Lepime kokku, et te ei küsi kaasmaalaste arvu, eks? (sõber selja tagant karjub - KOLM :)) Tegelikult oli neli :) No ei ole sel mingit tähtsust, ma isegi ei teadnud enne finišiprotokolli nägemist kas, kes ja kus. Ikka iseendaga jooksed võidu.
Jooks, võrreldes rattasõiduga, on minu jaoks ikka kuidagi lahjem supp :). Üle oma varju ei hüppa, ei lasta sind üksi grupist minema :), ei saa KUNAGI tugevate jooksikutega kaasa, et siis silmamunad tagurpidi lõpuni ära istuda ja mõelda: jään maha, ei jää maha, murdun, ei murdu. Juhusest, õnnest, sõidu lugemisest, kogemustest jne ei ole juttugi. Tartu Rattamaratoni driftimisel saavutatud koha võid ju üritada ajada vale seadistuse kraesse (maanteekingad, maanteepedaalid, täiesti slikid kummid) Aga,
kui ikka ei jaksa joosta, siis ikka ei jaksa joosta :)
Frankfurt. Nagu ma korra varem kribasin: nüüd olen juba kõva ning kogenud jooksuhunt :) KAKS pikka (2,5h ja 2,5h) trennigi tehtud :)
Plaan oli ennast istutada taas selle 3:45 venna sappa, saagu, mis saab... Alla 4h sörkijad pidid ju ikka juba Tegijad olema (minu esimene maraton 4:04)
Arvasin, et Tallinna Sügisjooksul 45minsaga lidutud kümpsik lubas 3:45-st unistada küll. Maratonieelset stressi oli oluliselt vähem, kui esimene kord Stockholmis. 4 geeli tasku ja valmis. Natuke tegi murelikuks ilm, mida lubati 10C – 15C. Pidavat jooksuks ideaalne olema, aga ma ikka kaalusin kindaid ja mütsi ja pikkade varrukatega särki. Külmast Tallinnast tulles tundus see lühikese dressi teema kuidagi liig... aga lõppkokkuvõttes osutus õigeks valikuks. Päikese käes ikka läks päris kuumaks.
Frankfurt on võimas. Euroopa Manhattan, terastest ja klaasist rahanduspealinna pilvelõkujad on muljetavaldavad. Nende vahel mõned tunnid lakkamatu trummipõrina ja tuhandete pealtvaatajate ergutushüüete saatel sörkida, pole ka just kõige halvem kogemus :)
Stardigruppide komplekteerimine oli kõva.
Regamisel panid ise oma eeldatava lõpuaja ning supsti olidki kohe enam-vähem võrdsete vendadega ühes pundis. Väga bueno lahendus. Huvitav, mis juhtuks kui nt Eestis Tartu Rattarallil sellist versiooni kasutada? :)
Start messikeskuse eest, finiš messikeskuse sees. Numbri lunastamisel vaatasin mõnuga eskalaatoreid, sest peale maratoni võib pelgalt sõna „TREPP“ mõne mehe hulluks ajada. (Ajavõtukiibid tulis sinna kolmandale korrusele ära viia)
Stardipaugust kangani jõudsin vast mingi kolme minutiga. Nägemisulatuses ees välkus küll 3.30 lipukesega jänes, aga nii
mania grandiosat ma veel ei põe :)
Võtsin oma tempo ja lihvisin mõnusa sussisahina saatel pankurite meka tänavaid. Muideks, paljud neist tööpäeva lõpus kõrghoonetest välja tormavad laitmatu välimusega pintsaklipslased kulgevad linnas jalgratastel, mis sest, et randmel särab Patek Philipp või mõni tema lähisugulane. Asi on elustiilis. Silm lausa puhkab :) Ette rutates ütlen kohe ära, et õhtul
window shoppingut harrastades jäi üks eelpool mainitud käekell ikka väga täbarasse olukorda, nagu poisike, tema 59 000 eurone hinnasilt kahvatas kõrval paikneva teise brandi
103 000 eurose kõrval... :)
Ma ikka suudan teemast kõrvale kalduda :) Nii, joostud 1km, 2km, 5km, 9km... kus krt see 3:45 mees jääb? Kas ma olen nii kõva vä? Appi! Mis nüüd! Teisel pool tänavat tormavad meile sajaga vastu
kamp,
minust vähemalt poole peenemaid ja poole kergemaid musti mehi... Selline tunne, et ebaõnnestunud rööv toimus, kas:
a) Euroopa Keskpangas?
b) Saksa Föderaalpangas?
Tempo oli neil igaljuhul selline, et minu liikumisviisi võis kategoriseerida roomamise alla. Hiljem selgus, et polnudki mingid papist poisid, pundi ees keenlane
Wilson Kipsang, kes panigi kogu ürituse kinni, kusjuures, rajarekordiga 2:04.57ga, ning
tõusis maailma kõigi aegade edetabelis kaheksandaks. Muideks, meil on Wilsoniga palju ühist, jooksime mõlemad oma elu teist maratoni :) Ainult, et kui mina finišeerisin oli tema juba Nairobis ja tõmbas oma suguharuga sellise peo käima, et...
Edasi. Kümnes kilomeeter. Ja siis tuligi tagnt täie pa*aga minu lipumees. 3:45 silt seljal. Kus ta siis nii kaua oli? Haakisin igaljuhul sappa. Pampabaraa, pampabaraa. Kurat küll kütab. Kuidagi nagu kiire või mis? Stockholmi 3:45 mees küll nii ei tormanud :( Aga, ok. Punnitan tal kandadel edasi. Natuke nagu harjun juba...
Ja siis tegi mees vea, rsk. Joogipunkt, jänes ei peatunud seal, eiiiiiiiiiiii, ja minu klaasistunud pilk oli talle kuklasse naelutatud ja ma jäingi kuivaleeee :(
Veidikese aja pärast hakkas raske, no ikka väga raske. Kiirelt pressisid koledad mõtted pähe, et ma ju teadsin mis tunne Stockholmis oli, no nah** ma siia ronisin, kas otse hotelli saaks jne Sellises vanuses võiks inimene ikka oma vigadest õppida, eksole. Oi ma olin tige :) Kohe nii solvunud, et veel mõned kilomeetrid ja ma ei kasutanud enam auväärt
pacemakeri teenust.
Nagu hiljem protokollist selgus, oligi vend veits kiiresti tõmmanud :( Lippas 5min10/km (3h 37min lõpuajaks). Minu enda valitud algtempo oli õige! Pagan, kedagi ei saa usaldada :)
Ei tea, kas peaks pulsoka ostma vä? (psst,
don't try this at home, peale Dakari ei ole mul ei kella, ei jõujooke, ei taastusjooke, ei vitamiine...) Aga nüüd vist ikkagi peab soetama :) Rattahooaega saab ju kenasti paar suurlinna maratonikest vahele lükata. See on elamus omaette, aga pulsokaga oleks kogu krempel vast tsipa kergem tulema :)
Nii, ja hirmsatele 29-36km järgnes, üllatus-üllatus,
täiesti nauditav lõpp. Protokoll küll ei näidanud, et mu kiirus oleks paranenud või midagi, aga hea oli. Absoluutselt teine tunne, kui oma esimesel maratonil, kus poolkoomas viimaseid kilsasi mõõtes, kahtlustades, et rootslased mõõdulinti kasutada ei oska, lõpujoone poole venisin.
300 meetrit päästva lõpujooneni
Finiš sisehallis. Fiiling viimase peal.
Aeg 3h ja
„kopikad“ :)) ehk 3:57. Ikkagi alla nelja tunni. Jalad pehmelt öeldes bingobongo, väike lihasevalu käib asja juurde, aga ei midagi erilist.
Ja kuna mu mahlamuudike vajab sörgitamist, siis maratonilisa on tulemas :) 3. ja 4. seeria
to be continued... 3:45 lipumees, sa ei pääse mu käest!
Värise! :)
Selline 21 meetrine haamriga vehkiv mehike seisis stardis mu kõrval ja seisab vast siiamaani :)
MyZeil - ostukeskus, 6 korrust ja 48 ooo m2, Kristiine Keskusel on arenguruumi ;)
Ehitus käib täie hooga.
2011 valmiv, 55 korruse ja 200 meetriga Frankfurdis ja loomulikult ka kogu Saksamaal kõrguselt neljas torn.
Jalgrattad on keskkonnasäästlikud liiklusvahendid. Selle arusaamani on jõudnud paljud linnad üle Euroopa ning pingutavad kõvasti jalgrattasõbralikumaks muutumise nimel. Pisikese tasu eest võib kes tahes rattale hüpata ning ringi kruisida, jättes sõiduvahendi hiljem mõnda üle kogu linna hajutatud jalgrattahoidjatest. Super.
