Uus spordikell näitab isegi koerte kaklust!

Murdusin - mul on nüüd tätšskriin spordikell, gepsuga, näitab pulssi, kiirust, kõiksugu vigureid, loomulikult ka kellaaega, kuupäeva ja aastaarvu :) Eile, mahlamuudiga sörkides, avastasin, et Garmin Forerunner 610 on tegelikult midagi hoooopis enamat, kui tavaline pulsikell...

Uus kell fikseerib ja salvestab tasuta, ilma lisaressurssi kulutamata, ka kõik mu koera ja tema sõprade/vaenlaste tegevused.

pulss langeb, kiirus langeb - malamuut loeb külauudiseid ja jätab oma staatuse uuendusi

pulss tõuseb, kiirus tõuseb - malamuut näeb kitse

pulss tõuseb, kiirus langeb - malamuut näeb kobrast

pulss tõuseb järsult, kiirus nullis - malamuut kakleb

jne jne

tark kell mul ikka :)


eilne kaklus, mis õnneks sai kiirelt ja kaotusteta/vigastusteta ühele poole

ps

Millegipärast meenus soomlaste Russarös paiknev ülitäpne ilmajaam. Lihtne ja tõhus. Maasse lüüakse kaks jämedat oksa, nende vahele ripuatakse nööri otsa tavaline kivi:

kivi on märg - sajab

kivi on kuiv - ei saja

maas on vari - päike

kivi on pealt valge - lumi

kivi pole näha - udu

kivi kõigub - tuul

kivi seisab paigal - tuulevaikus

kivi hüppab - maavärin

kivi on vee all - üleujutus

Varahommikused Van Damme, Stallone ja Seagal

Tänahommikusest pooletunnisest sörgist sai pooleteisttunnine action movie!

Äratus 6.oo
Veits sinna-tänna sebimist ning ongi dress seljas, toss jalas ja malamuudikesel rihm kaelas.

Õues pime. Taevas küll selge, aga pime ikkagi. Tuulevaikne. Mõnus +5C. Tervitan postiljoni, üritab mulle värsket Ekspressi pihku suruda, õnneks saab ise kiiruga pihta, et ma lähen, mitte ei tule. Mõtlen omaette, et mitu aastakest lehekandjatele veel tööd jätkub...

Sörgime edasi. Majade vahelt välja, taluni, kus üks suur bernhardiin meid oma haukumisega päriselt äratada püüab. Loomulikult tahaks Välk laksust täiega kakelda :) põhimõtteliselt oleks turvaline ka lihtsalt ülbitseda, teine isane ju kõrge traataia taga... aga mu kutsa teab, et suutes minutikese vastu pidada, võtta sisse põlgav possa ja mind_jätab_elukülmaks_su_piiksumine_sa_kole_KOER! nägu ning kohekohe järgneb peremehe poolt käsklused: stopp, istu, tubli ning saabub VABADUS, enam ei pea nööri otsas tolknema.

Sörgime taas. Malamuudike ajab pimeduses oma koeraasju, loeb külauudiseid, viuh sinna, viuh tänna, jätab jalga tõstes oma sõnumeid ja tujuteateid, nuusib, kraabib, aga ei lase peremeest silmist. Erilist korralekutsumist meil hommikuti ei toimu. Õnneks pole väga ka häirivaid faktoreid vaateväljas. Kes normaalne inimene ikka 6.30 mööda põlde ja metsavahesid kappab...

Mõtlen, sörgin, vahepeal ei mõtle, ainult sörgin, mõnus.

Hmm, kuhu Välk nüüd küttis? Ok, tavaline, tüüpkeiss. Liigun omas tempos edasi. Minut, kaks, viis. Ikka koera ei ole. Pagan. Ok, teen selle pika sirge veel lõpuni, siis hüüan korra vennikest.

Sirge saab läbi, juba kümme minutit ei ole ma oma sõpra näinud. "Siiiiia! Välkkkk! Ssssiiiia!" Kuulatan. Null. Vaikus. Ta on küll kitsesid ja kedaiganes veel taga ajanud, aga alati kenasti tagasi. Ok, kord sai põhjanaabrite juures pisikese koer(jänese)usega hakkama küll :) Mõrv

Igasugu tobedad mõtted trügivad pähe :( Keeran otsa ringi. Sörgist on vist juba jooks saanud. Hüüan. Kutsun. Proovin head ja halba tooni vaheldumisi. Null. Pimedus ümberringi. Ma ei ole ka mingi krdi indiaaniharidusega, et paneks kõrva vastu maad ja kuulaks, misasju teisel pool jõge, mäge ja metsa aetakse...

Olen pehmelt öeldes närrrrvis. Jõuan lõpuks kohta, kus malamuuti viimati nägin. Väike metsatukk. Kisan, karjun, kuulatan... ja mitte üks kord, ei kippu ega kõppu :(

Ooooot, kusagil midagi ragises. Liigun vaikselt edasi, kehastun üheks suureks kõrvaks. Jah, heinamaal või misiganes see on, pikad kõrkjatemoodi värgelduste vahel midagi toimub. Süda jõuab drum'n'bass tsooni. Liigun vaikselt lähemale, tunnen oma koera uriseva_möirgava hääle ära (malamuut ei haugu).

Midagi toimub, aga kes ja mis, ei saa aru, skeeri. Mingisugune möll ja tuuseldamine. Kohati on kõrkjaid ikka täie pa**ga maha rullitud...

Keegi, kes on Raske ja Suur, võitleb Välguga. Mu kutsa on kasvult malamuutide martinreim, enamus isased on martinmüürsepad, aga see, must kogu, kes pimeduses ta vastaseks, on pigem shaquilleo'neal...

Ma ei tea, kui pikad olid need piiiikad minutid, mis ma selle möllu keskel viibisin, igaljuhul vaikselt muutus õues valgemaks ning lõpuks said fightclubi mehed pika rohu seest välja...

SIGA! Isver ongi SIGA! Mu malamuut kaalub 34kg, turjakõrgus vast napilt 60cm, ta vastane vähemalt 150+kg ja ise üks suur turi! Rinnakorv nagu Marek Kalmusel. Päris karm vaatepilt. Arvake ära, kas adrenaliinilaks oli Välgul nii kõva, et ta mu käsklustele kuuletus või ei? :) Teistkorda võite arvata, kas ma seal vahel tahtsin olla? Krt, kas metssiga on inimesel ohtlik tüüp? Maeitea, igaljuhul oli ta suur, must ja kole. Olen kord elus kalal käinud, öäk oli, kalal suu verine, rohkem ei läinud... Nüüd võite arvata, mis mu suhe jahimeestega :) ning mida tean metssigadest ja nende kihvadest...

Tegin aga mõne meetri pealt katasid ja keerasin volume nupu põhja... Lõpuks saime tulema, uhhhh, karm! Siga kaasa ei võtnud. Ta gepsus oli õnneks teine kaart, mille järgi mataki-mataki-mataki oma suuna valis.

Seatemp!?! Mis!? Mina?, täna? eiiii, keegi teine oli

13!

Hommik, varajane hommik. Nii varajane, et postiljongi pole veel käinud. Ilm on kole. Nagu öeldakse, hea peremees ei aja koeragi välja. +2C sooja (loe: külma) ja vihm segamine rahekuulidega...

Mina olen muideks ikka suht hea peremees, ma ei ajanud koera välja, ta juba ootas mind :) Ega tal niisama seal tõunimes "alaska" sees ole, eks.

Igahommikune 40minsa sörki ootas meid kahte.

Paarkümmend minutit sai pikki tühja heinamaad tuult ja tormi murtud, mets juba paistis, seisund oli paar pügalat alla mõnusmõnusa... keha, vaimu ja hinge harmoniseerumisprotsess hakkas samm-sammu järel taaaasapisi haripunkti jõudma...

krt, siis koperdasin millegi otsa :(

VÕTI! hmmm, ongi võti... number kolmteist võti, isegia kaks korda 13. See on MÄRK! Saatuse märk :) Keegi? asetas mu teele võtme, pool sentimeetrit pehmest maapinnast ja ma ei suutnud tast üle ega ümber astuda... Nagu öeldi mu mu heale sõbrale, Allan Orasele, kui ta Itaalias profilepingust keeldus: "Õnn on nagu lind, mis lendab su juurde vaid kord elus, ise valid, kas püüad ta kinni või jah". Kuigi mul kodus nagu seda suuremat, õrnemat ja pisemat pruunisilmset õnne jagub, siis mingi vägi, et mitte öelda meeletu kosmilise energia voog, sundis ikkagi seda metallkobakat üles korjama...

Nüüd jääb üle vaid välja nuputada, et mida pagan ma selle võtmega peale hakkan? :) Kus on laegas, mida ma lahti pean muukima?

Koeraelu - second edition

Kes mäletab mind siit: Koeraelu, see vaadaku uuesti üle ja unustagu igaveseks. Praegu olen ma Suur Tapjakoer ja valmis selle samojeedist naabritüdrukuga juba... ahh, ma ei saa ka kõigest rääkida ;)

No vaadake siis meid ka pool aastat tagasi ja küsige kas ma söön Argo Aderiga samu toidulisandeid? :D

Tänud kallile perenaisukesele fotode ees.

Mõrv

Käis mahlamuudipoiss Soomes. Reisis eraldi piletiga ja puha. Laevas just temasugustele mõeldud lemmiklooma puuri keeldus ka funnimõttes sisse kiikamast :)

Vaatas Lahti ümber ringi, maitses põhjanaabrite lõhnu, sõi kodust kaasatoodud krõbinaid, dešifreeris kurva näoga suusaradade koerakeelusilte...

ning

kuritarvitas usaldust... nuuskis ümber mökki, vaatas siia-sinna, kuni, kuni märkas põllul jänest, Soome jänest, edasine oli pure_zorromärgid_lumel_action :(

Kui ma mõne minuti pärast läbi hangede kuriteopaika jõudsin, oli jänkupoisi eluküünal kustutet :(

kurb

Pilt on illustreeriva tähendusega idanaabrite jänestest ja huntidest... www.fieroanimals.com

Keppideta keping ja Küljetuul

Mina olen Lars, 29 a. vana rattasõltlane Tallinast. Minu unistus on saada kiireks, olla terve ning näidata head eeskuju oma lastele ja paksudele laiskvorstidele kõrvalkontoris - nii kirjutab mees blogis Küljetuul

Veel kribab velomaan, et tema blogi mõte on anda ülevaade tugevaks saamise ja teadlikult treenimise raskest, aga lõbusast teekonnast.

Respect, ootan huviga, mida mees oma kiirekssaamisest pajatab... sõnaosavusest tal igaljuhul puudu ei tule ;) Isegi poliitiliselt totaalselt ebakorrektsest Tornado (kes teab, see teab :) pildist blogi esilehel suudan mõnda aega mööda vaadata... ;)

Tundub, et Lars on tõsiselt kuradile sõrme andnud... Nimelt käisin nende noorte lootustandvate fööniksina_tuhast_tõusvate ratturitega ühiskepingul... (Milleks ratturile keping, sellest kirjutasin kunagi siin) Raske oli. Ok, mul ei olnud keppe, aga selle eest oli malamuudipoiss, kaheksameetrise paela otsas. Koer ei huvitu väga ühtlasest tempost, sest KÕIK kraaviperved, puutagused, kivialused võivad peita endas potsentsiaalseid MAEITEAKEDA... ja vaevalt ta isegi teab :) Ühesõnaga ühistrenn, kus arutatakse sügavaid inimkonna eksistentsiaalseid probleeme, oli minu jaoks lihtsalt üks hea kuuldemäng, 120+ pulsisagedusel... Kokku uskumatud 3h ja 40 minutit, aga kelguvedajast Välk aka Cheyas Fire & Ice oleks vist veel samapalju teinud. Mina murdusin.

Ühesõnaga pika koerakiitmise lõpetuseks tahtsin öelda, et häälestage ennast http://kyljetuul.wordpress.com/ lainele ja te ei kahetse ;)

Mida pekki!?!

Reede hommik, kell on 6.15. Temperatuur mõni kraad üle nulli... ümberringi vihm ja pilkane pimedus. Postiljonid ja lüpsinaised on vist ainsad normaalsed inimesed, kes oma mootorid nii vara käivitavad.

Aga, ei, ka prügiautogi teeb hommikupoole ööd oma igareedest ringi. Tänasel marsruudil tuleb mõni kilomeetrike punktist A punkti B liikuda mööda mitte_just_kõige_siledamat kruusateed. Rutiin saab raginaga murtud, sest korraga sähvatab/helgib läbi tumeda udu midagi väga eriskummalist. Kissitatakse silmi... fookus paika, fookus paika! Auto see ei ole, ratas ka mitte, motikas - äkää! Kaugtulede valguses läheb moodustis veelgi hullemaks, kõikudes vaikses rütmis pisikese amplituudiga üles-alla, üles-alla, krt ufo vä? Prügiauto mehed vaatavad teineteisele hämmeldunud nägudega otsa, ega ometi eilne peale sauna joodud õllepudelike (või paar) selliseid hallukaid tekita?

Helkiv moodustis läheneb... Pinge kasvab. Skeeeeri... Uhh, lõpuks joonistub kogu olevus täies hiilguses välja. Tee äärtpidi liigub umbes 40 kilone hundi moodi rakmetes koer koos sleppi aheldatud meesterahvaga, kelle rinnal helgib auto registreerimismärk! Mida värk!?! See koll on ennast küll segi kamminud vist, krt, hommikul vara ehmatama siin tööinimesi niimoodi!

Et siis leidsin kutsaga hommikusörgi ajal auto numbri, rabasin loomulikult kaasa, äkki ei olegi sellega hämamise eesmärgil bensuvargil või pangaröövil käidud, pigem lihtsalt augulist teed pidi kärutades masina küljest pudenenud ning tänu minule, heale inimesele :) ei pea omanik ARKis kingataldu kulutama... Õnneks jäin sedakorda silma vaid ühele prügiautole :) Igaljuhul suht koom võis see vaatepilt ikka olla küll... :D

Koeraelu

Ma olen vahepeal 25% suuremaks kasvanud, vot. Igavene põnev elu on. Igal hommikul käin ühe oma kahejalgse sõbraga jooksmas. Tema vähemalt nimetab seda nii, minu jaoks on nagu selline kiirkõnd, ma isegi ei lõõtsuta. Tundub, et enne minu perre tulekut on see mees küll ainult ratast sõtkunud.

Aga, et põnev on jah. Oleme näinud juba kahte lehma, kolme kitse ja ühte sellist natuke minu moodi elukat, aga peenemat ja suure koheva sabaga. Rebaseks nimetatakse vist. Need on nii ägedad, mul tekib kohe selline tagaajamiskihk.

Veel oleme näinud hästi palju tigusid ja päris ussi, aga mitte elusat. Auto oli talle vaesekesele liiga teinud, kohe ühest kohast laiaks litsunud. Tahtsin sinna natukeseks nuuskima jääda, aga peremees vedas mind kohe minema :( See paganamas kardab nüüd kõiksugu nööre ja oksi ka, näeb igal pool vist järgmist roomajat. Ega ta ise saa aru, et selliste mütamüta sammudega, nagu ta sörgib, peletab ju ümberringi kilomeetri raadiuses kõik elusolendid eemale.

Tahaks juba kiiremini suuremaks kasvada. Siis lubati mulle mingi canicrossi vigur või nöör või rakmed, pole veel päriselt aru saanud. Igaljuhul siis saan ikka juba päriselt joosta ja vedada.

kihutan siin niisama

mängin naabri-Sandyga, pildilt paistab nagu kakleksime kohe :)


praegu olen sellest samojeeditüdrukust väiksem, aga oodake veel natuke, siis näete

Mu vanavanaisa ongi Brad Pitt!

Muidu, teate, ma sündisin 28. märtsil 2009. Mu emapoolne vanavanaisa on Brad Pitt. Või siis täisnimega Brad Pitt Del Lago Degli Orsi. Mu emps on Pakkasukon Cajun Carnation, suupärasemalt - Cindy. Issi on Sharky alias Akamute's Over The Ocean.

Ma olen ikka igati lõbus sell, aga ma pean natuke harjuma veel oma uue koduga... Vahepeal kipub nutt vägisi peale, niuts, niuts... Teglikult meeldib mulle lumi, palju lund kohe. Päriselt ma ei teagi veel, et milline see lumi päriselt päriselt on. Ja siis tahaks ma veel suureks saades kelku vedada. Sest nagu emme mulle jutustas, siis mu juured tulevad Alaskalt, seal on kelgukoertel tegemist kuipalju... Isa ütles, et iga asi omal ajal, praegu ma kasvan kõigepealt veits ja küll ma veel jutustan oma tegemistest. Onju. Mõned pildid minust ja mu uuest sõbrast ka siis.

oih, ma unustasin ju oma nime üldse ära. Cheya's Fire N Ice, aga hüüavad nad mind VÄLK ja VÄLK :)

Kas koer on peremehe nägu?

Nu nii, otsus tehtud. Majandussurutise tingimustes andsin kodusele lemmikloomasurutisele järele. Perre võetava neljajalgse sõbra tõug otsustet.

Küsimus, et kas koer ja peremees lähevad/on ühte nägu? Varem nagu ei osanud sellele väga tähelepanu pöörata, aga krt seda teab :) Valimisprotsessi käigus selgus hulga spetsiifilisi kriteeriumeid, millest lähtudes saad endale sobiva tõu. Ok, visuaalsele sarnasusele just otseselt ei pretendeeri, samas elustiilist ja iseloomust leidub nii mõnegi sarnasuse...

Tänapäeval on igavesti sefid veebipõhised koerakalkulaatorid. Parim tulemus, mida erinevaid variatsioone katsetades sain:
küsimus: kui palju kavatsed koerale aega kulutada?
vastusevariant: 10minutit hommikul ja 10 õhtul
tulemus: Iga koer vajab enam tähelepanu kui 10 minutit päevas. Võta parem kass :)

Kuna põhiline surve uue pereliikme saamiseks tuli nooremalt võsult, siis temaga koos veetsime netikoerajutte põrnitsedes pikki pikki õhtutunde. Lõpuks käisime ka mingitel võistlustel kohal, et erineavaid tõuge lähemalt tsekkida.

TOP3 seas olid vahelduva eduga akita, siberi husky, tiibeti mastif. Väikemees oli husky kohta erinevatest allikatest välja lugenud, et see hüpnootiliste silmadega koer on krooniline põgeneja. Peale paari pisarat tõmmati siberlane julmalt listist maha.

Tiibeti mastif sai oma põhilised plusspunktid just superhüper tervise, hüpoallergeenilisuse ja spetsiifilise “koera lõhna” puudumise eest. Endal tekitab TIIBET ikka väga tuegavaid emotsioone... sest tähestikus tuleb peale tiibetit kohe EVEREST :) Eriti võimendus see, peale Göran Kroppi raamatu Ultimate High: My Everest Odyssey lugemist. Põnev jutustus mehest, kes istus Stockholmis rattale, ladus järelkärusse kõik eluks vajaliku ning väntas Everestile. Ronis ilma hapnikumaskita tippu ning sõitis rattaga koju tagasi. Aga enne Everesti RAAM 2010. Tark ei torma. Künnapi alpinismikooli jäin sel sügisel taas hiljaks :)
ups, koertest ju kirjutasin

Nii, aga tiibetlane oli liiga valvekoer või ei mäletagi täpselt miks, aga listist ta salapärasel moel kadus.

Akita oli ka väga potentsiaalne esikohapretendent.
Eriti peale hästi südamlikku lugu koerast nimega Hachikō, kes saatis oma peremehe igal hommikul tööle ning õhtuks tuli talle raudteejaama vastu. Ühel päeval kutsus vanajumal isanda lõplikult enda juurde. Akitakese jaoks oli ta sõber ikkagi järgmiselt rongilt maha astumas. Nii käis Hachikō 10 aastat iga päev raudteejaamas oma peremeest ootamas. Nuuks. Uskumatu truuduseavaldus. Shibuya vaksalis seisab tänapäeval lojaalse neljajalgse pronkskuju.

Meie listist kadus akita vist põhiliselt tänu Jaapani taustale. Kuidagi võitluskunstide maik oli juures :)

Jutu algusesse naastes, et kui sarnaseks ikkagi peremees ja koer saavad? Juba mingite enamvähem sobivate tõugude valimisel hindavad inimesed vääääga erinevaid omadusi.

Ei kujutaks mingil moel end mehhiklaste chihuahua ehk maakeeli tsiwauwa peremehena ette :) Kutsa, kelle nahas vist paljud maailma mehed oma salaunistustes vabalt ringi uitaksid, et vaid parishiltonite ja breatneyspearside rindade vahele pugeda. Tegelikult on see maailma väikseim koerake hästi armas, tänu suurele südamele saab tavaliselt nimeks Rambo või Macho või miskit muud analoogset. Uhkele Olgale siiski ei soovita ;)

Samas on ka kõige krantsim krants lõppkokkuvõttes eluarmas ja kui temast hoolid, siis hoolib tema sinust... Vahepeal mõtlesime ka varjupaiga mõtteid.

aga finaal:

ALASKA MALAMUUT - maadeuurijate ustav kaaslane. Võimas, laia rinna ja üle 63cm turjakõrgusega kelgukoer. Intelligentne ja sõltumatu. Väärikas. Sõbralik, samas hirmuäratav. Kiinduv. Mitte ühe_mehe_kutsa.

Loomulikult pruunide silmadega ;)