16.07.20

Tour du Mont Blanc - ring ümber Mont Blanci. 3 riiki, Prantsusmaa, Šveits ja Itaalia

Tour du Mont Blanc!
Ring ümber Mont Blanci. 3 riiki, Prantsusmaa, Šveits ja Itaalia

Eelmisel aastal sai siis L’Etape du Tour juba kuues kord järjest ette võetud. Natuke nagu sama-sama. Jah, 200 eestimaalast, kelle hulgas ka meie presidendiproua ning raudmees Raivo E Tamm, tegid küll tuju heaks, aga mingi pusletükk jäi nagu vajaka. Proovisin seda siis leida.

Vahetult peale Touri etappi korraldas Scott rattabrand Šveitsis oma uues peakorteris erinevate riikide maaletoojatele vinge testinädala. Hoone ise oli juba vaatamist väärt, disain käsikäes funktsionaalsusega, kõrgem pilotaaž, 7 korrust, 400+ töökohta, 4000m² esitluspinda jne. Ja no kes vähegi rattafanaatik ei tahaks järgmise hooaja vokke testida. Ehk siis resümee, tuli minna. Peamaja asus umbes 300km meie Prantsusmaale valitud ööbimispaigast. Esimese hooga turgatas, et juhuu, panen rattasadulas selle sutsaka. Ei pea ühe jutiga, võtaks ööbimisega, väga bueno. No ei saanud sellest orgunnist asja. Leidsin endale algul küll lausa mõttekaaslasi, aga kellel oli lennupilet juba tagasi koju ostetud ja kellel siis mingi muu häda. Ühesõnaga, Tallinnas pardale astudes oli mul olemas pilet Fraantsi ja Šveitsist tagasi ka, aga vahepealsele väga ei mõelnud. Kui midagi head peab tulema, siis ta ka tuleb, ei ole alati vaja üle orgunnida.

Ehk, kui mägi ei tule Muhamedi juurde, tuleb Muhamedil minna mäe juurde :)

Istun vahemaandumisel Riia lennujaamas. Kõrval sõber Evgeni oma naisega. Sama Evgeni kellega nii mõnedki Tahtejõu tuurid ning Hawaii KOMid Alpides ja Püreneedes koos pedaalitud. Rääkimata siis eelmise aasta Everestingust - iseenesest suht lihtsast väljakutsest, valid kusiganes maailma nurgas ühe künka, mäe või mäekese ja kütad seda niikaua üles-alla, kuni Džomolungma aka Mount Everesti merepinnast mõõdetud 8848 tõusumeetrit täis saavad. Ühe sellise tegime siis aasta tagasi Hispaanias.
Rääkisime lennujaama niisama maast ja ilmast, kuni jõudsime sinnamaani, et üllatus-üllatus, nad ei sõidagi kohe peale Touri etappi Eestisse tagasi. Evgeni plaanib teha mingit Mont Blanci tuuri. Midaaa? Aaa jah, ta vist kunagi kirjutas mulle ka sellest. Mäletan, et panin viisakalt lingile pöidla alla, aga sinnapaika ta ka jäi. No ei tõmmanud käima. Mingi 300+ km, sigapaljude tõusumeetritega, milleks neid mägesid seal niimoodi vallutada. Äkää.

SCOTT HQ 

Ja siis tegi Tiina, Evgeni õrnem pool, kustumatu pakkumise, et tule sõida ka Evgentsikuga koos ja me viskame su pärast sinna Šveitsi ära. Uau, ma ei mõelnud vist isegi sekundi murdosa. See tundus kuidagi niiii ahvatlev ajatäide. Mida sa ikka muidu selle kahe tühja päevaga peale hakkad, ega ei puhka ju ometi. Lõimegi käed.

Alustuseks lepime kokku, et Mont Blanc alias itaalipäraselt Monte Serra ehk alati lumine Valge Mägi on Euroopa kõrgeim tipp. 4810m. Eks. Punkt. Elbrus on juba Aasia, sellest mõnes järgmises saates. Kui ma nüüd aega tagasi kerin, siis peamine põhjus, miks esimese hooga see Mont Blanci tuur käima ei tõmmanud, oli vist mu lahja geograafia antud regiooni kohta. Jah ma tedasin, et mäkke on uuristatud pea 12km tunnel, mida läbides tuleb ühe otsa eest 46€ võrra rahakotti kergendada, aga et minimaalne ring, mida asfalteeritud teid pidi ümber mäe sõites tuleb läbida, ongi 330km ja see hõlmab omakorda kolme riiki – Prantsusmaad, Šveitsi ja Itaaliat. No ei kõlanud usutavalt. Tundus, et Evgeni on valinud mingi marsruudi, kus ümber Munamäe tiiru alustatakse Tallinnast ja no Vilnius võiks ka sees olla :) Põhimõtteliselt on jah ümber Munamäe ju... 

Staap oli meil Les Saisies. Suusakuurort, 30km Albertvillest, kus muideks toimus 1992 olümpiamängude murdmaa- ja laskesuusatamine.

5:45 am powerit "veel" on

Startisime 5:45. Veidike hämar, aga kohe-kohe valge. Kuna ma tripi orgkomiteesse ei kuulunud, siis tegelikult läksin sellise suhteliselt külma kõhuga peale. Ei aimugi rajaprofiilist, ei valgest ajast. Kuidas iganes ma seda keskmist kiirust ja päikese loojumist ei kalkuleerinud, siis vägisi tundus, et jääme pimeda peale. Samas, Evgenil lampe kaasas polnud. Enesekindel mees. Ju siis oleme nii kiired. Proovisin talt ääri-veeri uurida, et kas me nagu liiga optimistlikud oma sõidutundidega ei ole? Vastuseks pomises mees midagi habemesse. Sinna tema pahmakasse võiks muidugi nii mõnegi lühiromaani peitu panna. Ei tihanud ma rohkem täpsustavaid detaile pärida. Rangest pilgust võis välja lugeda, et kui ma kohe vait ei jää, siis järgneb ajaloo üks karmimaid karjatusi, kuningas Leonidase: „This is Spartaaaa!“ ja Scott maanteekinga süsiniktald lennutab mind mitte just kõige pehmemal moel Mont Blanci tippu.


Stsenaariumi nurgakivi oli tal kenasti paigas. Kõigepealt valid pundist kõige kõvema, sõidad talle pasunasse ja edaspidi on sul kari alluvaid. Mitte, et ma nüüd kõige kõvem oleksin, aga kuna me kahekesi, siis nagu pruut on sul küla kõige ilusam tüdruk, aga külas ongi üks tüdruk :). Polnud Evgenil väga valikut, mind pandi paika ja ega ma rohkem väga ei torkinud neid organisatoorseid teemasid. Mis sest, et lubatud rajaprofiil ja reaalne elu olid samasugune ulmedokk nagu Tallinn ja abilinnapea Klandorfi 286 kilsa rattateid. Sellist kohe-kohe saab see 6% tõus läbi ja siis algab laskumine juttu tuli Ženja varrukatest ikka kõvasti. Puuris mees lenksul lebavat Garmint ja pobises taas midagi oma kurikuulsasse habemesse. Päriselus oli tõusunukk 8-10% ja no lubatust alati miinimum 5km pikem. Seedisin kõik kenasti ära ja ei vingunud.

Algus oli väga nauditav. Karge mägede õhk. 14C soojakraadi, esimesed 15km laskumist, mida polnud küll veel välja teeninud, aga ju ma aimasin, et lõpus peab sama mäe otsa tagasi ronima :) Liiklust null. Lust. Hoiad alt kinni ja sahised mõnuga mäest alla. Mis sa hing veel elult ihkad.

Mingi aeg segasid paar pika saia, et mitte öelda leivaautot, meie varahommikust idülli. Andestasin neile.

Üles-alla, üles-alla. Igast asendist võrratud vaated lumisele Mont Blancile. Suurt me ei lobisenud. Nautisime sõitu. Kitsad raudteesillad, metsavahe, mägionnid, serpentiinid, serpentiinid ja veelkord serpentiinid.

paarisrakendis

Šveitsi piiril tekkis korraks väike stressipoiss, krt, mul pole id-kaarti ju kaasas, äkki ma nagu ei sobigi kallikellameisterpankuritele külla. Õnneks ei huvitunud meist keegi. Sõtkusime vaikse naudinguga edasi, kuniks Isand Päike arvas, et need tüübid võiksid ikka veits higi ka valada ning lükkas ennast vähemagi halastuseta täisrežiimile. See oli karm. 35C-40C, isegi kõige väiksem tuuleiil oli ennast kusagile jäädavalt kinni parkinud, hiiglasuur kollane taevalamp aga kütab ja kütab. Vahetult enne päeva kõrgeima punkti vallutamist pääsesime tunnelisse varju. 6km ja temperatuur langes 21C peale, nagu talv oleks saabunud. Tõusunurk oli ka meeldiv, aga mitte kauaks. Pea 2,5km kõrgusel merepinnast asuva Suure Püha Bernardi otsa tuli lõpus ikka rõõõvedat loodist väljas olevat nurka künda. Tuju läks ära. Ülekandeid ei jagunud. Jalg oli plönn. Proovisin ropendada. Õnnestus sujuvalt. Ženjale vist tundus, et ma tema peale tige. Noup, lihtsalt raske oli. Edaspidi, et kaaskannatajale mitte pahameelt tekitada, sõimasin kõiki autosid, mis mööda sõitsid ja võisid üle 50000€ maksta. Mõned „paided-türid“ sain vabalt üle huulte lasta.

Suure Bernardi otsas

Ja nagu elus ikka, kõik raske ununeb kiirelt. Jõudsime tippu, tankisime cocat ja värki, ahmisime kahe suu poolega Tiina tehtud võikusid ja teenitud laskumine võiski alata, 35km allamäge. Ma pole kungi niimoodi mäest alla vajunud. Mitte ÜHTEGI jalatäit tööd. Pool oli veel ju sõita. Alles 150km tehtud. Pagan, isegi üle poole...

söögipaus

Ja sai otsa ka see üürike rõõm, millele järgnes põhimõtteliselt 55km tõusu. Valuuuus :) Väike Bernard, 2200meetri peal, ka purgis. Taas roppused hoobilt ununend ja viuuuuuhh Tallinnast Kosele allamäge serpekaid. Lust ja lillepidu.

Päike oli vahepeal halastanud. Temperatuur paarikümne ümber. Mõistlik. Eelviimane tõus sama, mis Etape du Touril laskumine. Cormet de Roselend, see, mis proffidel maalihete ja kivirahe pärast välja jäeti. Vaikisime ennast kenasti üles välja. Teeääred olid kõvasti kämpareid täis pikitud. Nad õnnetud ei teadnud veel, et Tour de France livega saab siin suht si*asti olema...
Oma üllatuseks nägin laskumisel pirakat järve. Kas ma tõesti 2 päeva tagasi olin siit üles pedaalinud ja sellise lahmaka sinise kaunitari lihtsalt märkamata jätnud? Ju siis.

Roselend

Laskumise lõpp oli juba triki, pimedus hiilis vaikselt aga järjekindlalt kohale. Nüüd oli selge, et Evgentsiku kodutöö nägi süvaanalüüsist vaid und :)

päike kukkus mäe taha

Viimane mägi, et mitte öelda kodutõus läks juba saateauto tulede valgel. Mõned mööduvad kohalikud ergutasid kõvasti, ju said aru, et need tüübid veits udu pannud. 14kilsa veel ronimist, koogitükk nagu? Aga ei olnud. Füüsist jagus, vaim väsis. Lõpuks panin Evgeni Vaikimiskunn Nikolaevskile ultimaatumi, et nüüd räägime! Saan aru, et meil said everestingu 16 tunniga teemad otsa, aga nüüd peab, vägisi peab. Millestiganes. Klatsime kasvõi kedagi, oleme õelad, vihased või midagi. Keegi kusagil luksus kõvasti, no vabandused, aga ma sain vähemalt valutult mäkke :)

329km
8688 tõusumeetrit

15h 46min sadulas
3 riiki, Prantsusmaa, Šveits ja Itaalia
vägev, tänud Evgeni ja Tiina

Col des Montêts (4kat / 1461m / 11.8km / avg 3.6% / max 8.3%),
Champex (HC / 1497m / 13.9km / avg 8% / max 12.5%),
Col du Grand-Saint-Bernard (HC / 2469m / 30.6km/ avg 5.7% / max 10%),
Col du Petit Saint-Bernard (1kat /2190m / 31.5km / avg 4.4% / max 12%),
Cormet de Roselend (HC / 1968m / 19.4km / avg 5.9% / max 12%),
Col des Saisies (1kat/ 1650m / 15.2km / avg 6.3% / max 9.4%)

Tehtud!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar