Tartu Rattamaratonist on tänaseks peaaegu kaks kuud möödas, ma ei ole sellest ajast saati oma ratta poole vist isegi mitte vaadanud :) Täna murdusin, ei suutnud enam, viisin ta pisikesele jalutuskäigule, tutvustasin vokile vonkleeni. Ja, ja no mis seal salata, ka Eesti - Iirimaa - Ungari mängust tekkinud frustratsioon oli vaja kuidagi maandada. Õnnestus. Rattasõit sügiseses metsas on sigaheaaaa...
Kusjuures, ma ikkagi veel usun meie sinisärklaste õhkõrna võimalusse ja muinasjutu õnnelikku lõppu. Igasugu tankide alt on varemgi välja tuldud, iirlased ju valvsuse kaotanud, oma edasipääsus 99,99% kindlad. Aga pall on ümmargune, veidike õnne ja ennegi on kolme minutiga kolm väravat löödud ning kõik taas võimalik :)
"Seie saagu lenn"- Nikolai von Glehn on tagasi, tubli töö, Seaküla Simson & co
See ei ole kurat ega tont, see on Kalevipoeg. Nikolaipoiss rajas selle venna üksi, ihuüksi, oma paljaste kätega. Ehitas pool valmis, raskekaallasest rahvuskangelane solvus ja kukkus ümber. Niko ei jätnud jonni, pani Kalevipojale malaka kätte ja tegutses edasi.
See ei ole krokodill, see on lohe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar