Julge hundi rind on haavleid täis!

Otsustasin ka sel aastal siis ühe jooksumaratonikese päevakorda võtta. Järjekorras juba viies. Liisk langes sedakorda Amsterdamile. Miks just Hollandi pealinn? Nimelt, on mu väike sugulane seal kohalik itikunn, sellest ka siis "2 in 1" mõte, ehk väike külaskäik vürtsitatud kerge sörgiga 82 riigist pärit 38 000 kaaskannatajaga.

Oma eelmised maratoniaastad olen ikka hooajaringselt mingitki sörgiteemat arendanud, sedakorda jäi kevad/suvi puhtalt jalgratta pärusmaaks. Malamuudipoisist treeningpartner sai olude sunnil komandeeringusse saadetud ja no ei leidnud ma üksi sörkimiseks mittemingisugust draiverit :( Koer, kelle liikumisvajaduse pärast suurt muret tundsin, leidis endale samasoolise hõimukaaslase ning on tänapäeval pehmelt väljendades hüperhäpi, hakkasin vahepeal isegi tõsiselt tema seksuaalses orientatsioonis kahtlema :)
Jooksutreeningutega alustasin peale Tartu Rattamaratoni, 5 nädalat enne Amsterdami.

Kusjuures, üleminek polnudki seekord kõige hullem :) Jalad veits kanged, aga see käib asja juurde. Tartu Sügisjooksul 44 minsaga lipatud 10km oli lootustandev. Vaatasin netist erinevaid kalkulaatoreid ja need pakkusid kümpsiku baasil maratoni lõpuajaks 3h25-3h35. Siiani oli isiklikuks eelmisel aastal Dublinis joostud 3h46. Esialgne plaan oli üritada 3h39 (tempoga 5:12/km).

Veidike unistasin küll veel kiireminigi liduda, aga mitte nüüd oluliselt... :)

Reede õhtuks jõudsime oma kalli abikaasakesega Amsterdami. Lennureis Eesti Õhuga läks suht tõrgeteta, kui välja arvata pisiseik, et piletit ostes lubati hinna sisse ka pardal pakutavaid vingeid hõrgutisi, päriselus oli see lihtsalt omavoliliselt maha tõmmatud või kellegi poolt ära söödud :) Mailiaadressi väga nende lehelt ei leia ja tasulisel numbril oma toitu ma ka taga ajada ei viitsinud :) Las ta jääb.

Nalja hakkas sama järgmisel päeval kui staadionil paiknevasse võistluskeskusesse oma numbrile järele läksin. Kõik oli bueno, expo, meeletu möll ja sagimine, aga mida pole, on minu rinnanumber :( Olete kenasti maksnud, olete kirjas, eliitgrupis!!! Aga teie numbri on keegi välja võtnud, team, manager?... Ooooot, Tulpidemaa pojad! Mis krdi eliitgrupis?!? Mis pagana team ja manager? Ma sisestasin regamisel oma eeldatava lõpuaja, 3:45. Mis eliitgruppi te taga ajate? Jah, Janne Salumäe on mu abikaasa, aga eestlastest jooksis päriselt maratone Jane Salumäe, mitte Janne, ja ta ei ole isegi mu tütar ega veel vähem ema! Jah, Erika Salumäe on olümpiavõitja, aga mis see siia puutub? Mina olen Priit Salumäe ja ma armastan rattasõitu, et mitte öelda vihkan jooksmist ja ma ei suuda ühtegi kilomeetrit alla 3 minuti neverever joosta. Mis krdi eliitgrupp? Mu laiade puusade ja kitsa selja taha mahub lõdvalt 5 eliitgrupi musta meest ennast korralikult ära peitma. VARJATUD KAAMERA või mis!?

Lõpuks korraldajad leebuvad, politseid ei kutsuta, mulle kirjutatakse ikkagi uus number välja. Eluvõimalus saada suures plaanis Eurosport live'e kustub hetkega. Tagantjärgi isegi kahetsen, esimesed 100m oleks vast ikka tuules püsinud :)

Päriselt nad muidugi mulle ei andesta, saan stardinumbri 172! ja mind paigutatakse gruppi 3h00-3h30! Tule taevas appi, miks nad mind vihkavad? :)

Kuid see polegi veel kõik. Võistluskeskusest lahkudes arvab üks kohalik naisterahvas, et sõidab ülekäigurajal mul lihtsalt varbad laiaks. Tõenäoliselt olin ikkagi spetsmärgistusega "ohtlik võitjasoosik", kes vaja eos elimineerida, hoida eemale üüratust auhinnalauast. Pääsen paari meeletu hüppega küll kindlast surmast, kuid kuna sooritus mõõtmisele ei läinud, siis Jaak Uudmäe Eesti kolmikhüpperekord jäi seekord napilt püsima. Mina õnneks ühegi kriimuta, aga mu tutikas "IP67 klassiga tolmu ja veekindel Sony nutitelefon, mis toimib ka ekstreemsetes tingimustes" - müüt saab sajaga murtud. Telefon prantsatab asfaldile ja tema kriimustuskindel klaas võtab hetkega moodsa spiderman-looki!

Mitte just kõige roosilisem algus, aga ega siis sellest ennast heidutada saa lasta.

Õnnelik kilekotimees stardis

Ilmaga eriti ei vedanud, ei midagi väga hullu, mingi 10C sooja ja rõve tuul. Päeva peale lubas +16C ronida (rõhuga sõnal "lubas", sest laeks jäi vast 13-14C). Jooksuriided selga, 5 geeli taskusse, prügikott peale, mis sooja hoiaks ja mille vahetult enne starti saaks ära visata, ning olingi põhimõtteliselt valmisolekus no1.

I am the King of the world!

Miskit erilist tunnet ei olnud. Suht kindlalt oma tempoga peale ja vaatab, mis saab. Aga... Oma stardigrupis mõnusalt loksudes ning nähes kuidas 3h30 sildiga vennad eest ära panevad, tekkis korraks nagu tahtmine sappa haakida, õnneks loobusin... Pilk kellale. Esimesed kilsad 5:00min/km, enam-vähem, plaanitust veitsa kiirem, aga anname andeks... ja mis siis juhtus, keegi ei tea :) Lõvisupp! 4:50, 4:51, 4:50, 4:47 jne 15. kilsa peal veel selline 3h20 kopikatega eeldatav lõpuaeg. Kuni 20km-ni ei läinud kordagi üle 5minsa kilsale. Jube mõnus, päriselt noh, nauding lausa see sörgivärk. Fännan kalkuleerimist-spekuleerimist, jagan laskmata karu nahka. Ühtlase tempo säilimisel tuleb 3h27 ära. No jummala kunn mees ikka olen :) Isegi 3h30 pacemakerid jäid jalgu :)

Poolmaraton 21,1km aeg 1h 44min - ikka 3 ja poole tunni tempo (eelmise aasta Dublinist lausa 9 minutit praem!).

Ja siis, ja siis, sai minu üürike pidu üllatavalt kiire lõpu :) Väga ei taha edaspidist meenutadagi. KÕIK vaevad saabusid üheaegselt. Pistis ja peksis, kiskus ja rõhus, keeras ja kloppis... :(

Finito, kaputt, pi*dets - 26. kilsa... 16 veel (stardinumber on ikka aus mul :)

26. kilomeetril oli mu naisuke ergutamas, hetkeks sain küll energiat, kergemaks läks, aga suurt pilti see ei päästnud... Kas liiga kiire algus maksis nüüd valusalt kätte või olin tõesti toitumisega midagi kapitaalselt mööda pannud, sest 30. kilomeetril astus uksest sisse, et mitte öelda, lõi selle jalahoobiga lahti, soomlasest sõber Yrjö! Peale temaga lähedast taaskohtumist, ning paariminutilist sisikonnal toibuda laskmist, läks tegelikult veidike kergemaks küll... Mitte, et ma jooksma oleks hakanud, enesetunne läks paremaks... edasi ikka koomas ja komberdades. Ei päästnud moosekandid ega kusagil vilksatanud raja ainus tuuleveski... Elu nagu tummfilmis, trambid oksega immutatud vatis, vabatahtlikult, ja nii ongi :)

Teine poolmaraton 21,1km aeg 2h 14min - KOLMKÜMMEND minsa kauem kui esimene pool! Tase! :)
Dublini maratonil hõiskasin: "Kahjuks lõpus tempo ikka totaalselt langes, teine pool distantsi lausa NELI SEKKI aeglasemalt! apteekersörkar Salumäe :)"

Ühesõnaga, kogemus väga vinge, aga: "Remember kids, don't try this at home!"

See paremal olev vend ei otsi prügikastist taarat, ta tervitab oma Soome sõpra Yrjöt :)

jun 2010 Stockholm 4:04 Elu esimene maraton, öäkkk, aiiaaaa... ja Carmen Kass
okt 2010 Frankfurt 3:57 Saksamaa jänesed seebiks! ehk Frankfurdi maraton 
okt 2011 Liverpool 3:49 Stilettod, miniseelikud, lillad ja Liverpooli maraton 
okt 2011 Dublin 3:46 Lugu sellest, kuidas ma Iirimaal voodood tegin
okt 2012 Amsterdam 3:58

Sry Karmen ja Ailt, mis si*asti, see uuesti :)

Sõber programmidirektor kaotas mulle Tartu Sügisjooksul 5minsaga, aga Amsterdami maratonil kaotas ta mulle hoopis 5 minsaga :) Kompromissitu heitlus. Nagu pildilt näha, siis ega tal ka vist lihtne polnud, istuma saada siis...

Kuidagi kehv mulje jäi Amsterdamist. Maailma top maratonide hulka pääses ta vist vaid tänu sellele, et osalejad saavad hiljem coffeeshoppe külastada, seeni nautida ning punaste laternate all paiknevaid kortereid kiibitseda, neid, kus peremehed toas temperatuurid nii põhja keeravad, et vaene õrnem sugu pesu väel akendel higistama peab...

Õnneks oli maratonipäevaga tekkinud esmamulje ikka suht petlik. Järgmised päevad käisime kallikesega merelt laenatud Almeres, Haarlemis, meediapealinn Hilversumis, imeilusas Delftis ja veel terve pika päeva Amsterdamis endas. Super. Lõpetuseks, kirss tordile, veel Ajax - ManC, Balotelli, Tevez, Meistrite liiga live!, kus kohalik sats siis Inglismaa rikkuritele koha kätte näitas.

Tänud Jaanile ;) 

Raudteejaam

Rattapoe stiilne ukselink Delftis

Tsekkige velotakso raami ;) Keegi oli minust ette jõudnud, sest kutt oli PÄRIS Hawaii Expressist ikka kuulnud juba :)

Inglasest ManCi fänn suure mängu eelõhtul kanalivaadet nautimas

* Musile tänud fotode ja seltskonne eest, eks

Aitäh Andres, Andrus, Boriss, Daniel, Gert, Gunnar, Hanna-Britt, Harles, Harri, Heiki, Hüüd-Keerit, Iiris, Indrek, Indrek, Ingrid Lisett, Iris, Jaan, Jaan, Jaanus, Jan, Janar, Janne, Janno, Kahro, Kaia-Liisa, Kaido, Kaijo, Karl, Karl August, Karl-Arnold, Karmen, Karol, Katre-Helen, Kätrin, Külli, Maire, Margus, Margus, Marko, Markus, Mart, Mart-Anton, Merje, Oliver, Priit, Priit, Rain, Rainer, Raoul, Raul, Riina, Risto, Sergo, Sigrid, Siim, Sten-Mark, Taivo, Tarmo, Teet, Tiit, Toomas, Uwer ja Verner!

Täielikuks akude laadimiseks on üks vinge retsept: võtad mõned kallid inimesed, paarkümmend vana sõpra, mõnedkümned uued kamraadid, veel hunniku huvitavaid tegelasi ja loomulikult jalgratta ning põrutate otsejoones lõunasse! Lased jalgadel 250 000 vändatäit mõnusalt pöörelda ja oledki uus ja värske inimene! Tehtud. Väga buenod kaks nädalat said ajalooks.

Laagri korralduse poolelt oli sel aastal tiimis pisikesed vangerdused. Nii kurb kui see ka ei ole, aga varasem raskekahurvägi kammis ennast kummalistel põhjustel ikka vääga korralikult sisse, siiamaani süda paha ja tõenäoliselt Montepulcianosse meid enam eriti tagasi ei oodata :( Aga, eks iga asi ole elus millelegi kasulik ja iga tee lõpp taas uue algus... Edasi Kentucky poisid, valu punanahkadele!

Ilm oli super. Päikest jätkus. Keskmised kraadid trennis 15C-23C. Lühikeste teema. Veidike sabistasin, et äkki oleks ikka pidanud ka lisaks lennureisile 500km bussiga Denia poole loksumist välja kannatama, et raha ikka oma perre jätta (tervitades Erika & Ene ;). Ilma tsekkides, siis on see märts-aprill ikka totaalne loterii. Jaanuaris sõidetakse lühikestes, samas, just sinu valitud kaks nädalat võib vihmapoiss täiega kimbutamas käia :( Momendil nt tsekin oma lemmiksaiti www.yr.no ja no no sajab seal :(

Neljas laagripäev sai küll märja asfaldi tõttu ühe puhkeka teha, kuigi, kahtlustan, et selle ajastus oli tegelikult kõikidele nagu_rusikas_silmaauku. Sunnitud puhkepäev, veidike meenutas vanasti suure CCCP suusakoondise treeninglaagrit, kus enne vaba päeva tuli range käsk kõigil sauna minna ning sunniti vägisi klaasitäitega samakat sisse ajama, organismile tuli ju korralik restart teha :) Muidu plaani järgi küll puhkekas, AGA näed konkurenti väikesele tiirule suunduvat ning nätaki, oled ka ise vaikimisi seitsme sekiga trenniriided selga ajanud :)

Girona ümbrus meenutas veits Toskaanat. Rulluv maastik. Samas leidus nii totaalseid seinu kui ka täielikku flatti. Kõrvalteede liiklustihedus selline 1-2 autot tunnis! Vot see on väärtus omaette.

Majutajad Girona Cyclingust, endised tipptriatleedid, olid meile valmis pannud 15+ rajakaardi gpsi faili. Midagi  igale maitsele. Väga super. Eriti mõtlema ei pea. Teinekord tundus küll, et no mida meetrilaiune asfaldijupp, et kuhu see küll viima peaks? Algul jätsin Garminpoisi seadistustesse kõik "at next roundabout take 2nd exit" ja ümberkalkuleerimised peale, ei olnud hea mõte, kompu elas täiega oma elu, oleks nagu mitu lähkrit Gevaliat sisse luristanud, juttu jätkus kauemaks, muudkui suhtles ja suhtles. See viga sai kiirelt kõrvaldatud. Sest, kui veits unelema jäädki ja juhuslikult kursist kõrvale kaldud, hakkab kompu enivei lenksul vibreerima ja ärkad kenasti üles :) Paar korda panin muidugi totaalselt udu ka. Kohe teine päev võtsin lihtsalt vale marsruudi lahti, õnneks oli see 70km asemel 30km. Vastupidise eksimuse puhul oleksin vblla endale paar vihavaenlast juurde saanud :)

Korra sai veel veidike nalja, kui nn rahulikul päeval võtsime ette kerge 109km ringi. Kokku lepitud, veereme iisilt. Peaaegu veeresimegi, ainult rajaprofiili unustasime eelnevalt tsekkida. Mingi ootamatu 21-kilsane tõus oli ennast teepeale risti ette istutanud. Saakeli! See pole ju iseenesest midagi hullu, kui rahulikult omas tempos kulgeda ning tõusuprossaks selline 4-8%. Aga no ei olnud päris see, teps mitte see. Vaatan praegu ise allolevat profiilipilti ja hirm tuleb nahka :) 19% nurgaga betoonlätakaidpidi üles ronida on ikka rahulikuks puhkepäevaks veista karm :) Igaljuhul, kõik said kenasti hakkama ja kaardilugemise vääratuse eest ei saanud füüsilist- ega isegi verbaalset noomitust, seekord :) Tõusust ikka vägev emotsioon, sest kõikide märkide kohaselt oli tegemist vanade roomlaste poolt rajatud Via Augusta kõrvalteega (info eest tänud Siimule, kes ka ise mõni päev hiljem sama trassi läbis).

Girona kohalik eestlasest rattaproff Rene Mandri tegi meile korraliku tourists special rattatrenni, kus 3h jooksul käisime läbi legendaarsed Lance Armstrongi testinõlvad ja ümbruskonnas paiknevate rattakuulsuste villad. Seff. Õhtul pidas Rene meile veel ühe superlaheda seminari mida_elukutselised_ratturid_tegelikult... Vinge, väga ladusa jutu ja laia silmaringiga sell, tänud.

Kataloonia velotuuri käisime kaemas. Kuna Rein Taaramäe, kes paljuski meie laagrivalikut dikteeris, otsustas ise hoopis mononukleoosiga vallatleda, siis jäi see võidukihutamine umbes 99,799% vaesemaks. Fännisärgid ja sini-must-valged lipud ja värgid olid suht useless... :( Kurb, aga noh saame üle. Või peaasi tglt, et Rein üle saab :) Velotuuri kõrghetk oli see, kui nägin laivis enda ees Bradley Wigginsi säärt! Mu käevars on ka tsipa jämedam :)

KOKKU: 14päeva: 45h ratast (1100km) + 5h hommikust kohvisörki! Abiks ikka 

Euroopa suurimal statkal käisime Barcat ja Messit vaatamas. Jalgpallijumal Lionel lõi 5:3 võidumängus Granadale kolm väravat ja tõusis juba 24-aastaselt Barcelona kõigi aegade suurimaks väravakütiks, olles nüüd klubi eest ametlikes mängudes lajatanud postide vahele tervelt 234 laksu! Väravaid ja möllu kogu raha eest!

Head uudised: Mu eile 12a saanud keskmine pruunsilm näitas, et suudab vabalt 13-kilsaseid tõuse laksata :)
Halvad uudised: Pikkadesse trennidesse ma teda veel kaasa ei võtnud, lohutuseks toksis teine päevad läbi pinksi. Momendil on seis selline, et ma vist väga ei tahagi temaga enam lauatenniselaua ääres rinda pista :)

Rocacobra tipp paistab

Seie saagu lenn!

Tartu Rattamaratonist on tänaseks peaaegu kaks kuud möödas, ma ei ole sellest ajast saati oma ratta poole vist isegi mitte vaadanud :) Täna murdusin, ei suutnud enam, viisin ta pisikesele jalutuskäigule, tutvustasin vokile vonkleeni. Ja, ja no mis seal salata, ka Eesti - Iirimaa - Ungari mängust tekkinud frustratsioon oli vaja kuidagi maandada. Õnnestus. Rattasõit sügiseses metsas on sigaheaaaa...

Kusjuures, ma ikkagi veel usun meie sinisärklaste õhkõrna võimalusse ja muinasjutu õnnelikku lõppu. Igasugu tankide alt on varemgi välja tuldud, iirlased ju valvsuse kaotanud, oma edasipääsus 99,99% kindlad. Aga pall on ümmargune, veidike õnne ja ennegi on kolme minutiga kolm väravat löödud ning kõik taas võimalik :)


"Seie saagu lenn"- Nikolai von Glehn on tagasi, tubli töö, Seaküla Simson & co


See ei ole kurat ega tont, see on Kalevipoeg. Nikolaipoiss rajas selle venna üksi, ihuüksi, oma paljaste kätega. Ehitas pool valmis, raskekaallasest rahvuskangelane solvus ja kukkus ümber. Niko ei jätnud jonni, pani Kalevipojale malaka kätte ja tegutses edasi.


See ei ole krokodill, see on lohe.

Lugu sellest, kuidas ma Iirimaal voodoot tegin

Nii kui 2012. aasta jalgpalli EM-valiksarja play-offi paaride loosimisel Eesti koondise vastane selgus, laksas keegi mulle täiest jõust vasaraga kuklasse: "Tegutse Priit, eestlaste pääs euroopakatele on SINU kätes! T-e-g-u-t-s-e!" ja taustal trampis The Prodigy "Voodoo People"! Vuudupiipl, vuudupiipl...

Otsustatud. Pilk klaasistus, pulss ja vererõhk peatusid Ostankino teletorni vaateplatvormil, lihastest said teraskimbud ning edasine elu hakkas veerema ainult ühe eesmärgi nimel - minna otse karukoopasse ja elimineerida seal Iirimaa koondise mängujõud, platsinägemine, osavus, tehnika, vedamine. Vuudupiipl, vuudupiipl...

Mis ma teen, mis ma teen? Kuidas pääseda salaja Dublinisse? Nad ei tohi mind märgata, neil ei tohi olla õrna aimu ka, mis on mu invasiooni tegelik eesmärk. Focus, Neo, focus! Jess! Ma lähen Dublini maratonile, sel ajal on linnas 16 000 jooksjat, sulandun massi, tegutsen nähtamatult, vääääga hea mõte!

Algus tundus igaljuhul lihtne :) Aga!, juba võistlusele registreerimisega tekkisid esimesed problad, no ei võeta minu krediitkaarti tõsiselt, räägitakse, et to protect our customers from identity theft, credit card details are erased ja try again jne jne, kaasasin itigurud ja värgid, no ei saa :( Tundus, et juba eos aimasid iirlased halba. Kontakteerusin korraldajatega, lubati mulle ülesandmisvorm FAKSIDA, faksiti, faksiti... siimaani ootan. Kui uksest ei saa, siis proovime aknast, tänu sõbra kaardile sain regamise makstud/tehtud (tnx Gaspar :) Pisike "agake" veel, eelmisest Liverpooli maratonist sai Dubliniks 3 nädalat. Veidike vähe nagu? Savi, eesmärk on mujal. Vuudupiipl, vuudupiipl...

Tiimiga liitub mu naisuke ja tema endine töökaaslane (jookseb) koos abikaasaga. Neil kellelgi ei ole õrna aimu ka mu tegelikest jalgpalliga seotud kurjadest ja mitte nii kurjadest plaanidest. Vuudupiipl, vuudupiipl...

Turvakontrollis piiksun küll kõvasti, aga piirivalve ei aima midagi, supsti peale paari üritamist ikkagi läbi. Lennukile! Kõik bingobongo käsipagas korralikult ära paigutatud, turvavööd kinni ja siis, middaaaaa? Kapten teatab, et neil vaja tankida, kõik kupatatakse lennukist välja! Mismõttes? Kuid see pole veel kõik, nad lendavad Riiga kütuse järele!!! Kas me oleme Varjatud Kaameras või mis? Mul oli kunagi üks töökaaslane, kes sõitis autoga Tallinast Raplasse bensu järgi, pidavat soodne olema, arvutas välja! No selle kolliga sai ka Aegviidu Elionil käidud, väljas +25C , meie kökaköka 70km/h rekka taga tuules, kliimaseade välja lülitatud, higistame nagu neegrid saunapingil, pidavat soodne olema, arvutas välja! Temale anname andeks, eks, aga lennuk miks 300kilsa kaugusel tankimas käib? Nad vist ikkagi olid mu plaanidest haisu ninna saanud :(

3 tundi lennujaamas passimist ja supsti, oli raudlind taas valmis meid oma pardale laadima (hiljem selgus, et Tallinna lennujaama solkkütus või midagi oli kogu kaose põhjustanud, hea et niigi läks).

Dublin. Turvakontrollist edukalt läbi, seekord piiksumata. Kui nad vaesekesed vaid teaksid, kelle ja milliste kavatsustega nad praegu oma riiki lasid. Mees, kes tuli kirjutama kahe riigi jalgpalliajalugu! Vuudupiipl, vuudupiipl...

Esimene õhtu kuulasin maad, kaardistasin tegevusi, jälgisin mängu. Teisel päeval kuulasin tegevusi, kaardistasin mängu, jälgisin tegevusi ja sörkisin pool tunnikest...

Kolmandal päeval olin missiooniks VALMIS! Ärkasin 3 tundi enne starti, hullupilk kattis tervet mu nägu, kaela ja õlgu. Sõin kerge pudru, panin jooksuriided selga, viisin 3 seljakotitäit nööpnõelu varem välja vaadatud peidikutesse ning asusin maratoni stardi poole teele. Vaikus enne tormi.

Sulandusin kenasti 14 000 maratoonari vahele. Stardipauk antud, lidusin 2miili ja keerasin osavalt siksakitades vasakule. Olles veendunud, et "saba" taga ei ole, rabasin oma külmrelva(nõelte)kollektsiooni ning suundusin otseteed Aviva staadionile, kohta, kus 15. novembril täitub kõikide eestlaste unistus, me jõuame jalgpalli euroopa meistrivõistlustele, UEFA Euro 2012 FINAALI!!! Ja loomulikult juhtub see tänu minu maagivõimetele ja ennastohverdavale tegevusele!

Vintsisin ennast üle statka ääre, mõned hüpped ja olingi pehmel rohelisel murul. Liikusin palliplatsi keskele, rabasin kotist Iiri koondise Teddy-Beari ning torkimine, start!. Vuudupiipl, vuudupiipl... Nõelad tegid millimeetri täpsusega oma kohutavat laastamistööd. Iiri kahurväe jõud rauges iga sekundiga, Robbie Keane’i jalad täitusid marmelaadiga, puurivaht Shay Giveni sisse puges globofoobia - hirm, HIRM, äkki jalgpall lõhkeb, parem ma ei püüa ega katsu seda, hoian heaga eemale... Aiden McGeady, John O’Shea ja Damien Duffi võiksid vabalt oma karjääri lõpetada Eesti neljanda liiga põhjatsoonis, kas Pirita JK Reliikvia või FC Toompea 1994 ridades, varumängijate pingil... Vuudupiipl, vuudupiipl...

Veel 4% oli jäänud ja ongi mission completed! Äkitselt, nagu kõuelaviin, täitus staadion politseidega, korravalvuritega, sõjaväelastega. Väljaku kohal tiirlevatest helikopteritest laskusid mustades maskides eriüksuslased, sajad püssitorud olid suunatud otse minule... 3% jäänud. Pulss tõusis 200 peale, kohe-kohe, 2%, tegutsesin, veeeeel veidi, karjusin täiest kõrist: "I WANT LAWYER! I WANT LAWYER!", sihtisin oma piirajaid nööpnõeltega, tundsin ennast nagu tõeline Eesti Kalevipoeg Soomes Sortse Sugemas!

Veel 1% oli jäänud, "I WANT LAWYEEEEEEEER!" ja.... ärkasin! Värisedes, üleni higisena, hotellivoodis, kell oli 5 hommikul, Dublini maratoni stardini oli jäänud veel 4 tundi, õnneks oli kõik, või siis enamus sellest, uni :)

"Chuck Norris never ran a marathon!"

Mina sörkisin läbi, ja kuulake nüüd kõik, kahjuks lõpus tempo ikka totaalselt langes, teine pool distantsi lausa NELI SEKKI aeglasemalt! apteekersörkar Salumäe :)

esimene 21,1km 01:53:09
teine 21,1km 01:53:13
kokku siis 3:46:22, isiklik reks ja kolme nädala sees teine maraton, rahul :)

Ok, natuke jäi kripeldama, et 3:45 sisse ennast ei suutnud pressida, aga ega varu nüüd väga polnud ka, iga kiirem samm tekitas lauluisu, et mitte öelda okserefleksi: "Ööööööööööööööööö(kkk) on pikem kui päääev...". Moraal, ärge never üritagegi maratonil mingeid võõraid spordijooke tarbida, ainult testitud kraam, see, millega ka trennis/võistlustel varem kokku puutunud.

Tänud kallile naisukesele, Elole ja Ahtole ;)

jun 2010 Stockholm 4:04 Elu esimene maraton, öäkkk, aiiaaaa... ja Carmen Kass
okt 2010 Frankfurt 3:57 Saksamaa jänesed seebiks! ehk Frankfurdi maraton
okt 2011 Liverpool 3:49 Stilettod, miniseelikud, lillad ja Liverpooli maratonokt 2011 Dublin 3:46
mis järgmisena ... ?

Stardinumber ja vaheaegadega käepael. Pole ikka raatsinud kella osta, aga seekord ei pidanudki vaheaegu käe peale tätoveerima :)

Borati kostüümis meest küll peale 42 stringikilsa eriti ei kadesta, eks :) Pappkarpides robotil võis tuule käes ka keeruliseks minna. Halloweeni õudukatel oli savi.

Tunnistus, et tehtud ta sai

Naisuke oskab ka pisikese seebikaga päris kenad nurgad välja otsida ;)

Molly Malone ei lase ennast mingites Hispaania turistidest ega muust mudrust eriti segada

Vendadelt Grimmidelt inspiratsiooni saanud ühe kooli ees paiknenud venna-õe skulptuur, kena.

Kõik uksed on erilised, et napilt nagu meie Lasnamäe rõdud :)

Dublini üks kohustuslik vaatamisväärsus Ha'penny sild on tabalukuteemaga kaetud, tuleks nagu tuttav ette

Igalt teiselt Iirimaa pealinna postkaardilt vastu vaatav Temple Bar. Seal käis ikka tõeline andmine

Iirimaa vanim pubi Brazen Head. Asutatud aastal 1198

800aastat vana pubi tualetiukselt lugesin esimese hooga Penis! :) Ma ei tea, kas oli see nüüd paarist pindist Guinnessist tingitud või mu mitte just kõige noorematest silmadest, aga meeste pelleri uksele iseenesest sobiks ju ka "Penis!" :)

Jalgpall on parem kui keks!

Tundub, et ka meil püütakse vuvuzela-hullusest oma osa lõigata ;)

Kes Eesti koondislastest ikkagi sai Kaka särgi?

Mängujärgne särkide vahetamine on aastasadu olnud jalgpalli lahutamatu osa. Martin Reim, kellel muideks on pea poolsada erinevat trofeesärki, teab rääkida, et otseselt pärast mängu kellegi järgi joosta ja kehakatet seljast rebida, oleks nagu suht ebaviisakas :) Asi toimub kuidagi iseenesest ja ikka lõpuvile kõlades sinu läheduses paikneva vastasmängijaga.

Samamoodi arvavad ka praegused koondislased. Eilne Õhtuleht kirjutas:

Kindlasti ihkavad paljud Eesti koondislased pärast mängu endale Kaka kollast särki.

Kes õnnelikuks saab? "Midagi kokku leppinud me ei ole ega lepi ka," ütles kapten Raio Piiroja. "Vaatame, võib-olla polegi neil pärast kaotust tuju meiega särke vahetada. Ja võib-olla pole hoopis meil tuju. Mina küll ei tea, kelle särki ma tahaksin. Vahet pole eriti." Tarmo Kink ütles küll, et tema eelistus kuuluks Kaka ihukattele, ent lisas: "Aga eraldi ma passima ei hakka, et selle endale saaks. Kui keegi jõuab ette, pole probleemi."

Kaka vahetati kahjuks küll 60. minutil välja, et ei teinud pallivõlur meie poistele särgirõõmu :( Samas, läks ju meie kõige brasiillaslikum triblaja, Tarmo Kink 72. minsal kohe järgi... Vaadates ühte vana Umbro reklaami, siis kõik on võimalik :)

SEB reklaamid Swedbank'i õuel või vastupidi :)

Käisin ma eile TASUTA :) oma ihusilmaga miljonite vutifännide iidoleid kaemas. See tähendab, et lunastasin ikka enne 750 eeguse pileti ning saingi, lupsti, "tasuta" maailma absoluutsesse tippu kuuluvate brasside trenni vaadata... Kohvimaa pojad ei ole küll mu kõigekõige lemmikum meeskond, aga kui ikka sulle selline võimalus kandikul koju kätte tuuakse, siis on lihtsalt patt selg keerata.

Näitasin oma pileti ette ja lupsti sisse. Järsku karjub turvamees vihaselt mu seljas oleva fotokoti peale: "Kas seal toitu ei ole!?!" ups, ei olnud, usaldas, ei vaadanud sisse ka. Huvitav, miks ta ei küsinud, et kas mul on näiteks dünamiiti või atsetoonperoksiidi? Äkki tal oli lihtsalt kõht tühi? :)

Miks jalgpall üldse maailmas niiiii populaarne on? Üllatused, üllatused... pall on ümmargune. Eile pressikal sambarütmeaustavatepallivõlurite :) treener Dunga mainis ka just seda, et jalgpallis on kõik võimalik, kedagi ei tohi alahinnata. Isegi kui FIFA edetabeli juhtpossal laiutaval jõugul vastaseks Suriname ja Grenada vahel 112. kohta hoidev Eestike.

See selleks, keda see vutt ikka huvitab :) Teleülekanne on brasiiliapoistel endil ära müüdud. See tähendab, et väljaku äär palistati igasugu eestlaste jaoks kummaliste tundmatute reklaamidega: "meie" Billabongi sarnane riidebrand FATAL SURF, elektroonikat müüv Gazin, mingi kindlustuskompanii jne jne ning ülla, ülla BRAHMA õlu :), mis kuulub vistist maailmas top 6 hulka. Brasiilias loomulikult esikohal. Miks kulmud tõusevad, vot krt ma ei tea, kas Eestis seda märjukest kusagilt kätte saab, aga ikkagi, tulla kahesaja aastase ajalooga õlletootja A le Coq sildiga statkale ülbama :) nomaitea :)

Vahet pole, selle BRAHMA reklaamid on nii sefid, et ma igaljuhul maitseksin, mis paganama lahja/kibeda lurriga tegu... :) kusjuures enamus rekusid neil ikka jalgpallist inspireeritud...

