14.01.09

Ratturi päevitus vol5 - kiivrita :(

Kiirus on juba 83 km/h! Laskumine jätkub. Väntad kõige raskema käiguga juurde, ilus sirge tee, veel, peegelsile asfalt, lisa, tuulevaikus, tempo, ühtegi autot silmapiiril ei paista. Tõmbad ennast veeeel rohkem lenksu lähedale, adrenaliin mühab verre... Vaatame, kas saab spidokale kolmekohalise numbri... jalad kerivad pea 130 pööret minutis... korraga, UHHH, mis nüüüüd!!! kaks vändatäit lähevad kuidagi tühja :( ratas vibab, kõhtu täidab õõnes kuristik... miljon mõtet käib peast läbi... ei pane pikali, ei kuku, eiiii, rangluu, käeluu, uued sõiduriided, veri, kärnad, kargud, kips, töö, puhkus, lapsed, murdosa sekundi jooksul jõuan kesteabmillele mõelda... MUL EI OLE KIIVRIT PEAS!

Aasta oli 2002, Hispaania, Lorca. Püsti jäin. Keskjooks oli ennast kuidagi lahti kerinud :( Kukkumine kukkumiseks, aga kiivrit mitte kanda, selle peale annab ikka tulla... Kas tõesti jõuavad sellised asjad ainult läbi oma p**** kohale?
Kukkudes saadud marrastused paranevad aja jooksul, ehk ainult armid jäävad. Nädalate ja kuudega kasvavad arstide abiga kokku kõik murdunud käe- ja jalaluud. Peapõrutus aga võib tekitada pöördumatu kahju.
Me kõik usume, et oleme tublid ja osavad – meiega ju ometi ei juhtu! Ühe sõbra-sõbra ratas vääratas metsas puujuurika taga ja kukkudes purunes kiiver täielikult. Ja sõbra-tuttav ei kandnud kiivrit. Ta püüdis kiire sõidu peal kärbest silmast kätte saada, tõmbas tasakaaluhoidmiseks lenksu küljes kogemata esipidurit... diagnoositi koljupõhimiku murd ja täna ei saa ta oma eluga enam iseseisvalt hakkama. Ja tuttava-tuttava-tuttaval on asja surnuaiale lilli viima oma emale, kes mägirattaga pealtnäha väikesest künkast üsna väikese hooga laskudes lahtisel klibul kukkus.
Need kõik on õnneks t e i s t e lood. Osakem neid kuulda, tähele panna ja omad järeldused teha.
(tekst Tegija kannab kiivrit veebist)

Paar korda talvel olen veel üritanud ennast petta, a la paksu mütsi peale kiiver ei mahu ja sellise ilmaga võib ja sada muud vabandust... VABANDUSI EI OLE! Kui oma kupli all midagi kaitsmist väärt ei leidu ning selle maailmale demomine ok, siis mõtleme millist eeskuju näitame järeltulevale rattaseltskonnale...
Õnneks on asjad Eestis ikka kordades paremuse poole liikunud. Näha sportlast ilma kiivrita treenimas, see on suhteliselt kuuvarjutus. Ka transpordivahendina jalgratast sõtkuvate inimeste seas on kiivri kandmise trend selgelt tõusujoones.
Mart Laar ja Romano Prodi 2001 aastal toimund kohtumisel, suhteliselt õõvastav vaatepilt selle jutu kontekstis? Midagi nagu oleks puudu?








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar