronisid velotrenažöörile, kus siis sõber keerab kogu businessi kõige raskema peale ning ise kõrvalt irvitab, et noh, jaksad 10 vändatäit ringi ajada? Kadents oli olematu. Nagu oleks mõne 200kg sumoässa kukile võtnud ja siis temaga Teletorni trepist üles ronida unistanud, üle ühe astme sammuga loomulikult. Rahvast vajus murdu must mööda.

Edasi hakkas palav, rõve ja paha, millele järgnes paha, rõve ja palav, mis omakorda blenderdati kokku ning korrutati ilguse koefitsendiga. Igal meetril käis vähemalt korra peast läbi, et panen jala maha ja saadan nad kõik p****, p**** ja t*** otsa! Sõitku ise oma oksemägesid, miks nad mind harilikku, mis_maa_see_on_kus pole_ühtki_küngast, sunnivad seda tegema, na**i tõesti, maivõi...

Elu üks rõvedamaid sporditegemise tunnikesi ta oli, aga läbi sai seegi.

Viimasel laskumisel oli üks suht ohtlik moment, kohalikud downkillerid sõitsid kenasti tee ääres offroadi, kuni otsustasid lihtsalt risti üle asfaldi põigata, napikas

Tsipake laskumist ja finiš mis finiš. Kolmas Etape du Tour tehtud, koht senistest kõige lahjem. 2014 – 264. (8458 lõpetajat), 2015 – 491. (9963 lõpetajat), 2016 731. Seda siis 11 164 lõpetaja ja hordide viisi katkestajate seast, kel viimane mägi ülejõu käis, aga ikkagi kuidagi lahjavõitu esitus nagu mul... Põhimõtteliselt peaks äkki passi vaatama, eks. Kaua sa ikka arened, isegi vastupidavusalal, ja no lepime kokku, et taandareng ei ole areng. Aga vat ei vaata sünniaastat veel :)

päästev finišijoon

Seekordse kehvema soorituse objektiivne põhjus:
1) kui tõusuprotsent läheb üle 8%, siis mees, sebi endale kergemad ülekanded. Sa ei ole nii kõva, et 39x28 ringi jaksaks ajada.
2) Must aerokiiver ei ole +27C soojakraadi ja lõõskava päikese all sõitmiseks, isegi kui sa oled lasknud sinna kollased „cooling“ kleepsud disainida :) Uus kiiver juba tellitud, selline, millega külmem kui palja peaga sõites. Ausalt :) Tseki aga, Orica Touril nendega peal ;)

Vot nii! Küll ma oleks pannud, aga näe hingeldama hakkasin vaeseke, eriti tõusudel. Muidu olin jube kõva. Või nagu sõber Tanel P ütleb, et kui pea hakkab tuksuma, siis võta tempo alla.  Tark olin lihtsalt, onju.

mulle ühest piisas muidugi

Eelmisel aastal finišijärgselt välja hüütud "Never again!" saab järgmiseks aastaks vabshee uue tähenduse :)
Kui kõik kuupäevad nüüd paika peavad, siis 2017 ei tee sõpradega kähkukat spordilaagrit (mitte, et see supervinge ei oleks olnud), vaid hoopis sellise multikombo: soojenduseks Prantsusmaa vanim cyclosportive, aastast 1982 korraldatud La Marmotte GF Alpes, legendaarne 7500 osalejaga üliraske 174km ronimine, järjest sellised põksukesed nagu Col du Glandon 22km 5.5%, Col du Telegraphe 11.5km  7.3%, Col du Galibier 17.6km 7% ning lõputõusuna halastamatu Alpe d'huez 13km 8%! Kokku 5000m vertikaali. Kui sellega ühel pool, siis kolistaks tipa-tapa 4807m kõrguse Mont Blanci ümber ning maasikaks Etape du Tour. Loomulikult vaatme mõne päris Touri etapi ka, kogu vahmiil kaasa, paar nädalat Prantsusmaad, kvaliteetaeg ;)

La Marmotte rajaprofiil, pole paha :)

Sõidujärgsel päeval kütsime lõdvestuseks 24% tõusust trammiga üles, 2,3km kõrgusele