Seekordne Tartu Rattaralli oli kuidagi väga sarnane 2009 aastal sõidetuga: Elukerge Rattaralli...
Eelmise ralli tulemus andis mulle suht ideaalse stardinumbri, 29, lausa esiritta sättisin ennast :)
Võib-olla põdesin veits algust, nagu ikka, esimene küljetuule laksakas linnast väljudes on üldjuhul vaaaalus. Sedakorda sain siiski kerge vaevaga Põlva peale ära keeratud. Ketisuppi maitset ei tundnud. Mõnus oli. Peale jooksikute minnalaskmist oli juba päris mõnus. Vahepeal tundus, et oleme Europark & Co suvepäevadele sattunud, testime ideaalseid parkimislahendusi. Säilitasin valvsust :) Tihti just sellistes olukordades pikali pannaksegi :(
Otepää kandis oli põhimõtteliselt nii, et kõik, kes vähegi sadulast tagumiku tõstavad, ongi peagrupist läinud. Nu, proovisin ka siis. Eelnevalt sai ikka meie Viimsi Härg Kunn Tarmo Kopli käest luba küsitud :) Sain dobro ehk rohelise tule, aga manitsusega, et mine vaikselt, mitte pauguga. Tehtud, mõeldud! Panin hiirvaikselt vasakult teeservast käigu sisse ja läksin. Tagasivaatepeeglit ei olnud ja ei tulnud. Eesolevad jooksikud tulid vähehaaval lähemale (Suppi, Ailt), aga mitte piisava kiirusega... juba hakkasid kopsud kuidagi tuliseks minema või nii :)
Ja kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tagant saabus idanaabrist Katjuša tiimi vedurijuht, viipas mulle korra ja hoplaaa, istusingi esimesse, et mitte öelda viimasesse vagunisse. Päris kupee ei olnud, aga platskaart küll. Käisin mõned korrad isegi vedurijuhti ennast asendamas, küll mitte väga pikalt. Saime suhteliselt kiiresti eelmistele putkupanijatele saba peale. Siis tuli veel eest ja tagant veits rahvast juurde ning oligi päris arvestatav rong koos. Allatuult vöib nii ju mönuga lasta. Peagrupist polnu märkigi.
Kusagilt oli punti saabunud ka Pütsepa tiimipealik, Läti profitiimi Alpha Balticu boss, mees kes siis helikopteriga ennast mööda Eesti võistlusi veab. Vot ei mahu pähe. Kutil oli 4 abilist, ok, noor mees, raha on, miks mitte :) Aga, kui need abilised sind sõna_otseses_mõttes lükkavad/tõukavad... keda sa petad niimoodi? Ok, mul oli ka hea tunne, kui Taaramäe sõidab kõrvale ja ütleb, et davai, vean sind pundi ette, aga, pagan kui ta mul terve distants kätt seljal hoiaks? Aru ma ei saa, ette ma ei kujuta :) Või siis rohkem tolerantsust, äkki ma ei peagi kõikidest maailma asjadest aru saama, eks.
Foto: Taavi Kottise FunHoliday.org http://www.funholiday.org/g2/main.php?g2_itemId=137360
Läti bojaari armee sebis ja poogendas seal hõlmad-laiali-edasi-tagasi, väidetavalt pidid ette tööle minema alles siis, kui suur punt paistma hakkab...
Vahepeal meenus mulle millegipärast üks päev Paris-Dakarilt
Ikka veel oli vaja saatusel korra meid õrnalt puudutada. Mina vedasin, Max oli just ära vahetanud, kui kuulen taga raginat ja pauku :( Sirge tee, kiirus 35km/h ja ikkagi pikali. Ei saa siiamaani aru, mis selle põhjustas, tõenäoliselt tõusis ta rattale püsti peale, hoidis sarvedest, käed olid higised ja libisesid ära - RAKSAKI, oligi maaühendus. Mees kannab alati kindaid, seekord oli lõunapausil käest visanud (mina sõidan kinnastega vaid külmal ajal... harjunud nii). Pedaal pooleks, õnnetu seis nendega meil, lohutuseks niipalju, et seekord vasak, eelmine kord läks parem. Õnneks tuli truck tagant, peatusime, vahetasime pooliku pedaali siva ära, plaasterdasime haavad ning asusime taas jälitama. Tänane päev koosneski ühest suurest jälitustegevusest. Varsti saame kriminaalpolitseist tööpakkumise :)
Margus Mäx Püvi nägin ka peagrupis. Kinnasteta! No ei õpi see mees ka :)
Umbes 10km lõpuni. Vedasin, vahetasin, lasin hoogu veits alla, visakasin pilgu paremale, vblla kaldusin sentimeetrikese vasakule ja BABAHHHHHHHHH, edasine käis juba nagu filmis, roosavalges lõunanaabri vormis korvpallurikasvu mürakas oli mulle pea maas lenksu alla pugenud, teises seerias piiiiiiiiiiiik slow-motion libisemine, mööda mõnusat kuiva asfalti... nämma... tundsin ennast kui curlingukivi ja nii mitu pikka minutit nagu...
Lõpuks ikkagi ka selle perpetuum-mobile hooag rauges, korjasin ennast kokku, hüppasin sadulasse ja sõitsin edasi. Mina, kes igal teisel juhul oleks kohe boksi keeranud :) Boksi aga ei olnud, oli ainult verine asfaltsoomustatud puus ja käsi ja jalg ja säär ja reis ja ja ja terved LUUDKONDID! uhhh No oleks peaaegu kukkunud, aga sain õnneks enne külje maha panna! :)
Hiljem oma Garmini pardakompu musta kasti uurides selgus, et vahetult enne 0km/h vajumist oli kiirus 57km/h! Sellise hoo pealt peaks saama veits nagu libisetud küll või mis?
4km enne finišit püüdis peloton mu kinni. Hea, et finišeerimisisu ei olnud, sest nagu hiljem selgus oli jalg ainult tahtejõuga pedaali küljes püsinud :)
Kõik, nüüd taas briljantrohelisega Picassot jäljendama...
