Halvaa pealt mäge ikka ei sõida :) - L'Etape du Tour

L'Etape du Tour. Päris Tour de France'i etapp. Alates aastast 1993 on tuuri korraldaja ASO võtnud France'i kolmenädalasest kavast üks-ühele reaalse etapi ning teinud sellest napilt ihaldusväärseima harrastajate rattasõidu terves maailmas. Sõidetakse täpselt sama trassi, mida proffide karavan siis mõni päev hiljem vajutab. Ajavõtt, kohad, vanuseklassid, kõik ikka võidu peale. 15 000 reganut. Stardimaks 100€, kogu trass muule liiklusele suletud, pasta-party, expo, nännikott särk-värk, rajal söök-jook-geel, finišis taas pidu ja pillerkaar, nagu päris noh.

selline vinge veekindel seljakott siis seekord

Seekord mul siis juba kolmas järjestikune. Eelmise aasta lõpus küll lubasin iseendale ja mitte ainult, et osalen vaid juhul, kui vähemalt 5kg kaalust alla võtan + trassil kindlasti mingi Tdf klassikust tõus sees. Loomulikult jäid mõlemad tingimused täitmata. Teepeale ei jäänud ei Mont Ventoux, L'Alpe d'Huez, Col du Tourmalet (üleeelmine aasta tehtud), Col du Calibier, Col du Télégraphe, Col d’Izoard, Col de la Madeleine, aga no mõjutas mõjutas see mu regamisotsust... Kaaluga oli nii, et talvel sain ikka kena, et mitte öelda rasvase 87! numbrinäidu tabloole, nädal enne etappi säras 81kg küll täies hiilguses, et nagu 6kg miinust, ainult et lubadus sai antud eelmine aasta sama numbri, ehk 81 pealt :) No ei ole nii lihtne, eriti kui sulle kontorisse selliseid kingitusi taritakse (Tänud Nelku ja Sass :))

Taas selline piiiikendatud nädalalõpuke, neljap õhtul minek, teisip tagasi. Kokku 12 inimest. Spordilaager missugune. Mõned meist olid suhte proovilepanekuks ka kallima kaasa võtnud :) Abiks ikka. Kogu orgunn taas Jaan Ri õlgadel. Usaldust ei kuritarvitatud ka seekord. Ryanair otselend, AirBNB kaudu kena Mont Blanci (nagu hiljem selgus, siis mitte päris Mont Blanc, adibass :) vaatega majake, rendiautod, kogu logistika ikka viimase peale faintjuunitud. Kõik sujus idealish, no vblla Jaanpoisilt just Bergamo linnaekskursiooni edaspidises elus ei telliks, aga eks isegi nutikaimatel juhtub :)

Rattad läksid seekord mööda maad. Hawaii Pirita määrdekunn-mehann-multimees Karel hoolitses selle eest. Service missugune. Jõuad kohale, ei mingit rapsimist. Kokkupandud vokk madallähtes valmis asfaldile tuiskama, 8 atti rehvidesse ja fireeeee!

Sram Red eTap oli võistluseks 1760km ilma laadimata hakkama saanud.
Päris tühjaks ei riskinud sõita :) enne sai kenasti ära laetud.
Pildil transpordiks aku käikari küljest eemaldatud.

Päris tõrgedeta ikka ei saanud, nimelt mu Foilikese esirehv oli tühi, mis tühi. Ventiili kõrval auk. Oli see nüüd halb või hea märk, kes krt seda teadis... Igatahes sai sisekumm vahetatud. Mehed ja üks õrnema soo esindaja supsti sadulasse ning prooviringile, lennusõitu jalast välja kerima. Algatuseks kohe 10% laskumine, serpekas paremale, siis vasakule u-turn ja, ja, ja üks meie pundi kamikaze oleks napilt kukkunud, õnneks sai enne puusaga lärraki täielt hoolt vastu asfalti vajutada! Peale paari oiet ning mõneminutilist ehmatusest toibumist pedaalisime küll kõik koos kenasti elamisse tagasi, kuid edaspidise käimise imiteerimisega oli külili pannud velomaanil tõsiseid raskusi, kõva põrutus ja vblla mõned luutükikesedki liikvel :( Tema Touri etapp oligi selleks korraks tehtud :( üürike rõõm... Aga see kõik on tglt kuki-muki, kui arvestada, et mehe tagataskus olnud õunalogoga kuuenda seeria nutiseade sai kena ämblikuvõrgudisaini ning tuttuutes Rapha riietes haigutasid verised augud :) Vot see oli tõeline häving. Samas, eks iga asi ole millelegi hea ja vblla hoidis ära midagi palju hullemat, eks. Ratas jäi ju ometigi terveks :)

Ok, aitab ilkumisest. Rattasport on juba kord selline, et pehmotse palju tahad, mõni peidetud õlilaik või kivike teel leiab su ikkagi varem või hiljem üles :(

Ma vist küll siiani ainus eestlane, kes oma lollusest maoli pannud. Tavaliselt ikka ju teised süüdi, keegi noor tõmbab pikali ja mõni algaja tsainik poogendab jne. Eelmisel hooajal Vändra rattarallil kaotasin hetkeks valvsuse, ees tõmmati küljetuulega punt ketti, vahed sees. Panin pea lenksu alla, vajutasin kuis jaksasin, 55km/h kiirust spidol, silme eest must, kütan edasi, tõstan korraks kiivri alt pilgu ette, hoplaa, nu ennäe imet, keset krdi middle of nowhere’i bussipeatus ja kena kõnnitee koos sel hetkel meetrikõrgusena näiva äärekiviga. Bunny hop?, naaaat! Sinna ma siis otse sisse lajatasin. Raksaki! Rattal raam pooleks, endal külg maas. No ei olnud kedagi süüdistada...

Kuhu ma oma jutuga tüürin? Postimees ja üks nimekaimust suusablogi pidaja võivad küll selliste päästke_meid_hakklihamasinast pealkirjadega korralikult klikke korjata ning veriste piltidega rahvast maanteesõidust eemale peletada, aga sel spordialal ilma kukkumisteta lihtsalt ei saa. Vähemalt niikaua kui võidu sõita tahetakse. Nõus, et ürituste korraldajad peaksid oma asjad kriitilise pilguga üle vaatama, eriti kui osavõtuarvud langustrendis, vblla lainetena stardid jne, aga suures plaanis pigem ikka õpetada kui hirmutada?

Minu mats oli ikka suht õnnelik, sain paari nädalaga liikuma, tegin tahtejõu pealt isegi Norras Trondheim – Oslo 555km non-stop 36km/h avg ära ;)

Vändra raspeldus sai Norra apteegist abi

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Etape juurde tagasi. Teleturg jätkus, samal laskumisel sai alguse saaga nimega Salumäe pidurid. Ma pole varem kuulnud, et ühed õnnetud klotsid ja süsinikjooksud suudavad oma vilistamisega selliseid detsibelle genereerida. Ei, see ei olnud mingi Bobby McFerrin - Don't Worry Be Happy viisijupike, vaid ikka korralik luust ja lihast läbilõikav metsikute kasside kooris kränunumine. Sättisime, mis me sättisime nende klotside nurka ja värki, finaal oli see, et Erkki R andis oma varuklotsid (tuhanded tänud, kodumaa ei unusta) ja saime asjad enamvähem vonksu.

Laup tegime veel pisikese ringikese ja olimegi valmisolekus no1. Meie satsist enamusel start 7:00 või veidike hiljem (1000 pealised grupid lastakse 7minuti järel rajale) Ise sain umbes 6:20 stardikoridori, see loomulikult rahvast juba puupüsti täis. Kõvasti 10000+ stardinumbritega ja selgelt sellesse seltskonda mitte kuuluvaid rattureid, kellest enamuse kehakuju lenksust alt kinnivõtmist eriti ei võimaldanud. Varem mõtlesin, et miks ennast sinna niimoodi susserdama peab, pole ju väga abi ees startimisest, kui esimene põks su kohe kaugele maha jätab. Asja iva on aga selles, et kui tüübid stardiksid oma ettenähtud koridorist, siis on neil musta lipu taha jäämine kordades tõenäolisem. Eest kell 7 rajale minek annab pea 2h edumaad. Aeg läheb küll kiibist käima, aga nn laibaauto ehk broom wagon ei hinga kohe kuklasse.

A jah, mõned päevad enne starti tegid korraldajd ühe olulise trassimuudatuse. Külma kõhuga visati välja üks suhteliselt karm 1 kati tõus. Ohutus eelkõige. Kive olevat sealkandis sadanud. Takkajärgi ei oskagi öelda, et kui hea või halb see siis kokkuvõtteks mulle oli. Oleks nagu tahtnud ikka 4000 tõusukat ära laksata, aga piirdusime "vaid" 2873-ga, kus viimane tõus siis HC, ehk kõrgeima kategooriaga tõus, mis +27C soojakraadi ning lagipähe lõõmava päikese juures oma 10% avg kilomeetritega, pain kuubis...

esialgne vs "falling rocks" profiil

start

Algus oli hea, sinkavonka siblisin ennast läbi pundi ja sain suht kerge vaevaga ette otsa välja. Esimesel tõusul ennast väga hästi ei tundnud, kolmveerandi peal läks mööda Virgo K, kes eelmine aasta Eesti pedaalitallajatest konkurentsitult üle oli ning päris tõusu lõpus Kristjan L, kes siis sedakorda kaasmaalastele pika puuga pani. Polnud mõttes ka, et kummalegi neile saba peale tahaksin istuda.
Edasi veits allamäge, nagu alati, paar selli ikka välja ka sõitnud ja  minu suht olematut laskumisindu märgatavalt kahandanud.

Teine tõus, 1 kategooria. Kartsin. Päriselus sujus tõrgeteta. Nurk ideaalne 5-7%. Sõidad, naudid, veered, mõnuled, kerid, vajutad...

Col de la Colombiere vallutet

Edasi järgnes pikk laskumine. Sain kuidagi hakkama. All, 30+ kilomeetrise flätilõigu alguses käis mõni aeg selline korralik kabe, kes tahab pingutada vajutada, kes teeb grimasse, kes teeskleb niisama, mõni mängib lolli, mõni lihtsalt ongi seda ja ei oska häbeneda ka :) lõpuks saime enamvähem töökorras pundi kokku. Ei olnud liiga raske, ega liiga kerge. Pigem paras kulgemine, kuni, mõned kilsad enne viimast tõusu hirmuäratav mass rattureid meid konkreetselt kuivalt alla kugistas, mõtlesin, et kohe-kohe hingavad nad ümberringi kõik õhu ära ja ma suren hapnikupuudusesse mitte Everesti tipus vaid siinsamas konnasööjate kolkaküla kraavis. Õnneks oli selles napilt Tour d’ÖÖ mastaapides pundis ka üks oma mees, minust 7minsa hiljem startinud Margus R. Lobisesime veidike maast ja ilmast ning sain valutult oma klaustrofoobiapuhangust võitu.

Viimase mäe alla jõudes keerasin uljalt joogipunkti. Enamus kaaskannatajatest kütsid silmagi pilgutamata edasi. Poleks pidanud ennast sellest väga häirida laskma, aga no ei saa ju. Alustasin koheselt tagaajamist ja seda ikka selgelt liiga rajult. Võidujoovastus hinges, panin eesliikujate skalpe ükshaaval, nätaki-nätaki oma rattasärgi taskusse. Mägikits missugune. Paraku päris nii need asjad ikka ei käi :) Tõehetk saabus üsna ruttu. Mu 39x28 ülekanne ja olematud jõuvarud võimaldasid järgnevad kilomeetrid lihtsalt kenasti seismist, muudmoodi seda liikumist enam nimetada ei saanud. Selline tunne, et ronisid velotrenažöörile, kus siis sõber keerab kogu businessi kõige raskema peale ning ise kõrvalt irvitab, et noh, jaksad 10 vändatäit ringi ajada? Kadents oli olematu. Nagu oleks mõne 200kg sumoässa kukile võtnud ja siis temaga Teletorni trepist üles ronida unistanud, üle ühe astme sammuga loomulikult. Rahvast vajus murdu must mööda.

Edasi hakkas palav, rõve ja paha, millele järgnes paha, rõve ja palav, mis omakorda blenderdati kokku ning korrutati ilguse koefitsendiga. Igal meetril käis vähemalt korra peast läbi, et panen jala maha ja saadan nad kõik p****, p**** ja t*** otsa! Sõitku ise oma oksemägesid, miks nad mind harilikku, mis_maa_see_on_kus pole_ühtki_küngast, sunnivad seda tegema, na**i tõesti, maivõi...

Elu üks rõvedamaid sporditegemise tunnikesi ta oli, aga läbi sai seegi.

Viimasel laskumisel oli üks suht ohtlik moment, kohalikud downkillerid sõitsid kenasti tee ääres offroadi, kuni otsustasid lihtsalt risti üle asfaldi põigata, napikas

Tsipake laskumist ja finiš mis finiš. Kolmas Etape du Tour tehtud, koht senistest kõige lahjem. 2014 – 264. (8458 lõpetajat), 2015 – 491. (9963 lõpetajat), 2016 731. Seda siis 11 164 lõpetaja ja hordide viisi katkestajate seast, kel viimane mägi ülejõu käis, aga ikkagi kuidagi lahjavõitu esitus nagu mul... Põhimõtteliselt peaks äkki passi vaatama, eks. Kaua sa ikka arened, isegi vastupidavusalal, ja no lepime kokku, et taandareng ei ole areng. Aga vat ei vaata sünniaastat veel :)

päästev finišijoon

Seekordse kehvema soorituse objektiivne põhjus:
1) kui tõusuprotsent läheb üle 8%, siis mees, sebi endale kergemad ülekanded. Sa ei ole nii kõva, et 39x28 ringi jaksaks ajada.
2) Must aerokiiver ei ole +27C soojakraadi ja lõõskava päikese all sõitmiseks, isegi kui sa oled lasknud sinna kollased „cooling“ kleepsud disainida :) Uus kiiver juba tellitud, selline, millega külmem kui palja peaga sõites. Ausalt :) Tseki aga, Orica Touril nendega peal ;)

Vot nii! Küll ma oleks pannud, aga näe hingeldama hakkasin vaeseke, eriti tõusudel. Muidu olin jube kõva. Või nagu sõber Tanel P ütleb, et kui pea hakkab tuksuma, siis võta tempo alla.  Tark olin lihtsalt, onju.

mulle ühest piisas muidugi

Eelmisel aastal finišijärgselt välja hüütud "Never again!" saab järgmiseks aastaks vabshee uue tähenduse :)
Kui kõik kuupäevad nüüd paika peavad, siis 2017 ei tee sõpradega kähkukat spordilaagrit (mitte, et see supervinge ei oleks olnud), vaid hoopis sellise multikombo: soojenduseks Prantsusmaa vanim cyclosportive, aastast 1982 korraldatud La Marmotte GF Alpes, legendaarne 7500 osalejaga üliraske 174km ronimine, järjest sellised põksukesed nagu Col du Glandon 22km 5.5%, Col du Telegraphe 11.5km  7.3%, Col du Galibier 17.6km 7% ning lõputõusuna halastamatu Alpe d'huez 13km 8%! Kokku 5000m vertikaali. Kui sellega ühel pool, siis kolistaks tipa-tapa 4807m kõrguse Mont Blanci ümber ning maasikaks Etape du Tour. Loomulikult vaatme mõne päris Touri etapi ka, kogu vahmiil kaasa, paar nädalat Prantsusmaad, kvaliteetaeg ;)

La Marmotte rajaprofiil, pole paha :)

Sõidujärgsel päeval kütsime lõdvestuseks 24% tõusust trammiga üles, 2,3km kõrgusele 

Tahtejõu Tuur II - aidata on hea!

Just, me teeme seda uuesti! 

Eelmise aasta lõpus toimunud Tahtejõu Tuuri peaeesmärk sai edukalt täidetud. Ratastooli aheldatud erakordse tahtejõuga Rauno sai oma unistusele märgatavalt lähemale, raha tuli kokku planeeritust pisut rohkemgi. Uus spetsiaalselt Rauno mõõtmetele vastav käsiratas on juba kõvasti valu, vatti ja treeningtunde saanud. Kõiki 23, kes hilissügisel tuules ja külmas selle nimel kolme päevaga 760km pedaalisid, võib auga Tahtejõulasteks nimetada. Pakun, et nende igapäevaelus edaspidi "ei" vastus puudub – kõik on saavutatav.

Kogu positiivne tagasiside tuuril osalejate poolt lihtsalt sundis sama asja veel kord ette võtma.

Küsimus, keda aidata? Keeruline. Alati on keegi, kes vajaks rohkem. Mäletate ihtüoosihaiget poissi, tahtis vanni, inimestele läks aga nii korda, et sai hoopiski maja. Kui seda abiraha nüüd ette planeerima oleks hakatud, siis kindlasti mitte sellisel viisil... Kõikidele meeldida ei saa :(

Ühesõnaga, uurisin siit ja sealt. Palju erinevaid kaasamõtlejaid. Tänud.

Koostöös Eesti Paraolümpiakomitee ja Margus Hernitsaga sai välja valitud Narva ratastoolivehklejate punt ja Aleksei Štšeglov. Mees, kes autoavarii tagajärjel alakehast halvatud.

Aleksei Štšeglov

Aleksei on oma "eelmises elus" aktiivselt tegelenud džuudoga. Andekas tüüp, kes peale kolmekuulist vehklemistrenni läks otsejoones MMile, sealt tuli küll 13. koht, aga näiteks hilisemale pronksiomanikule kaotas vaid tulemusega 4:5. Treener Aleksander Laryushin on kohalikke invasportlasi koondanud juba aastast 2007, mees teeb oma tööd südame ja täie tõsidusega. Tahtejõudu jagub nii temal kui treenitavatel.

Aleksei Štšeglov

Põhimõtteliselt oleks Aleksei Štšeglovile vaja täisvarustust, alustades korralikust vehklemise ratastoolist kuni võistluskostüümi ja relvani. Spets vehklemisratastooli hinnad algavad 2000 eurost.

Teeme ära? Aitame koos veel ühel unistusel täituda.

Tahtejõu tuur II
30.10 - 01.11 (R, L, P)
ring ümber Mandri-Eesti

785km (245km+305km+235km)
Maanteeratas
Keskmine kiirus 30km/h

Osalustasu 80€ - 100% sihtotstarbeline annetus Aleksei ja teiste klubiliikmete vehklemisvarustuse ostufondi
Kogu tuuri kamad, saatemasinad, varukummid, teepealne söök-jook, siin loodame taas heade tahtejõuliste sponsorite abile.

Kelle jaoks külmas ja tuules rattaga väntamine mingiks tahtejõunäitamiseks ei klassifitseeru, see võib lihtsalt annetada, just niipalju kui süda ütleb või hing ihaldab.

Tõestame veelkord, et rattasõpradel on lisaks tugevatele jalgadele ning pirakale kopsumahule ka suur süda. Võimalus hüpata soovi korral ratta selga ja vändata, kas siis sportlike saavutuste või lihtsalt hea enesetunde nimel, on tegelikult privileeg, mida paljudel ei ole. Meie tahtejõulased oleme seetõttu valmis andma omapoolse panuse, et piiratud liikumisvõimega inimesed ei peaks loobuma sportimisega seotud rõõmudest ja eesmärkidest.

Täpsem info registreerimise ja annetuste kohta siit Tahtejõutuur.ee

Meie mehi niimoodi näkku ei panda, eks!

Kui nüüd üdini aus olla, siis ma võtsin seda eelmise aasta Vasa tulemust ikka päris isikliku solvanguna. Mina olin ju tugev ja tegija, aga nemad krt, lasevad ööläbi värskel lumel sadada ja üritavad mulle sajal muul moel kaikaid kodaratesse loopida. Kes need nemad on, ise ka ei tea. Rootslased nt, vastikud kapitalistid noh :) Ja takkatippu tordile kirss või kirsile tort, medalit kõikidele ei jagugi, see veel eriline väärtuslik valuts, korralagedus kuubis, maivõi.

Seda asja lihtsalt ei saanud nii jätta. Regamine, esimene kadalipp trikoovooru pääsuks, kestis seekord taas rekordnumbreid näitavat napid 90 sekundit. Juhuse osakaal tuli välistada. Tõestasin, mis masti mehega tegu. Harjutasin eelnevalt mitu päeva, kuidas oma mailiaadressi murdosa sekiga copypaste'da + tuhandete kaupa randmeringe ning näpupainutusi lisaks. Hommikul pühkisin kuvariekraanilt tolmu, panin võrkmaika selga ja hopsti madallähtesse :) Ära tegin! Sups ja valmis. Regatud.

Edasi sebisin endale offroad rullid. Algul ei saanud vedama, pärast pidama. See tähendab, et ühel päeval laekusid mulle kontorisse 2 paari rulle, ühed hullemad kui teised. Tegime küll facelifti ja lasime uue tarkvara peale, aga no ikkagi... Kahjuks või õnneks sai nendega vaid paar trenni tehtud. Rattaga tööle veeremine tundus ikkagi turvalisemana :) Esimese lumekirmetisega ajasin oma Desurekid välja ning tähelepanu, valmis-olla, paaristõukeralli alaku!

Jaanuar kujunes eriti valusaks. Rattaga tööle, lõunast tunnike suuska, õhtul rattaga tagasi. Nagu sportlane kohe. 40h ratast + 5h rulle + 26 suuska = 71h. Sellise põhja pealt võiks rootslasi loputada küll :)

Olematu talve hitid:

Episood no1. Hommikul teen silmad lahti, ümberringi valge, no vähemalt pool metra lund öösel maha laksanud. Ideaalne. Paar kraadi külma. Ei hakka autot ahistama. Võtan ja panen Desukatega otse kodutrepilt Harku metsa. Veits kõnniteed, 7km kergliiklusteed ja kohal. Ülilahe. Edasine metsaring kokku ca 10km ja sama teed mööda tagasi. Kuid oh õnnetust, hommik on küll õhtust targem, aga selle paari tunniga oli lund vahepeal ikka väga napiks jäänud :( Pehmelt öeldes otsin viimased kilsad seda olematut valget ollust lausa tikutulega taga. Muidujalutajad millegipärast naeratavalt totralt, kui ma suhteliselt haljal asfaldil sädemeid lennates suuskadega paaristõukeid pusin. Lõpuks jõuan koju. Tundub, et isegi naabri koer on selili ja naerukrampides. Peaasi, et ta nüüd saba ei anna. Püüan pilku suusaninadest kõrgemale mitte tõsta ja hiilin tasahilju tuppa. Just nii karastub teras ja tugevaks saadaksegi (saalist kostub naerapahvatus).

Episood no2
Tuul, et mitte öelda torm. 20m/sek ja edasi. Uurin tööl pinginaabrilt, kogemustega suusahundilt, et kas sellise ilmaga on võimalik rulle sõita. Vastuseks tuleb, et jah, ainult, et tuul peab olema vastu või tagant. Täpselt nii ongi. Esimesed 13kilsa tempo selline 6-8km/h. Sisuliselt seisan, tõukan, seisan, tõukan. Siis tuleb pöördepunkt, tagasi lausa sööstlaskuja  Aare 210,896 km/h Tamme tunne,  Ristmikel võtab korralikult hirmu nahka. Äge! Fun!

Episood no3
Varahommik Pirita Terviserajal. Kell 7:13. Tähistaevas. Välän külmetäs ja taivast ei sadanud grammigi lummõ, traktor oli just ahjusooja klassikajälje sisse pressinud. Üksinda ringil. Uskumatu fiiling.

Episood no4
24.02 Riigi sünna. Lumi on põhimõtteliselt lännu. Vihma ladistab. Siirdun Trummi, suusatama. Üllatus, üllatus, sealne 2,5km kunstlume rada on rahvast täis. 97minsa vägisi-veesuusatamist Vabariigi auks! Palju õnne paaristõuked. Vasa värise! Päris lõbus, kohustuslik insta pilt ka, mida sõber Priit Ailt kiiresti kommis: "Loobu!"
Teades, et talle just avanes soodne võimalus Vasal osalemiseks, millest vend nobedalt ja kergekäeliselt keeldus, siis oli mul talle ka ühene sõbralik vastus olemast: "Häbi Priit Ailt  See, et sina nõrk ja loobud, ei tähenda, et teised sama pehmod oleksid. Memmerätt myass :)"

Ailt: "Loobu, või lase edasi, tee pilte, kui vastik see kõik on ja saa läbi selle kuulsust ja reppi juurde."

Krt, see pani korraks isegi mõtlema, et kui see tõesti nii vastik on, siis päriselt, miks ma seda teen? Propageerin tervislikke eluviise? Naaat! Teekonna nautimine võiks olla ikka sama tähtis, kui tulemuse saavutamine. Hmm, päriselt, see on veidike nagu maso või jah, aga mida hullemates tingimustes trenni teed, seda mõnusam on hiljem kamina ees istuda ja õue vaadata ning tunda, et asi oli täiega seda väärt. Ilusa ilmaga võivad kõik tillulillutada, aga püüa sa sellisega, kus hea peremees koeragi  välja ei aja, trenni teha... Just nii karastub teras ja tugevaks saadaksegi :)

Episood no5
Napid päevad Vasani jäänud, aga nii fänn ma ei ole, et viimase lihvi jaoks Haanjasse sõita. Polegi muud varianti, kui Lillepi park ja rullid alla. Vot see polnud enam väga mõnus :) Asfalt külmunud, kepid ei pea, küünarnukid valusad jne... Pole siis ime, et nädal peale Vasat sellise emotsioonipuhanguga maha sain: "Veeren rattaga kergliiklusteel. Kurvi tagant kõlab kolksadi-kolksadi-kolksadi. Rullsuusataja! Ma ei kasuta vägivalda, ma ei kommenteeri, vaikin ja isegi naeratan kaastundest. Olen tugev ja tolerantne. Olen salliv." :) Aga trenn sai tehtud ja tunne oli hea. Uskusin, et Sälen-Mora tuleb napilt alla 5h ära! Medal on iseenesest mõistetav. Siis polnud veel õrna aimu ka, mis mind tegelikult ees ootab.

Eesti Worldloppeti klubi läks oma satsiga neljapäeval. Kuna pidin ühe rattakasti norrakas Heiko Kõikide Triatleetide Hirm Superman Sepp'ale saatma, siis olude sunnil nägin ka nende jõuku. Väga keskendunud ilmed. Nagu viikingid röövretkele minemas. Igal mehel vähemalt üks suusamäärimise pukk kassas. Spordikotid suuremad, kui mul kogu garderoob kokku. Suusakottidest rääkimata. Veits kõhedaks võttis, sest minu suusad said just määritud :) 3 päeva ette. Kuna ihumäärdemeister :) Karel "Tatjana Mannima" Kruuser pidi oma hoolealusega Engadini minema, siis minu asjad tehti varem valmis. Savi, kas ilm muutub või ei :)

Sain koduste toimetuste tõttu reedel minema. Töökaaslane Murder (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada) organiseeris kogu reisi. Ma ei jaksanud väga kaasa mõelda. Lubas teha säästueelarve, usaldasin, tegi :)

Laevaga üle, autoga Mora, ööbisime koolimajas, nagu kunnid, kolmekesi suures klassis, finišist napp kilomeeter maad. Numbrid värgid, pastaparty. Ei midagi erilist. Varakult põhku. Suutsin suht kiiresti uinuda ja mingi pool tunnikest magadagi. Siis ärkasin. Vaatan Murder (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada) toksib pimedas telefoni. Maga! Homme tähtis sõit! Ei, tema noor mees, veri vemmeldab, pusib kaelapidi fastfood Tinderi kosjarakenduses. Imestab, kurvastab, poriseb omaette. Tõmbab, aga lahinguvälja diapasooni laiemaks, piiranguid vähemaks, naised 40 - ok, kohe meestele ka roheline tuli, aga no 10km raadiuses ikka vaikus! Mis toimub!?! ...

Ärkame 3:40. Päris okei. 5h und kindlasti selja taga. Sips-sops veits toimetamist ja bussi peale. Ühistransa oli ladusalt organiseeritud. Pilet skänniti sisse ja elavas järjekorras laoti suusad alla ja rahvas üles, kui istuma ei mahtunud, siis peksti järgmisse vagunisse. Mul oli juba teine bussisõit sel talvel. Kasutasin Tartu Maratoni vip-teenust (sponsorite värk :) esimest korda. Ülemiste parklast otse Otepää staadionile ja Elvast tagasi koju. Sõitu alustasime 4 reisijat ja bussijuht + 2 reisisaatjat. Võikud, kohvi. Väga luks. Tartus viskas mingeid Marcialonga korraldajaid lisaks. Mul oli küll kõiksugu kaelapadjad ja värgid, aga no ei suutnud korralikult magada. Nüüd Vasa bussis lasin tunnikese mõnusat und. Kuidagi pingevabam oli vist :)

1h20min enne starti jõudsime kohale. Veidike nagu närviliseks kiskus olemine. Mu stardikoridoris oli vaba ruumi küllaga, isegi lindi ees. Ainult, et, üks pisike iluviga selle kena asja juures. Seal nimelt laiutas selline pahkluuni 10x10m veelomp. Mahutasin ennast sinna kõrvale kuidagiviisi ära. Õnneks polnud veel suusasaapaid jalga pannud, vähemalt startidin kuiva jalaga. Põhimõtteliselt ei olnud mingit vahet, kas siseneda stardikoridori 1:20 või 5minutit enne stardipauku. Selles mõttes chill. Parimad kohad olid tõenäoliselt taas kella 4 juba võetud :)

no veits vesine tõesti

Ja nagu ikka, ümberringi mornid näod. Aru ma ei saa, ette ma ei kujuta, miks nad seda teevad? Saan aru, et kahekümnest Vasast kaks on selliste ilmadega nagu mul õnnestus tabada, aga ikkagi. Tartus on kaelkirjakud ja klounid ja pidu, Vasa on nagu sunnitööle minek.

Start. Liigun. Jalad veeeeel kuivad :) Aga mitte kauaks. Ja siis algab see tõusupoiss. No inimene on ikka kummaline loom. Halvad asjad suudetakse väga kiiresti unustada. Siin ma olen ja taas, seisan! :)
2014 flashback: Tuhanded paistes pallidega mehed oma järjekorda ootamas Lausa Viljandi tikutehase maskoti tunne tuli peale. Mõnuga seisime seal mäekesel. Tuhandetes. Teineteise taga. Lähedal. Kuklasse hingates. Hah gay! Vahepeal kostus siit-sealt võõrkeelseid sajatusi, tõenäoliselt roppusi, seda kõike loomulikult kerge kepiragina saatel. Iga paarisaja meetri tagant olid korraldajad üles seadnud spetsiaalsed kepijagajate boksid. Ei tea, mis diiliga sealt endale uue toika lunastama pidid, aga abiks ikka.
Seisin, vaatasin seda mustmiljonit harkisjalgadega aeg-luubis jenkat tantsivat suusatajat.

Õnneks läks sedakorda ikkagi nobedamalt. Ja unustet ta oligi. Rohkem ma seda ei tee, või ok, never say never, kui murdun ja teen, siis ainult sellise klausliga, et stardin esimesest grupist, rsk.

Mõned tunnid tavalist vägisisuusatamist. Jõun poolele maale ja vaatan kella. Mäh. 5:40 tempo. Et mismõttes. Kas ma olen tõesti nii kehv? Ok, teine pool vblla kiirem ja esimene tõus selja taga, aga ikkagi :(

Laksan igas punktis veits geeli ja topsitäie jooki ning edasi, kuklas vasardamas  Maти Карлович'i madal tämber: "Работай, Работай, Работай!" No panen panen, kuni vist mingi 15kilsa enne lõppu märkan silte võitja aja ning medalilimiidiga. 6:02. Vaatan kella, aju tõmbab nagu vana 486 protsessoriga õmblusmasin, ragistab, ragistab ja välja ragistab. 4minsa/km ja teen ära! Suht lõdvalt. Kergendus...

Aga tõehetk on see, et iga krdima minutiga läheb rada kehvemaks. Raiun paaristõukeid, jooksen mäkke, armu ei anna ühegi nurga pealt. Libisemist ei ole, ega tule. Kui ma seda fkng medalit ei saa, siis jään sinna Morasse sulaseks ja ootan järgmise aastast uut võimalust. Koju ilma medalita lihtsalt e-i l-ä-h-e! Selge. Ei anna alla!

Kõige hullem on see, et rada on palistatud 15cm pikkuste murdunud kepiotstega. Igal sajal meetril on korra tunne, et nüüd siis ka minu toigastega kõik! Kepp vajub jääst läbi ja, ja, ja, uhhh, seekord mitte...

10km veel. Töötan, töötan. Suudan. Väljas on 12C, mina suusatan, veesuusatan, jalad põlvedeni läbimärjad, lirtsadi-lörtsadi. 3:40/km, graafikus. Tuleb.
9km, 8km, 7km... Ei anna alla. Pole vist kunagi peale 5h veel niimoodi pingutanud.

Viimane kilomeeter! Teen ära. Nüüd võivad kepid ja suusad ka murduda. Jõuan! Finiš. Meie mehi niimoodi näkku ei panda, eks! :) Olemas medaljon! Selle järgi ma siia tulin! 5h:57min 20sek. Medali limiit oli 6h:02min:42.  Pehmelt öeldes ikka väga lähelta piti tilanne! 5min varuks. Selline 1,5km ja 90km sõidu peale. No ma ei tea :)

Arvestades, et enamusel eelmise aastaga võrreldes 30min kehvem aeg, mul 40min parem, siis nagu võiks ikka happy olla küll. Hiljem lugesin Holdeni blogist Pasaloppet 2015! postitust ja sain pihta, et kuhu see koer siis päriselus maetud oli:
Altpoolt tulnud jää toel jäätus ära jäljepõhja peamine millimeeter, mille peal liidriteks pääsenutel oli veel hea lipe, aga juba kahekümnendal mehel oli jäljepõhi vesine. Vahed ca kümnese liidrite grupi ja jälitajate vahel hakkasid kiiresti kärisema ning finišis tehti taas uus Vasa rekord  - 50-s mees kaotas võitjale lausa 31 minutiga!!! See aga omakorda tähendas paljudele eestlastele, keda oli kokku tervelt 124, medalist ilma jäämist, kuna raja seisukord halvenes lausa minutitega ning kuuetunnise lõpuaja tegemine sellistes tingimustes oli ainult tugevate pärusmaa! Paljud kurtsid hiljem, et kusagil 50km kandis hakkas lipe ära kaduma. Suudan siia tuua vähemalt kaks põhjust, miks nii juhtus. Esiteks pani kümnekraadine õhutemperatuur veed voolama ning teiseks oli umbes pool suuskadele alla määritud mitmest tonnist kliistrist rajapõhjas uut suuska ja just selle suusa libisemisala ootamas, et sinna külge kleepuda. 

Vägev. edasi Pesu. Söök. Chill. Mõnus. Rahul.
Töökaaslast Murderit (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada) oodates jäi kael veidike kangeks, kuna tahtsin ta kindlasti enne finišijoont kätte saada, lubas mees ju just minule esimese inteka õiguse ning jättis sajad Norra, Rootsi, Soome, USA, Kihvangoolia ning Tõngu akrediteeritud suusaajakirjanikud pika ninaga. Igaljuhul oli tema esimene emotsioon väärt talletamist :)

VW - Vasa autopartner oli väga kenasti väljas. Antud isendi puhul häiris turundusinimese töö. Tõenäoliselt oli RedBull unustet ja siis viimasel hetkel kinni kaetud. Põhimõtteliselt sai paremini pilti kui katmata kujul oleks saanud :)

Pasaloppet?

Kõvad Eesti mehed käisid tagasitulles Ikeast läbi. Valisid 5 aiatooli välja. Vaatsid peale, hindasid visuaalselt, kõik 3 ühest suust: "Mahub autosse, loomulikult!" Milleks mõõta, eks. Auto juures selgus tõde, et ega nii lihtsalt ikka ei mahu küll :) Tunnikese rassisime, tõstsime sisu ja liigutasime toole, või liigutasime toole ja tõstsime sisu. Igatahes finaal oli see, et mis ei mahu, see ei mahu, ei selili ega külili. Aga, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Igal Eesti mehel on vähemalt 3 koormarihma taskusoppis peidus. Sai need raisad katusele tõmmatud ja mustlaslaager põrutas mööda Rootsit 200km, kenad toolid katyusel vilistamas. Sellega saaga muidugi läbi veel ei saanud. Laevale minnes küsiti ikka väga mokk_üle_kulmu näoga, et kas sa kloun tõesti kujutad ette, et see sul alla 1,90m. No tegin maailma kõige kurvema kutsu kõige kurvemad silmad pähe ja ühe hingetõmbega lajatasin kogu jõhkra mõõtmisloo ära. Selle mehe süda oli kahjuks purunematu. Kõvem kui karastatud klaas. Mine osta uus pilet kõlas vastuseks. No mida ma ostan, laev läheb 10minsa pärast välja ju. Äkki me paneme need toolid sisse? Saime rohelise tule. No ronisime ise välja ja saime kuidagi poollahtise luugiga laevale. Seal haigutas loomulikult tühjus. Kes ikka esmaspäeval väga Rootsist Eestisse tahab sõita. Ruumi nii üht kui teistpidi piisavalt. Mõtlesime, et seome siis oma toolid katusele tagasi, ei saa ju auto pagassi pärani jätta... Ja siis tuli TEMA: "Kuulge, klounid, tee nu**ite niimoodi tüürimeest ikka korralikult pe*se ju!" Mähh? Me tõesti pole andnud vähematki põhjust mingiks anaalseksiks :( Kardan selliseid asju. Ei tihanud enam küsida ka, et mida see nüüd tähendama pidi. Jätsime siis luugi ööseks lahti, aga vähemalt seksima ei pidanud selle tüürimehega... Vedas, vist.

