Õnnestus mul Tartu Maratoni nädalavahetusel külastada ka Eesti vaieldamatult ühte tegijamat jalgratturit, Hawaiist tuule tiibadesse saanud, aastaid Itaalias profileiba maitsnud, Grete Treierit ning tema toredat perekonda.Vastupidavusala vaatevinklist parimas sportlaseas, 30-sena, elukutselise rattasõitja ameti maha pannud Grete ei ole septembrist saati sadulas istunud. Pekingi OMi pettumus tundus ikka veel pisut kripeldavat...
Rääkisime ratastest, rahvast, raamatutest, rannailmast, raviolidest, raiskamisest, rahast ja niisama lobaloba, kuni jõudsime ikkagi kaarega taas tippspordist loobumise juurde.
Ma olen varem olnud selles küsimuses pisut sõjakalt meelestatud, mismõttes et lihtsalt loobus? Üks olümpia grupisõit, kus on niiiiipalju loteriid, ei õnnestu, ja pakin lõplikult pillid kotti :( Ei saa nii lihtsalt alla anda. Suvel lammutan Giro d'Italial ja sügisel teen juba selliseid radikaalseid otsuseid... Siis jõudsime kaarega tütar Aneteni. Kuidas pisikesestpeast ei olnud väga suuri probleeme, aga mida vanemaks laps sirgus, seda raskem oli teineteisest eemal olla :( Anete elas küll mitmeid kuid Itaalias, kuid jalgratturi võistluskarussell viib sportlasemmet linnast linna, tuurilt tuurile, hotellist hotelli... Grete kirjeldused lausa karjusid igatsusest ja kurbusest, nuuks. Naine suutis praegugi vaevalt pisaraid tagasi hoida :( Ütleme nii, et ma ei küsi enam, ei mõtle enam, et miks loobusid... Ükski raha ei ole väärt oma lapsest eemalolemist, lahkukasvamist....
ps
Ok, veits lõbusam noot ka oma pruunisilmsest. Käib ta mul aikidos. Eks väikemees alguses arvas, et saab seal superkangelaseks ja kõvaks kaklejaks, võib-olla kujutab tsipa praegugi seda ette... Päriselus astub vend vaikimisi iga treeninguga sammukese lähemale kunstile, mis õpetab elama harmooniliselt kooskõlas iseenda ja ümbritseva maailmaga.
Poeg on mulle tööalast konsultatsioonigi pakkunud (ise ta seda veel ei tea :) Aikido eesmärgiks ei ole vastast lüüa käe või jalaga, vaid kasutades ära ründaja oma energiat, saavutada kontroll tema üle või heita ta endast eemale. Majandussurutisega teeme me sama :)
oot, aga point?
Eile kutt helistas, et papp otsas, trenni alguseni tund jäänud, kõht tühi, tule läbi, tee midagigi :) Jõudsin ma kohale, helistan, helistan, keegi vastu ei võta, närvid juba läbi, torman spordiklubi riietusruumi, avaneb järgmine vaatepilt... minu pojake nagu väike_vaene_vanemateta_õnnetusehunnik, krõnksus puupingil sügavas unes :)
et, mis see vastus pealkirjale oli siis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar