1000 kilomeetrit. Jalgrattal. Järjest!

Jah. Ärkad hommikul 5:00. Proovid magamata une silmist veega välja uhada, laksad kausitäie müslit, kohvitass otsa ning juba sätidki ennast rattasadulasse pedaalimaks järjest Tallinnast Paidesse, sealt Rakverre, siis Narva, Narvast Jõhvi kaudu Tartusse, Tartust Võrru, Võrust Viljandisse, siis veel Pärnu ning supsti Haapsallu ja peaaegu ongi uuesti pealinn... kuidas sellised vallatud, et mitte öelda pervod mõtted üleüldse pähe võivad tulla?  

Alustame algusest. Eelmise aasta oktoobris sai Itaalias Hawaii KOM raames Giro d’Italia mägesid võetud ja sellega hooajale ka sisuliselt punkt pandud. Rattasõiduisu sai kuidagi otsa. Juba mitu-mitu pikka aastat olen ka sügisel-talvel rattaga tööle-tagasi uhanud, aga viimane hooaeg tuli elu ja muu logistika vahele. Samas, kuidagi pidi ju vormis püsima ja hoplaa, kahjuks-õnneks sai jõuludeks endale Elite nutitrenažöör kingitud. Varasemalt pole kohapeal nühkimist väga nautida suutnud. Maksimaalselt tund ja sedagi vaevaliselt. Seekord läks teistmoodi. Alustasin TrainerRoadi programmiga, selle idee just minusugustele nagu rusikas silmaauku. Tahad minimaalse ajaga maksimaalset tulemust saada, treenid argipäeviti tunni kaupa, nädalavahetusel kuni 2 tundi korraga. Kõik vingelt süstematiseeritud, lakooniline ekraanipilt, ei mingeid tilulilutamisi, võimsus nö klotsidena ees, treener motiveerib sind lives tekstisõnumitega, seletab, miks mingit harjutust tegema peab jne jne, ole ainult mees ja seedi kõik ära. Sain hakkama. Pole elus väga pikalt plaanide järgi trenni teinud, seekord murdusin. Jaanuar, veebruar, märts ja aprill, ainult pukk...
Aa, ja mis veel vinget selle trenasõtkumise juures, podcastid, kõik Eesti podcastid kuulasin ära. Alustades „Olukorrast riigis“, „Digitunni“, „Rahva teenritega“ ning lõpetades „Pihtas põhjas“, „Jalgrattapalaviku“, „Mehed ei nuta“ ja „Tussisööjatega“ :D

Esimeseks võdusõiduks olin plaaninud Tartu Rattarallit. Tandemiga, nagu ikka :) Kuna õiget rattatunnetust trenažööril ei saa, siis leppisime paarilise Tarmo Kopliga kokku, et mina hoian 400 watti, tema hoiab tasakaalu. Veel oli vaja Mandri ja Cycling Tartu kuidagi ära tinistada, et meid pundist minema lastaks ja oi see oleks ikka selline pidu ja tulevärk olnud... Aga Wuhani nahkhiired arvasid teisiti :(

Viirus tuli ja pööras sisuliselt loetud päevadega kogu (spordi)maailma tagurpidi. Kevadlaagrid jäid ära. Mott purunes tuhandeks pisikeseks killuks. Kus ma oma looma nüüd siis välja lasen? Krt, kui minusugusel kaob motivatsioon, kui raske võib siis olümpiaks valmistunud sportlastel olla, teadmatus, keelud, teadmatus, uued keelud...

Teeks siiski oma sportliku vormiga midagi, midagigi. Üritasin erinevate inimeste käest inspiratsiooni ammutada. Sirgjoonejooksja Leivo Sepp ja veel mõni koloriitne kuju sai tanki pandud. Piirid ju kinni, küss, et kuidas leida Eestis mingid vinged punktid, mida rattaga võtta. Majakad on jätkuvalt ülipõnevad, aga jäid ära. Linnused, veetornid, hiidrahnud... isegi „Ropp Eesti kaart“ oli ideena laual - Litsmetsa, Tupenurme, Putsorg, Munnimägi, marsruut missugune :)

Tihti on elus nii, et suudad lihtsad asjad kole keeruliseks mõelda. Kogu selle tramburai peale lajatas sõber Edgari Treier: „Külasta rattaga kõiki Hawaii Eesti poode!“ Hmm. Pole paha mõte. Tavaliselt teeme ju kevadel Hawaii  juhtkonnaga poodide ringreisi. Sel kodukontori ja 2+2 hooajal jäi asi loomulikult ära. Miks ka mitte siis rattaga selline sõõrike ette võtta?!? Põnev. Kogenud Tahtejõu tuuride marsruudimeister Edgari tõmbas esimese juti, kokku 1020km. Kabetasime mõtet veel veits edasi-tagasi ja lõpuks tuli natuke peale 1000. Ideaalne. Ma siis veel muidugi ei julgenud kõssata, et seda järjest läbi tahaks sõita :) Diagnoos oleks vast suht kiire olnud. Miks üldse järjest? Olen varem sõitnud non-stop üritustest kolm korda Trondheim Oslot 550km, mõned Tahtejõu tuuri 300 kilsased etapid, kaks korda Vätternrundanit 300km, korra Tallinn – Tartu Granfondolt sama hooga Tallinnasse tagasi 400+ km, aga sellist päris-päris ultrat nagu Red Bull Trans Siberianil või Race Across Americal uhatakse, seda nagu portfolios polnud. No mis tunne on? :) Komöödia on muidugi selles, et oma viimase pikema kui 100km sõidu tegin eelmise aasta oktoobris. Ühtegi üle 3h trenni polnud ka teinud ja siis lähen tonni panema... Lõvisupp.

Üksi veits igav. Sparringupartnerit vaja. Otsus lihtne - Evgeni Nikolaevski, mees kellega koos tunde ja tunde ketti keerutatud, Everestinud, ümber Mont Blanci sõidetud ja niisma Hawaii KOMi raames Alpides, Püreneedes ja teistes mägedes ronitud. Ei meenu, kuidas ma talle seda hullust tutvustasin, aga kahtlemisest või veel vähem keeldumisest oli ta sama kaugel kui jääkarud pingviinidest or Ratta Jürka konkreetsetest vastustest.

Edasi pisut sebimist. Akupangad, tuled, varukummid, sporditoitu, päris toitu. Selle viimasega sai nalja. Pehmelt öeldes ma kodus väga ei tahtnud rääkida, et plaanime sellise naaaatuke pikema otsa teha. Hakkavad muretsema või nii. Samas, võileivad vaja ju kuidagi välja lunida.
- „Naisuke, kuule, me teeme nädalavahetusel ühe pikema rattatiiru. Kas teeksid mõned võikud?“
- „Mitu?“
- „ääee no klmkmnd“ (pobisesin hiirvaikselt ja hästi kiirelt)
-„miiiittttu!?!“
- „ kolmkümmend ja Tiinale ning Edgarile ka kümme“ (Evgeni elukaaslane Tiina siis päevases saatetiimis, Edgari öises)
Nüüd tuli ikka avanaer, Tiina pisike naine, kuhu ta need kümme võileiba paneb? Ma ajasin Edgari kaela.

Kella külge väga ei tahtnud kogu seda aktsiooni lükata. GPS live tracking sai küll sebitud, aga eriti seda välja hõisata ei raatsinud. Parem teeme ja ei kaaguta, kui, et kõvad käteringid ja siis ei saa hakkama.

Start

Plaan oli iga Hawaii peale kulutada maksimum veerand tundi. See tähendab siis paar pilti, veidike kohalikega lobisemist, nati sööki, pudelid täis ja punuma. Selge see, et mida rohkem nö puhkame ja ei liigu, seda raskem on hiljem, sest tunnid hakkavad sulle selgelt vastu töötama. Samas, kui erinevate üksuste vahemaad on keskmiselt 100km ümber, siis see veerand tundi ei olegi nii palju.

Pirita Hawaii

6:00 start Hawaii Almare eest. Päike siras. Laupäeva hommik, linn tühi. Lust lasta. Natuke kerimist ja Kristiine Hawaii. Klõps-klõps jäädvustame endi suud kõrvuni näod mustakollase logo taustal ja edasi. Kohe Pirita Hawaii, seal sama jutt. Siis Viimsi Hawaii, 18km tehtud, 982km veel :) Elu on ilus.

Me ei leppinud küll konkreetselt kokku et, kes palju ning kui pikalt veab, aga ma plaanisin ees mitte üle veerand tunni veeta. Evgeni oli teist meelt. Tema ego oli nii suur, et no nagu jääbki tõmbama. Noor mees, huvi on, miks mitte. Ma siis ei seganud ka väga :)

Uue tavaliiklusele avamata Tartu mnt lõiguni saime ikka väga kiirelt. See oli omaette elamus. Tuttuuus peegelsile asfalt, neli rida ainult meie päralt. Elu on lill.

Paide Hawaii
122km ja 4h kopikatega vändatud

Vastuvõtt oli väga kodune. Pakuti kohvi. Tegime esimesed võikud. Meeleolu ülev. Põrutasime edasi.

Paide Hawaii

Rakvere Hawaii
206km

Rakverre jõudes olime oma graafikust ikka kõvasti ees. Mis oli paha, sest kohalikud rattaässad lubasid meiega veits kaasa sõita, ja neid ei paistnud veel kusagilt. Vahetasime riided. Pikkade asemel lühikesed selga. Tankisime. Lõpuks saime paraja pundi abilisi. Edasi läks sujuvalt. Sai lobiseda ja tuules istuda. Seda pidu jätkus vast kolmekümneks kilomeetriks. Jäime taas kaheksesi. Õnneks oli sel eelneval tunnikesel tuul otse näkku. Tänud Robert Salep ja co.

Tuhamägede tuul

Narva Hawaii
328km ja 12h sõidetud

Päike paistis. Tunne oli jätkuvalt bueno. Kohalikud nahkpükstes motikamehed- ja naised näitasid kuidas asjad tegelikult käivad. Jõudsid meie sealkandis viibimse ajal seitse korda Sillamäe ja Narva vahet pendeldada, vahepeal tagarattal, siis esirattal. Jõhvi – Narva – Jõhvi lõik oli edasi-tagasi. Mõtlesin hirmuga, et kui oleksime ringi teistpidi ette võtnud, kui raske oleks ennast motiveerida mitte Tallinna poole keerama.

Привет город Нарва 

Jõhvi Hawaii
375km

Öine vahetus saatemeeskonna nöol saabus. Edgari Treier ja tema huumor, ilkumisega tagasi ei hoitud :) See oli hea. Sõime suppi. Külmemaks kiskus.

Päikeseloojang Peipsi kaldal, romantikapakett täies mahus

Tartu Hawaii
512km

Üle poole tehtud. Kohalikud fänniarmee oli Lõunaka ette ennast üles rivistanud, kabanossid hirmuäratavalt pihku haaratud. Täitsa maitses. Saime kõvasti puid alla, stiilis, mida te hädaldate, vaadake kuidas meie omal ajal panime, Tallinnast Vladivostokki, ujudes, mööda maad, ülesmäge, selili, käed kulusid ära. Evgenil oli vist koblakas ees, ta väga nagu ei naernud.

Võru Hawaii
580km 21h sõtkutud

Võru Hawaii, kus kõik on?

Pimedaim aeg sai läbi. See polnudki kõige hullem. Võrru jõudmine läks juba veidike keeruliseks. Füüsiliselt nagu ok, aga uni hakkas peale tikkuma. Nägin tee äärtes palju erinevaid metsloomi, a võib-olla olid nad koduloomad, kes meiega paralleelselt jalgadele valu andsid. Või vähemalt arvasin nägevat. Lootsin täiesti konkreetselt, et mõni võiks nüüd Evgeni maha joosta, või kui Evgenile pihta ei saa, siis vähemalt mind ümber paisata, aga saateautot ei tohi puutuda... unine?

Võrust väljasõit oli ok, saime bensukast kohvitopsid kätte, nagu päris. Polnudki varem sõidu ajal kohvitanud. Külm oli. Kõik tagid sai teineteise otsa selga laotud. Garmin näitas paar kraadi peale nulli. Uni. Uniiiiii. Õnneks tulid mingid rajud teetööd. Asfalt asendus kruusaga. See tähendas, et raputas, ja kui raputas, siis sai magada. Väntad ja magad. Sõidad rattaga ja tukud. Normaalne. Evgeni oli taga, eks ta ütleb kui liiga sügavalt uinun. Sellised mõtted. Palju häid mõtteid...
Tegime peatuse. Sain vist lõpuks aru, et see ei ole normaalne. Pomisesin Etsule, et kuule, ohtlik on vist. Ma ei ole kunagi varem ratta seljas maganud, aga nüüd nagu lendaks vahepeal. Äkki teeksime mingi pool tunnikestki unepausi autos? Vahet ju pole, kas istun ja nosin võileibu või magan. 24h järjest üleval oldud, ja mitte ainult, 24h rattaga sõidetud. Edgari ainult muheles vaikides selle jutu peale. Kummaline... Sekundi pärast saabus kässarit lastes rehvide vilinal meie ette Moomoo must buss, sees täisliibukates Allan Oras ja Martti Sala! Rattad tõsteti välja valmisolekus no1 meiega edasi kihutama. See ei olnud uni! Kurat, mida sa hing veel ihaldada oskad. Nüüd sain pihta mida Edgari susserdas. Järgmised kolmkümmend kilsa uni nagu peoga pühitud, nalja sai ning mitte vähe...

moomooland veab

Viljandi Hawaii
706km

Alla 300km jäänud. Pole küsimust ka, et selle 1000km ära teeme. Põlved korras, selg ok. Ainus teema oli see jube ahviuni. Mis ei olnud kohe üldse tore.

Viljandi Hawaii, ikka pole kedagi :(

Pärnu Hawaii
800km

Uni oli. Kõik ok, aga UUUUni.

Pärnu Hawaii

Pärnust väljasõit, korraga, nagu välk selgest taevast seisab meie ees Gert Kivistik. Päris rattur. Otse eksootiliselt Martinique saarelt. Näpistasin ennast. Unes? Ilmsi? Varjatud kaamera? Real life? Järgmised 70km oli ikka vabshee sportlase tunne. Kütsime kolmekesi pead lenksu all nagu noored jumalad. Gert võttis loomulikult kordades pikemad vahetused. Kilsad kadusid lennates. See oli lihtsalt niiiii kaif ja kõik veel peale 800km sadulas olemist. Isegi saateautost uhasime peatumata mitu korda nagu si**uvast kassist mööda.

Gert tuli punti ja fännid tõmbasid mootorsae käima

Aga nagu ikka on igal heal asjal algus ja lõpp, mingist hetkest kühveldasime taas kahekesi. Unemati, siga! istus taas kaksiratsi mul kukil, surus ühe Shaquille O'Neali mõõtu käelabaga mul silmi kinni, teine tramati käsi, mis ka nagu kärumehe jalg, püüdis kuklast on/off nuppu leida ja pilti lõplikult välja lülitada...

Tankimispaus. „Kuulge, pange palun mu pudelid täis ja sööge minu eest ka“, toetasin ratta saateautole risti ette ning istusin rooli ja magasin ülbelt, üheksa minutit, järjest! Kusjuures ratta asetamine ja juhi kohale asumine oli selleks, et nad mind maha ei jätaks. Kaval onju. Või liiga unine? :) 

Giacomo Täiesti Puccini

Haapsalu Hawaii
909km

Vihma saime ja pitsat saime. Teine oli kordades parem. Tualetti sain ka. Peale kolmekümnetunnist regulaarset söömist siis. Ausõna, seal oli juba varem pahandus ees, ega muidu poleks poti kõrvale erineva kaliibriga harju ja vaakumpumpasid rivisse seatud... Põgenesin. Vist siiani Haapsalus tagaotsitav.

Viimane sott. Mu varugeneraator läks nüüd tööle. Tegin Evgenile kõik tagasi. Rattasõit on lahe! Võtad alt kinni, tõused püsti peale, paned paar käiku alla, laks, laks, tunned kuidas kogu lihasjõud läheb edasiliikumisse, nauding... veel 50 kilomeetrit tuhandest puudu.

Keilas saime abiväge. Enerviti Toomas oli selliste pasunate ja plakatitega tee ääres, nagu noor Tour de France juba. Eerik Ülevain tuli veduriks. Ludinal Tallinnasse.

Almare Hawaii, tehtud!
1006km 33h18min
keskmine kiirus 30.3km/h

Tänud Evgenile, Tiinale, Etsule, naisukesele, poegadele, Allanile, Marttile, Timole, Minnale, Sepale, Ennule, Tõnisele, Salep ja co’le ning special tnx sulle Gert ;)

Kalli-kalli, ma vihkan sind ka!

Kõik pikad sõidud on ikka peast kinni. Mentaalne teema. Lähed 100km sõitma, poole peal mõtled, et kurat 50km veel, kaua võib jne. Nagu mu näide tõestab, siis selleks, et 1000km sõita, võib alla 3h trennidega piirduda :)

Rohkem ei taha sellist asja teha. Rattaga sõita on äge. Pikalt sõita tore, kiirelt sõita vinge, mäest üles ronida super, aga magamatusega võidelda – naaaaaaaaaaat! See pole see, mida teha tahan. Sõida rattaga!

Evgeni kompu

Vt sõitu Stravast siit 

Neljakesi ;)

Tour du Mont Blanc - ring ümber Mont Blanci. 3 riiki, Prantsusmaa, Šveits ja Itaalia

Tour du Mont Blanc!
Ring ümber Mont Blanci. 3 riiki, Prantsusmaa, Šveits ja Itaalia

Eelmisel aastal sai siis L’Etape du Tour juba kuues kord järjest ette võetud. Natuke nagu sama-sama. Jah, 200 eestimaalast, kelle hulgas ka meie presidendiproua ning raudmees Raivo E Tamm, tegid küll tuju heaks, aga mingi pusletükk jäi nagu vajaka. Proovisin seda siis leida.

Vahetult peale Touri etappi korraldas Scott rattabrand Šveitsis oma uues peakorteris erinevate riikide maaletoojatele vinge testinädala. Hoone ise oli juba vaatamist väärt, disain käsikäes funktsionaalsusega, kõrgem pilotaaž, 7 korrust, 400+ töökohta, 4000m² esitluspinda jne. Ja no kes vähegi rattafanaatik ei tahaks järgmise hooaja vokke testida. Ehk siis resümee, tuli minna. Peamaja asus umbes 300km meie Prantsusmaale valitud ööbimispaigast. Esimese hooga turgatas, et juhuu, panen rattasadulas selle sutsaka. Ei pea ühe jutiga, võtaks ööbimisega, väga bueno. No ei saanud sellest orgunnist asja. Leidsin endale algul küll lausa mõttekaaslasi, aga kellel oli lennupilet juba tagasi koju ostetud ja kellel siis mingi muu häda. Ühesõnaga, Tallinnas pardale astudes oli mul olemas pilet Fraantsi ja Šveitsist tagasi ka, aga vahepealsele väga ei mõelnud. Kui midagi head peab tulema, siis ta ka tuleb, ei ole alati vaja üle orgunnida.

