Tervitused Sitsivale tillile

Ornitoloogi minust ei saanud. Kui siiralt aus olla, siis ega see kodumaale nüüd just väga suur pauk ei olnudki. Mis sest, et oskan tühja pudeliga lõdvalt hüübi häält teha, eristan une pealt kajakat varesest ning olen kaks korda Hitchcocki "Linde" vaadanud...

Mõni päev tagasi, oma tutikat tsüklokrossi pilli metsa jalutama viies, kahetsesin ikka kõvasti, et selles paganama linnumajanduse teemas nii mömm olen :)

Kulgen vaikselt piki metsarada, õhtune aeg, päike suht madalal, pimestab teine mind puude vahelt täie rauaga, teravad varjud visklevad üles-alla... Naudin veeremist, tuul vuhiseb kõrvus, sääsed ainult unistavad nii kiire mehe verd maitsta. Korraga, stooooop, kriiiiiks, surun mõlemaid pidureid nii, et sõrmenukid valged, lisan igaks juhuks ka paar tagurpidi vändatiiru! Nagu maa seest on mulle risti teepeale ette kerkinud hiiglasuur TUVI, m-a-m-m-u-t-tuvi! Selliseid Eestis ju ei ole, krt selliseid ei ole isegi kogu meie planeedil ju... Tahaks ennast näpistada ja ärgata. Tarretun. Ei liiguta, ei hinga. Tema teeb sama. Ehk siis matkib mind mõnuga, ei tee midagi, ei liiguta ja ei hinga. See õudukas kaalub ju vähemalt 300+kg! Tapjatuvi! Keset metsarada. Miks just mina!?! Pagan. Mu lapsepõlve meenutava filmi esimene osa suratakse juba dvd-mängijasse. Kogun ennast ja liigun millimeetrihaaval lähemale. Lind ikka nagu kivikuju. Mängib surnut vist rsk. Mina juba õnge ei lähe. Karjatan. Tal savi. Röögatan! Killerlinnul po*ui. No selline võiks kusagil linnas turistiatraktsioonina ju pappi teenida või kes_ennem_naerma_hakkab_on_pede MM-ilt kulla koju tuua. Aga ei, äääääääääääääääk, ääääääää... see ongi ju kivikuju. Katsun. No betoonist lind teine jah :)



Sellised tuvid ilmusid aastat viis tagasi pealinna tänavaile, disainielement ja liikluse piiraja ühes isikus, two in one. Nendel saab kenasti istuda ja puha. Skulptor Seaküla Simsoni kätetöö (mees, kes rohkem vist tuntud küll oma tillikollektsiooni :) ja loomulikult Noormees jalgrattal muusikat kuulamas Arvo Pärdie pühendatud skulptuuriga.

Miks üks kivilind otsustas Tallinnast 15kilsa kaugusele plehku panna ning rattureid hirmutama asuda? Seda ma ei tea. Äkki sai linnaisadest kõrini? Solvus korstnapühkija peale?


Seaküla Simsoni ratsaarmee ründab tuvide seljas Tallinna vallutama. Foto: Tairo Lutter Virumaa Teataja