Vihkan hilinemist ehk vallatult valus Vasaloppet!

Mu vanaema õpetas mulle palju. Näiteks geograafiat. Tahtsin saada suureks maadeavastajaks. Esimeses klassis pidin tahvli ees teistele L-tähega sõnu kirjutama. Pisike mina kratsis kriidiga mustale lõuendile "LIMA". Õpetaja tõmbas loomulikult vile üles, et oioioi, see nüüd küll mingi kena tegu pole, hoia hobuseid väikemees, mida sa nii järgmisena kirjutada kavatsed? Ma siis kogu uue seltskonna ees hüüdsin selle häälega, mis wc loputuskastist nupule vajutades tuleb, et kas te siis tõesti ei tea Peruu pealinnagi, ise õpetaja? Ema kutsuti kooli, maadeavastaja minus sai esimese hoobi.

Vanaema õpetussõnadest on eredamalt meelde jäänud veel näiteks: "Tänaseida toimetusi ära viska homse varna!" Mitte, et ma seda ülemäära järgida suudaksin :) Koolis eksamiteks õppimiseks olin valmis midaiganes tegema, et mitte veeeel asjaga algust teha, koristasin või otsisin suvalisi toimetusi, kuigi kuklas kohustus kummitas sajaga. 

Teine hea õppetund vanaemalt oli: "Parem hüva rooga alles jätta, kui vatsa rebestada!" No siin pole ma ka just väga usin õpilane olnud :) Vasalt tulles Rootsi laeva buffeelaud näitas taas mu tõeliset palet. Kõike ja palju ja rivitult, valus :)

Kolmas õppetund, vot see sai alatiseks sisse kodeeritud: "Täpsus on kuningate viisakus!" Hoolimata kellegi staatusest või possast on oluline olla täpne, see näitab austust ja viisakust nii enda kui teiste suhtes. Hilinemine ei ole lihtsalt mitte mingitel tingimustel teemaks! Vanaemaga oli muidugi veel paar nüanssi, me läksime ikka alati selline pool tundi varem kohale, igaks juhuks. Tordile kirsiks oli tal kõik kellad veerand tundi ette keeratud, no, et ikka jõuaks õigeks ajaks :) Arvake siis, kas jõudsime täpselt või naaaatuke varem :) 

No ja tänapäeval kui on Waze'd ja asjad, krt, ärge hakake rääkima, et ma oleks jõudnud, aga linnaviletsus on si*apead, ehitavad oma trammiteid just nüüd jne jne :) Tõmban käima ennast praegu :D

Vanaemakesega

Asjast.

Vasaloppet. 90kilsa suuskadel klassikalises tehnikas.

Maailma pikim, suurim, raskeim ja veel sada häda maraton.

Mu esimene pärineb aastast 2014 > stardigrupp 5 > 6h 38min > koht 3459.
Kui nüüd üdini aus olla, siis ma võtsin seda tulemust ikka päris isikliku solvanguna. Mina olin ju tugev ja tegija, aga nemad krt, lasevad ööläbi värskel lumel sadada ja üritavad mulle sajal muul moel kaikaid kodaratesse loopida. Vasaloppet on(oli) selles mõttes eriline, et medalit ei saa kõik. See on ette nähtud ainult valitutele. Kui kaotad võitjale rohkem kui 50%, siis oledki ilma. See siis veel eriline väärtuslik valuts, korralagedus kuubis, maivõi.

2015 võtsin jalad kõhu alt välja, lõhkusin olematu talvega trenni teha ja medal tuli ära. 5 minsa jäi isegi varuks :)

2015 > stardigrupp 4 > 5h 57min > koht 1411.

Tänapäeval pidi olema kaks erinevat medalit, esimestele suurem ja kuldse äärega, teistele pisem ja ääreta, peaasi, et keegi ei solvu, väga :) 

Ehk medal olemas ja nagu ei viitsi enam tagasi ronida... aga krt, kui sul variant, et 50. Tartu Maraton ja 100. Vasaloppet, selline supercombo, siis oleks patt see tegemata jätta. Isegi siis kui 8 aastat põhimõtteliselt suusatanud pole.
Ühe väga palava ilmaga ma telefoni haarasin ja koolivend Jürile Sporttravelist kõne võtsin: "TAHAN!" Ja nii ta läks :)

Sügisel alustasin asfaldi toksimisega. Napilt kõik lõunapausid sai rulle nühitud. Rattasõbrad pugistasid naerda.

Nagu me teame, siis Vasal stardikoht ülioluline. Kilsa kaugusel joonest on pudelikaela tõus, kuhu ennast siis vastavalt stardigrupile tund+ ära pargitakse. Korraldaja pole nõus lainestarte tegema. Traditsioonid maksvad ka midagi, eks. Ühesõnaga, et norm stardikohta saada, siis tuleb mingi eelnev "seeding"sõit teha. Tartu Maraton on täitsa teemas. Selleks, et Tartus norm stardikohta saada, pidin jällegi ühe Estoloppeti tegema. Alutaguse oli ainus klassika. No ei läinud seal kõige paremini :)

Karma on ikka l*** :)

Mõned päevad enne Alutaguse suusamaratoni Tripassioni Vidrik uuris, et kas mul podcasti miskit põnevat komprat pole ühe ta külalise, Evgeni 500km_nonstop_kesettalve_trekil kohta, kellega ma suht palju koos pedaale tallanud. Nt 1000km järjest :) Ei osanud väga midagi pakkuda, aga meenus kuidas ta klubisse sai, selleks oli vaja Tahtejõu tuuril pikali panna ja prillid näkku kinni kukkuda… its, its...

Siis Pirtal hommikul enne tööd väikesel suusaringil sõber Karlpoiss, kes värskelt murdmaasuusatamisevõlumaa enda jaoks avastanud, kurtis, et tahab ka Alutagusele tulla, aga need paganama laskumised seal teevad veidi ärevaks... lohutasin, et po*ui, olen sõitnud, pole seal midagi hullu, pane aga. Endale meenus kuidas viimane kord 9a tagasi sealsamas olime ja tänane USA koondise kunnmäärdemeister Karel näoga lund kündis ja oi-oi, kuidas tema sinikate üle ilgutud sai…

Ja nüüd siis minu Alutaguse suusamaraton, peaproovi peaproov, Tartu Maraton > Vasaloppet. 

Hommikul näitas termomeeter vahepeal -24C, Stardis oli vist mingid 15-16 miinust. Tundus hirmus, aga nii kui sõitma sai, oli chill ja puhas nauding... Korraldajad ideaalsed kolm klassikajälge valmis meisterdanud, äge.

Algus oli siis kena, 3:08/km tempo poole maani, täitsa mõnus paaris tõugata. Kuniks... 19. km paiku üks uljaspea, kellele minu pakutud vedamistempo selgelt ei sobinud nagu püssikuul leekima pani, umbes kümneks sekundiks, sest üheteistkümnendal viskas kamikaze ennast horisontaali, nii pikk kui lai keset suusarada :) No ja polnud mul neid mägikotka instinkte, ei saanud ma temast üle ega ümber... Pea käis kolakaga vastu maad, keegi nagu sõitis selga ka vist... korjasin ennast kokku, jess, varustus terve, pudel vöökotti tagasi, prillid ette. Lego koos. Nu ja siis märkasin, et keegi oli lumme nagu punaseid suuri marjakesi poetanud, oih, veri ju, oih, minult vist. Siis sain aru, et ühe silma vaateväli oli kuidagi ahtake :) Prilliklaas oli põsesarna lõiganud :)

Kakerdasin edasi. Veits prilli vahelt tilkus nagu, no savi :) Libisesin lõpuni ära, mingid 24 kilsakest.

Et siis kunagi olen Tartu maratonil suuska sõitnud 3 õmblust küünarnukis, nüüd järgneval Tartu juubelimaratonil 2 õmblust näkku pikitud :) Sport on lahe!

Tartus oli ka tore. Sõita väga ei jaksanud millegipärast. Puhatud sai vist veits vähe, aga Vasa 4. stardigrupi välja ma lunastasin. No ja pervo nägin vähemalt välja oma tuliuues vormis :)

50. Tartu Juubelimaraton! JÄÄRADA! Oi see oli vast naljakas sõit, viimati sai nii palju analoogsel pinnasel kakerdatud poisikesena, siloaugus, aga siis olid uisulaadsed tooted all ja üks pulk käes ja litter ja venkud vs Kanada, aga seda värki nimetati jäähokiks :) Nu ja teine nali selle sõidu juures oli siis mu kiirsõidukostüüm :) Saan aru, et sõber Allanil meeldib inimkatseid teha, eelmine spetskingitus oli minu enda näopildiga sokid :) Nüüd siis see kombe. Kuna mu viimasest Tartu maratonist oli üheksa aastat, siis eelmine sõiduriie vist solvunud ja ennast kusagile ära peitnud. Vahepeal sebisin poliitkorrektse Daehlie vormi, mis ilmselgelt moomoobossile hinge läks :) ja disainerid saidki ränga käsu, tehke midagi jõhkrat, midagi, et ta raisk seal suusarajal kõigile ette jääks :) vaata ka eskimo vanasõna: "Never eat the yellow snow"! :)

Olingi sajandaks Vasaloppetiks peaaegu valmis!

Ikkagi Vasaloppet

Sporttravel kirjutas: Eelmisel aastal mõtlesime, et küll oleks äge minna koos 100 eestlasega, aga milline rõõm ja üllatus kui suusahuvilisi sai kokku veelgi rohkem!

See väärikas suusamaraton on eestlaste seas tänavu oh kui populaarne – 57 800 suusataja seas osaleb Vasaloppeti suusanädala üritustel kokku 346 eestlast (90 km põhisõidul 254). Paljud suurriigid nagu Austria, Šveits ja Prantsusmaa jäävad osalejate arvult meie selja taha. Oleme Norra, Saksamaa, Soome, Taani, Tšehhi ja Itaalia järel lausa seitsmendal kohal! Kõige enam osalejaid on muidugi Rootsist.

Elagu Eesti, elagu Vasaloppet 100! 

Vaikus enne tormi

Läksime kahe suure bussiga. 50 + 50 klassikahunti, suusad said veel eraldi kaubikusse. Marsruut Tallinn > Helsinki Stockholm. Tagasi otse laevaga Tallinnasse. Seltskond oli kirev. Paar inimest said minnes öö juba kartsas rahulikult tudu teha. Ühel vedas lausa nii, et öömaratoni pidi kahe lambiga läbima, üks otsa ees, mis valgust näitas, teine silma all, mis väga vist ei näidanud :) 

Vinge! Elamine kaheksastes majades. Ei kurda. Ka seal jagus erinevaid inimesi, häid inimesi. Kõiksugu kulda tuli erinevatel teemadel, igav ei hakanud. Lausa elutõdesid, nagu mu vanaema omad noh, aga mitte just kõige lahjema koefitsendiga korrutatuna, näiteks pojale eluteele "Poiss, rsk, tikud ja m*** pole mängimiskes, eks !" jne :D
Südamesse läks lugu, kuidas inimesed võtsid oma perre kutsa, kellest isegi varjupaik oli sunnitud keelduma :( Esikäpad murtud, kurt ja pime väärkoheldud koerake, kes kartis kõiki ja kõikjal. Tänaseks 3 aastat uut elu elanud pisike robottolmuimejake suudab juba saba liputada, mängida ja elust natukenegi rõõmu tunda... Headus ei ole maailmast kadunud. Putin, värise raisk!

Tublimad käisid kohe esimesel õhtul öömaratonil. Natuke kahetsen isegi, et seda varem ei planeerinud. Jõuab veel vast.

Öömaraton

Laupäeval tegime kiire sutsaka Morasse. Mõni kilomeeter suusatamist, veidike expotamist ja koju pastat näost sisse ajama.

Dala puuhobused

See ei ole mina, see mees on isegi minust vanem

19 paiku sättisid enamus juba magama, et siis pühap hommikul 3:30 Säleni poole startida. Kõik sujus. 

Hommik, või siis vara-varahommik läks ka plaanipäraselt, mõni minut peale poolt hakkasime liikuma. Kõik oli kena. vaikus enne tormi :) Plaan oli 6:00, kui stardikoridorid avatakse kohale jõuda. viid oma suusad ära, proovid kuidagigi meelde jätta, et kuhu sa nad panid ning lähed lebotad rahulikult bussis edasi.

Kõik aga nii roosiliselt ei läinud :) 6:30 jõudsime täpselt 7km kaugusele stardipaigast. Ja põhimõtteliselt sinna me ka ennast istutasime. Venis, venis, venis meie liikumine. Aeg mitte. 3-4 nõrgema närvikava, või siis tugevamate instinktidega isendid haarasid suusad ning panid piki maanteed autode vahelt stardi poole leekima. Kusjuures jõudsidki starti. Mina lohutasin ennast, et kohe kohe klaarib veits ära ja hakkame kiiremini liikuma. No Tartu võistlustele jõuan ka ju tund enne ja teed sooja ja puha, rahu, ainult rahu. No ei olnud rahu, paanika oli, sees vähemalt :) Savi see stardikoridori sisene koht, peaasi, et kohale jõuaks ja oma ruudust startida. Agaaa, aeg tiksus armutult. Olen korduvalt unes näinud, et ei jõua võidusõidu starti, ratas kadunud, kummid tühjad jne, aga seekord oli reaalsus. Me jõudsime 45! minutit PEALE stardipauku statkale. KOLMVEERAND tundi. Ei mingeid rahvamasse ega pidulikku Vasa 100. juubeli starti. Valus :)   

Liikusime kogu pundiga esimesse stardikoridori, paar pilti ja kellad käima ning paaristõuked alaku! 10000+ inimest enne meid olid sulalumeväljast teinud tõelise sigade songermaa. Null klassikajälge. Etteruttavalt võin öelda, et nii jätkus vähemalt 70km, siis tuli rajatraktor vastu ja tõmbas mõned triibukesed ette.

Suusatamine kestis täpselt napi kilomeetri, kuniks algas see kurikuulus tõus. Üllatus-üllatus, see oli paksult rahvast täis. 50 minutiga jõudsid viimased siis tõusu alla. Sisimas lootsin, et äkki saab täiega üles sõita, aga ega elu siis nii ilus ka ei ole... flashback aastast 2014

Nalja saab, aga keegi ei naera. Nii tõsiseid nägusid pole ma vist ühegi ratta-, suusa-, ega jooksumaratoni stardis näinud. Lausa Viljandi tikutehase maskoti tunne tuli peale. Mõnuga seisime seal mäekesel. Tuhandetes. Teineteise taga. Lähedal. Kuklasse hingates. Vahepeal kostus siit-sealt võõrkeelseid sajatusi, tõenäoliselt roppusi, seda kõike loomulikult kerge kepiragina saatel. Iga paarisaja meetri tagant olid korraldajad üles seadnud spetsiaalsed kepijagajate boksid. Ei tea, mis diiliga sealt endale uue toika lunastama pidid, aga abiks ikka. Seisin, vaatasin seda mustmiljonit harkisjalgadega aeg-luubis jenkat tantsivat suusatajat.

Starditõus

Korraga viskas nagu valguskiirt sisse, vasakul äärel just minu ees olid paar pisikest naisterahvast suusad jalast krabanud ning laksasid vudinal pundi kõrvalt üles. No krt, mis mul kaotada, proovin ka. Oioioi-oioi, no kus tuli sajatusi, me kaebame, tahad trahvi, saad disklahvi! Sa pätt, röövel ja kaabakas! Kahjuks või õnneks vajusin kohe ka kaks korda kubemeni lumme, sealt välja kaevamine ei olnud just kõige lõbusam töö, selline seliliprussaka tunne, loomulikult kümnete parastajate pilkude all :) Ok-ok, mu Rootsi sõbrad, ärge mõelge ka lainestartidele, oleme solidaarsed, seisame ennast siis ühiselt üles. Suuski alla pannes tahtis üks neist iseseisvalt alla tagasi sõita, see oli veel täielikust õnnest puudu :) 

Ja lõpuks üles me saimegi, napilt alla tunni ja 5 kilomeetrit sõidetud. Pole paha. Või noh kui stardipaugust mõõta siis olgem täpsed, natuke alla kahe tunni ja viiekas tehtud! :)

Edasine oli lõbus. Lumepudru slaalom. Vasak-parem, parem-vasak, otse, vasak-vasak-vasak, otse, parem-vasak-parem-vasak, otse... Oli viisakamaid ja vähem viisakamaid möödumisi. Naljakas isegi. Pole kunagi ennast nii tugevana tundnud :) 

Seltskond ümberringi ikkagi kuidagi morbiidne. Juubel ja pidu, no ei, ikka enamus nühivad klaasistunud vaade suusaninadele naelutet.

Tavalise nööridega numbri asemel sai eelnevalt kerge lisaraha eest tellida sõiduvestid, millel riigilipp ja sõitja nimi. See andis veits elevust juurde. Sai rahvast eesnimepidi ergutada ja mõned laulujupidki üles võtta. Itaallased nt peale minu: "Lasciatemi cantare, con la chitarra in mano" peale lasid mõnuga edasi "lasciatemi cantare, sono un italiano" Pilgud ei kohtunud kunagi, aga särtsu ja motti oi kui palju :) Lätlased said teada, et valdan vabalt nende keelt, no see "Rigas piena kombinats!" tuli mõned korrad ikka ära, ristsõnadest pärit "iela" ja "saldejums" jäid järgmiseks korraks, ega kaval, et mitte öelda tark mees, siis kõiki trumpe korraga lauale käi, eks :) 
No põhjanaabritega sai ka nalja, tasus ainult küsida, mitu korda nad kodustel jäähoki MM-del rootslasi võitnud on? Või siis suusalegend Juha Mieto ja Wassberg ühte lausesse sulatada :)

Kusagile poole maani mulle täiesti meeldis. Edasi enam mitte. Lumepudru slaalom jätkus ja jätkus. Vasak-parem, oot tegelikult ka paned juurde, et ma su ette ei saaks? parem-vasak, otse, ei viitsi, istun su taga siis natuke, vasak-vasak-vasak, otse, no sinu taga ka siis veidike... 

Rada oli vahepeal muutunud raudteeks, ei, mitte sellesmõttes, et kõva nagu raudtee, aga eraldiseisev muldvallil rajalaadne toode. Suusatriibud olid kui hotwheels-mudelautodele loodud rajad, vahepeal kokku, siis risti, siis laiali :) surmasõlm vaid puudus. Et ühest jäljest kõrvale teise saada, siis pidid alguses alla ja siis uuesti üles sõitma. Keppidega olid külgedele tõelised kaitsekraavid sisse toksitud. See omakorda tähendas, et paaristõuked käisid napilt põlve-puusa kõrgusel nagu oleks suures hädas mõnelt lapselt suusakepid vasakule pannud.

Sõidu teine pool oli ikka kannatamine. Ainus helge hetk vastu sõitev rajatraktor :) Natukenegi jäljes libisemist.

Kokkuvõttes tuleb rahul olla :) 
Aeg: 8h 07min (sealt maha siis starti 46 minsa hilinemine, Strava järgi koos pausidega 7h 21min)
Koht: 4296.

Veidike kripeldas, et ei murdunud ja kand-varvas starti ei kütnud, aga arvestades mu jooksuvihkajatest jalgu, siis nemad igaljuhul andestasid, sajaga. Kui enne Vasat mõtlesin, et saab olema selline "same-same, but different, but still same", siis päriselus nii värvilist emotsiooni ikka ei planeerinud küll... Tempel mällu kogu eluks :) Vaevalt mul sellist massispordiüritust veel tuleb, kus ise möödud suurusjärk 6-7000 osalejast ja sind karistab 90 kilsa jooksul vaid 5 võistlejat :) Elu on seiklus.

Tänud Sporttravelile. Läks nagu läks, juhtub ka parimates perekondades, pakun, et edaspidises elus teiega enam keegi kunagi kusagile hiljaks ei jää :)

Aitäh ka Aivole, Marttile, mul nüüd ikka ägedat tutikat suusarvarustust jagub, aerokepp ja värk ;) Tarmole ja Tanelile, et suusad lippama sai, teistele Hawaii kamraadidele ka... perele, et nad ikka mind veel taluvad...

Kogu reisiseltskonnale veelkord sügav kummardus. L'Etape du Touril näeme, jah ;)

Finiš

Karud, kapsad, maanteerattad - Draculata Transilvaanias

HAWAII King of the Mountain (Season 5 Episode 1)

Et kõik algusest ära rääkida, siis tuleb naasta aastasse 2017, kui Jaanus J-i ja Andmomentsiga sai kokku pandud esimene Tour de France kuulsusrikkaid tippepidi ringikolistav reisiplaan, selline rattagurmaani bucket list, kus igaühele midagi: mäkke kangutamist, adrenaliinirohkeid laskumisi, võimsaid vaateid, vaikset tiksumist, kohvi ja croissanti ning palju-palju muud. Formaadiks siis pehmelt öeldes poolsportlik versioon, kus rattaetappidele midagi suurt peale paari banaani ja energiabatooni kaasa ei pea vedama, saateauto koos soojade riiete, tehnilise abi ja söögiga alati suhteliselt laskevalmiduses figureerimas. Enamus siledat (mitte, et seda ülemäära neil trassidel leiduks) sõidetakse koos, tõusud ja laskumised pigem omas rütmis, hiljem kogutakse kõik taas kokku ning rõõmsalt hotelli taastuma :)

Hawaii KOM 2017 > 760 km, 20 000 tõusumeetrit > Mont Ventoux, L'Alpe d'Huez, Col du Glandon, Col de la Croix de Fer, Col du Télégraphe, Col du Galibier, Col d'Izoard, Col Agnel
Hawaii KOM 2018 > 870 km, 16 000 tm > Col du Tourmalet, Col d'Aubisque, Collada de la Gallina, Hautacam, Col de Peyresourde
Hawaii KOM 2019 > 860 km, 20 000 tm > Monte Grappa, Cima di Campo, Paso Manghen, Passo dello Stelvio, Passo di Mortirolo, Passo di Gavia, Muro di Sormano 
Hawaii KOM 2021 > 1000 km, 21 000 tm > L'Alpe d'Huez, Col du Glandon, Col de la Croix de Fer, Col de la Madeleine, Col du Grand Saint Bernard, Col de la Romme, Col de la Colombière

Aastatega on ikka kõvasti ronitud. Vahepeal tegi koroonapoiss uutesse vingetesse KOMiplaanidesse omad korrektuurid, Ameerikamaaga olid juba trassid ja ööbimisedki paigas, aga läks nagu läks, et tegelikult ei läinudki :) Siis olid tõsised Jaapani mõtted ja veel igasugu plaane, mis kõik kuulsusetult kokku kuivasid. Suve lõpus tundus, et läheme oma Kilimanjaro-Islandi seltskonnaga hoopis gravelitega Kõrgõzstani ja kolistame ümber Õsõk-Köl järve. Vanem poeg, aga otsustas hoopis minna Soome mussi tegemist õppima ja Edgari ei võtnud vedu no ja ega ma teda poleks üksinda välja ka kannatanud ju :) Pidi edasi mõtlema... Niisama ei saa ju pikka pimedat sügist raisku lasta minna. Hmm, kas kusagil lähemal siis ei ronita? Tatrad, Karpaatid? Tšehhi, Poola... Uurisin veidike ja mis välja tuli, et Rumeenias kõige pikemad ja vingemad tõusud. Transilvaania Alpid. No, krt. Rumeenia, tglt ka. Mis maa see on? Ise küsin, ise vastan: Tundmatu maa. Kuidagi väga kaugele jäänud see minust. Ähmaselt meenus, et kas seal mingit tuuri mitte ei sõidetud... Guugelguugel. Natuke pusimist ja selgub, et ongi täiesti vinge koht rattapuhkuseks, lennukid lendavad ja puha, sakslased väidavad, et maanteed 5+, olematu liiklus, puutumatu loodus. Mööda maad ka lähemal kui Prantsusmaa-Itaalia-Šveits. Meie profirattur Martin L seal sõitnud ja kiidab takka. No tuleb minna! Sobivad kuupäevad paika. Lukus.

Transilvaania Alpid
Aeg: 14. - 23. oktoober 
Raskusaste: raske

Me teame väga hästi, mida oodata Prantsuse Alpidest või Püreneedest, Itaalia seinadest või Mallorcalt, aga vahel on ka vaheldust vaja, ikka, et elule vürtsi lisada ;)

Maailmas leidub veel peidetud pärle, eriti manteeratturite vaatevinklist. Kuidas tunduvad numbrid 27 km ja 6,2 % avg või 45 km ja 4,2 % avg? Liiga lahja? Ok, siis 8,9 km ja 8,5 % avg.

Jah, Rumeenias paiknevad Transilvaania Alpid on just see, mida hing ihaldab. Maanteed läbi metsikute ja kaunite Karpaatide mägede, majesteetlikud Transfagarasani serpentiinid, ja see kõik vürtsitatud eheda maaelu, sügava ajaloo ning lõputute legendidega.

Umbes nii sai see sõprade ringis välja hüütud. Kuna reisi alguseni oli jäänud napilt kuu ja mõni päev peale, siis olime tegelikult valmis ka kolme-neljakesi minema. Üllatus oli muidugi suur, kui laks-laks-laks kogu vana seltskond koos oli ja isegi mõni uus kusagilt ukse vahelt sisse pressis. Lõpuks oli meid kokku 13 (jaah, ma olen vahel ebausklik kaah :), aga mis teha, kedagi juurde ei tulnud ja no ära ka ei ajanud)  

Esimesed pähetulevad hirmud olid koerad, liiklus, ilm ja karud. Ühtegi neist teguritest ise väga mõjutada ei saanud. Ilmateadet ma põhimõtteliselt ei taha kunagi vaadata varem kui paar päeva enne reisi. Stressamine ei aita. Nagunii võtan kõik oma vihma- ja külmariided kaasa. 

Esimese öö veetsime Bukaresti lennujaamast poole tunnikese kaugusel. Hotelli restos tegid kohalikud esimese asjana meile kohe putleri testi. Häästi emotsioonivaba näoga libistati üle huulte sõna -putin- ja näidati pöial üles või pöial alla. Nähes vastuseks allasuunatud pöialt, langes mask ja näole manati lai soe naeratus. Kohe tehti ka selgeks, et rumeenlased on pigem itaallased kui slaavlased ja mustlastega olge ettevaatlikud, nemad ei ole meie. Hea teada.

Laupäeva hommikul hakkasime siis ratastel Karpaatide poole liikuma. Esimese päeva sihtpunkt oli Bucegi mäed - Transbucegi tee, mis kõrguselt kolmas Rumeenia kõrgmäestiku tee, kõrgeim punkt 1925 m. Läbisime Bucegi rahvuspargi. Majutus oli kohaliku suusakuurordina tuntud Sinaia linnas.

Koeri oli tõesti palju, aga nad olid sõbralikud. Keegi ei himustanud su sääremarju või kodaraid. Autosid alguses nagu jagus, aga nad olid veel sõbralikumad kui koerad. Või siis autojuhid ikka, mitte autod autod. Etteruttavalt olgu öeldud, et sõitsin 8 päevaga kokku 45 h ja 1145 km ning selle aja jooksul tuli vist paar korda närvilist signaali või napikapisipoega. Üldjuhul kõik juhid ülivennalikult lehvitamas või kerge signaalitörtsuga oma möödumisest märku andmas. Ega väga ei imesta, kuna selle aja jooksul nägin peale meie veel KAHTE ratturimoodi ratturit :), siis ei ole ime, et meie suhteliselt kirevat seltskonda kohates autojuhid rõõmustasid. Muidugi vastupidise reaktsiooni üle poleks ka eriti imestanud. Autojuhid olid ka muud liiklust vaadates ikka ülikannatlikud. Kõiksugu hobuveokeid ikka jagus, nende kärus heinakuhja otsas istunud kohalikud liiklusreguleerijad tegid osavate käemärkide selgeks, millal autod võivad neist mööduda, kõik sujus suhteliselt õlitatult.

Koertest saan ka aru, me olime nende jaoks lihtsalt üks Unidentified Flying Object. Enamus kohalikest krantsilaadsetest toodetest jäid rattajõuku nähes lihtsalt alalõug ripakil tarretunult kohale kivikuju mängima. Viimastel päevadel Bukaresti ringiga tagasi jõudes, olid kuulujutud meie segasest seltskonnast ka nende kõrvu levinud, paar kutsat isegi üritasid süsiniktallaga rattakinga maitsest osa saada... Ebaõnnestusid täiega.

Karude kohta ei oska kommenteerida. Hoiatavaid silte nagu jagus. Mets vahepeal ikka ragises. Pulss läks kõrgemaks. Kadents ka. Käigud alla. Kiirus kasvas. Hingeldama ajas. Aga karusid ei näinud. Ühtegi. Vist ikka õnneks.

Need ei ole karud, need on lambad.

See pole ka karu, see on lehm, lehmast saab piima, Selverist ka, aga see ikka lehmast. Edit: Tähelepanelik televaataja, Evgeni nimeline, kirjutas, et juuresoleval fotol pole ei karu ega lehm, hoopis pull on! Pull piima ei anna. Pull teeb lihtsalt pulli. Et tegelikult ma olen napilt amatöör-härjavõitleja, lihtsalt sujuva pehme vasaku käe liigutusega tõrjun suured kurjad loomad eemale ning seda kõike veel ratta seljas siis :)

Esimene päev siis 6 h 23 min, 151 km, 2252 m püstloodis tõusumeetrit
Temperatuurid 15-17 C, mäe otsas 5 C
Super punakollarohelised sügise värvid, vihma null, mitte ühtegi piiska. Ja nii reisi lõpuni :)

Uus Scott Foil sai muga kenasti sõbraks, mina temaga ka. Siis ta muidugi veel ei teadnud, et kuskohas me temaga veel selle reisi jooksul päriselt käime...

Vampiirihakatised

Teisel päeval põrutasime läbi Rumeenia ühe tuntuima koha - Bran'i linna. Sealne loss, mis siis väidetavalt Draculale koduks. Tegime vampiiripoiste lähedal kiired võikud ja cocad ning tuhisesime edasi, et mitte pimeda peale jääda, parem karta kui kahetseda...
Õhtuks jõudsime Curtea de Arges'sse, koht, mis ülbitseb maailmarekordiga sademete hulga poolest, 20 minsaga olevat maha sadanud 206 liitrit vett ühe ruutmeetri kohta. Pääsesime seekord kuiva jalaga, rekord pärines aastast 1899. Teine päev 5 h 45 min, 154 km, 2135 m tõusukat

Kolmas päev. Transfăgărășan, selline visuaalilt täpselt itaallaste pärli Stelvio brother from another mother jääb Rumeenia kõrgeimate tippude - Moldoveanu (2544 m) ja Negoiu (2535 m) - vahele ning on kõrguselt teine Rumeenia mägitee, kõrgeimas kohas 2042 m. Trassi iseloomustasid jõhkrad serpekad, vinged laskumised, mõned lahedad tunnelid ning paar silda. Megad vaated. Null autot.   
Kokku tuli 6 h 24 min, 164 km, 2480 m tõusukat. Ilmaga vedas ka ikka ropult, nii mõnigi aast on see Transannagalojan juba septembris paksu lume all... ja oktoobrist juunini suletud. Juba ainuüksi selle tõusu pärast tasus tulla, tasub minna. Või siis nii nagu seal korduvalt kummi vilistanud TOP Geari mehed maailma parima tee osas järeldusele jõudsid: "If there’s a road you adore, only tell a select few people about it. And certainly don’t announce it on a British motoring TV show. Oops..."

Vaese mehe Stelvio

Õhtuks jõudsime Sibiu linna - Transilvaania pärl, mis rajatud kunagise roomlaste asula Cibiniumi kohale ja on olnud kogu ajaloo jooksul tähtsamaid linnu Transilvaanias. Ülihästi säilinud ja pea täielikult restaureeritud vanalinn oma kitsukestele tänavate ja väljakutega, kaitsemüüri tornide, raekoja, üla- ja alalinna, silmadega katuste ja valetajate sillaga meenutavad vägagi ajaloolisi Saksa linnu. Sibiu kuulus enne Esimest maailmasõda Austria-Ungari koosseisu ning suurema osa elanikest moodustasid sakslased ja ungarlased, tänaseks muidugi enamus elanikest rumeenlased. 

Kuna Sibius veetsime kaks ööd, siis neljas päev oli mõeldud puhkekas. Osad meist võtsid seda tõsiselt ja osad vähem tõsiselt. Ma käisin mõne kamraadiga siis ühes suusakeskuses kohvitamas, ikka ratastega jah, kokku 2 h ja 45 min, 62 km ja 1047 tõusumeetrit, puhkekas missugune :)

Viies sõidupäev. Sürrealism kuubis. Transalpina maantee. Kui keegi on näinud filmi "Abre los ojos" või sama asja Hollywoodi võtmes "Open Your Eyes", kus Tom Cruise NYC-s üksi mööda inimtühja Times Square ringi kihutab... või, või, või siis Drake Toosie Slide covid-videot, kus inimtühi Toronto... vot just selline tunne oli mööda Transalpinat pedaalida. Ebareaalselt ilusad vaated, sile asfalt ja mitte ühtegi hingelist... ja nii mõned pikad tunnid. Kokku 6 h 34 min ja 150 km ja kerged 3087 tõusumeetrit.

Kuues päev. Queen stage. Kokku pidi tulema 168 km ja natuke alla 4000 tõusuka. Väikese nüansiga, et kes ennast nõrgaks või targaks tituleeris, see võis rahus esimese edasi-tagasi mäekese skippida. Vulcan pass, väidetavalt Rumeenia raskeim tõus. "Mäekene" 10 km ja keskmine tõusupross 10%. aga see oli vaid paberil nii. Paberil oli veel 21.8% steepest 100 meters. Päriselus, uhhh... Kuuekesi sinna me suundusime. Aga alustame otsast, sest loll on see, kes vabandusi ei leia :) Mu testirattal, uuel Scott Foilil oli kergeim ülekanne 35-30. Ees 35 ja taga 30. Suht mägede kassett ikka, sain kõikjal lõtva hakkama. Igaks juhuks oli oma pärisratas, ustav Scott Addict RC ka kenasti bussis Rumeeniasse kaasa tulnud. Seal 35-33 kassett. Kuna Hanno K tahtis selle päeva esimest tõusu vahele jätta just oma olematute ülekannete pärast, siis loomulikult pakkusin talle oma õige ratta tagumist ratast, kus norm kassett. Vahetus saigi tehtud ja tõusu alguses kohe ka testitud, et kas on vahe ka. Oli. Mingi 10% nurga peal sai ta ikka oluliselt mõnusamalt kerida. Kuigi meil polnud õrna aimu ka, mis ees ootab, siis ma vist aimasin halba :) Hanno millegipärast isegi pakkus vahetust, et võin oma ülekannetega edasi turnida, aga no see 10% pole ju probleem... kuniks, mingi poole tõusu peal läks ikka korralikult pekki, ma nägin oma Garminil tõusuprossa 24% ja see rsk ei saanudki läbi, püsti peale ei julge tõusta, kohe kukud selili, vingerdad ja sõidad ussi ja no kuidagi nagu liigud, vaaaluuuus, põlvekapslid nagu plahvataksid, kui ma nüüd nendega otsaette peaks saama, siis... kannatan edasi, veel, veel natuke, KÄIGE P****! Tõesti! Ma ei jaksa enam. Panin jala maha. Tõmban korra hinge ja eiiiiiiiiii, üles vaadata ei julge, kui pikalt seda räiget porri veel jätkub. No ja ma siis jalutasin natuke, ratas käekõrval. Tuuri etapil olin selliseid ikka näinud :) Nüüd siis ise. Tegelikult isegi proffide kevadklassikutel on ette tulnud, kui väga hullu nurgaga tõusul ummik tekib ja jalg maha pannakse, siis kohe sa sealt naljalt sõitma ei saa. Aa, ja Saaremaa tuurilt mäletan kui Viljandi etapil lõpus Kõrgemäele keerati, kuidas mõned mehed buratinojalgadega krampides tipa-tapa üles koperdasid :) Ühesõnaga, sai siis ka rattaga käidud, maanteerattaga, asfalditõusul. Õnneks-kahjuks ükski kaamera ei jäädvustanud, aga puid sain sajaga, siiamaani saan. eriti neilt, kes sel päeval üldse selle tõusu vahele jätsid :) Räägi, kuidas sa Rumeenias käisid! :D Sõbrad, muidugi :)

Leia pildilt meie Tartu Cycling Teami saatebuss

Päeva teine pool oli lummav, sinka-vonka läbi mitmetest väikestest lambakasvatusega tegelevatest mägiküladest ja i-le täpp, Urdele Pass - 2259 m kõrgusel.

Seitsmes päev. Peaaegu allamäge. 5 h 57 min ja 172 km, tõusukaid ainult 1768 m
Päeva parim osa oli hommik. Külm näpistas nagu veidike. Üritasin oma Garminilt kuvatõmmist teha, et miinusega põhjatemperatuur kätte saada. Alustasin -1 C, no ega väga külmemaks ju ei tohiks minna :) Lõpuks jäädvustasin -4.6 C. Tuulekülm lisaks. Õnneks see oli mäkke. Üleval sai sooja juua ja kõik kaasasolevad riided selga ning 20 km laskumist. Edasi oli juba mõnus. Päeva lõpuks + 17 C. Ei kurtnud.

Kaheksas päev. 3 h 37 min. 121 km. 
Pidusärgid seljas. Flat. Keskmine kiirus 33,4 km/h. Pundiga ludinal. Nauding.
Kapsakaupmeeste vahel :) Isegi pealinna Bukaresti sissesõit sujus tõrgeteta. 
Etapi tipphetke eest hoolitses üks kohalik uljaspea. Lihtsalt ketsid jalas ja suvalise ostukeskusest haaratud kümneaastavanuse mtb-ga hoidis mees 40-45 km/h kiirust, ja seda ikka mitukümmend kilomeetrit järjest. Proovisime suhelda ka, aga mitte ülemäära edukalt. Sõnaühend "tuudevraants" jäi kõlama ta suust. Hilisem guugeldamine ka ei aidanud ülemäära puzzlet kokku panna. 

Kohalik breakaway mees

Kokku 45 h 13 min, 1145 km ja  16 737 tõusumeetrit

Aitäh seltskonnale. Super oli teiega.
Rumeenia ja maanteeratas saavad maksimumpunktid.

Piltide eest tänud Timole, Edgarile, Pillele, Priit T-le, Priit V-le, Jaanusele, Jussile (mitte Jaanus Jussile - toimetaja parandus), Evgenile, Markkole, Hannole, Sandrile, Jaanile.

Island pooleks

Kunagi ammu sai vanima poja sünnipäevakink lunastatud.

Uhasime paar nädalat ratastega mööda Aafrikat. Sõber Edgari Treier ka kindluse mõttes pundis. Ratastega Nairobist 300 km paunaga Kilimanjaro alla, tipa-tapa üles-alla ja ratastega tagasi. Saime kenasti hakkama. Veits paanikat, kaelkirjakuid, sebrasid, hüääne ja muid kohalikke loomi, palju rehvipurunemisi, kõvasti eksootikat ja miljonivaateid. Tehtud.

Aafrika tripil osalenud seltskond oli nii normaalne, et isegi mina oma kohalolekuga ei suutnud seda ebanormaalseks teha, no ja vahepeal oli ju mõni sünnipäevakink taas tegemata jäänud, moraal – selle kolmese pundiga peab veel ühe rattareisi ette võtma.

Esimese hooga olid laual Elbrus ja Ararat, aga sellele tõmbas Norman kiirelt kriipsu peale, tema peale Kili antud lubadus üle 3000 m kõrgusele ennast mitte peavalutada oli liigagi veenev. Töötasime edasi.

Island – tule ja jää maa. Mitte integratsioonipoliitikast ei räägi, ikka vulkaanidest ja tohututest jääliustikest. Vulkaanipursete tagajärjel tekkinud saar asetseb mandritevahelises liitekohas. Vulkaanid tegutsevad endiselt aktiivselt, liikumatu maapind on kohati vaid mõne kilomeetri paksune ning selle all olev magma soojendab ülalpool olevat laavat ning ühtlasi ka põhjavett, millega kohalikud enamiku maju kütavad. Maapealsed kuumaveeallikad on omaette ooper, vesi seal keskmiselt 70°C ning osa neist sülitavad turistide rõõmuks ennast mõneminsaste vahedega maapinnast 60 m kõrgusele. Vulkaanid pauguvad keskmiselt iga viie aasta järel. Hawaii sõbrad mäletavad hästi veel 2010 kevadet, kui vulkaanipurse Eyjafjallajökulli liustiku alt oma tuhapilvega kogu Euroopa lennuliikluse seisatas ja me Itaalia rattalaagrist koju ei pääsenud.

Igav liiv ja tühi väli...

Kõlab nagu põnev paik, aga esimese hooga see maailma ääres asuv müstiline saar mu potentsiaalseid reisikaaslasi küll käima ei tõmmanud. Edasine suht põhjalik marsruudivalik ja fätbike päästsid päeva. Alguses planeerisime mingit ringilaadset moodustist stardiga Reykjavikist. Finaal sai olema põhjast lõunasse saar n-ö pooleks sõita, Akureyrist Viki, ~550 km. Seda on võimalik teha raskelt ja vähem raskelt. Valisime esimese variandi, väldime suuremaid „teid“, vürtsiks ohtralt singelträkke ja rohkelt ronimist – selleks katsumuseks valitud paksukummiline ikka väga ideaalilähedane ratsu. Ühesõnaga, kaks korda Eestist pindala poolest suurem inimtühjade laavaväljade, vulkaanide, tuhamasside, jääliustike, jõgede, ojade ja geisrite vahele meie oma fätbikedega ellu jääma – jah sobime, nigu Rõngu mehe rusk Kambja mehe silmä pääle. Vist. Teoorias.

Planeerimine oli põnev. Aega Islandil „puhata“ oli meil napilt kaks nädalat. Milline marsruut ikkagi? Mis ratta juures muuta? Millised pakiraamid? Millised rattakotid? Mitu akupanka? Kas väliskumme varuks võtame? Üks kolmene telk? Kolm ühest telki? Mis temperatuurile magamiskotid? Mitu komplekti vihmariideid? Kas gps peab kõikidel olema? Jne jne. Miljon vastamata küsimust.

Edgari ja Norman tegid oma ratastega ikka mõned testisõidud ka. Edgari isegi täisvarustuses koos veeületushakatistega. Mina laksasin ümber Pirita Hawaii maja terve pika paarisajameetrise tiiru :) Sadula kõrgus sai vähemalt paika. Julge hundi rind ja haavlid...

Tagantjärele tarkusena parim otsus, mis varustuse osas tehtud sai, olid Outdoor Research vihmariided ning Scotti Gore-tex veekindel talveking. See osutus hiljem ikka valuutaks. Tõsine üllataja oli Tactical Foodpack. Mulle tuli nagu välk selgest taevast, et nad meie oma Eestimaa tegijad. Kuna pidime kogu oma toiduvaru kaasas tassima, siis ilma nende know-how ja koostööta oleksime teineteisele suhteliselt ebameeldivateks reisikaaslasteks saanud, sellisteks näljasteks ja tigedateks või nii.

Mida lähemale reisikuupäev tuli, seda rohkem hakkas tekkima tunne, et meid sinna saarele vist ikka väga ei oodata. Varustusega saime kõik bingo-bongo. Aga muu logistika, oi ja ai. Lendusid tühistati risti-rästi, kõiki kolme rattakasti ühe raudlinnu peale ei suudetud mahutada jne. Reykjavikist oli meil vaja 400 km põhja poole rattareisi alguspunkti Akureyrisse saada, sellega seoses tegelesid kohalikud aktiivselt meie erinevate broneeringute ülesütlemistega. Vahepeal tundus juba, et vägisi ei saa. Aga, ega tola loll pole, lõpuks laevaga Stockholmi, sealt otselend Islandi pealinna, lennujaamas seitse korda selili-külili vaktsiinipasside ja koroonapriiuse tõestamist, lõpuks rattad kokku ning mikrobussi ja peaaegu nagu sujuski.

Vihma pidi Islandil olema kahte sorti, hea ja halb. Hea sajab vertikaalselt, halb horisontaalselt. Rataste kokkupaneku ajal saime kogeda üleüldse kolmandat varianti. Korraga oli kõik märg, samas otseselt nagu ei sadanud. Vihm lihtsalt oli ümberringi. Keeruline.

Loo autor Priit Salumäe

Jääme siia ööbima?! Vaata kaarti! Põrutame veidike edasi!

Esimese päeva soojenduseks oli koogitükk 15 km pikkune kerge asfalti pidi veeremine. Puhas nauding. Täisvarustuses rattad küll koos joogivaruga kokku sellised napilt 50 kg, aga veeresid mõnuga, vähemalt allamäge. Eelnevalt olin oma peas rehkendanud umbes nii: ööpäevas on 24 h, noored mehed, hea unega, no maksimaalselt 10 h magame, järele jääb 14, kui nüüd 4 h majandada söökidele-värkidele, siis jääb ikka 10 h rahulikuks kulgemiseks. Ja kui väääga suahiili keeles pole-pole veereme, siis 15 km/h ju ikka iga endast lugupidava ratturi põlvekapslites peidus. Babahh, 150 km päevas, tagasihoidlik ketikeerutamine. Ok, nii uljalt ei kihuta, aga no 100 km päevas ikka teeme, eks. Alla nädala ja finito, järelejäänud ajal põrutame päris turisti panema, vaalu vaatlema, kohalikku toitu-värki nautima, kuumaveeallikas oma Garmini kella eluküünalt kustutama jne (viimane kellalugu sai tõeks, mitte et ma oleksin seda eelnevalt muidugi planeerinud). Rattakilometraažiga päriselus asjad nii roosiliseks ei osutunud. Keskmiselt tuli päevas 7-8 h veeremist, millega katsime siis 50-70 km, keskmiseks kiiruseks jäi ühel päeval vaid 9 km/h. Lõpus tegime küll veidike tagasi, aga esialgu menüüs säranud lõvisupp osutus ikkagi tavaliseks eestimaiseks hakklihakastmeks.

Kes ütles, et ainult elutud laavaväljad? Harilik merikann (armeria maritima) vaidleb vastu.

Lõunapaus

Teine päev oli juba veidike tõsisem. Mõnikümmend kilomeetrit asfalti ja siis hakkas pihta. Vaikselt kadus niigi nigelavõitu elusloodus, asendudes järjest tumedamate kiviste toonidega. Filmisõbrad, kellele meenub „Oblivion“, „Interstellar“, „Star Trek“, „Star Wars“? Kõik need on Islandil purki pandud („50 halli varjundit“ pole päris see teema)... Sadu ja sadu kilomeetreid kaljust kuumaastikku ja musta masendust.

Teise päeva esimene ja viimane auto. Šveitslased, kes ei tahtnud uskuda, et me ratastel elektrimootoreid pole.

Pedaalid viis pikka tundi ja sa ei näe enda ümber põhimõtteliselt mitte ühtegi taime, looma, inimest, autot, isegi mustamäe-muki kevadist lumeteki alt väljapiiluvat koerasi**a mitte, mittekuimidagi, ei kilekotti, ei suitsukoni, ei kommipaberit, mitte-mitte midagi, mis annaks aimu inimese kohalolekust, tsivilisatsioonist. See on nii kummaline, nii valus ja nii hea, seda lihtsalt peab kogema, sõnadesse panna pole aus.

Esimesed tugevamad tuulepuhangud olid gramm isegi naljakad. Lõbusad. Just need, mis nagu otse vastu ei puhunud. Sõtkud-sõtkud, korraga pannakse ventikas küljelt täie võimsusega uhama, ratta juhitavus muutub pehmelt öeldes ebameeldivaks, aga saime hakkama. Viskas hoobilt ideaaltrajektoorist meetreid kõrvale, teineteise tuules sõitmine tehti võimatuks. Tuuleiilid kasvasid iga minutiga, kuni lõpuks ulus ja lõõtsutas ümberringi nii, et suud lahti ei julgenud teha, järgmine hetk on kiiver peast või sokid jalast ära puhutud. Taevast alla maa poole tuiskava langevarjuri molli teate? See lopat-lopat noh, vot selline oligi konkreetselt tuulepoisi poolt meile näkku joonistet. Enam ei olnud naljakas. Käed hoidsid kramplikult lenksu, kogu aeg selline tunne, et kui tuuleraisk suudaks korrakski kaheksakümnekilose minu viiekümnesest rattast lahutada, siis teineteist me enam kokku installeerida ei suudaks. Raju nautis ennast täiega. Meie liikumiskiirus oli taandunud alla 5 km/h. Otse vastu puhumisega sai veel kuidagi hakkama, aga nii kui veidike keerutas, sai sellest „edasiliikumisest“ pigem klounaad või korralik triali-võistlus.

Sinka-vonka kivilt kivile, osad jõekesed ikka kuiva jalaga.

Juba mõni ojakene osutus suhteliselt ebameeldivaks (loe: sügavaks), jõed olid alles ees.

Ja siis tuli päeva neljas jõeületus. Põhimõtteliselt olime olnud valmisolekus kuni puusadeni jääkülmas vees ulpima. Vahetult jõgedeületuste ees laiutasid hirmuäratavad neljaveolistele (teised ei tohi üldse Islandi sisemaal sõita) mõeldud hoiatavad sildid, kus manitseti kasutama kõige aeglasemat käiku, üksi mitte veeületust katsetama jne. Meie olime niipalju kodutööd teinud, et päris maastikuautode jälgedes ei tohiks liikuda, seal roopad sisse sõidetud ja oluliselt sügavam. Kuna september suvekuudest veidike külmem, liustikud suuremad sulamised ära teinud, siis lootsime ikka kergelt pääseda (loe: kuiva jalaga). Esimeste jõekestega olimegi suhteliselt kenasti hakkama saanud. Veidike sinka-vonka, sügavamatesse kohtadesse viskas vana luuraja kive sisse, et kuidagigi aimata, kas vesi ulatub puusadeni, kubemeni või hoopis tuharateni. Osad kohad läksid sõites ja ludinal, teised ratast lükates, ise kivilt kivile põrgates.

Kuniks jõudsime päeva neljanda jõeni. Tegelikult ei paistnud ta esimese hooga eriti keerulisem kui varasemad, aga seesama eelpool mainitud kuni 50 m/s tuuleteema oli meid ikka ära hirmutanud. Ok, „meid“ on pisut liialdatud. Edgari hakkas juba pükse maha ajama, et tema kalpsab läbi, Tartu mees pole mingi pealinna kümne siidipöidlaga mömm, tema teeb ära. Õnneks tuli mehel mõistus pähe. 100% oleks see kõrvulukustavalt jõhker veevool ja märatsev tuul mõned rattad ja/või mõned mehed meie tiimist allavoolu lasknud.

Istusime siis nukralt maha. Ei, mitte tuulevarju. Viimase 30 km jooksul ei oleks isegi mikroskoobi all mõnda tuulevarjupesakonna pisimat liiget tuvastada suutnud. Me jäämegi siia?! Telkida ei saa, telgist oleks hoobilt mitu ribatelki saanud. Mis teeme? Proovime ikkagi kuidagi üle minna. Ei riski! Kohe läheb pimedaks! Hirm hakkas vaikselt selgroogupidi üles ronima. Gabriel, mis meist saab?

Selle ellujäämiskursusega meenus nädalatagune kindlustusmaaklerile tehtud telefonikõnele eelnenud teade: „Teie kõne salvestatakse“. Mul nimelt krediitkaardiga seotud reisikindlustus. Siiamaani väga kenasti toiminud. Mõtlesin, et igaks juhuks küsin üle, kas meie reisiks peaks midagi lisaks võtma, no, et lähme sinna eikuhugimaale ihuüksi töllerdama. Alustasin siis kenasti, et sõidame ratastega natuke mööda Islandit, kas peaks kuidagi-midagi lisakaitset või nii... Maakler pani avanaeru: „Mida, Islandil jalgrattaga ja ekstreem vä? Euroopa Liit, pole seal ju midagi hullu, ei metsa ega metsloomagi!“ Tõmbasin siis oma lolli küsimuse pärast punastades pea õlgade vahele ning tänasin viisakalt. Nii siis seal tormi käes Edgarit jõkke hüppamast keelitades ja pimedat oodates see „Teie kõne salvestatakse“ kõrvus kumiseski :)

Pakun, et maksimaalselt veerand tundi saime sedasi kükitada, eelnevat ilusat elu meenutada ja endalt eksistentsiaalseid küsimusi küsida, kui korraga „nurga tagant“, nagu välk selgest taevast ilmutasid ennast kaks maastikuautot. Sakslased. Abivalmis sakslased. Esimene tervituslause kõlas nii: „Siia me teid ei jäta!“ Veits ratastega koormarihmatamist ja üle jõe me olimegi. Ja üle teise jõe ja üle kolmandagi, maandudes ~10 km kaugusele paiknevasse kämpsaiti. Eks ikka veidike kripeldas, et tegelikult tulime siia ju rattaga sõitma ja mitte turvaliselt autokastis saareekskursioonile, aga etteruttavalt, torm vaibus alles järgmiseks lõunaks. Ainuõige otsus. Mõistuse hääl sai õnneks võitu. Kusjuures, kõikide varasemate matkajate ja vähemmatkajate kohtudes jäädi alati seisma ja kust-tuled-kuhu-lähed-jutud said räägitud. Enne sakslasi ei olnud viis eelnevat tundi ühtegi hingelist.

Jumal pidi lolle ja joodikuid kaitsma. Ma pole mingi kümme aastat tilkagi alkoholi tarbinud, ehk siis...

Roomajad ja kahepaiksed puuduvad.

Tallinna torupornorägastiku loojatel oleks siit nii mõndagi õppida :)

Üks, kaks, instalaks!

Palja silmaga on Kuul näha tumedaid laike. Astronoomid kutsuvad neid meredeks. Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on.

Lubatud ainult neljarattaveolistele! Jalgratastele ok! Milline diskrimineerimine.

Anekdoot meenus: Uputus. Kõik püüavad kuidagi kuivale pääseda. Ainult üks vanameheke istub rahulikult toas ja kordab kõikidele abipakkujatele: “Küll Jumal mind aitab!” Vesi tõuseb juba katuseni, vanamees ikka istub, saabub päästepaat, vanameest paadile keelitades. Papi ei murdu: “küll Jumal aitab!” Viimane võimalus, helikopterist visatakse redel. Vanamees ei lahku, mantratab edasi: “küll Jumal aitab, küll Jumal aitab!” Kuniks upub. Taevas kohtub siis Vanajumala endaga: “Ma lootsin sinu peale, miks sa mind ei aidanud?”

Jumal: “Oh sind ullikest! Saatsin sulle paadi ja helikopteri ju!”

Viiendal päeval saime endale uue tiimiliikme. Korealane Kim, kellega edasisel kahel päeval sai koos veeretud. Pull tüüp. Neljas kord Islandil. Kõik risti-rästi läbi kamminud, aga tahab veel. Oma rattaga. Esimestel sõidupäevadel olime pehmemates kohtades, mida jätkus ikka kümnete kilomeetrite kaupa, märganud ohtralt rattajälgi kõrvuti jalajälgedega. Kimi 29“ Santa Cruzi maastikuratta 2,25 lai rehv ei kannatanud sõita. Meie Scott Big Joni Schwalbe 4,8“ Jumbo Jimid oli ikka ainuõige otsus. Pisut rehvirõhuga mängides saime tervet teekonda ikka ratta seljas nautida.

Vaat niiiii suure kala püüdsin!

Kogu tehnika oli ka kenasti meie poolt. Sisuliselt ei lagunenud midagi. Esimesel päeval lendas üks pakiraami polt, õnneks märkasime seda kohe ja sai kõik üle pingutatud ning teibitud. Ühtegi rehvi ei läinud. Ok, korra läksin söögitegemise ajal veits nagu hoogu, Tactical Foodpacki kanakarri ja riisi isu oli niivõrd suur, et plähmerdasin ühe ratta priimusele sulama :) Õnneks suitseva rehvi lõhn andis endast kiirelt märku.

Vahepeal saime veel palju vihma, siis sadas vahetpidamata ning korra tuli taevast lausa vett alla, enne kui kallama hakkas ja pärast keset lausvihma paduka kätte jäime.

I'm singin' in the rain. Just singin' in the rain. What a glorious feeling. I'm happy again.

Milleks gps ja kaardid? Teeviidad on ju olemas, isegi „lähim tankla 243km“.

Island põhjast lõunasse - tehtud. Aastal 1973 Sólheimasanduri mustal rannal õnnetult mahasadanud ameeriklaste lennukist on tänaseks saanud üks kummaline turismiobjekt.

Vik. Taustal TROLLI SÕRMED - legendi järgi üritasid kaks trolli laeva maale tõmmata, olles sellega liiga kirglikult ametis, unustasid nad enne päikesetõusu oma koopasse peitu pugeda ning esimesed hommikukiired muutsid nad kiviks :(

Kokku

9 rattasõidu päeva
777 km
54 h 22 min
5856 tõusumeetrit

Lõpuks sõime teenitult skyri ja vaalaliha (ei, mitte koos), vedelesime kuumaveeallikas, lugesime lambaid (mitte uinumiseks, ummikus olles, lambaummikus), tunnetasime Reykjavikki.

Lõpetuseks kõikidele Islandile kippujatele üks väärt tarkusetera:

„Mida teha, kui Islandi metsas ära eksid?“
„Püsti tõusta!“

Orel või kirik? 2 in 1. Hallgrímuri kirik on Islandi suurim kirik, mis asub pealinnas Reykjavíkis. Oma 74,5 meetriga on ta saareriigi üks kõrgeimaid ehitisi.

Vaalalihhi!