Minul viies kord järjest. Kuidagi sujuvalt sai ennast sügisel taas kirja pandud. Ju seal midagi ikka on, mis sunnib ennast järjekordselt sellele piinaretkele minema :) Tead väga hästi, mis tunded neil tõusudel sind valdavad, aga unustad millegipärast kõik kole kiirelt.
Orgunnipool taas sõber Jaani õlul. See vist ka üks driver, mis mind sinna tagasi viib. Ise midagi tegema ei pea, usalda meest ja Splitwise'i ning kõik sujub :)
Meie pisikeses seltskonnas 8 mamilit (eestlasi kokku 140). Enamusel juba Etape korduvalt tehtud, ainult üks rookie rivis.
Kogu meie stoori meenutas veits Agatha Christie 1939. aastal ilmunud kriminaalromaani: "Kümme väikest nee*rit", tänapäevase poliitkorrektse pealkirjaga "Ja ei jäänud teda ka". Elu on seiklus!
Esimesena tõmbas Karma või Saatus või siis pigem ikka autoroolis_telefoni_näppiv_killermanki joone peale sõber Taneli selleaastasele tuuri etapile :( See oli ikka päris kole, sinikaid ja õmblusi jagus... Õnneks luud-kondid terved ja samal õhtul tuli isegi täispika kontserdi andmine väga hästi välja (küll läbi valuvaigistite, aga ikkagi). Mehe sportlik ettevalmistus oli nii kõva, et Kroonika lapsajakirjanikud olid ta lausa Tour de France'i kolmenädalasele põhisõidule reganud :)
Üks vähem :(
Edasi nagu peaaegu sujus. Lend vahemaandumisega lätlaste pealinnas. Mingil seltskonnal tekkisid küll sellised rattakastide suurused komplikatsioonid. Nimelt Tallinn > Riia ots oli Air Balticul propelleritega vanakoolikas lennumasin, kuhu eestlaste rattakohvreid ka kõige osavamal tetrisemängijal keeruline paigutada oli. Meie rattad läksid õnneks mööda maad.
Ikka veel sujus. Elamine luks. Rattad kokku. Prooviring. Expol silma nuumamine jne.
Kuni, kuni, kuni reede õhtuni, täpsemalt siis õhtusöögini.
See pildil ei ole mina. See on minu sõber :) Mina tellisin pizza. Jah, Prantsusmaal ja pitsa või pizza, vahet pole kuidas kirjutada, igatahes keset sooja suve MITTE mingit peent gurmeekama - böff à la tartar, värskelt hakitud loomaliha ja toorest muna, eks! Kõik nii ei arvanud :)
Agatha Christie kriminaalromaan jätkus... boeuf à la tartare ehk böffi maiustajad kukkusid ükshaaval oma tuppa maha, kõvemad esimestena, nõrgemad hiljem, või siis vastupidi. BimedateÖödeFilmiFestival algas. Osad neist ei jõudnud juba "Ma olen jalgrattur" ajakirja suurele ühispildistamisele, teised kustusid õhtuks. Selge oli see, et seekordne tuur oli neile läbi. Kõrge palavikuga oksemöllus sisaldab agenda selliseid rohkem nagu eksistentsiaalseid probleeme, nt, et kas wc-paberit ikka jätkub :) Etteruttavalt öeldud, et võistlustrassi esimene tõus läks meie ukse eest läbi ja nad rai*ad ei tulnud isegi ergutama... potikallistamine oli olulisem :) positiivse poole pealt siis, et no vähemalt alla võtsid kenasti ja kiirelt.
Sõidust
Seekordel trassil ähvardati mingi hirmsa loodist väljas oleva mäepoisiga, kus tõusuprossa pidi lausa 12% olema. Sebisin endale seekord siis 36x32 ülekanded. Eest väiksem ketas 36 hammast ja tagant suurim 32. Sellega on nii, et ükskõik kui kerged käigud ka ei oleks, ikka tahad ühte lisaks :) Samas, kusagil on optimaalne piir, et ikka pingutada ja kiiremini üles jõuda. Kui liiga raske, siis kukud ümber ja jalad krampis, kui liiga kerge, siis jäädki kerima :)
Teise teemana hirmutasid korraldajad meid kruusalõiguga. Aga nagu ikka, kurat pole kunagi nii kole nagu teda joonistatakse... See 6km ja 11,2% läks mul ikka väga ludinal, lausa nauding oli. Offroadi sektsioonike ka selline sutsakas, et ei tulnud mõttesegi rehvi lõhkuda :)
Tagasi starti.
Sättisin ennast piisvalt varakult koridori valmis. Päriselu oli ikka see, et kusagil Kamtšatkal seisad omadega. Taas tekib küsimus, et kas mõned ööbivad seal stardikanga all? Õnneks seekord väga mingeid pudelikaelu polnud esimestele kilomeetritele joonistatud, sai kenasti ennast sõiduga suht ette siksakitada.
Uudse lahendusena olid stardikoridoride aiad 2m+ kõrged, mis tähenab, et keegi nagu naljalt ennast ega oma kasvõi 5kg kaaluvat ratast sealt üle sebida ei suuda. Pisike nüansike selle juures muidugi oli, millega korraldajad vblla arvestada ei suutnud/tahtnud. Need varajased ööbijad seal stardikordoris, neil on tõenäoliselt kõikidel selline siseorgan nagu põis. (Liverpooli jooksumaratoni start meenus) Ja siis sõltuvalt stardieelse ärevuse astmest või tarbitud vedeliku kogusest, aga see organ vajab aeg-ajalt tühjendamist :) ja no koledaks läks teema seal ikka suht kiirelt. Logistika nägi välja umbes selline, et võeti tühi plastpudel, täideti see kollase vedelikuga, tühjendati selle sisu vaikselt aia äärde ja ulatati pudel sõbrale. Ja no krt me, kes me veel prostamol unot ei tarbi, pidime siis stardipaugu kõlades neist vedelikuniredest üle sõitma :) Bunny-hopp sellise olematu kõrgusega objektist ei ole kuigi keeruline, aga seda kõike oli seal liiga palju ju... rõveeee :) Selline Alberto Tomba tunne oli, slalli kollaste jõekeste vahel...
Esimene tõus läks mängeldes, välja arvatud siis see, et meie ajutise kodu väravas tühjus valitses. Toore liha mehed olid loomulikult unustanud meeste vahelise tõelise sõpruse.
Alla sain oma arust ka suhteliselt kiiresti. Eamus ajast panin paarisrakendis koos Evgeniga (siis veel ei aimanud, mida me sügisel koos ette võtame :)) Sellisel rulluval maastikul kangutasin ja utsitasin mina, tõusudel tegi tempot pigem tema.
Olin rajaprofiili vaadates nagu meelde jätnud, et see pull koosneb neljast tõusust. Suures plaanis nii see oligi, aga see imelik kolmas hammas peale HC tõusu ei sobinud nagu kohe üldse. Polnud kuidagi valmis. Mäletasin sõber Jussi väljendit, et peale teist tõusu tuleb Tallinn > Varssavi ots, tuligi, aga enne seda oli vastik :)
 |
| Evgeniga kruusa kündmas |
 |
| Evgeni, TriPriit, Marko, Tuharakramp |
Viies Etape du Tour - tehtud.
2014 – 264. (8 458 lõpetajat)
2015 – 491. (9 963)
2016 – 731. (11 164)
2017 – 467. (11 230)
2018 - 628. (12 209) strava
Enam nagu ei viitsi vist. No, ok, ühe korra tahaks ikka veel, nii, et saaks lõpuni pingutada, pingutust nautida :) Jälgiks pulssi ja võimsut ja ei laseks ennast sõidu ajal kaasmaalastest häirida :)
Agatha krimka juurde tagasi.
Ühel meist siis tegi pidur sellise triki
Pani lihtsalt kogu kupatusega raami küljest minema. Õnneks mitte laskumisel. No sõit tehtud. Proovis siis hääletada ja taksot tellida ja veel mõnda vigurit, aga ei olnud keegi väga koostööaldis :) Katkestajate bussi kaugus 3h+ miinimum. Mida teeb üks tugev Eesti mees? Sõidab lõpuni. Jah, ilma tagumise pidurita Alpides, kümneid kilomeetreid laskumisi. Vot nii! Respekt.
Ja siis mingi hullunud ATV omanik ajas lõpukoridoris rahvast alla :( Ei olnud põnev tegelikult. Pidurisaaga mehele oli ta varem trassil napika teinud, karm.
Ühel meist läks rehv. Et polnud ka nagu päris iizi-biizi sõit.
8st/2 siis pääsesid kadalipust seekord puhaste paberitega. Elu on seiklus.
2019 stardid näeme ;)
 |
| Nauding läbi lillede |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar