Tuhanded paistes pallidega mehed oma järjekorda ootamas

Vasaloppet. 90kilsa suuskadel klassikalises tehnikas.
Maailma pikim, suurim, raskeim ja veel sada häda maraton.

Misiganes põhjusel ma arvasin, et tuleb selline asi ka vähemalt kord elus ära proovida. Regamine läks ludinal, panin kella, ok tglt telefoni ikka, hommikul 9 tirisema, tegin tassi kohvi, võtsin vasaloppet.se saidi ette, 2x refresh ja babahh: You’ve now booked your place in Vasaloppet March 2 2014. You will receive an entry code in order to fulfill your registration. Kuna eelmine öö oli pisut pikaks läinud, siis kobisin tagasi põhku. Peale lõunat ärgates oli suht üllatav spordiuudistes sellist pealkirja lugeda: Võimas rekord: Vasaloppeti põhisõidu kohad müüdi välja 10 minutiga. Kokku lasti peale 15 800 vägisisuuskurit. Nii kiiresti pole Vasaloppeti kohad veel kunagi lõppenud.
Et siis napikas.

Sügisel lohistasin ennast argipäeviti ikka ratta seljas tööle. Nädalalõppudel proovisin suusarulle togida. Veloga on lihtne, see täidab korraga kahte eesmärki, transpordivahendina ok ja trennid ka tehtud. Koju sõites pisike paun lisaks ja mahtu aga tuleb. Suusatamisega on loodkehvemad. Et minu eas veel eraldi trenni teha, keeruline :) Eriti imelik on tulla liibukates ja rattaga töölt koju, võtta väike suutäis ning siis öelda kallitele, et nüüd lähen nagu trenni, päris trenni. Suustama :) Pagan, sa ju tegid just sporti, kõlab vastuseks. Ei, ei, te saate valesti aru, ma tulin lihtsalt rattaga töölt, aga nüüd lähen Vasaks valmistuma :)

Keerulised lood. Mõtlesin, et olen kaval, sebin offroad rullid või midagi ja lohistan ennast nendega tööle-tagasi. Uurisin Vasa võitjalt, Suurelt Raulilt endalt, et mis ta sellisest kavalast lükkest arvab. Ulle kergitas kulme, muigas ja vastas, et eks ma linnapilti ju värvilisemaks teeksin küll. Tea, kas pidas vikerkaarevärve silmas...
Igatahes, sain isegi mingid skike-nimelised testida, aga need nägid nii robustsed välja, et ma ei julgenud teisi päriselt jalgade otsa ajadagi :) Vägev plaan crashis kiiresti kokku.

Ega väga variante polnudki. Rohkem autosõitu, mõned varahommikud Lillepi ringil ja siis juba kasutasingi ära igat kuradi lumesentimeetrit. Desurekid lausa karjusid mu all, kui nendega mööda valge härmatisega kaetud kände ja käbisid 3km/h SUUSATRENNI tegin :) Mõned pärissuusatajad said mu üle ikka vast korralikult naerda :)

Kui eelmine sügis-talv tuli kuus ~1000km ratast, siis nüüd kuivas see kilometraaž täiesti kokku. Omaette business oli olematul lumel suusatamise nautimine. Valus. Eriti siis, kui päike paistab lagipähe, lükkad kergliiklusteel paaris ja vastu tuleb punt rattureid. Enamus tuttavaid. Keegi ei mõnita, ei mõnita, ei mõnita...

Pisike kirss tordile - Tartu Maraton jäi ära :( No tule taevas appi talve. Kuskohast ma nüüd endale normaalse Vasa stardikoha saan? Indrek Kelk ja co küll võitlesid vapralt viimase veretilgani. Alternatiivid Võrtsu peal jne, aga si*ast ikka saia ei tee.

Finaal oli see, et paar nädalat enne Vasaloppetit jäi meile ainult Pirita 4km ringike ning Trummi 2km kunstlumerada. Pirtal panin ühe võtmetrenni ka, 4,5h, 18 ringi ja 70km! Tunne oli nagu päris. Vasaks valmis! Normaalsed inimesed sõitsid ratastega ja seda täiesti kuival maanteel...

Äkää, ei, asi oli liiga ilus, et olla tõsi. Nädal enne suurt starti saatsid sõbrad siis mulle ühe järve pildi. Millegipärast ise sajaga naerukrampides. See järv olevat Vasaloppeti stardipaik Sälenis. No tere hommikust, na*ui! Päriselt! Kui ka see üritus nüüd ära jääb, siis ma ei tea, keegi igaljuhul vastutab. Kellest ma jagu saan? Keegi saab karistatud. Parem mitte ette jääda!

Õnneks ei olnud asjad muidugi nii hullud. Rootslastel füüri jagub. Võeti appi helikopterid, tassiti tonnide viisi kunstlund laiali. Stardipaik tõmmati paljaks, aeti torud maasse, vesi minema ja lumi peale tagasi. Pole probleemi.

Selle möllu peale halastas isegi Ilmataat isiklikult. +7C soojakraadid said kenasti nulliks ja stardihommikuks näitas prognoos lausa -4C, millest päeva peale pidi saama 0 kuni +1C. Plaan oli lasta Tallinnas suusad ära määrida ja kui midagi kardinaalselt ei muutu, siis nii ka jätta. Sõbralt sain kaasa veel ühe paari Fischer Zerosid, mida siis värske lume puhul kasutada plaanisin.

Laupäeval jõudsime oma pisikese jõuguga kenasti laevaga Stockholmi. Mõnisada kilsa autosõitu lisaks ning supsti elamises. Edasine logistika oli plaanitud nii, et peretuttavad, kes matkabussiga juba mõned päevad otse Vasa stardipaigas elasid, lubasid mind ka ööseks enda juurde horisontaali. Pole muretseda vaja, hommikul puder sisse, paar sammu, suusad alla ja tuld!
Pidime õhtul Moras kokku saama ja koos Sälenisse liikuma... ja siis hakkas taas pihta :)

Lund aina sadas ja sadas. Vahepeal viskas temperatuuri plusskraadidelt nulli peale. See tähendas omakorda, et teed olid padulibedad. Ootan Moras pikisilmi matkabussikest, sedasma, mis kusagil paksude metsade vahel kõrini lumes kinni istus ja kohaliku traktori halastust ootas :) Edasi veel mõned tunnid hirmu, ketid ratastel ja värgid ning supsti 12 öösel olimegi stardikoridori kõrvale maandunud. Veidike vaidlemist, sest mingi kohalik koll arvas, et meie parkimiskoht ei olevat päris see õige, aga kuna sõber oli seal juba 3 ööd hakkama saanud, ja me juured ikkagi otse suurest NSVLiidust, siis iga kapitalisti esimeses hoiatuse peale päris verest välja ei löö, eks.

Ühesõnaga, kogu selle möllu juures ei olnud mul pisematki mõtet oma suuskade pidamismäärde pärast muretseda. Pulber libiseb ikka. Tahke läks pidamiseks. Mis täpselt, ei tea. Aare Metsa parem käsi Karel tõenäoliselt teadis, aga seda enam ei küsi talt, kunagi :) Ilmateadet küll vaatasin, veits nagu oli soojemks läinud, aga hommikusk ju -4C. Panin ennast seda muinasjuttu uskuma. Ette rutates ütlen kohe ära, et hommikul laiutas ümberringi 30cm värsket pakkivat lund. +1C! Tore...

Free wi-fi ei lasknud kohe uinuda. Öösel käis mingi hull sahmimine. Õues siis. Vist ikka magasin veidike... kuni...

TUHHH, TUHHH, TUHHH!!! Mataki, mataki, keegi peksab matkabussi uksele! Krt, mis kell on!?! Ähhh? 4:30! Mis toimub? Uuesti tahab võõras ust eest ära tõsta. Seekord veelgi jõulisemalt. Mõtlen, et kui peremees ei reageeri, siis mina pole ka volitatud siin lahtiste uste päevi pidama. Hetkeks vaikus ja siis röögatus: "Nad ajavad meid treileri peale!" No pidime ikka väga vales kohas olema. Edasine juba pure action. 27sekundit ja olime ärganud, riides, buss stardivalmis, käik sees, ainult ketsivilin ning läinud me olimegi... kõrvus kumisemas  mul_on_bemmil_uued_kummid viisijupike.

Pistsin siis pea aknast välja ja no ei usu ma oma silmi. Inimesed JOOKSEVAD suusad käes stardikoridoride JÄRJEKORDADESSE! 2h enne nende avamist. 3,5h enne starti! Absurd!

Toibusime veits. Sättisime sööke ja värke ning tuligi oma suusad ka stardijoonele ära viia. Selleks ajaks oli seal järjekord juba sama pikk nagu nõuka ajal oleks autoostu lubasid või ENEKEsi jagatud. Võtsin siis ennast ka sappa. Koridori avamisel sprintisid kõikseemees ja -naine kui noored Usain Boltid oma parimatel päevadel täiega vasakusse serva, see pidavat stardipaugu kõlades ikka tunduvalt kiiremini liikuma. Mul jagus veel mingi pool tunnikest passimist.

Stardikoridorieelne kontroll oli veel omaette ooper. Julm, Dolph Lundgreni mõõtu svensson, nõudis mult alustuseks rinnanumbri näitamist, mida ma loomulikult polnud veel selga jõudnud ajada. Suuskadel olev numbrikleeps seekord päästis. "Aga mis teine suusapaar sul seal hõlma all!?" röögatas kolmemeetrise käte siruulatusega väravavalvur. Vastasin, et sõbra omad. Siis nõuti sõpra, kes samal ajal kusagil ummikus passis ja keda oleks olnud ka kõige parema tahtmise juures keeruline ette näidata. Vaidlesime tsipa. Võitsin. Lõpuks piiksutasin veel kiipi ja sadade vihaste rootslaste põlastavate pilkude all tuiskasin stardikoridori. Solidaarsusest teistega tegin mõned jooksusammudki. Esimesed peale 2012 aasta Amsterdami jooksumaratoni. Ehitasin endale suuskadest/keppidest püramiidi. Nii nagu tuhanded enne mind olid teinud.

Kerge puder. Kiirsõiduriided selga. Need, millega tavaliselt kord aastas sõidan :) Energiageelid pudelisse. PowerBaril ka nüüd hüdrovariant, millele siis eraldi peale jooma ei pea. Pudel vööga seljale ja olingi valmis.

Stardini 3 minsa. Samal ajal näen vähemalt kolme venda, kes rahva sees paaniliselt oma suuski taga otsivad. Pole paha :)

Ja kõlabki pauk. Kell käima. Seisame minsakese ja hakkame tammuma. Köka-köka. Asi on isegi metsa all oravate vaatlemiseks liiga aeglane. Eespool viskavad osad ennast lihtsalt siruli. Nende selga pargivad omakorda täisvarustuses kohalikud gundesvanid. Toredad grupikallistused. Jahuijaaa, energiaring. Nalja saab, aga keegi ei naera. Nii tõsiseid nägusid pole ma vist ühegi ratta-, suusa-, ega jooksumaratoni stardis näinud. Mingid prantsalsed paistsid VEEL lõbusad, nad vist ei adunud, et kohe-kohe jõuame esimese tõusu peale, seisma...

Lausa Viljandi tikutehase maskoti tunne tuli peale. Mõnuga seisime seal mäekesel. Tuhandetes. Teineteise taga. Lähedal. Kuklasse hingates. Hah gay! Vahepeal kostus siit-sealt võõrkeelseid sajatusi, tõenäoliselt roppusi, seda kõike loomulikult kerge kepiragina saatel. Iga paarisaja meetri tagant olid korraldajad üles seadnud spetsiaalsed kepijagajate boksid. Ei tea, mis diiliga sealt endale uue toika lunastama pidid, aga abiks ikka.

Seisin, vaatasin seda mustmiljonit harkisjalgadega aeg-luubis jenkat tantsivat suusatajat ja mõtlesin kahe asja peale. Esiteks lainestardipededele. Sellel pikemalt ei peatu, las nimekaim räägib, Pullerits: Kuidas vaigistada lainestardipedesid?

Teiseks meenus mulle üks sõber, ekssõber, kes ennast kahjuks võlgadesse kammis ja blaaah...
Ta usaldas mulle kunagi ühe südantliigutava loo. Mees tegi jõusaalis kangiga lamades rinnalt surumist. Mitte väga suure raskusega, aga just piisavalt sellisega, mis peale paari kordust enam käsi sirgeks ajada ei lase. Kaputt. Kang rinnal. Arvan, et enamus meesterahvaid teab seda mitte just kõige meeldivamat tunnet :) Algul vaatad abitu näoga ringi, äkki on märkajaid. Halvemal juhul ei ole kedagi abiks ja hakkadki ise vaaaaikselt kangi üle kõhu rullima... Kui nii juhtuda saab, siis loomulikult nii ka juhtub. Tema stsenaarium osutus veelgi mustemaks, nimelt kang otsustas suguelundite piirkonnas veidike vallatust teha ja ühe palliga natsa jõudu katsuda :)