Ehk, kui mägi ei tule Muhamedi juurde, tuleb Muhamedil minna mäe juurde :)

Istun vahemaandumisel Riia lennujaamas. Kõrval sõber Evgeni oma naisega. Sama Evgeni kellega nii mõnedki Tahtejõu tuurid ning Hawaii KOMid Alpides ja Püreneedes koos pedaalitud. Rääkimata siis eelmise aasta Everestingust - iseenesest suht lihtsast väljakutsest, valid kusiganes maailma nurgas ühe künka, mäe või mäekese ja kütad seda niikaua üles-alla, kuni Džomolungma aka Mount Everesti merepinnast mõõdetud 8848 tõusumeetrit täis saavad. Ühe sellise tegime siis aasta tagasi Hispaanias.
Rääkisime lennujaama niisama maast ja ilmast, kuni jõudsime sinnamaani, et üllatus-üllatus, nad ei sõidagi kohe peale Touri etappi Eestisse tagasi. Evgeni plaanib teha mingit Mont Blanci tuuri. Midaaa? Aaa jah, ta vist kunagi kirjutas mulle ka sellest. Mäletan, et panin viisakalt lingile pöidla alla, aga sinnapaika ta ka jäi. No ei tõmmanud käima. Mingi 300+ km, sigapaljude tõusumeetritega, milleks neid mägesid seal niimoodi vallutada. Äkää.

SCOTT HQ 

Ja siis tegi Tiina, Evgeni õrnem pool, kustumatu pakkumise, et tule sõida ka Evgentsikuga koos ja me viskame su pärast sinna Šveitsi ära. Uau, ma ei mõelnud vist isegi sekundi murdosa. See tundus kuidagi niiii ahvatlev ajatäide. Mida sa ikka muidu selle kahe tühja päevaga peale hakkad, ega ei puhka ju ometi. Lõimegi käed.

Alustuseks lepime kokku, et Mont Blanc alias itaalipäraselt Monte Serra ehk alati lumine Valge Mägi on Euroopa kõrgeim tipp. 4810m. Eks. Punkt. Elbrus on juba Aasia, sellest mõnes järgmises saates. Kui ma nüüd aega tagasi kerin, siis peamine põhjus, miks esimese hooga see Mont Blanci tuur käima ei tõmmanud, oli vist mu lahja geograafia antud regiooni kohta. Jah ma tedasin, et mäkke on uuristatud pea 12km tunnel, mida läbides tuleb ühe otsa eest 46€ võrra rahakotti kergendada, aga et minimaalne ring, mida asfalteeritud teid pidi ümber mäe sõites tuleb läbida, ongi 330km ja see hõlmab omakorda kolme riiki – Prantsusmaad, Šveitsi ja Itaaliat. No ei kõlanud usutavalt. Tundus, et Evgeni on valinud mingi marsruudi, kus ümber Munamäe tiiru alustatakse Tallinnast ja no Vilnius võiks ka sees olla :) Põhimõtteliselt on jah ümber Munamäe ju... 

Staap oli meil Les Saisies. Suusakuurort, 30km Albertvillest, kus muideks toimus 1992 olümpiamängude murdmaa- ja laskesuusatamine.

5:45 am powerit "veel" on

Startisime 5:45. Veidike hämar, aga kohe-kohe valge. Kuna ma tripi orgkomiteesse ei kuulunud, siis tegelikult läksin sellise suhteliselt külma kõhuga peale. Ei aimugi rajaprofiilist, ei valgest ajast. Kuidas iganes ma seda keskmist kiirust ja päikese loojumist ei kalkuleerinud, siis vägisi tundus, et jääme pimeda peale. Samas, Evgenil lampe kaasas polnud. Enesekindel mees. Ju siis oleme nii kiired. Proovisin talt ääri-veeri uurida, et kas me nagu liiga optimistlikud oma sõidutundidega ei ole? Vastuseks pomises mees midagi habemesse. Sinna tema pahmakasse võiks muidugi nii mõnegi lühiromaani peitu panna. Ei tihanud ma rohkem täpsustavaid detaile pärida. Rangest pilgust võis välja lugeda, et kui ma kohe vait ei jää, siis järgneb ajaloo üks karmimaid karjatusi, kuningas Leonidase: „This is Spartaaaa!“ ja Scott maanteekinga süsiniktald lennutab mind mitte just kõige pehmemal moel Mont Blanci tippu.


Stsenaariumi nurgakivi oli tal kenasti paigas. Kõigepealt valid pundist kõige kõvema, sõidad talle pasunasse ja edaspidi on sul kari alluvaid. Mitte, et ma nüüd kõige kõvem oleksin, aga kuna me kahekesi, siis nagu pruut on sul küla kõige ilusam tüdruk, aga külas ongi üks tüdruk :). Polnud Evgenil väga valikut, mind pandi paika ja ega ma rohkem väga ei torkinud neid organisatoorseid teemasid. Mis sest, et lubatud rajaprofiil ja reaalne elu olid samasugune ulmedokk nagu Tallinn ja abilinnapea Klandorfi 286 kilsa rattateid. Sellist kohe-kohe saab see 6% tõus läbi ja siis algab laskumine juttu tuli Ženja varrukatest ikka kõvasti. Puuris mees lenksul lebavat Garmint ja pobises taas midagi oma kurikuulsasse habemesse. Päriselus oli tõusunukk 8-10% ja no lubatust alati miinimum 5km pikem. Seedisin kõik kenasti ära ja ei vingunud.

Algus oli väga nauditav. Karge mägede õhk. 14C soojakraadi, esimesed 15km laskumist, mida polnud küll veel välja teeninud, aga ju ma aimasin, et lõpus peab sama mäe otsa tagasi ronima :) Liiklust null. Lust. Hoiad alt kinni ja sahised mõnuga mäest alla. Mis sa hing veel elult ihkad.

Mingi aeg segasid paar pika saia, et mitte öelda leivaautot, meie varahommikust idülli. Andestasin neile.

Üles-alla, üles-alla. Igast asendist võrratud vaated lumisele Mont Blancile. Suurt me ei lobisenud. Nautisime sõitu. Kitsad raudteesillad, metsavahe, mägionnid, serpentiinid, serpentiinid ja veelkord serpentiinid.

paarisrakendis

Šveitsi piiril tekkis korraks väike stressipoiss, krt, mul pole id-kaarti ju kaasas, äkki ma nagu ei sobigi kallikellameisterpankuritele külla. Õnneks ei huvitunud meist keegi. Sõtkusime vaikse naudinguga edasi, kuniks Isand Päike arvas, et need tüübid võiksid ikka veits higi ka valada ning lükkas ennast vähemagi halastuseta täisrežiimile. See oli karm. 35C-40C, isegi kõige väiksem tuuleiil oli ennast kusagile jäädavalt kinni parkinud, hiiglasuur kollane taevalamp aga kütab ja kütab. Vahetult enne päeva kõrgeima punkti vallutamist pääsesime tunnelisse varju. 6km ja temperatuur langes 21C peale, nagu talv oleks saabunud. Tõusunurk oli ka meeldiv, aga mitte kauaks. Pea 2,5km kõrgusel merepinnast asuva Suure Püha Bernardi otsa tuli lõpus ikka rõõõvedat loodist väljas olevat nurka künda. Tuju läks ära. Ülekandeid ei jagunud. Jalg oli plönn. Proovisin ropendada. Õnnestus sujuvalt. Ženjale vist tundus, et ma tema peale tige. Noup, lihtsalt raske oli. Edaspidi, et kaaskannatajale mitte pahameelt tekitada, sõimasin kõiki autosid, mis mööda sõitsid ja võisid üle 50000€ maksta. Mõned „paided-türid“ sain vabalt üle huulte lasta.

Suure Bernardi otsas

Ja nagu elus ikka, kõik raske ununeb kiirelt. Jõudsime tippu, tankisime cocat ja värki, ahmisime kahe suu poolega Tiina tehtud võikusid ja teenitud laskumine võiski alata, 35km allamäge. Ma pole kungi niimoodi mäest alla vajunud. Mitte ÜHTEGI jalatäit tööd. Pool oli veel ju sõita. Alles 150km tehtud. Pagan, isegi üle poole...

söögipaus

Ja sai otsa ka see üürike rõõm, millele järgnes põhimõtteliselt 55km tõusu. Valuuuus :) Väike Bernard, 2200meetri peal, ka purgis. Taas roppused hoobilt ununend ja viuuuuuhh Tallinnast Kosele allamäge serpekaid. Lust ja lillepidu.

Päike oli vahepeal halastanud. Temperatuur paarikümne ümber. Mõistlik. Eelviimane tõus sama, mis Etape du Touril laskumine. Cormet de Roselend, see, mis proffidel maalihete ja kivirahe pärast välja jäeti. Vaikisime ennast kenasti üles välja. Teeääred olid kõvasti kämpareid täis pikitud. Nad õnnetud ei teadnud veel, et Tour de France livega saab siin suht si*asti olema...
Oma üllatuseks nägin laskumisel pirakat järve. Kas ma tõesti 2 päeva tagasi olin siit üles pedaalinud ja sellise lahmaka sinise kaunitari lihtsalt märkamata jätnud? Ju siis.

Roselend

Laskumise lõpp oli juba triki, pimedus hiilis vaikselt aga järjekindlalt kohale. Nüüd oli selge, et Evgentsiku kodutöö nägi süvaanalüüsist vaid und :)

päike kukkus mäe taha

Viimane mägi, et mitte öelda kodutõus läks juba saateauto tulede valgel. Mõned mööduvad kohalikud ergutasid kõvasti, ju said aru, et need tüübid veits udu pannud. 14kilsa veel ronimist, koogitükk nagu? Aga ei olnud. Füüsist jagus, vaim väsis. Lõpuks panin Evgeni Vaikimiskunn Nikolaevskile ultimaatumi, et nüüd räägime! Saan aru, et meil said everestingu 16 tunniga teemad otsa, aga nüüd peab, vägisi peab. Millestiganes. Klatsime kasvõi kedagi, oleme õelad, vihased või midagi. Keegi kusagil luksus kõvasti, no vabandused, aga ma sain vähemalt valutult mäkke :)

329km
8688 tõusumeetrit
15h 46min sadulas
3 riiki, Prantsusmaa, Šveits ja Itaalia
vägev, tänud Evgeni ja Tiina

Col des Montêts (4kat / 1461m / 11.8km / avg 3.6% / max 8.3%),
Champex (HC / 1497m / 13.9km / avg 8% / max 12.5%),
Col du Grand-Saint-Bernard (HC / 2469m / 30.6km/ avg 5.7% / max 10%),
Col du Petit Saint-Bernard (1kat /2190m / 31.5km / avg 4.4% / max 12%),
Cormet de Roselend (HC / 1968m / 19.4km / avg 5.9% / max 12%),
Col des Saisies (1kat/ 1650m / 15.2km / avg 6.3% / max 9.4%)

Strava: kliki siia

Tehtud!

Minu 10 mäge

Kui ajakirja "Ma olen jalgrattur" väljaandja ja vastutav toimetaja Vahur Kalmre palus, et ma oma kümne mäe emotsioonid kokku kirjutaksin, siis esimese hooga kerkisid kohe silme ette kõikidele rattasõpradele Eurospordist tuttavad Tour de France hiiud - Alpe d'Huez, Col du Tourmalet, Mont Ventoux, Col du Galibier jne. Olen päris palju selliseid oma rattacv-sse kokku ahminud, mõned isegi mitu korda ja erinevaid nõlvu pidi, aga kuidas neist 10 kõige-kõige välja valida ning mille alusel ritta panna, see osutus paganama keeruliseks.

Ivar Jurtšenko tegi meie supermanidest laheda rattafilmi „Mäed, mida polnud“, mis sest, et Kangert ja Taarakas seal sadade kilomeetrite kaupa püstloodis seintest üles ronivad. Ma proovin alustada täiesti algusest. Laulusõnad ütlevad: „Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, Vaid metsad lõputud ja laukasood.“ Mägedest, mida päriselt küll pole, aga eks kõik sõltub ju ikkagi taustsüsteemist.

Tade küla, lauda mägi, J.Lauristini nimeline kolhoos, Harju rajoon
pikkus – mitte midagi,
keskmine tõusuprotsent – pole sedagi

See juhtus sügaval nõukaajal. Koolis ma veel ei käinud, aga ratas mul juba oli. Selline päris kohe, ilma abiratasteta. Voki lenksule oli värvilise traadiga kinnitatud räsitud papist silt, millel ilutses suurelt number 1. Rattaspordist ei teadnud ma midagi, motospordist küll. See 1 tähendas soomlast Kari Lahtineni, Kalevi Suursõitude kuningat. Lembit Teesalu polnud siis veel keegi. Kiirused võisid mul olla küll piiisut väiksemad kui Pirita ringrajal, aga duhhi jagus, isegi praegu sellel mõeldes tuleb kastoorõli lõhn ninasõõrmetesse.

Kõige erilisem hetk oli, kui sai õele ja teistele koolist tulevatele vanematele lastele vastu sõita. Siis läks olematust sumbutajast tulev heli ikka väga valjuks. Kurvem asja juures oli see, et nägin mängukaaslasi küll juba väga kaugelt, aga no ei lubanud ema-isa neile päris vastu sõita, see paganama lauda „mägi“ oli mõnisada meetrit koduuksest. Sealt edasi oli keelatud maa. Kaua minusugune suur mees sellist ahistamist kannatada jaksab, ise juba kuuene ju. Nii ta läks. Pabistasin, mis ma pabistasin, aga piire tuleb ju kombata, reeglid ongi rikkumiseks. Pilk õue, keegi ei näe, hops ratta selga ja viuhhh, korraga olingi kruusateel ja keset seda suurt laskumist. Panin nii kuipalju need väikesed jalad sõuda jaksasid, kiiresti-kiiresti, sest naabrilapsed olid juba tõusunuki all. Nad peavad motoässa nüüd märkama. Mina, suur mees, rattaga, üksi. Ja siis see toimus. Tõstsin ühe käe lenksult, et lehvitada, hüüda, kuniks üle selle juhtraua ma lendasin. Pikalt ja kenasti, efektselt, mitu pikka sekundit, näoga keset kruusateed! Plärrraki!  Isegi praegu seda aeg-luubis kõrvalt vaadates hakkab halb. Rääkimata piinlikustundest, mis emme-issi ees oli, et keelust üle astusin ning loomulikult kärnadest, mis mu nägu mitu pikka kuud katsid. Vot selline oli see esimene mägi ja ratas suhe.

Edasi läks mõni pikk aasta(kümne)ke mööda, tuli ratas tagasi ja tuli ka rattasport.

San Baronto, Toscana, Itaalia
pikkus – 10km
keskmine tõusuprotsent – 2,3%

See oli minu ja Hawaii tänavu toimuvast 18. rattalaagrist järjekorras esimene. Kõik tänu praegusele Mr moomoole, Allan Orasele, kes Itaaliast otse Hawaii Express tiimiga liitus. Elasime mäe otsas, imelise vaatega Pistoia linnale. San Baronto külakese lähedal. Vincist 6km kaugusel. See tähendas, et kõik trennid algasid kerge downhilliga ning lõppesid kuuekilsase tõusuga :) + lõppu veel maasikas ultimo kilometro 20% tõusunukiga. Seda viimast sai mõnigi mees ratast käekõrval lükates vallutada. Kodutõus iseenesest midagi hullu ei olnud, keskmine 5%-7%. Rahulikus tempos ideaalne. Tõeline ratturite paradiis. Nädalavahetusel sõitis seda marsruuti 8 000 - 10 000 velosipedisti! Alates mtb-proffidest, kes "raske rauaga" vaikselt-vaikselt jõutrenni tegid, kuni lõpetades 70 aastaste villastes sõiduriietes vanahärradega. Giro d'Italialgi on seda San Baronto tõusu_laskumist korduvalt vajutatud.

Esimese laagri tipphetki oli kohtumine kohaliku mehann-MacGyveriga.
Teisel päeval, keset trenni, otsustas mul üks pedaal oma töölepingu lõpetada :( Veeresime lähimasse rattapoodi. Seal mõõdeti mind ja mu sõiduriista nii ja naapidi, räägiti palju palju... Allan vahendas. Sobrati kaelani tagavaraosade kastis ning lõpuks võeti kasutatud sisekumm ja seoti rattaking kõvasti-kõvasti pedaali külge. Seda siis igaveseks, koos kingas oleva jalaga + jala küljes oleva Priiduga. Või siis, mitte päris igaveseks, aga vähemalt koju sõita oli ok. San Baronto, tempel mällu kogu eluks.
Poeke koos töökojaga, Cicli Nieri, kus mu jalg pedaali külge aheldati, kuulus ja kuulub tänaseni Andrea Nieri'le. Mehele, kes tol ajal oli profitiim Mapei mehaanik.

Port d’Envalira, Andorra
kõrgus - 2408m merepinnast
pikkus – 35km
keskmine tõusuprotsent – 4,8%

Classic Port d’Envalira otsas

See oli mu esimene päris tõus. Paris – Dakar 7200km kogu tuuri lühim, aga kindlasti üks raskeimaid etappe. Kohe stardist 37km tõus (Tallinnast Kosele ülesmäge :) Port d’Envalira-le, 2400m kõrgusele merepinnast. Kõrgeim asfalteeritud tee Püreneedes. Korduvalt olnud Tour de France ja Vuelta a España kavas. Tõus tõusuks, seda võid võtta omas tempos, aga tuuuuuuul, karm, et mitte öelda vastik. Ühtepidi serpentiini puhub vastu, teistpidi küll tagant, aga tõuseb ju. Kuna vastutuule ots oli üksi ikka tõsine pingutus, siis üritasin võimalikult kaua esimestega sammu pidada, et vähegi kergem oleks. Allatuule 10% tõus läks nagu lennates. Vägisi tundus, et ühtepidi on oluliselt vähem sõita, kui teistpidi. Siis hakkas veel vihma ka vastu nägu, käsi ja jalgu peksma. Viimastel kilomeetritel vastutuule osas oli kiirus 8-10 km/h, selline tunne, et kohe kukun ümber. Üldliidriga lõpetasime koos. Startides temperatuur 15-18C vahel, üles jõudes vaid 6C. Kuna finiš oli mäe otsas ja edasi aega enam ei võetud, siis sai rahulikult kõik oma soojad riided laskumiseks selga ajada, põue ja pähe ajalehte lisaks pandud ning Andorra La Vella poole teele. Sahhhhhhhhhhhhhh, ilma ühegi vändatäieta saad 75km/h kiiruseks... maastikurattaga.

Rocacorba, Girona, Kataloonia
kõrgus - 970m merepinnast
pikkus – 13,8km
keskmine tõusuprotsent – 5,7%

Palju õnne sünnipäevaks!

See põksuke iseenesest polnud nagu midagi erilist, välja arvatud nüanss, et tegime selle koos poeg Gunnariga, tema 12. sünnipäeval! Mõlemad maantekatega. Isa oli väga uhke ja on siiamaani.

Col du Tourmalet, Püreneed, Prantsusmaa
kõrgus - 2131m merepinnast
pikkus – 35km
keskmine tõusuprotsent – 4,7%

Tõus, mis vist väga palju tutvustamist ei vaja. Ka mitmeid kordi olnud Tour de France ja Vuelta a España kavas. Seda olen teinud kaks korda erinevaid nõlvu pidi. 2014 oma esimesel L'Etape du Touril. See on siis võidusõit, kus tuuri korraldaja ASO võtab France'i kavast ühe päris etapi ning teeb sellest napilt ihaldusväärseima harrastajate rattasõidu terves maailmas. Sõidetakse täpselt sama trassi, mida proffide karavan mõni päev hiljem ette võtab, ajavõtt, kohad, vanuseklassid, ikka võidu peale. Trass suletud. Enamus kordades üritatakse vähemalt üks HC-kategooria mägi ka sisse panna.

Pean seda lugu natuke kaugemalt pihta hakkama. Sõit algas kahe 3-kati põksuga, mille kenasti ära kannatasin. Edasi läks kuidagi uimerdamiseks. No ei sobi Eesti mehele selline pundi taga passimine ja võileiva nosimine. Mängurõõmu peab ka olema. Läksin ette sikutama. Küljetuul tegi pikkadel sirgetel omajagu valu. Eks nad vaatasid, et mida see paks siin tõmbleb, kohevarsti tuleb mägi ja siis saab terad sõkaldest ka läbi nina hingates eraldatud. Ei lasknud ennast väga neist kurjadest pilkudest häirida. Imiteerisime veel mõnekümne nõrgamõistuslikuga päris võidusõitu, ainult Eurospordi helikopterid olid peade kohalt puudu. Ülla-ülla, laksti suurel grupil ribad taga. No äge, noh! :) Pärast mind tulgu või veeuputus. Pole vahet mitmes ma finišis olen, võita ei saaks 80+kg mees sellist 2x20km 8-9% seinaga võidusõitu ka oma kõige imalamas unenäos mitte. Siis tulebki pigem teekonda nautida :)

Mingist ajast läks elu veits keerulisemaks. Tempot nagu ei olnud, kuidagi raske ikkagi. Tegin rajakaardi ja profiiliga küll veidike eeltööd, aga no ei uskunud, et see Tourmalet niii vara peale hakkab. Asi algas pisitasa 2% vaevu tuntava tõusukesega. Kokku oli tippu pea 40km. Ja nii kui loodist välja läks, ehk siis 8+%, panigi orkester pillid kotti, ei mingit võidusõitu ega konkurente. Ainult mina ja mägi. Mägi ja mina. Vahet pole, kas on keegi ees, kõrval või taga, mul on neist kõigist siiralt po*ui. Peaasi, kuidagigi liiguks ja külili ei prantsataks. Kirsiks tordile siis paduvihm, 6C kraadi "sooja". Korduvalt ja korduvalt pressid parema käega linki, et ülekanne kergemaks vahetada ning taaskord veendud, no pole enam ühtegi käiku järgi, ainsamatki.

Lõpuks saabub päästev mäetipp. Kuulus Tourmalet. Kusagil pidid olema lummavad vaated ja mingi monumt. Null emotsiooni. Ümberringi vihm ja udu.

Jäin hetkeks seisma, tõmbasin kileka selga. See oli mõnus. Edasi väidetavalt head pikad sirged, saab 90km/h kätte. Aaaaga, oh, ennäe imet, esimene serpentiin ja kaks venda juba seina põrutanud. Äkää, ei teinud pehmoks mind see, üldsekohe mitte. Osad lasid kummides, ptüi, rehvides rõhku madalamaks, et paremini märjal asfaldil ennast elus hoida. Mina mitte. Tulin kökaköka edasi. Külm, rõvedalt külm. Käed krampis, õlad krampis, keha väriseb vappekülmadest, see omakorda paneb ratta vibama, no tore, ma ei saagi sellest mäest alla ju :( Max kiirus ei küündinud isegi 50 peale. Vaevu vaevu edasi...

Selline oli siis mu esimene Tourmalet. Mitte just kõige vingem. Õnneks sai eelmisel sügisel ka ilusa ilmaga sama mägi ära tehtud. Super. Hunnitud vaated, puhas nauding. Eriti kui keegi tempot ei dikteeri.

Sama etapi meenutustega tuleb edasi minna.

Ka kõige pimedamale ööle järgneb ükskord hommik. Jõuan alla. Proovin jalgu ringi ajada, ei õnnestu. Taaasa-tasa, pedaalitäis korraga. Juba 60 pööret minutis. Hakkab looma. Järsku on mu kõrval üks kaaskannataja, kellega hommikupoole grupis ässasi sai mängitud. Kutt hüüab Hawaii riietusele vastavas keeles: "Jump!" Ei, mitte mäest alla, et lõpetame selle pulli stiilse õhulennuga. Ikka tuulevarju pakkus. Ei tea kuskohast ta selle energia võttis, minu 30km/h munemise tempsist sai hetkega 40km/h ja elu läks kohe palju päikeselisemaks. Püüdsime ükshaaval jäätunud lõdisevaid rattureid ning saime suht käbedalt parajalt mõnusa pundi kokku. Karussell ja värk. Isegi sõimata said osad mu uue sõbra käest. Koostöö sujus. Eluisu tagasi. Viskasin vihmakile seljast.

Jälle ratturi tunne. Võtad alt kinni ja vajutad. Kuni... jõudsime Hautacami jalamile. Ainult 13,6km lõpuni. Koogitükk, sups ja valmis, kaks Kakumäe ringi, pole probleemi. Ainult, et keskmine tõusunurk 7,8%. Algus oli hea. Rahvast raja ääres karjakaupa ergutamas. Nagu päris. Nimelt sõidu aftekas oli mäe jalamil olevas külakeses. Ehk, et roniti üles välja finišeerima ja siis sama teed pidi alla tagasi.

Hautacam, Püreneed, Prantsusmaa
kõrgus - 1635m merepinnast
pikkus – 17,3km
keskmine tõusuprotsent – 6,8%

Enne iga kilomeetrid on silt tõusuprossaga, 6,2%, 8,6%, 6,7% jne vahepeal 11,3%... kui Tourmalet oli selline ühtlane, siis viimasel mäel jagus trikitamist. Vaatad, pross alla 8, väga ok, napilt sõidetav, korraga nagu laskud, see tähendab, et kui kilomeetri algus on 2-3% ja avg 7, siis järelikult peavad mingid nukid vahepeal ikka väga teravad olema...

Valus oli, väga valus. Veel kolm kilsa enne finišit mõtlesin, et keegi teine minu sees, keegi teine, keda ma väga kontrollida ei suuda, keerab mu eest lenksu ringi ja veeren alla,.. Milleks mulle see jama, see mõttetu pingutamine? Kelle jaoks? Mida ma siin tõestan? Hing paelaga kaelas, silmamunade peal venid mäest üles, milleks?

Viimane kilomeeter, viimane serpentiin, finišikaar paistab. Null tahet mõni skalp veel võtta, kellegagi rinda pista, finišit teha. Isegi ratta selga sunnitud tigu oleks minu kõrval Jamaika sprinterina paistnud.
Finiš!

Sain vaevu ratta seljast maha. Komberdasin suurde telki, kus laud heast-paremast lookas. 3 purki kokat kadus nagu kerisele. Sõin-jõin, taastusin. Kuule, päris lahe üritus ju. Tea, kas peaks järgmine aasta ka tulema? Inimene on ikka kummaline loom.

Ka Hautacam sai eelmisel sügisel uuesti võetud. Koos meie triatlonilegend Marko Alberti ja teiste sõpradega. No ei olnud nii valus nagu see eelmine kord.

Col d'Izoard, Alpid, Prantsusmaa
kõrgus - 2361m merepinnast
pikkus – 19km
keskmine tõusuprotsent – 6%

Col Is-so-hard

Taas klassik, mida olen mõlemat pidi võtnud. Esimene kord 2017 Tuuri etapil.
Kus ta oli lõputõusuna ja konkreetne varasema aasta korratud õudusunenägu. Priit Zombie Salumäe olematu kiirusega mäkke vaarumas. Kõik näitavad kandu, kõik... EI, valetan, üks helge hetk oli, väärt hetk! Ähmane pilk seletab, et ees on Norra rattur, Statoili logo ja pisike ristilipp seljal reedab päritolu (ok, vahel võib ka eksida, eriti meie must-kollast vormi silmas pidades: "Tsau, sa Hawaiilt? Ma Mauiilt" :). Kas tõesti tüüp liigub veel aeglasemalt kui mina? Äkki ta seisab? Ei, istub sadulas ja jalad nagu teeksid mingeid üles-alla liigutusi. Jõuan vaevaliselt kõrvale. Pilgud kohtuvad. "NO, shit!" karjatan nii, et ise ka ehmatan oma viisakuseavalduse peale. "Thooooor! Whatta you doing here?!?!" Maailmameister, 10x Tour de France etapivõitja Thor Hushovd isiklikult. Mees tegi mu kenale südamlikule tervitusele vastuseks oma kõrisõlme juures nelja näpuga paar edasi-tagasi žesti. Mõistsin :) Kellelgi oli veel raskem. Jätsin The God of Thunderi sinnapaika, veninroomanseisansuren veeeeeel tuuuuunnnnnnnikese ja nagu nõiaväel, vupsti olengi 2,5km üle merepinna.

Col d'Izoard sai vallutatud - nagu üks sõber seda hääldas Col Is-so-hard!

Kilimanjaro Aafrika kõrgeim tipp
kõrgus - 5895m merepinnast

See mäekesekene nagu esimese hooga ei vääriks kohta siin loetelus, aga, kui kõik algusest ära rääkida, siis igati kõlbulik.

Ei suutnud ma kuidagi oma vanemale pojale 25. sünnipäevaks kinki välja mõelda. Ema on tal selline, kes kilkab jaanipäeval, et ostsin sulle just kolmanda jõulukingi ära. Mina nii ei oska. Ootan mingit sobivat hetke. Vahel isegi nii pikalt, et piinlik hakkab. Ühesõnaga lõpuks, aastajagu hiljem jäi kusagilt silma suhteliselt normaalse hinnaga lennupiletid Keenia pealinna Nairobi. Samal ajal oli Hawaiisse tulnud uus vinge rattakotibrand Apidura. Sellised kergemad versioonid, kuhu ainult hädavajalik kraam sisse mahub. Ja no tagatipuks oli ka gravelbike, selline uus ja põnev teema. Nii ma need pusletükid kuidagi kokku sobitasingi.

Lähme Aafrikasse kaheks nädalaks ratastega sõitma! Sõber Edgari Treier ka kindluse mõttes punti ja otsus tehtud. Trassi paika panemisega olid lood juba keerulisemad. Õigeid kaarte nagu pole, ainult suured teed, mida ei taha. Kuniks tuli Kilimanjaro vallutamise mõte. Pagan see ju Nairobist kiviviske kaugusel, väikese paunaga mingi 300km. Teeme ära? Äkki sõidaks siis mäkke ka rattaga juba? Guugeldasin. Appi, ongi tehtud. Aga no see oli selline turundustrikk pigem. Sõita seal suhteliselt võimatu. Enamus distantsist ratas selga pakitud. Samas, lähed Moskvasse ja Punasele väljakule mitte. Kurat, käime ikkagi seal mäe otsas ka ära. Ratastega kohale, tipa-tapa üles-alla ja ratastega tagasi. Mõeldud-tehtud. Sisuliselt olime oma liikumisgraafikus täiesti vabad, lenksul olev Garmini kompuuter näitas, et tunni pärast loojub päike, tüübid hakake nüüd öömaja otsima. Saime hakkama. Veits paanikat, kaelkirjakuid, sebrasid, hüääne ja muid kohalikke loomi, palju rehvipurunemisi, kõvasti eksootikat ja miljonivaateid. Tehtud.

Käteringid

Kili vallutet

Montserrat, Kataloonia
kõrgus - 735m merepinnast
pikkus – 8,5km
keskmine tõusuprotsent – 6,9%

Kui sa sõidad seda tõusu 15h jooksul, üles-alla kokku 282km, kogudes nii 9032 tõusumeetrit, siis kas hakkad teda vihkma või armastama, aga külmaks ta sind igal juhul ei jäta ja unustada teda ka ei suuda. Everestitud.

Evgeniga "Everesti" otsa

Mont Ventoux, Prantsusmaa
kõrgus - 1912m merepinnast
pikkus – 25,7km
keskmine tõusuprotsent – 4,5%

See on tõus, mis Eurospordist on mega, super, hüper, vinge. Aga ise sõites, no ma ei tea. Tujud mitte tunded. Ei saanud ma sealt väga muud emotsiooni, kui et lõpukaadrites tuttav hoone mäe tipus tekitas selle telekamiski. Bucketlisti vääriline küll, kord elus teha, aga no tagasi ei kipu. Ei oskagi öelda miks.

Appi, ongi 10 mäge täis. Aga mul on veel ju Col du Galibier, Col Agnel, Teide, L'Alpe-d'Huez, Col de la Lombarde, Tabasalu tõus, Col du Lautaret, Col de la Croix de Fer, Col de Peyresourde, Coll de la Gallina, Col d'Aubisque, Lubja tõus, Vetta Monte Amiata...