Kilpkonnapoiss žonglöörib palliga, rabab tsikke ja kulistab õlut :)


Pea miljon korda on vaadatud superstaar Ronaldo humalamaigulist härjavõitlust


Janused tätoveeringud on ka päris hea :)

Ja lõpuks. Mu hea sõber Tomm30 Luhats kirjutas oma blogis kunagi, et ma pidavat rattateemat nagu liigagi palju armastama :D Näedsa, nüüd tahtsin spordialade kuningas jalgpallist rääkida, aga ikkagi ei saa üle_ega_ümber, taas velomaania kohal :)

Lähen tipatapa statkale, vaatan, oh ongi ässad kohal, järsku hüppab Brasiilia meeskonna bussist keegi valges särgis vend välja: "Tere Priit!"... ähh, ehmatasin ära kohe :) 1981 aastal Saaremaa Velotuuri võitnud mees Mallor Türna isiklikult usaldatud rohkem kui MILJARDI eegu eest Madridi Reali ostetud KAKAt vedama! Kõva värk. Malbe tagasihoidliku naeratusega poisike rsk teenib 20 000.- eeku tunnis, ööpäevaringselt...
Nüüd läks teema käest, ei loe teiste raha :) Mallorit oli tore näha, ta sebis Hawaii esimeste rattalaagrite bussimajandusega. Tänapäeval on mees jätkuvalt rattaspordi juures, keelab_käseb_poob_ja_laseb klubis CFC.

Vutilegend teeb trikke

Endine Inglismaa koondise kapten ja MM-il parima väravaküti tiitligi pälvinud Gary Lineker näitab oma järjekordses PepsiCo Walkers Crispsi reklaamklipis tõelist rattavalitsemisoskust.

Lõpus sunnitakse veel üks brittide ihaldatuim naine - Cat Deeley, bmx-ga Garyt homosuhtest päästma... eiiii, ikka Walkersi laastukaste seivima. Nalja kuipalju ja kartulikrõpsude müük lendab sajaga lakke...

Respekt ja sügav kummardus Reimile!

Teodoro Obiang Nguema Mbasogo lasi hukata oma onu Francisco Macías Nguema. Kole onju. Aga oli ka põhjust, sest presidendiks ihkas nii saada ta (luuleline kohe :) Ja nüüd tulevad selle diktaator Teodoro fangidest jüngrid otse meie õue peale kaklema... Dessandi kulminatsioon saab olema homme kl 19 A le Coq Arenal, Eesti vs Ekvatoriaal-Guinea.

Ja on ainult üks mees, kes meid hukatusest päästab! Eesti koondise eest rekordilised 156 mängu võidelnud Martin Reim esitab oma lahkumisetenduse!

Mis oleks meie jalgpall ilma Reimita? Oooooluliselt vaesem... Õnneks jätkab ta omanimelise jalgpallikooliga http://www.mrjk.ee/ ja loomulikult teab, kuidas kodumaa parimad pojad ennast jätkuvalt vormis hoiavad: tsiteerime tänast Õhtulehte "Ratast sõidan rohkem kui iial varem!"

Kõik homme Eesti jalgpalli 100. aastapäevamatšile! Martin ja Co on seda väärt

Marcello täna Pirita TOP SPA hotellis ajakirjanike piinata...

Teravad elamused

Tihti taban ennast kodus mingeid hullpeeneid käsitöötrühvleid rivitult sisse ajamas... Loomulikult saan ikka perekonnapealt täiega laksud kätte, et miks ma ei naudi :) Krt, naudin ju. Täierinnaga. Vblla mul kõik maitsemeeled lihtsalt lõplikult välja arenemata? Kasvan suureks, siis hakkan peenutsema ja kvantiteedile kvaliteeti eelistama?

Kus ma taolisele mõttele tulin? Uute kommertsteadeannete kaifimise juures leidsin sellise, mis pühendatud ühele mu lemmiktoodetest - Tabasco kastmele. Äädikast, soolaga kääritatud tšillipiprast ja piskust meresoolast kokkukeevitatud maitsevedeliku laksuke paneb kogu staadionitäie jalgpallipublikut sajaga möirgama!

Veenduge ise. Belglaste Duval Guillaume klipp on armas ja andekas.



Ma uputan tihti oma pizzalõigud justnimelt Tabascosse. Pidavat olema TÕELISELT PÕLETAV! Aga, no ei mõju nii hullusti :) Maitsemeel väljaarenemata noh.

Siin veel üks teine vinge Tabasco ostaosta http://www.youtube.com/watch?v=VICaWgD-76w

Kumb on tähtsam: eesmärk või protsess eesmärgini jõudmiseks?

Seoses eilse ülipõneva Meistrite liiga Liverpool - Chelsea kohtumisega meenus üks õpetlik lugu Paris - Dakari blogist:

RihoS, 15.11.2006
samurai väike poeg ronis kõrge kuuse otsa suure tormiga ja samurai oli rahulik. kui poeg alla ronis, siis mida madalamale ta jõudis, seda rohkem hakkas samurai õpetama- ettevaatust, hoia kinni, vaata, kuhu jala paned. küsimusele, miks ta poega siis ei manitsend ettevaatusele, kui see kõikuvas kuuseladvas oli, vastas vanamees- üleval oli poeg kindel, sest ta tunnetas ohtu, tegelik oht aga varitses maapinna ligidal, kui tal valvsus hakkas kaduma... vot siuke lugu.

Liverpool asus kohtumist avapoolajal 2 : 0 juhtima, kuid Chelsea viigistas ja läks omakorda ette. Veel seitse minutit enne lõppu oli Liverpool poolfinaalist taas vaid värava kaugusel (3:4) Nauditav kohtumine lõppes 4 : 4. Kokku KAHEKSA VÄRAVAT! Alati on vaja lõpuni pingutada/võidelda! Ei anna alla!

Kui võtame suure eesmärgi, siis kindlasti muutume juba protsessi käigus, ja mitte vähe...
Tihti ongi teekond tähtsam, eesmärgi saavutamine ei ole alati primaarne...

Aga, kas alati ikka on nii? :)

Vaffanculo! Vaffanculo!

Eile äratati mind siis maasika_mascarpone_tordiga, nämmmma :) Naisuke ja väiksem pruunsilm laulsid ja puha... Edasi mõtlesin, et lähen vaikselt üheksast pisikesele rahulikule rattaringile, aga no ei õnnestunud :) Kõigepealt, nagu teame, tõelistele meestele lilli ei kingita, mina sain loomulikult ühe suure valge roosi, mis ilusti ratta külge kinnitati. Sünnipäevahommikusest üksinda veeremisest sai kuuese pundi lõbus, nalja ja tögamist täis pooleteisttunnine mõnus sõiduke.



Edasi istusime oma rendilanciasse ja täiega Siena poole teele.

Kujutage ette, et olete sündinud Lasnamäel (ei pea just nii radikaalne olema, misiganes linnaosast võib jutt käia :). Kui küsitakse, teie päritolu kohta, siis esimesena nimetate alati Lasnamäed. Järgmisena mainite Tallinnat ja alles siis olete eestlane. Just nii on Siena elanikega. 17 erinevat contradat, ehk linnaosa, on need mille üle uhkust tuntakse.

Sinna imeilusasse Toskaana linnakesse olime teel, nautima Serie A, Itaalia kõrgliiga jalgpalli. Siena – Rooma Lazio. Eelmise mängu olid sienakat võõrsil 0:3 kaotanud. Momendil asub kodumeeskond tabelis 13. kohal, pealinna klubi leiame 8. realt. Viimased olid muideks just kuulsat Juventust loputanud...

Kohale jõudsime 2 tundi enne kick-offi, lubasime endale statka ees väikese kohvi ja saiakese. Ümberringi kogunes kahtlaselt palju helesinistes värvides Lazio poolehoidjaid. Võtsime siis oma varem ostetud (tnx, Margus) piletid näppu ja sisenesime õigest väravast tripkale. Turvakontrollid värgid, 3x ID-kaardi näitamist ja olimegi pisut räsitud staadionil oma istekohti otsimas. Ja no andke andeks üllatust... Ümberringi mitme meetri kõrgused traataiad, isegi meie kohal haigutasid võred, et keegi midagi pähe loopida ei saaks... Oh õnnetust... Apppiiiii, me piletid olid roomlaste sektoris :) Sienalaste jaoks said meist hoobilt vihatuimad inimesed maailmas. Vähemalt sel päeval ja 2 x 45 minutit!

Ümberringi mattus kõik vaikselt helesinisesse Lazio värvidesse. Hea, et meil enne mängu polnud aega Siena särke osta. Vihased lihaselised tätoveeritud Rooma skinheadidest poolehoidjad oleksid meid vist sealsamas tükkideks rebinud :)

Ja siis hakkas juhtuma. Vahepeal tundus, et saan kuulmiselunditele püsivad kahjustused. Niimoodi lauldi, röögiti, karjuti, kisendati, trambiti. Appi võeti jalad, käed ja kõik muud kehaosad, mis vähegi häält suutsid teha. Hiigelsuured lipud, loosungid. VÄGEV!

Pidime oma sienafännideks olemise imekiiresti pisikesele paberile kirjutama, selle tuhandeks tükikeseks hakkima, sealsamas alla neelama ja minutiga ära seedima. MITTE KEEGI ei tohtinud teada, et meil võib kodumeeskonna löödud väravate üle hea meel olla :)

Siena võitiski, 2:0! Meie istusime tasatasa :) Ei piiksatanudki. Tegelikult vahetpole. Lahe oli.

Veel tähelepanekuid:
* tundub, et KÕIK jalgpallihaiged roomlaste poolehoidjad on kohustatud suitsetama.
* jalkasõnavaraks piisab karjumisest: Mamma mia! või Vaffanculo! Vaffanculo! (tõlget trükimust ei kannata :)

Veel jõudsime Euroopa üheks ilusaimaks väljakuks tituleeritud Piazza del Campol ühe pitsaviilu sisse ajada ja lonksu veinikest maitsta. See 1100. aastast Siena avaliku elu keskpunktiks olev plats on m-u-l-j-e-t-a-v-a-l-d-a-v!

Santa Maria dei Servi imeilusate altarimaalide vahel panime mu kallile äiakesele pisikese küünla (nuuks...) Nii kui kirikust välja astusime vuhises kiiiiiiiiiiiiiiiiiiuksti treppi oraanž Lamborghini Murcielago. Hoplaaaa! Kas nii lihtsalt käibki? :) Mulle vä? Varjatud kaamera? No ei ole elus kõik nii simpel :) Muskelauto lahkus kummide vilinal 7 seki pärast :)

AGA nagu õiges teleshopis! SEE EI OLE VEEL KÕIK!
Meie naisrattakunn no1, Grete Treier, kellest kirjutasin kunagi siin. Saatsis mulle imeilusa sõnumi: Tanti auguri a te, Priit! Piccola novita: aspeto bambina/bambino il ottobre :)
TUBLID; TUBLID; TUBLID! Retsept! Respect! Nüüd me mõistame, miks hooaeg peab vahele jääma... elu, päriselu tahab elamist. Õnne, õnne!