Töökaaslane Murder (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada)

6C, paduvihm, si**, ta** ja jo*tvajuma** - L'Etape du Tour

L'Etape du Tour. Tour de France'i etapp. Alates aastast 1993 on tuuri korraldaja ASO võtnud France'i kavast ühe päris etapi ning teinud sellest napilt ihaldusväärseima harrastajate rattasõidu terves maailmas. Sõidetakse täpselt sama trassi, mida proffide karavan siis mõni päev hiljem ette võtab, ajavõtt, kohad, vanuseklassid, ikka võidu peale. Stardimaks 70€ (2015 algas 80€), trass suletud, pasta-party, expo, nänni(selja)kotis särk-värk, rajal söök-jook-geel, finišis taas pidu ja pillerkaar, nagu päris noh.

Mitu aastat olen ikka seedinud, et minna või mitte. Seekord murdusin. Tänud sõpradele, eelkõige Virgo Karule ja Jaan Raivetile ;)

Regamist ei saanud võrrelda Vasa hullusega, kuigi algus tundus sama tempokas olevat, anti mingi online järjekorranumber, tuhandetes ikka... Kokku lasti peale 13 500 rattafanatti. Sain kenasti hakkama. Stardigruppidesse jaotamiseks tuli oma varasemad sõidutulemused sisestada. Laksasin rivitult siis kõik hullused üles, alates Trondheim-Oslo 540km non-stop avg 35.5km/h veeremisest, Paris-Dakarist, kuni Tartu Rattarallini välja. Ja ülla-ülla, saingi päris ok stardinumbri, lausa teise punti :) Kuigi takkajärgi tarkusena võib öelda, et ei mingit händikappi, Eesti harrastajate tase on ikka kuradima kõva. Siinsed 44km/h keskmised kiirused on küll tasasel maal saavutet, aga vunkijad oleme me ikka väga kõvad :)

Etapp oma pikkuselt polnudki midagi jubedat, pelgalt 148km. Asja tegi, aga veidike komplitseeritumaks rajal paiknevad tõusunukikesed. Algatuseks 2 x 3kati põksu (2.6km 6.7% ja 2km 7%), siis HC (Col du Tourmalet 17,1km keskmine tõusuprotsent 7,3%) + finišitõus taas HC (Hautacam 13,6km avg 7,8%)!

Otsustasime viie sõbraga teha sellise kiire nädalalõpu. Reedel lennukiga Gironasse, sealt kahe autoga Lourdesi. Väike võidusõit ja esmaspäeva öösel tagasi. Tagantjärgi tarkusena võiks öelda, et oleks ikka pidanud ka Touri ennast vaatama jääma, vähemalt ühte etappigi. Sügisel plaane tehes, olid veidi teistsugused mõtted.

Reede õhtul kohale jõudes valitses ümberringi ikka korralik leitsak. 35C sooja. Sättisime ennast elamisse, rattad kokku ja linnapeale laiama.

Järgmisel päeval tegime paarikümnekilsase rahuliku sutsaka, et kas varustus ikka toimib, lennutransa üle elatud. Peaaegu ok, välja arvatud üks puruks keeratud sadulaposti polt ja kõver raamikõrv. Ette rutates võib öelda, et raamikõrvamehe vokk pidas kenasti testisõidu vastu, kuigi, jah, stardis otsustas ikkagi täiega solvuda :), et mitte öelda murduda... Stardini tund ja suht rariteetsele Itaalia rattale uut raamikõrva leida, mission impossible. Ei kadesta.

Hommikul arvestasin nii, et tunnike enne stardipauku ikka enam-vähem valmisolekus no1 olla. Ja no nagu ikka, kui Arno isaga koolimajja jõudis oli koridor juba paksult rahvast täis :) Kuna mu lapsepõlvekodu aadress oli Nõukogude Liit (imelik, vene keeles polegi sõna "kodu"?), siis läks käiku plaan B, Не имей сто рублей, не имей сто друзей, а имей одну нахальную морду! (pole tähtis, et sul oleks sada rubla, või sada sõpra, piisab ühest nahaalsest näolapist) Ühesõnaga pressisin ennast ikka esituhande sisse ära. Koridor oli suhteliselt lai. Andis lootust Scott'ike esimeste kilsadega kenasti pundi etteotsa ära sättida.

Ilmaga vähemalt esialgu vedas. 18C soojapügalat. Stardist panime kuiva asfaldiga minema. Erinevad prognoosid näitasid, et võib-olla napilt pääseme ka üle Col de Tourmalet.

Stardipauk. Keegi ei liigu. Minut möödas. Ikka null virvendust. No kamoon. Vaatan majade vahelt pikalt kaugele ette, rattureid lausa tuiskab ükshaaval, sabad sirged... no mida? Ja siis saan poindile pihta. Vahetult peale stardijoont läheb trass mõne meetri laiuseks (pigem siis kitsuseks :) Nagu live ülekanne krdima "300" võtetelt Termopüülide kitsasteelt, Leonidast pole küll veel näha... Sinnamaani tipa-tapa ja siis saad alles vabas vees laksata... Edasised 5-6km tuli ikka korraliku slalli kühveldada, pea lenksu all, et esimestele kandadele jõuda. Õnnestus.

Ümberringi olid ikka täiesti ratturite moodi sellid.  Kaks 3-kati põksu kannatasin ära. Edasi läks kuidagi uimerdamiseks. No ei sobi Eesti mehele selline pundi taga passimine ja võileiva nosimine. Mängurõõmu peab ka olema. Läksin ette sikutama. Küljetuul tegi pikkadel sirgetel omajagu valu. Eks nad vaatasid, et mida see paks siin tõmbleb, kohevarsti tuleb mägi ja siis saab terad sõkaldest ka läbi nina hingates eraldatud. Ei lasknud ennast väga neist kurjadest pilkudest häirida. Imiteerisime veel mõnekümne nõrgamõistuslikuga päris võidusõitu, ainult Eurospordi helikopterid olid peade kohalt puudu. Ülla-ülla, laksti suurel grupil ribad taga. No äge, noh! :) Pärast mind tulgu või veeuputus. Pole vahet mitmes ma finišis olen, võita ei saaks 80+kg mees sellist 2x20km 8-9% seinaga võidusõitu ka oma kõige imalamas unenäos mitte. Siis tulebki pigem teekonda nautida :)

Mingist ajast läks elu veits keerulisemaks. Tempot nagu ei olnud, kuidagi raske ikkagi. Tegin rajakaardi ja profiiliga küll veidike eeltööd, aga no ei uskunud, et see Tourmalet niii vara peale hakkab. Asi algas pisitasa 2% vaevu tuntava tõusukesega. Kokku oli tippu pea 40km. Ja nii kui loodist välja läks, ehk siis 8+%, panigi orkester pillid kotti, ei mingit võidusõitu ega konkurente. Ainult mina ja mägi. Mägi ja mina. Vahet pole, kas on keegi ees, kõrval või taga, mul on neist kõigist siiralt po*ui. Peaasi, kuidagigi liiguks ja külili ei prantsataks. Kirsiks tordile siis paduvihm, 6C kraadi "sooja". Korduvalt ja korduvalt pressid parema käega linki, et ülekanne kergemaks vahetada ning taaskord veendud, no pole enam ühtegi käiku järgi, ainsamatki.

Lõpuks saabub päästev mäetipp. Kuulus Tourmalet. Kusagil pidid olema lummavad vaated ja monumendid. Null emotsiooni. Ümberringi vihm ja udu.

Jään hetkeks seisma, tõmban kileka selga. Nüüd on mõnus. Väidetavalt head pikad sirged, saab 90km/h kätte. Aaaaga, Oh, ennäe imet, esimene serpentiin ja kaks venda juba seina põrutanud. Äkää, ei teinud pehmoks mind see, üldsekohe mitte. Osad lasid kummides, ptüi, rehvides rõhku madalamaks, et paremini märjal asfaldil ennast elus hoida. Mina mitte. Tulin kökaköka edasi. Külm, rõvedalt külm. Käed krampis, õlad krampis, keha väriseb vappekülmadest, see omakorda paneb ratta vibama, no tore, ma ei saagi sellest mäest alla ju :( Max kiirus ei küündinud isegi 50 peale. Vaevu vaevu edasi...

Ka kõige pimedamale ööle järgneb ükskord hommik. Jõuan alla. Proovin jalgu ringi ajada, ei õnnestu. Taaasa-tasa, pedaalitäis korraga. Juba 60 pööret minutis. Hakkab looma. Järsku on mu kõrval üks kaaskannataja, kellega hommikupoole grupis ässasi sai mängitud. Kutt hüüab Hawaii riietusele vastavas keeles: "Jump!" Ei, mitte mäest alla, et lõpetame selle pulli stiilse õhulennuga. Ikka tuulevarju pakkus. Ei tea kuskohast ta selle energia võttis, minu 30km/h munemise tempsist sai hetkega 40km/h ja elu läks kohe palju päikeselisemaks. Püüdsime ükshaaval jäätunud lõdisevaid rattureid ning saime suht käbedalt parajalt mõnusa pundi kokku. Karussell ja värk. Isegi sõimata said osad mu uue sõbra käest.  Koostöö sujus. Eluisu tagasi. Viskasin vihmakile seljast.

Jälle ratturi tunne. Võtad alt kinni ja vajutad. Kuni... jõudsime Hautacami jalamile. Ainult 13,6km lõpuni. Koogitükk, sups ja valmis, kaks Kakumäe ringi, pole probleemi. Ainult, et keskmine tõusunurk 7,8%. Algus oli hea. Rahvast raja ääres karjakaupa ergutamas. Nagu päris. Nimelt sõidu aftekas oli mäe jalamil olevas külakeses. Ehk, et roniti üles välja finišeerima ja siis sama teed pidi alla tagasi.

Enne iga kilomeetrid on silt tõusuprossaga, 6,2%, 8,6%, 6,7% jne vahepeal 11,3%... kui Tourmalet oli selline ühtlane, siis viimasel mäel jagus trikitamist. Vaatad, pross alla 8, väga ok, napilt sõidetav, korraga nagu laskud, see tähendab, et kui kilomeetri algus on 2-3% ja avg 7, siis järelikult peavad mingid nukid vahepeal ikka väga teravad olema...

Valus oli, väga valus. Veel kolm kilsa enne finišit mõtlesin, et keegi teine minu sees, keegi teine, keda ma väga kontrollida ei suuda, keerab minu eest lenksu ringi ja ma veeren alla,.. Milleks mulle see jama, see mõttetu pingutamine? Kelle jaoks? Mida ma siin tõestan? Hing paelaga kaelas, silmamunade peal venid mäest üles, milleks?

Viimane kilomeeter, viimane serpentiin, finišikaar paistab. Null tahet mõni skalp veel võtta, kellegagi rinda pista, finišit teha. Isegi ratta selga sunnitud tigu oleks minu kõrval Jamaika sprinterina paistnud.

Finiš!

Sain vaevu ratta seljast maha. Komberdasin suurde telki, kus laud heast-paremast lookas. 3 purki kokat kadus nagu kerisele. Sõin-jõin, taastusin. Kle, päris lahe üritus ju :) Tea, kas peaks järgmine aasta ka tulema? Inimene on ikka kummaline loom.

http://www.strava.com/activities/168847857

Tahtejõu Tuur - aitame koos ühel karmil unistusel täituda!

Tahtejõu Tuur

Tahtejõu Tuur on selline nõksa venitatud nädalavahetus, sõidame jalgrattaga 750kilsa ümber Mandri-Eesti! 3 x 250km! Sügisilm, taevast valab vihma, rahet ja pussnuge, raju vastutuul, napid miinuskraadid... Kõlab nagu jõhker värk?

Ongi jõhker, aga jutustan enne ühe loo ja siis otsustame, et kui karm on ikka päriselt karm.

Mu armsad sõbrad, kes te terve krdima 12 kuud aastas rattaga sõidate, jooksete või suusatate, kallist varustust sebite, lõunalaagreid värke väisate, mööda maailma ringi võistlete jne ikka, kõik ikka selleks, et naabrimehele pähe panna :) Kutsud teid laupäeva varahommikul ühistrenni, ja hoplaa terve armaada  silm_punnis_peas täies elujõus mehed-naised vabatahtlikult asfalti mõõtmas, tundide viisi. Tglt chill, tore, et enda tervisest hoolitakse. ..

Aga, võtaks kokku ja teeks selle hooaja lõpetuseks midagi natuke teistmoodi!?

Pinginaaber tuli ühel hommik tööle ja rääkis mingist kutist, kellega oli rattapaunal kohtunud. Vennike pidavat nädalas 20h trenni nühkima, kuus teeb see kokku lausa 80 tundi! Pole paha. Vastupidavusala tippude jaoks on need karmid, kuid suhteliselt seeditavad numbrid. Meie jutt ei käi aga eliidi kohta, isegi mitte harrastusportlased ei ole teemaks, jutt on 6 aastat tagasi Supermoto Eesti meistrivõistluste etapil rängalt kukkunud ja alakehast halvatuks jäänud Raunost. Need tunnid sõtkub mees maha tavalise ratastooli külge installitud esiratta ja väntadega 50kg kaaluva monstrumiga. Päevas tavaliselt  10-100km. Iga ilmaga. Lubja mägi ja Tabasalu tõus ei ole takistuseks. Vot see on karm. Mina oma 6kg süsinikratta ja elektroonilise käiguvahetajaga vingun, et jooksud ei mätši rattaraamiga, peab vist kleepsud tellima... Hallloooo, eks

Rauno Klausen

Saime kokku, rääkisime maast ja ilmast. Mees tahab areneda, võistelda, alustada Filter eraldistardi etappidega ja jõuda (para)Olümpiale välja. Ma usun, et jõuab. Sellise tahtejõu pealt jõuab. Ainult, et praeguse „rattaga“, null võimalust. Uus võidukas maksab suht ulmehinda, alates ~6000€. Aitame tal koos sel unistusel täituda!

Tahtejõu tuur  24.- 26.10 (R, L, P)
ring ümber Mandri-Eesti

750km
Maanteeratas
keskmine päevateekond 250km
Keskmine kiirus 30km/h

Osalustasu 75€ (10km = 1€) on 100% sihtotstarbeline annetus Rio 2016 paraolümpiale pürgivale Raunole käsiratta ostufondi
Kogu tuuri kamad, saatemasin, varukummid, teepealne söök-jook loodan sponsoritelt välja kaubelda.

Kes ikka üleüldse ei taha ennast füüsiliselt ühekski etapiks välja ajada, solidaarsuse märgiks tahtejõudu näidata,  ratas talvekorteris ja teised sada häda ning miljon vabandust, siis saab ka lihtsamat vastupanuteed minna,  osaleda  virtuaalselt oma aasta jooksul kogutud kilomeetritega.  Anneta palju süda ütleb või hing ihaldab.

Loodan, et see ettevõtmine annab natukenegi inspiratsiooni, võib-olla igapäevased olmeprobleemid ei tundugi enam probleemid, ning suuremad jamad on hoopis võimalused ja hoovad, millegi südamelähedasema poole liikumiseks...  Tegelikult on kõik võimalik. Julge ainult unistada. Ära loobu, ära anna alla!

Rauno unistuste ratas

Täpsem info registreerimise ja annetuste kohta siit www.tahtejõutuur.ee

Rauno üks suurimaid inspiratsiooniallikaid tema karmi saatusega toimetulekul on olnud Itaalia endine vormeliäss Alex Zanardi lugu

TOUCH THE SKY from tim hahne on Vimeo.

Tuhanded paistes pallidega mehed oma järjekorda ootamas

Vasaloppet. 90kilsa suuskadel klassikalises tehnikas.
Maailma pikim, suurim, raskeim ja veel sada häda maraton.

Misiganes põhjusel ma arvasin, et tuleb selline asi ka vähemalt kord elus ära proovida. Regamine läks ludinal, panin kella, ok tglt telefoni ikka, hommikul 9 tirisema, tegin tassi kohvi, võtsin vasaloppet.se saidi ette, 2x refresh ja babahh: You’ve now booked your place in Vasaloppet March 2 2014. You will receive an entry code in order to fulfill your registration. Kuna eelmine öö oli pisut pikaks läinud, siis kobisin tagasi põhku. Peale lõunat ärgates oli suht üllatav spordiuudistes sellist pealkirja lugeda: Võimas rekord: Vasaloppeti põhisõidu kohad müüdi välja 10 minutiga. Kokku lasti peale 15 800 vägisisuuskurit. Nii kiiresti pole Vasaloppeti kohad veel kunagi lõppenud.
Et siis napikas.

Sügisel lohistasin ennast argipäeviti ikka ratta seljas tööle. Nädalalõppudel proovisin suusarulle togida. Veloga on lihtne, see täidab korraga kahte eesmärki, transpordivahendina ok ja trennid ka tehtud. Koju sõites pisike paun lisaks ja mahtu aga tuleb. Suusatamisega on loodkehvemad. Et minu eas veel eraldi trenni teha, keeruline :) Eriti imelik on tulla liibukates ja rattaga töölt koju, võtta väike suutäis ning siis öelda kallitele, et nüüd lähen nagu trenni, päris trenni. Suustama :) Pagan, sa ju tegid just sporti, kõlab vastuseks. Ei, ei, te saate valesti aru, ma tulin lihtsalt rattaga töölt, aga nüüd lähen Vasaks valmistuma :)

Keerulised lood. Mõtlesin, et olen kaval, sebin offroad rullid või midagi ja lohistan ennast nendega tööle-tagasi. Uurisin Vasa võitjalt, Suurelt Raulilt endalt, et mis ta sellisest kavalast lükkest arvab. Ulle kergitas kulme, muigas ja vastas, et eks ma linnapilti ju värvilisemaks teeksin küll. Tea, kas pidas vikerkaarevärve silmas...
Igatahes, sain isegi mingid skike-nimelised testida, aga need nägid nii robustsed välja, et ma ei julgenud teisi päriselt jalgade otsa ajadagi :) Vägev plaan crashis kiiresti kokku.

Ega väga variante polnudki. Rohkem autosõitu, mõned varahommikud Lillepi ringil ja siis juba kasutasingi ära igat kuradi lumesentimeetrit. Desurekid lausa karjusid mu all, kui nendega mööda valge härmatisega kaetud kände ja käbisid 3km/h SUUSATRENNI tegin :) Mõned pärissuusatajad said mu üle ikka vast korralikult naerda :)

Kui eelmine sügis-talv tuli kuus ~1000km ratast, siis nüüd kuivas see kilometraaž täiesti kokku. Omaette business oli olematul lumel suusatamise nautimine. Valus. Eriti siis, kui päike paistab lagipähe, lükkad kergliiklusteel paaris ja vastu tuleb punt rattureid. Enamus tuttavaid. Keegi ei mõnita, ei mõnita, ei mõnita...

Pisike kirss tordile - Tartu Maraton jäi ära :( No tule taevas appi talve. Kuskohast ma nüüd endale normaalse Vasa stardikoha saan? Indrek Kelk ja co küll võitlesid vapralt viimase veretilgani. Alternatiivid Võrtsu peal jne, aga si*ast ikka saia ei tee.

Finaal oli see, et paar nädalat enne Vasaloppetit jäi meile ainult Pirita 4km ringike ning Trummi 2km kunstlumerada. Pirtal panin ühe võtmetrenni ka, 4,5h, 18 ringi ja 70km! Tunne oli nagu päris. Vasaks valmis! Normaalsed inimesed sõitsid ratastega ja seda täiesti kuival maanteel...

Äkää, ei, asi oli liiga ilus, et olla tõsi. Nädal enne suurt starti saatsid sõbrad siis mulle ühe järve pildi. Millegipärast ise sajaga naerukrampides. See järv olevat Vasaloppeti stardipaik Sälenis. No tere hommikust, na*ui! Päriselt! Kui ka see üritus nüüd ära jääb, siis ma ei tea, keegi igaljuhul vastutab. Kellest ma jagu saan? Keegi saab karistatud. Parem mitte ette jääda!

Õnneks ei olnud asjad muidugi nii hullud. Rootslastel füüri jagub. Võeti appi helikopterid, tassiti tonnide viisi kunstlund laiali. Stardipaik tõmmati paljaks, aeti torud maasse, vesi minema ja lumi peale tagasi. Pole probleemi.

Selle möllu peale halastas isegi Ilmataat isiklikult. +7C soojakraadid said kenasti nulliks ja stardihommikuks näitas prognoos lausa -4C, millest päeva peale pidi saama 0 kuni +1C. Plaan oli lasta Tallinnas suusad ära määrida ja kui midagi kardinaalselt ei muutu, siis nii ka jätta. Sõbralt sain kaasa veel ühe paari Fischer Zerosid, mida siis värske lume puhul kasutada plaanisin.

Laupäeval jõudsime oma pisikese jõuguga kenasti laevaga Stockholmi. Mõnisada kilsa autosõitu lisaks ning supsti elamises. Edasine logistika oli plaanitud nii, et peretuttavad, kes matkabussiga juba mõned päevad otse Vasa stardipaigas elasid, lubasid mind ka ööseks enda juurde horisontaali. Pole muretseda vaja, hommikul puder sisse, paar sammu, suusad alla ja tuld!
Pidime õhtul Moras kokku saama ja koos Sälenisse liikuma... ja siis hakkas taas pihta :)

Lund aina sadas ja sadas. Vahepeal viskas temperatuuri plusskraadidelt nulli peale. See tähendas omakorda, et teed olid padulibedad. Ootan Moras pikisilmi matkabussikest, sedasma, mis kusagil paksude metsade vahel kõrini lumes kinni istus ja kohaliku traktori halastust ootas :) Edasi veel mõned tunnid hirmu, ketid ratastel ja värgid ning supsti 12 öösel olimegi stardikoridori kõrvale maandunud. Veidike vaidlemist, sest mingi kohalik koll arvas, et meie parkimiskoht ei olevat päris see õige, aga kuna sõber oli seal juba 3 ööd hakkama saanud, ja me juured ikkagi otse suurest NSVLiidust, siis iga kapitalisti esimeses hoiatuse peale päris verest välja ei löö, eks.

Ühesõnaga, kogu selle möllu juures ei olnud mul pisematki mõtet oma suuskade pidamismäärde pärast muretseda. Pulber libiseb ikka. Tahke läks pidamiseks. Mis täpselt, ei tea. Aare Metsa parem käsi Karel tõenäoliselt teadis, aga seda enam ei küsi talt, kunagi :) Ilmateadet küll vaatasin, veits nagu oli soojemks läinud, aga hommikusk ju -4C. Panin ennast seda muinasjuttu uskuma. Ette rutates ütlen kohe ära, et hommikul laiutas ümberringi 30cm värsket pakkivat lund. +1C! Tore...

Free wi-fi ei lasknud kohe uinuda. Öösel käis mingi hull sahmimine. Õues siis. Vist ikka magasin veidike... kuni...

TUHHH, TUHHH, TUHHH!!! Mataki, mataki, keegi peksab matkabussi uksele! Krt, mis kell on!?! Ähhh? 4:30! Mis toimub? Uuesti tahab võõras ust eest ära tõsta. Seekord veelgi jõulisemalt. Mõtlen, et kui peremees ei reageeri, siis mina pole ka volitatud siin lahtiste uste päevi pidama. Hetkeks vaikus ja siis röögatus: "Nad ajavad meid treileri peale!" No pidime ikka väga vales kohas olema. Edasine juba pure action. 27sekundit ja olime ärganud, riides, buss stardivalmis, käik sees, ainult ketsivilin ning läinud me olimegi... kõrvus kumisemas  mul_on_bemmil_uued_kummid viisijupike.

Pistsin siis pea aknast välja ja no ei usu ma oma silmi. Inimesed JOOKSEVAD suusad käes stardikoridoride JÄRJEKORDADESSE! 2h enne nende avamist. 3,5h enne starti! Absurd!

Toibusime veits. Sättisime sööke ja värke ning tuligi oma suusad ka stardijoonele ära viia. Selleks ajaks oli seal järjekord juba sama pikk nagu nõuka ajal oleks autoostu lubasid või ENEKEsi jagatud. Võtsin siis ennast ka sappa. Koridori avamisel sprintisid kõikseemees ja -naine kui noored Usain Boltid oma parimatel päevadel täiega vasakusse serva, see pidavat stardipaugu kõlades ikka tunduvalt kiiremini liikuma. Mul jagus veel mingi pool tunnikest passimist.

Stardikoridorieelne kontroll oli veel omaette ooper. Julm, Dolph Lundgreni mõõtu svensson, nõudis mult alustuseks rinnanumbri näitamist, mida ma loomulikult polnud veel selga jõudnud ajada. Suuskadel olev numbrikleeps seekord päästis. "Aga mis teine suusapaar sul seal hõlma all!?" röögatas kolmemeetrise käte siruulatusega väravavalvur. Vastasin, et sõbra omad. Siis nõuti sõpra, kes samal ajal kusagil ummikus passis ja keda oleks olnud ka kõige parema tahtmise juures keeruline ette näidata. Vaidlesime tsipa. Võitsin. Lõpuks piiksutasin veel kiipi ja sadade vihaste rootslaste põlastavate pilkude all tuiskasin stardikoridori. Solidaarsusest teistega tegin mõned jooksusammudki. Esimesed peale 2012 aasta Amsterdami jooksumaratoni. Ehitasin endale suuskadest/keppidest püramiidi. Nii nagu tuhanded enne mind olid teinud.

Kerge puder. Kiirsõiduriided selga. Need, millega tavaliselt kord aastas sõidan :) Energiageelid pudelisse. PowerBaril ka nüüd hüdrovariant, millele siis eraldi peale jooma ei pea. Pudel vööga seljale ja olingi valmis.

Stardini 3 minsa. Samal ajal näen vähemalt kolme venda, kes rahva sees paaniliselt oma suuski taga otsivad. Pole paha :)

Ja kõlabki pauk. Kell käima. Seisame minsakese ja hakkame tammuma. Köka-köka. Asi on isegi metsa all oravate vaatlemiseks liiga aeglane. Eespool viskavad osad ennast lihtsalt siruli. Nende selga pargivad omakorda täisvarustuses kohalikud gundesvanid. Toredad grupikallistused. Jahuijaaa, energiaring. Nalja saab, aga keegi ei naera. Nii tõsiseid nägusid pole ma vist ühegi ratta-, suusa-, ega jooksumaratoni stardis näinud. Mingid prantsalsed paistsid VEEL lõbusad, nad vist ei adunud, et kohe-kohe jõuame esimese tõusu peale, seisma...

Lausa Viljandi tikutehase maskoti tunne tuli peale. Mõnuga seisime seal mäekesel. Tuhandetes. Teineteise taga. Lähedal. Kuklasse hingates. Hah gay! Vahepeal kostus siit-sealt võõrkeelseid sajatusi, tõenäoliselt roppusi, seda kõike loomulikult kerge kepiragina saatel. Iga paarisaja meetri tagant olid korraldajad üles seadnud spetsiaalsed kepijagajate boksid. Ei tea, mis diiliga sealt endale uue toika lunastama pidid, aga abiks ikka.

Seisin, vaatasin seda mustmiljonit harkisjalgadega aeg-luubis jenkat tantsivat suusatajat ja mõtlesin kahe asja peale. Esiteks lainestardipededele. Sellel pikemalt ei peatu, las nimekaim räägib, Pullerits: Kuidas vaigistada lainestardipedesid?

Teiseks meenus mulle üks sõber, ekssõber, kes ennast kahjuks võlgadesse kammis ja blaaah...
Ta usaldas mulle kunagi ühe südantliigutava loo. Mees tegi jõusaalis kangiga lamades rinnalt surumist. Mitte väga suure raskusega, aga just piisavalt sellisega, mis peale paari kordust enam käsi sirgeks ajada ei lase. Kaputt. Kang rinnal. Arvan, et enamus meesterahvaid teab seda mitte just kõige meeldivamat tunnet :) Algul vaatad abitu näoga ringi, äkki on märkajaid. Halvemal juhul ei ole kedagi abiks ja hakkadki ise vaaaaikselt kangi üle kõhu rullima... Kui nii juhtuda saab, siis loomulikult nii ka juhtub. Tema stsenaarium osutus veelgi mustemaks, nimelt kang otsustas suguelundite piirkonnas veidike vallatust teha ja ühe palliga natsa jõudu katsuda :)

Õhtuks lood juba pehmelt öeldes väga keerulised. Ainus pääsemisvõimalus tantararaa, jalad harkis, otsetee traumapunkti. Kogu tõde ei julge mees noorte naiskade ees tunnistada, egas ta mingi mömm pole. Kurdab siis, et no mesilane laksas otse kümppi, jalgevahele ja nüüd üks munapoiss veits nagu paistes. Arst nõuab viivitamatut ja kohest ettenäitamist. Mees punastades, et pall on nii suur, et ega te jummala eest naerma hakka. Tsikid lohutavad, no halloo nad ju varemgi igasuguseid teemasid näinud, asi see paistes muna siis pole, ei naera, ei naera. Ekssõps võtab häbelikult käte värinal oma pallikese püksist ja bahh, mida oligi oodata, järgneb paar turtsatust ning hüsteeriline naer. Kutt on sigasolvunud ning otsustas, et ta seda oma PAISTES muna arstitädidele ei näitagi! :(

Ja meie ikka seisame seal tõusul. Jalad harkis, vabatahtlikult. Ilma jõusaali ja mesilasteta :)

Tasa sõuad, kaugele jõuad. Lõpuks olen ikkagi ühestükkis tõusust üles punnitanud. Edasi veits laskumist. Kliistrivennad vannuvad ja kukuvad ja kukuvad ja vannuvad. Öösel maha sadanud värske lumi on äge. Plusskraadid ei lasknud traktoril mingitki jälge sisse tõmmata. Paras porno. Klassikaroopaid on kaks, pigem mogulijäljed, mis nagu mudelautode rajad, käivad vahepeal kokku-lahku, üles-alla... Kellestki mööduda tahad, siis sumpad pea põlvini lumes, lahmid meeleheitlikult ja hopsti, minut ja skalp, minut ja skalp :)

Kusagil 30. km vist sai ikka juba veidike oma sõitu teha. Aga mitte kauaks, uuesti laksas värsket lund lagipähe. Super :) Takkajärgi kuulsin, et Vasaloppeti viimase 10 aasta kõige kehvemad tingimused. Äkki sellepärast valitseski ümberringi selline morn masekas. Naeratavat nägu tuli lausa tikutulega otsida. Rahvas oleks nagu sunnitööle saadetud. Tartu Maraton on selle kõrval täiega rõõmupidu ja pillerkaar.

Enda emotsioon oli suhteliselt kõrgel, sest stardigrupiga võrreldes sain ju mingist paarist tuhandest mööda nühitud :) Tõusvas joones. Rohkemaks polnud võimeline.

Vasaloppet on selles mõttes eriline, et medalit ei saa kõik. See on ette nähtud ainult valitutele. Kui kaotad võitjale rohkem kui 50%, siis oledki ilma. Ma plaanisin minna sõitma 5:30. Oleks omasugustega koos startinud, siis vast teostatav, aga nüüd jäin ikka suht kaugele. 6:38 oli lõpuaeg. Medali sai max 6:21ga. Tegelikult olin oma kõrgema matemaatikaga veel mõnikümmend kilsa enne lõppu täiesti graafikus, sinna piirile ennast sättisingi. Kuni ühe kaasmaalasega kokku trehvasin. Hakkas teine jaurama, et medalist oleme ilma, medalist oleme ilma... mismõttes, ei saanud nagu aru. Ja siis turgatas. Mu Garmin on ju autostopi peal. Ehk et, kui ei liigu, siis aeg seisab :) Mu kell näitas lõpuajaks 6:24. Veerand tundi olin seal mäepeal siis ära kulutanud. Enam ei olnud jaksu seda vahet tagasi ka punnida. Paaristõuked olid väääga vaevalised, olematu suusajälje kahel pool ääres haigutas mõnikümmend senti kraavi, mis eelnevate suusatajate poolt sisse raiutud... Puusade kõrguselt paaris lükata on päris funnn. Enam-vähem sama tunne, kui peale batuudil hüppamist proovid samamoodi maa peal jätkata :)

Finišis

Kokkuvõttes rahul. Kahju, et oma treenitust korralikult realiseerida ei saanud, peab vist uuesti minema :) Tundub, et see medal oleks nagu valuuta või nii.

Kiidan finišijärgset logistikat. Go to the flow, sujuvalt võetakse su suusad hoiule, suunatakse bussi, antakse su kotid üleriietega, siis pesema, sööma, kõik bingo-bongo.

Tänud kallile naisukesele, Raimole, Marekile, Kristjanile, Markole, Maakale, Karelile, Raulile, kodustele sparringupartneritele jne jne

Rattarallil näeme ;)


)

Projekt ivovantandem, ehk Rene Mandri ja Silver Schultz Tartu Rattarallil :)

Ikka paneme igasugu hullustele õla alla. Meenutagem kasvõi Classic Monster Stereo Drushbat :)

Classic Monster Stereo Drushba Tartu Rattamaratonil

Lugu sai alguse sellest, et nädal enne Tartu Rattarallilt helistas Rene Mandri, eksproff, kes praegu Prantsusmaal amatöörina pedaale tallub. Nad sõber Schultziga (ka Fraantsis sadulanühkija) mõtlesid peale Tour of Estoniat veidike tsirkust teha ja kas Hawaiil oleks mõnda tandemit laenata. Sellist pärispäris, millega saaks võidu ka sõita.
Veits olin nagu pessimist, nädal ju vaid jäänud, aga lubasin ikkagi uurida.
No ei ole meie tootevalikus sellist. Pole kunagi küsitud ka :)

Panin siis sotsmeediasse küsimuse püsti: "nii sõbrad, kiiremas korras vaja MAANTEE TANDEMIT. Kes teab kedagi, kellel oleks? Rentida. Võlgu ei jää!"
Vastuseid viskas äärest äärde. Enamus muidugi cruiserid või mtbd. Aga üks paljudest vastas üldjoontes meie nõudlikele parameetritele. Pärl kohe :) Reageeris Liisi Rist - S.C. Michela Fanini Rox elukutseline rattur: "Ema ütles, et meil kodus on mingi tandem, aga me ei ole sellega sõita proovinud, vb ei töötagi ja kindlasti vajab veits putitamist. Üks kumm pidi katki olema start sossee raamiga, heh et noh ma ei tea ülipeene start sosseega :), täpsustades, kui midagi muud ei leia, ajaks asja ära"

Retrorelv

Esimeste piltide peal oli küll korralik Tartu Rattaralli 1986 logoga kleeps, aga visuaalne vaatlus just kõige lootustandvam polnud :) Veidike nagu räsitud või nii. Aga ok, paremat polnud ja lasin selle Almare Hawaiisse saata. Sealne kunn Anti Lepik oli vähemalt õige suhtumisega - teeme ära! Pole probleemi. Osad tänapäevased jupid pidid peale minema, sadulad ja värgid ning küll asja saab :)

Andsin Renele & Sillule rõõmusõnumi edasi, ratas olemas, teie võitke nüüd Tour of Estonia ja kõik sujub :)
Kuna see pill pehmelt öeldes just kõige kaasaegsem välja ei paistnud, siis Tartu Rattarallile võidu peale sõitma minna oleks enivei natike keeruline... Tuli midagi lisaks kombineerida. Midagi vürtsikamat boonuseks juurde. Esimese asjana meenus millegipärast Pepsi MAX reklaam Uncle Drew. Veidike inspiratsiooni, natuke läbirääkimisi Vanemuise grimmikunstnikega ja diil tehtud. Kella 7:30ks Rattaralli hommikumeigike kokku lepitud.

Riistvara probleem aga endiselt õhus. Almare venand, eesotsas Reioga, olid vanakooli vantandemiga ikka kõvasti vaeva näinud, kuid need pagana roostes keevituskohad ei olnud just kõige usaldusväärsemad :( Sõna otseses mõttes tekkis hirm, et kui selline ikka kusagil laskumisel 70km/h pooleks otsustab minna, mis siis... ptüi, ptüi, ptüi...

Otsustasime kannapöörde teha. Jätsime uunikumi ja võtsime uueks doonoriks tulitera Schwinn Tango tandemi.

Schwinn Tango Tandem 

Almare kuldkäed sebisid sellele kõverad lenksud, 26-tolliste laiade velgede_kummide asemele peenikesed 28-tollised maantee jooksud, normaalsed kitsad sadulad ja said isegi tagumise käiguvahetaja ideaalselt tööle. Ülekanne tundus esialgu kuidagi napp, 39/11. Samas, saab sellega 100 pööret minutis kerides kiiruseks 47.5km/h. Polegi just kõige aeglasem.

Peeaegu lahinguks valmis. Parkimiskoha valik ei ole taotluslik :)

Reede õhtul viskasid kaskadöörid siis ise relvale pilgu peale, mõõtsid passatka üle ning Tartu Zeppelini mehannid lajatasid finetuningu selga . Pikemad sadulatorud, spets kinnitusega pudelihoidjad, klipid ja veel nipet-näpet.

Esimene proovisõit

Liisi ratas siis seekord eetriaega ei saanud, küll aga kogu software, riided ja kiivrid olid õdede Liisi ja Daisi retrosahtlist pärit :) Tänud.

Edasine läks juba libedalt. Varahommikul veidike silikooni ja fööni, puudrit ja värvi ning napilt enne 10 võttiski rattapeo esimene stardikoridor meie raukadest kangelased kenasti vastu :)

Peale stardipauku vanapaar enam nalja ei mõistnud. Igatahes kuni Liiva mägedeni hirmutati peagrupis kõiki blingbling siresäärseid mehi ja naisi :)

Väga keskendunud ilmega on meie pensionärikesed

Ah, mis ma siin tglt ikka seletan. Tänud kõikidele asjaosalistele, super tulemus igatahes! Ja laseme nüüd Mihkel Jüri poolt tehtud vingel kokkuvõtval videol edasi kõneleda.