Õhtuks lood juba pehmelt öeldes väga keerulised. Ainus pääsemisvõimalus tantararaa, jalad harkis, otsetee traumapunkti. Kogu tõde ei julge mees noorte naiskade ees tunnistada, egas ta mingi mömm pole. Kurdab siis, et no mesilane laksas otse kümppi, jalgevahele ja nüüd üks munapoiss veits nagu paistes. Arst nõuab viivitamatut ja kohest ettenäitamist. Mees punastades, et pall on nii suur, et ega te jummala eest naerma hakka. Tsikid lohutavad, no halloo nad ju varemgi igasuguseid teemasid näinud, asi see paistes muna siis pole, ei naera, ei naera. Ekssõps võtab häbelikult käte värinal oma pallikese püksist ja bahh, mida oligi oodata, järgneb paar turtsatust ning hüsteeriline naer. Kutt on sigasolvunud ning otsustas, et ta seda oma PAISTES muna arstitädidele ei näitagi! :(

Ja meie ikka seisame seal tõusul. Jalad harkis, vabatahtlikult. Ilma jõusaali ja mesilasteta :)

Tasa sõuad, kaugele jõuad. Lõpuks olen ikkagi ühestükkis tõusust üles punnitanud. Edasi veits laskumist. Kliistrivennad vannuvad ja kukuvad ja kukuvad ja vannuvad. Öösel maha sadanud värske lumi on äge. Plusskraadid ei lasknud traktoril mingitki jälge sisse tõmmata. Paras porno. Klassikaroopaid on kaks, pigem mogulijäljed, mis nagu mudelautode rajad, käivad vahepeal kokku-lahku, üles-alla... Kellestki mööduda tahad, siis sumpad pea põlvini lumes, lahmid meeleheitlikult ja hopsti, minut ja skalp, minut ja skalp :)

Kusagil 30. km vist sai ikka juba veidike oma sõitu teha. Aga mitte kauaks, uuesti laksas värsket lund lagipähe. Super :) Takkajärgi kuulsin, et Vasaloppeti viimase 10 aasta kõige kehvemad tingimused. Äkki sellepärast valitseski ümberringi selline morn masekas. Naeratavat nägu tuli lausa tikutulega otsida. Rahvas oleks nagu sunnitööle saadetud. Tartu Maraton on selle kõrval täiega rõõmupidu ja pillerkaar.

Enda emotsioon oli suhteliselt kõrgel, sest stardigrupiga võrreldes sain ju mingist paarist tuhandest mööda nühitud :) Tõusvas joones. Rohkemaks polnud võimeline.

Vasaloppet on selles mõttes eriline, et medalit ei saa kõik. See on ette nähtud ainult valitutele. Kui kaotad võitjale rohkem kui 50%, siis oledki ilma. Ma plaanisin minna sõitma 5:30. Oleks omasugustega koos startinud, siis vast teostatav, aga nüüd jäin ikka suht kaugele. 6:38 oli lõpuaeg. Medali sai max 6:21ga. Tegelikult olin oma kõrgema matemaatikaga veel mõnikümmend kilsa enne lõppu täiesti graafikus, sinna piirile ennast sättisingi. Kuni ühe kaasmaalasega kokku trehvasin. Hakkas teine jaurama, et medalist oleme ilma, medalist oleme ilma... mismõttes, ei saanud nagu aru. Ja siis turgatas. Mu Garmin on ju autostopi peal. Ehk et, kui ei liigu, siis aeg seisab :) Mu kell näitas lõpuajaks 6:24. Veerand tundi olin seal mäepeal siis ära kulutanud. Enam ei olnud jaksu seda vahet tagasi ka punnida. Paaristõuked olid väääga vaevalised, olematu suusajälje kahel pool ääres haigutas mõnikümmend senti kraavi, mis eelnevate suusatajate poolt sisse raiutud... Puusade kõrguselt paaris lükata on päris funnn. Enam-vähem sama tunne, kui peale batuudil hüppamist proovid samamoodi maa peal jätkata :)

Finišis

Kokkuvõttes rahul. Kahju, et oma treenitust korralikult realiseerida ei saanud, peab vist uuesti minema :) Tundub, et see medal oleks nagu valuuta või nii.

Kiidan finišijärgset logistikat. Go to the flow, sujuvalt võetakse su suusad hoiule, suunatakse bussi, antakse su kotid üleriietega, siis pesema, sööma, kõik bingo-bongo.

Tänud kallile naisukesele, Raimole, Marekile, Kristjanile, Markole, Maakale, Karelile, Raulile, kodustele sparringupartneritele jne jne

Rattarallil näeme ;)


)