Karje

Täiesti tavaline reede, kell tiksub vaikselt varajase lõuna poole. Mobiil suriseb, mingi vana sõber tahab midagi. See valib mu numbri ju ainult mingite jamade korral. Aga no, sõpru tuntaksegi ju hädas :) Nii, ja vuristabki mees mulle ühe hingetõmbega: "Kuule, sul on see mikrobuss ja R-l on teine, tead mul sõbra sõbrad jäid lennujaama ripakile, kas viitsite nad Prahasse visata, neid on kokku 15 inimest!" Ähh?!? Mismõttes?!? Mingi 1600km!

Mida teeksid sina? :)

Aga, et kõik algusest ära rääkida, siis alustasime eelmise reede öösel kl 4 oma rattalaagri seltskonnaga pisikest bussisõitu Montepulcianost Rooma. Lennule Rooma – Praha – Tallinn kell 07.45-14.35. Loomulikult teadsime, et inglastest ärimehed, kes Islandi pankadesse usinasti raha paigutasid, ei saa enam väita, et MITTE TUHKAGI tagasi ei saa ja, et lennujaamu laks ja laks teineteise järel nagu kukkuvaid doominokive kinni pannakse, aga no äkki meil ikka veab :)

Vedaski. Check in tõrgeteta, pagas Tallinnani tehtud, uhh, jess. Enne Tšehhi pealinna vahemaandumist kõlab valjuhäälditest mõnus kõrvupaitav info, et millisesse sektorisse me ümberistumiseks suunduma peame... ilus. Nii, esimesed pilgud lendusid kuvavale tabloole ei tõota head, umbes kolmandik reiside taga punane TÜHISTATUD, loomulikult nende seas ka meie Praha - Tallinn liin :(

Krt, eelmine kord olid meil jamad Hispaaniast kojusõidul. Siis istusime tund aega lennurajal ja meie raudlind ajas ikka tõelist kärsahaisu sisse :( Peksti meid ööseks taksodega lukshotelli, hommikul veeti Londonisse, kärutati uuesti hotelli, söödeti-joodeti, lennutati Berliini, seal hoiti Tallinnasse minevat lennukit kinni ja kupatati meid lõpuks ikkagi koju. Nüüd oli situatsioon veits teine, sest see tuhapilvevärk ju ei kavatsenudki ennast liigutada :(

Kuna meie tublidest reisikorraldajadest oli üks varem ära lennanud ja teine istub vist tänapäevani Roomas, siis olime sunnitud endi hulgast kõige targeima, kogenuima ja tugevama valima... Maadlesime, surusime kätt ja lahendasime sudokut ning võitjaks osutus tulest, veest ja raudtorudest läbi käinud IRONMAN Ain-Alar Juhanson!

Põhimõtteliselt suutsime ikka veel rahu säilitada... Tsekati võimalusi: tasuta hotelliöö ja piletiraha tagasi oli parim pakkumine...

Ei sobinud vist väga kellelegi. Võtsime kõik oma pambud (peale Aini ratta, ühe lapsevankri ja CFC diiselmootor_teen_kõigist_kolm_korda_pikemalt_Tarmo :) koti, mis haihtusid vist vähemalt paariks kuuks) ja kütsime õigust nõudma.

Selleks ajaks olid KÕIK lennud määramat ajaks tühistatud! Ehk siis, jõudsime Roomast kohale vast tunnikese enne sulgemist. Järjekord täpsema info saamiseks hinnanguliselt 4 tunnine :(

Nüüd tuleme jutu algusesse tagasi. Istusime maha ja arutasime erinevaid võimalusi, telefonid tegid vastikult valusaid pikki 8kr/min kõnesid... lõpuks jäi sõelale kohaliku triatleedi sõbra sõbra 2 mikrobussi, kes meid otse Tallinnasse olid nõus sõidutama, juhuuuuu!

Nagu sujus juba. Mõni tund ootamist ja bussikesed kohal. Kõik 170cm+ mehed said laksust pihta, et kui nad edaspidises elus lavakasse sisseastumisel Victorinoxi armeenoa täiuslikumat mudelit, 33 eri funktsiooniga SwissChampi mängima sunnitakse, siis no problemo :)

Ostukeskusest läbi, süüa ja juua kaasa, sularahaautomaadist kohalikke tugrikuid, mis bussijuhid õnnest särama panid ning TEELE! Lõbus oli! Vähemalt algus. Plaane sai küll vähe korrigeeritud. Leppisime kokku, et tšehhipoisid meid Leedu piirini sõidutavad ning sinna tellisime juba ühe veits suurema kodumaise bussi vastu (tagantjärgi vaadates ikka ainuõige otsus).

Algus sujus kiiresti, vaatasime mingeid imelikke, et mitte öelda nõmedaid, bussijuhi poolt soovitatud filme, aeg lendas. Keegi ei mõelnud, et millises konditsioonis need roolikeerajad selliseks pikaks sõiduks üldse on... kas piisavalt puhanud jne :(

Poola algus tõmbas veits motti maha, keskmine kiirus langes täiega, Varssavist kütsime läbi juba keset paksu ööd, vaatasin tuhandetes leinalippe ja mõtlesin saatuse keerdkäikude peale :( Enamus meist vist juba magasid sügavat und. Bussijuht tundus värskena, vahetas plaate ja ümises viisijuppidele kaasa.

Misiganes see kell 3-4 vahel võis olla, kui ma poolunes/poolärkvel läbi udu nägin kuidas juhi ees oleva peegli küljes mingi liikumine toimus... Mäletan täpselt, et moodustis võttis Edvard Munchi "Karjes" kujutatud inimese piirjooned. Ainult, et kuju ei hoidnud staatiliselt peast kinni, ta narmais käed ja jalad lihtsalt lehvisid kaootiliselt tuule käes...


Edvard Munchi "Karje"
pilt laenatud http://en.wikipedia.org/wiki/File:The_Scream.jpg

Järgmises mälupildis seisis buss tee ääres, juhti ei olnud. Peegli küljes rippus mingi lulla, mis pidi vist koer olema. Küljeuks tuli täiega külma ning tagumisest sõidukist väljunud reisikaaslane kirjeldas värvikalt kuida meie juht oli maganud, sõitnud mõnedsajad meetrid vastassuunavööndis otsejoones vastu lähenevale autole :( Laubakas oli sekundite kaugusel. Lõpuks, eest-tagant kostvate pikkade signaaliseeriate ja tuledevilgutamise peale õnnestus meil kõige halvemast pääseda... juuuuube igaljuhul :( Piirini jäi 170km.

Otsustasime ikkagi edasi sõita, aga sedakorda juba koos juhiga tšehhi keelt õppides, aknaid ja uksi ristirästi avades, detsibelle lisaded... salaja silmanurgast jälgisid ikkagi meeletutes kogustes teeääres paiknevaid riste :(

Piir tundus tõelise pääsemisena.

Leedu ja Läti olid juba sellised sõrmenipsatused. 28 tunnise hilinemisega home, sweet home.

Hallooo, no midaaa krdi bändinimi? August Hunt???

August Hunt! Mida see siis nüüd peaks tähendama? Aru ma ei saa, ette ma ei kujuta! Kõlab nagu: August Augusti poeg August vaatas esimesest August, kas ei paista teisest August August Augusti poeg August jne blaaah... Teate ka üldse mitmes välde "august" on?

Nagu inimese nimi vä? Või siis kusagilt august väljakraaksuv hallivatimees või mis?

Eestikeelne julgelt eksperimenteeriv popbänd ütlevad nad ise. Äkki krt hoopiski hämate siin minusuguseid harilikke? Tglt on August Hunt inglisekeelne "kesksuvine jaht"? Ärge lollitage lihtinimesi, eksju! ;)

Aga lugu on tõeliselt tšill... respekt ja panna ongi vaja!

alla anda ei saa veel

murran läbi kivist seina

et näha valgust homsel teel

Sammu muutmisel ärge unustage, et öö kõige pimedam hetk on vahetult enne päikesetõusu.

Ja veel, taustsüsteemist, hüpake veits batuudil, siis proovige sama sammu muru peal, on_ikka_maailma_gay_tunne küll :) kuigi jõudu jalgades kõikide uste lahtilöömiseks piisavalt...

Sünnipäevalaks

Juba üheksas aasta järjest ei lasta mul oma sünnipäeval kodus olla... ikka ja jälle sunnitakse kusagil soojas kliimas rattaga maanteed mõõtma... kole kohe, et mitte öelda, mulle see igatahes meeldib, täiega :)

Seekord taas Toscana, Montepulciano

Seltskond super, palju uusi tuttavaid ja palju vanu tegijaid...

Oma elektroonilise mängukanniga oleme juba päris hästi teineteist tundma õppinud... alguses üritasin küll veits linke väänata, ei saanud korralikult pihta, et kuidas ikkagi kerge nupulevajutusega on võimalik imelihtsalt käike vahetada (tglt pika kindaga oli ka suts keeruline, aga harjusime).

Ütleme nii, et selle vokiga on ikka kõvasti aasitud :) a la "OI MA TAHAKS NÄHA KUIDAS RATTARALLIL OTEPÄÄ TÕUSUL AKU TÜHJAKS SAAB!" jne jne

Kirss tordile pandi ühe väga omapärase sünnipäevakingiga, mida mu laagris olevad head sõbrad korraldasid (tnx :) Kui ikka jääd tühja akuga teepervele ja ratas ei käivitu... mida sa õnnetu hing peale hakkad? Varukumm ei aita, õhuballoon ei aita, pump ei aita, geel ei aita... ainus võimalik lahendus: KÄIVITUSJUHTMED ehk krokodillid!!! :))) tänuuuud, nende kablade koht on mu sõidusärgi tagataskus igaveseks bronnitud :)

Alati Teie
Priit Käivitusabi Salumäe

Kohalikud olid mu sünnipäeva ikka täiega oodanud, korraldasid selle auks kohe suuuuure rattavõistluse, kohe nagu mingi Suurupi- või Vääna- või Nabala rattaralli. Muidu oli sigalahe üritus, tore ning tähtis kihutamine, äkki oleks mul pidupäeva puhul isegi võita lastud, ainult, ainult et, vihma sadas, ja kui vihma sajab, siis ei lähe ju normaalne inimene oma ratast ja riideid määrima :) suhkrust saapamaa pojad, rsk! Ise hüüavad mõnuga: "Cancellar ja cancellar!" Äh!? Cancellara stardis?!? Suur Fabian ise vä?? Mis siis, me ei karda, meil on Raudmees Ain-Alar Juhanson ja Griša ja Füürer Aitab!!! Neeme ja supercool seltskond ja õhtuks tuleb eks_Ag2r_Bouygues_bulgaaria_Kalevšokolaad Erki Pütsep ka :) Aga, ei, jätsid kuradid külma kõhuga kogu businessi ära, lükkasid selle liiihtsalt mai algusesse edasi, tore, mott, jokk. Vahtisid meid nagu krdi imeloomasid seal stardipaigas :)

Rocco baar ja hunnik õnnetuid eestlasi :)

Sünnipäevalapsele olid kohalikud oma ombrello ragazza sebinud! Tuleb tõdeda, et väline vaatlus viitas küll sellisele 70+ kategooriale, aga ega teised peale Edgarpoisi ja Valentino Rossi saagi endale nooremaid lubada :)

Tegime lõpuks ikka soti ära :) küll treeningtempos.

Afterparty oli seff, kinke sain veel, aga nendest hiljem ;)

ei

ühe panen ikkagi, spetsiaalselt mu vanemalt pruunsilmalt, uhke olen tema üle :)
Biitlite Musträsta cover

nautige

Katkine suusajogurt

Põhimõtteliselt olen ma suur piimatoodete fänn, Tere fänn, Kohukese fänn, Mumuu fänn, Black Mama fänn, punkt. Päevas kulub paar liitrit valget lehmajooki, ptüi, lehm joob vett ju :) Uuesti: päevas kulub tavaliselt paar litra emaste lehmade piimanäärmete poolt toodetavat valget vedelikku. Krt, linnamees, "emased lehmad" :)

Eile hakkas mulle silma, et mitte öelda ronis vägisi ka ostukorvi, selline toode: "Suusajogurt!" Kõlab uhkelt. Millegipärast pole seda varem letis näinud (ega ma just eriti aktiivne toidupoodleja ei ole ka, sry, kallis abikaasa :).

Uus jogurt lajatati meie toidupoodidesse juba eelmise aasta detsembris. Ok. Maitse oli väga hea, šokolaaditükid sobisid ka imehästi, selline nostalgia_Jõmmu tunne tuli :) Probiootiliste Lactobacillus acidophilus ja Bifidobacterium maitset ei tundnud, aga ju nad aitavad mu kõhul korras olla või midagi...



Miks pakendile "katkine šokolaad" kirjutet, sellest ma aru ei saa. Aga, ega ma ei peagi kõikidest maailma asjadest aru saama.... Kuigi, katkiseid asju ei taha osta ega süüa :)

Müts maha Tere ees, kes on juba aastaid olnud Eesti Suusaliidu, ja Jaak Mae ja tema suusakooli toetajaks. Respekt! Nii, ja seda enam ei saa ma üle ega ümber pildivalikust?!? Kas tõesti ei ole varianti siis meie suusasangarist selle jogurti tarbeks spets klõpsatus teha?

Google > search pictures > Jaak Mae

ja saad sellise pildi :( kustutame teised sponsorid ära ja las minna... natuke nagu piinlik või mis? :(


Foto: Postimees / Scanpix

Elu ongi karm ja ebaõiglane

Uutest reklaamidest elule inspiratsiooni ammutades jäi silma selline Niiluse ääres kruisiv rattamees. Lõpuks, kui all paremal nurgas liimituubi nägin ja pointile pihta sain, siis hakkas nagu sellest kairolasest veits kahju või nii... :)


Ads of the World: TBWA, Cairo, Egypt

Kui nüüd vaadata seda Pattexi teleklippi ning printreklaami juurde naasta, siis, no on ikka mõne mehe jaoks elu karm küll... mõtleme, et siis kumma mehe vä? :)

Rõõmupakett - teine seeria

13 kuud tagasi heietatud teema Rõõmupakett:

Täna oli meil ikka suhteliselt produktiivne reklaamikoosolek... Põhiline teema käis sisu ja pakendi ümber. Vaatenurk selline: kas inimesed aduvad allahindlustele tormi joostes ka, et mida nad selle suure protsendimiinuse eest tegelikult saavad? Ikka võidab see, kel surres rohkem asju... Diskussiooni käigus jäime enda juurtele kindlaks, hind peab olema õiglane, aga müüme ikkagi mitte HINDA, vaid VÄÄRTUST, EMOTSIOONi, mida läbi meie poolt pakutava raua on võimalik saada...

Edasi jõudsime ääriveeri sinnani, et äkist oleks mingi paketiteema aktuaalne? Mitte selline nõukaaegne Brežnevi pakike, kus peale defitsiitse kauba antakse kohustuslikus korras kaasa ka mingit saasta. Pigem nii, et luues ühe või teise paketi, inimesed mõtlevad vähem tootele endale, aga saavad aru, millist naudingut sellega tegelemine annab. "Spordipakett", kuhu kuuluks siis näiteks suusad, saapad, kepid, aga ka treeneri nõuanded, söök, jook, regamine mõnele vingele üritusele jne jne. Veel tuli rataste osas kõne alla "transapakett", "linnapakett", "tervisepakett" ning veel nipetnäpet, kuni jõudsime "rõõmupaketini" :) Ja läkski normaalne konstruktiivne töömeeleolu laadaks :) Piinlik kohe...

järgnes videoke, mis on eiteaküllmiks :) kogunud 2 660 965 vaatamist :) tseki siit http://www.youtube.com/watch?v=6yDRm29H5c0

ja lubatud teine osa:

Nanopõdranahast suusapõhjad!

Mul on ikka vedanud, lausa kõrvaltoas istub Hawaii Expressi ostujuht, sõber Olaf. Sellesmõttes, et mitte ainult ei istu, ikka töötab, palehigis lausa. Ja vedanud on mul sellega, et tema boksist leiab ikka ja alati palju huvitavaid asju, mida testida/katsetada/proovida/maitsta...

Viimane moeröögatus, millega vend odavat populaarsust koguda otsustas: šveitslaste imetiivuline Kangoo Jumps... ehk sellised rulluisusaapad, millel all kahtlased vedruvärgeldused. Loomulikult vedasin need jalga ja tžampisin täiega mööda arhitektuuripärl TOPi pikki koridore. Suhteliselt koomiline tunne igatahes ning kahjuks/õnneks jäid need monstrumikesed ka meie tootevalikust välja (ja kui nüüd siiralt aus olla, siis ostuosakonnal polnudki väga midagi selle viguriga pistmist. Pigem olin mina see, kes arvas, et äkki ühes Tln kaupluses oleks fun antud värki pakkuda... siis näidati meile ka hindu ning muid tingimusi ning unustasime kogu kangooteema).

Nii, aga ma tahtsin ju hoopiski nanotehnoloogilistest suuskadest rääkida. Eelmisel kevadel enne Itaalia rattalaagrit võtsin Fischeri revolutsiooniliste auguga suuskade süütuse. Sedakorda puhusid veits teised tuuled:

Koht: Meie oma Nõmme-Harku suusaparadiis 2010
Aeg: Tunnike ja pool veel peale
Relvad: KARHU Optigrip sensatsioonilised nanotehnoloogiliselt valmistatud määrdevabad klassikasuusad

Karhu brand (mitte õlle-, ikka spordibrand :) tekitab minus igaljuhul positiivseid nostalgilisi emotsioone. Maailma üks vanimaid murdmaakamade tootjaid, pildis alates 1916. Harri ja Marja-Liisa Kirvesniemi ning loomulikult Karhu M-toss :)

Nüüd siis tõeline taastulemine, imerelv, absoluutselt määrdevaba klassika suusk, ei vaja ei libisemis- ega pidamismääret!!! Kusjuures, suusa põhi on täies pikkuses kaetud mingi nanotehnoloogilise "põdranahaga" (üks nanomeeter on miljardik meetrist ehk sama palju väiksem meetrist, kui millimeeter on väiksem tuhandest kilomeetrist), mis ühtepidi libiseb ja teistpidi peab. Ei mingit libisemis- ega pidamisala sebimist, võtad sõbra suusad, kes sinust 20kg kergem ja annad aga minna. Töödeldud tald kestab 2000 sõidukilomeetrit. Kõlab ikka uskumatult küll... mitte ainult ei kõla, ongi uskumatu.

Nii, enne tänast hommikut olin ikka kõvasti netis tuuseldanud, et mida nende rakettide kohta kribatakse... ja no uskuge või mitte 90% tagasisidest oli positiivne, suusk libiseb okeilt, aga peab nagu_kännu_taga. Vot sellist ongi ju mulle vaja, vähemalt trennisuusaks. Ei mingit möksimist, suusk ei mäkerda kotti ega kindaid ega autot, ja ei võta rajalt mingit jama külge jne jne

7.00 rajale. Öösel oli sadanud värsket märga lund. Sooja 0C kuni +1C... Panin ufod jala külge. Skeeri. Lükkan, liigun, libiseb... äkää, väga ei libise vist :( Veel, eiii... Nii, vahelduvat, PEAB, aga mitte nagu_kännu_taga, pigem nagu 80_meetrise_hiidsekvoia_taga! TÄIEGA PEAB! Nagu klassikarullidel. Aga no ei libise... :( krt, siis meenub mulle, et suusa libisema ja pidama saamise võlu pidi seisma keemilise ja mehaanilise protsessi ühisosas... õpetati ju, et enne rajale minekut lase laudadel 5 minsa jahtuda ja temperatuuriga harjuda. Seda ma ei teinud :( Tõmban suusad kindaga puhtaks ning nühin hambad ristis edasi. Neljajalgne malamuudist kaaslane vaatab kõrvalt ja no ei saa pihta, et mida sa mees matkad... Endal selline tunne, et ongi päris põdranahad talla külge naelutatud, andke mulle püss ka veel selga ja olengi karujahile minev tšuktš valmis!

Ütleme nii, et tunni teises pooles libisemine muutub üha paremaks, aga mitte heaks :( Lõpuks murdun, võtan autost oma Fischer RCS-d, millel küll pidamine all Tartu Maratonist :) Libistan paaristõugetega pool tunnikest peale. Äkki ma olen liiga headest suuskadest ja pulbritest ja värkidest lihtsalt ära hellitatud? Või siis ikkagi imesid ei sünni? Või ei olnud need ilmastikuolud NEED, mis antud suusale kohased.... Igaljuhul ma ei jäta jonni, lähen ja kriibin taas Olafi ust ning üritan homseks Fischer Zerod ja samad Optigripid alla saada ning vaatame, kas ma olen lammas või jah... :)

Eriti meeldib mulle tema kõhualune ja hargivahe!

Edevus pidavat olema inimese loomupärane omadus. Juba 50 000 aastat tagasi ehtisid meie eelkäijad, neandertallased ennast värvitud merekarpidega... Loomariigis nimetatakse edevuseks pigem muljeavaldamise vajadust ja see on üsna loomulik nii lõvide, ahvide kui lindude seas...

Aga ega mina ole ju ometigi mingi edev mees :) Lihtsalt vana ratas osteti käest ära ja olude sunnil tellisingi uue. Jõuab siis vokike kohale, vaatan teist siit ja sealt, ning üllatun isegi, pagan vist tsipa bling-bling jah :D

Mäletan kuidas ma poisikesena koolist koju jooksin, et ennast Soome MTV3 lainele sättida... "Ritari Ässa" ehk "Knight Rider" - kõige kiirem, parem, tugevam, targem auto maailmas, David Hasseloff ja mina, koos pätte püüdmas. Selle seriaali vaatamise ajal oli ka silmade pilgutamine ning hingamine rangelt keelatud.

Nüüd on mul siis lõpuks päris oma KITT, elektroonilise käiguvahetusega jalgratas - Scott Addict RC. Shimano Dura-Ace Di2 tegutseb tõelise professionaalina, ainult vaikne tzzzzzzzt, tzzzzzzzt, tzzzzzzzt kostub raudade üles-alla liigutamisel...



790 grammine raam, integreeritud sadulapost jne jne... Sadulatest olen eluaeg sõitnud Selle Italia SLR-ga, praegune Fizik Arione CX ei ole poliitiliselt korrektne, aga kuna eelmine aasta Ain-Alar kinkis mulle sama Eesti lipu värvides custom mudeli, siis tglt harjusin vist enam-vähem ära.

Visuaali poolelt meeldib mulle eriti värvidega välja mängitud optilised petekad, mis kavalalt raami kuju muudavad. Ja nagu pealkirjas mainisin, siis kõhu all olev logo on eriti seff, seda küll viimasel ajal päris paljude brandide poolt kasutanud, aga ikkagi... Sama jutt kehtib ka kahvli sisemise pinna kohta.



"Welcome to Estonia" - lipuvärvidele valitud koht on väga taotluslik, mõelgem, kõik need tuhanded prantslased hollandlased, sakslased, itaallased jne, kes peagrupist maha hakkavad jääma, võitlevad ja võitlevad, pingutavad silmamunad peast välja, ja ainult vääääga valitud neist pääsevad napilt minu, laterne rouge'i, mitteratturliku, gabariitidest väljas vaalakere taha tuulevarju ning siis hopsti, märkavad läbi punase udu meie trikoloori, kogu edaspidiseks eluks on positiivne emotsioon selle Balti riigikese kohta garanteeritud :)

Puhas kuld

raindrops keep falling on my head... klassssssika, või kuidas tänapäeval selle kohta öeldaksegi: PUHAS KULD! aastast 1968 - "Butch Cassidy and the Sundance Kid".



Muideks, film sai Avatarist rohkem kuldseid mehikesi...

Kas Mersu on oma usukülvamisrituaaliga õigel teel?

NYC rattakulleritest ja nende hullumeelsest igapäevatööst räägitakse legende. Mersumehed on härjal sarvist haaranud ja kenasti sellised vennad ära kasutanud...ning ütleme nii, et päris peene nurga alt asjale lähenenud. Ei teagi nüüd, kas on ikka poliitiliselt korrektne seda värki siia üles riputada :)

Tüüpiline test, auto vs rattur, linnaliikluses, tipptunnil, punktist A punkti B. Midagi samalaadset meilgi korraldatud, vt Luhatsi blogi: Scott vs Porsche. Kunagi kribasin Riost, kus stardijoonele mindi Rattaga helikopteri vastu!

ja nüüd siis NYC, rattakuller, Red Bulli sponsatav, North American Cycle Courier Champion Austin Horse oma Brooklyn fixiega, vastaseks Mercedes Benz GLK.

Et võitjat aimata, selleks ei pea vast eriline ajuhiiglane olema... vahet pole, kas vastaseks GLK, SLK, CLS või kasvõi A-klass, aga vaatame korralikult mõlemad klipid ära, kas Mersu on ikka oma usukülvamisrituaaliga õigel teel?