Kutt on alles 18, aga sisuliselt dirigeerib üksinda sellise vinge ürituse sujuvat kõla, seda juba neljandat aastat järjest. Jutt siis Kristen Kivistikust. Taaramäest ja Kangertist maailmaklassi ratturid voolinud Erich Perneri tütrepojast. Ja no kui sul juba kord selline Vändra taust, siis asjade loomuliku jätkuna sõidad ise ka Eesti juunioride koondises ning nühid koolipinki/rattasadulat Audenteses.
Kristen on Vändra Rattarallit korraldanud juba 15. eluaastast. Seda sõna_otseses_mõttes saatuse tahtel. Sinnamaani oli Erich ise korraldusvankrit vedanud, paraku insuldi_rsk tegi omad sundvangerdused :(
Ja, et Kristen nüüd nina liiga püsti ei ajaks, siis otseloomulikult ei oleks ta midagi ilma oma ema Margiti (toitlustus, majutus, autasustamine, tagatuba), isa Kaido (liikluskorraldus) ja venna Gerdi (võistluskeskus, stardi- ja finišiala) toetuseta ;) Mulle nagu tundub, et see paganama rattaralli ongi neil selline väikestviisi pereüritus :)
 |
| Kristen auhinnalauda inventeerimas |
“Nii esinduslikku koosseisu pole Vändra rattarallil seni veel nähtud,” rääkis võistluse peakorraldaja Kristen Kivistik Pärnu Postimehele. “Peale Rein Taaramäe ja Jaan Kirsipuu oli kogu Eesti paremik stardis. Usun, et juba järgmisel aastal võib meie võistlus siis meelitada tugevaid lätlasi, leedukaid ja miks mitte ka soomlasi.”
Põhisõidu stardijoonelt sööstis nelja ringi pikkusele rajale 140 ratturit eesotsas Astana profitiimi särgis sõitva Tanel Kangertiga. Alpha Balticu mees Erki Pütsep, Endura Racingu Rene Mandri, Allan Oras, Janek Tombak jt
Korrladajad olid võitjale välja pannud hinnalise elamusreisi Nepali. Selleks, et näha Himaalaja mägesid, tuli täita siiski üks oluline lisaklausel. Nimelt pidi võitja keskmine kiirus ületama 50 km/h. Eesti rattarallidel pole sellist kiirust teadaolevalt saavutatud. Viimase Filter maanteesarja osavõistluse ja Tartu rattaralli keskmised kiirused olid vastavalt 44 ja 45 km/h. Isegi suurvõistlustel näeb ju sellist minekut harva. 1999. aastal läbiti ajaloo kiireim Tour de France'i etapp, mille võitis Mario Cipollini keskmise kiirusega 50,3 km/h. Jaan Kirsipuu saavutas tookord viienda koha.
Tõesti esmapilgul täiesti ebareaalne ülesanne. Aga, kui nüüd süveneda, siis kindlasti vähem loteriid/õnne, kui panna näiteks Rain Veidemann või Gert Kullamäe keskjoonelt korvi viskama. Mott võib väga suur olla, aga garantiid, et mees keskjoonelt tabab, lihtsalt pole. Grupisõidus 50km/h saavutada eelduseks on soodsad ilmastikuolud + põhiküsimus, et kuidas motiveerida tiime ühise eesmärgi nimel tööle, kui kuldakarda jätkub vaid ühele ratturile. Oleks see auhind siis 2000€ cashi, lepime aga tiimidega kokku ja jaotame mõnuga rahhi, kõik teevad võrdselt tööd ja elu lill. Kuidas aga tükeldada 2000€ reisi - ei saaks just öelda, et maailma kõige lihtsam ülesanne :)
Mis seal salata, kui asi ei oleks piisavalt raske teostada olnud, siis suure tõenäosusega ei oleks ma seda auhinnakest ka reisikorraldaja Andmomentsilt vändralastele välja võidelnud :) Idee kui selline, tuli üleüldse sellest, et olen siis ise ka novembri lõpus antud rattareisiga kaasa minemas ja no tore oleks ju seal ennast mingi tegija tuulde sokutada :)
Paraku oli ilm just see, mis rekordüritusele selgelt oma pitseri vajutas. Selline tuul, et pane või triikraud tasku, suud lahti teha ei tohi, sõidukingad laksust lennus :( Ei oska teiste eest rääkida, et kui tõsiselt asja võeti ja rekordile/auhinnale üleüldse mõeldi. Stardijoonel teemat igaljuhul arutati, aga... Peloton oma eliitrivistuses (Silver Schultz, Rene Mandri, Alo Jakin jne), kes startis eesmärgiga harjutada Saaremaa Velotuuriks meeskonnasõitu, võttis ikka sellise vungi üles, et hoia ja keela, klara ja vera, teiste klubide sõitjatel lihtsalt ei tekkinud terve sõidu vältel erilisi rünnakumõtteid. Paar sutsakat küll tehti, kuid... Lõpu poole lasi juhtrong mõned korrad jala ikka täiesti sirgu, kuid sellegipoolest sai grupifinišiga lõppenud võidusõit keskmiseks kiiruseks hirmuäratava 46,14km/h! Hirmuäratava selles mõttes, et mis oleks saanud kogu asjast tuulevaikse ilmaga? Väidan, et avg 50km/h ei oleks sedakorda olnud mingi ulmeseriaali pealkiri.
Lõpetuseks võistluste korraldajatele üks kaval mõte, mida Vändras edukalt kasutati. Loen Filter maanteekarikasarja juhendist: Austagem vääriliselt oma parimaid! Kui teil pole tungivat vajadust lahkumiseks, siis palun jääge auhinnatseremooniat vaatama sõltumata oma võistlustulemusest.
Vändras oli autasustamine rahvast pungil. Kuidas see saavutati? Kärbi piskuke võitjate auhinnafondist ning loosi KÕIKIDE distantside lõpetajate vahel üks vinge auhind. Sedakorda siis karvane ratas :) Pisikese klausliga loomulikult, kui te võidate, aga teid ei ole autasustamisel kohal, siis läheb loosimine koheselt kordamisele. Ei mingeid "väljavõtmata loosiauhinnad saate kätte _". Toimis ;)
 |
| Roheline konn |
 |
| Möla-Madis õnnelikku rattavõitjat intervjueerimas |
Ah jaa, kas 2013 regamine on avatud? ;)
Filmiteema väärib muidugi vabshee eraldi peatükki. Lugu sellest, miks Taaramäest sai Taaramäe ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar