23.03.15

Meie mehi niimoodi näkku ei panda, eks!

Kui nüüd üdini aus olla, siis ma võtsin seda eelmise aasta Vasa tulemust ikka päris isikliku solvanguna. Mina olin ju tugev ja tegija, aga nemad krt, lasevad ööläbi värskel lumel sadada ja üritavad mulle sajal muul moel kaikaid kodaratesse loopida. Kes need nemad on, ise ka ei tea. Rootslased nt, vastikud kapitalistid noh :) Ja takkatippu tordile kirss või kirsile tort, medalit kõikidele ei jagugi, see veel eriline väärtuslik valuts, korralagedus kuubis, maivõi.

Seda asja lihtsalt ei saanud nii jätta. Regamine, esimene kadalipp trikoovooru pääsuks, kestis seekord taas rekordnumbreid näitavat napid 90 sekundit. Juhuse osakaal tuli välistada. Tõestasin, mis masti mehega tegu. Harjutasin eelnevalt mitu päeva, kuidas oma mailiaadressi murdosa sekiga copypaste'da + tuhandete kaupa randmeringe ning näpupainutusi lisaks. Hommikul pühkisin kuvariekraanilt tolmu, panin võrkmaika selga ja hopsti madallähtesse :) Ära tegin! Sups ja valmis. Regatud.

Edasi sebisin endale offroad rullid. Algul ei saanud vedama, pärast pidama. See tähendab, et ühel päeval laekusid mulle kontorisse 2 paari rulle, ühed hullemad kui teised. Tegime küll facelifti ja lasime uue tarkvara peale, aga no ikkagi... Kahjuks või õnneks sai nendega vaid paar trenni tehtud. Rattaga tööle veeremine tundus ikkagi turvalisemana :) Esimese lumekirmetisega ajasin oma Desurekid välja ning tähelepanu, valmis-olla, paaristõukeralli alaku!



Jaanuar kujunes eriti valusaks. Rattaga tööle, lõunast tunnike suuska, õhtul rattaga tagasi. Nagu sportlane kohe. 40h ratast + 5h rulle + 26 suuska = 71h. Sellise põhja pealt võiks rootslasi loputada küll :)

Olematu talve hitid:

Episood no1. Hommikul teen silmad lahti, ümberringi valge, no vähemalt pool metra lund öösel maha laksanud. Ideaalne. Paar kraadi külma. Ei hakka autot ahistama. Võtan ja panen Desukatega otse kodutrepilt Harku metsa. Veits kõnniteed, 7km kergliiklusteed ja kohal. Ülilahe. Edasine metsaring kokku ca 10km ja sama teed mööda tagasi. Kuid oh õnnetust, hommik on küll õhtust targem, aga selle paari tunniga oli lund vahepeal ikka väga napiks jäänud :( Pehmelt öeldes otsin viimased kilsad seda olematut valget ollust lausa tikutulega taga. Muidujalutajad millegipärast naeratavalt totralt, kui ma suhteliselt haljal asfaldil sädemeid lennates suuskadega paaristõukeid pusin. Lõpuks jõuan koju. Tundub, et isegi naabri koer on selili ja naerukrampides. Peaasi, et ta nüüd saba ei anna. Püüan pilku suusaninadest kõrgemale mitte tõsta ja hiilin tasahilju tuppa. Just nii karastub teras ja tugevaks saadaksegi (saalist kostub naerapahvatus).

Episood no2
Tuul, et mitte öelda torm. 20m/sek ja edasi. Uurin tööl pinginaabrilt, kogemustega suusahundilt, et kas sellise ilmaga on võimalik rulle sõita. Vastuseks tuleb, et jah, ainult, et tuul peab olema vastu või tagant. Täpselt nii ongi. Esimesed 13kilsa tempo selline 6-8km/h. Sisuliselt seisan, tõukan, seisan, tõukan. Siis tuleb pöördepunkt, tagasi lausa sööstlaskuja  Aare 210,896 km/h Tamme tunne,  Ristmikel võtab korralikult hirmu nahka. Äge! Fun!

Episood no3
Varahommik Pirita Terviserajal. Kell 7:13. Tähistaevas. Välän külmetäs ja taivast ei sadanud grammigi lummõ, traktor oli just ahjusooja klassikajälje sisse pressinud. Üksinda ringil. Uskumatu fiiling.

Episood no4
24.02 Riigi sünna. Lumi on põhimõtteliselt lännu. Vihma ladistab. Siirdun Trummi, suusatama. Üllatus, üllatus, sealne 2,5km kunstlume rada on rahvast täis. 97minsa vägisi-veesuusatamist Vabariigi auks! Palju õnne paaristõuked. Vasa värise! Päris lõbus, kohustuslik insta pilt ka, mida sõber Priit Ailt kiiresti kommis: "Loobu!"
Teades, et talle just avanes soodne võimalus Vasal osalemiseks, millest vend nobedalt ja kergekäeliselt keeldus, siis oli mul talle ka ühene sõbralik vastus olemast: "Häbi Priit Ailt  See, et sina nõrk ja loobud, ei tähenda, et teised sama pehmod oleksid. Memmerätt myass :)"

Ailt: "Loobu, või lase edasi, tee pilte, kui vastik see kõik on ja saa läbi selle kuulsust ja reppi juurde."



Krt, see pani korraks isegi mõtlema, et kui see tõesti nii vastik on, siis päriselt, miks ma seda teen? Propageerin tervislikke eluviise? Naaat! Teekonna nautimine võiks olla ikka sama tähtis, kui tulemuse saavutamine. Hmm, päriselt, see on veidike nagu maso või jah, aga mida hullemates tingimustes trenni teed, seda mõnusam on hiljem kamina ees istuda ja õue vaadata ning tunda, et asi oli täiega seda väärt. Ilusa ilmaga võivad kõik tillulillutada, aga püüa sa sellisega, kus hea peremees koeragi  välja ei aja, trenni teha... Just nii karastub teras ja tugevaks saadaksegi :)

Episood no5
Napid päevad Vasani jäänud, aga nii fänn ma ei ole, et viimase lihvi jaoks Haanjasse sõita. Polegi muud varianti, kui Lillepi park ja rullid alla. Vot see polnud enam väga mõnus :) Asfalt külmunud, kepid ei pea, küünarnukid valusad jne... Pole siis ime, et nädal peale Vasat sellise emotsioonipuhanguga maha sain: "Veeren rattaga kergliiklusteel. Kurvi tagant kõlab kolksadi-kolksadi-kolksadi. Rullsuusataja! Ma ei kasuta vägivalda, ma ei kommenteeri, vaikin ja isegi naeratan kaastundest. Olen tugev ja tolerantne. Olen salliv." :) Aga trenn sai tehtud ja tunne oli hea. Uskusin, et Sälen-Mora tuleb napilt alla 5h ära! Medal on iseenesest mõistetav. Siis polnud veel õrna aimu ka, mis mind tegelikult ees ootab.

Eesti Worldloppeti klubi läks oma satsiga neljapäeval. Kuna pidin ühe rattakasti norrakas Heiko Kõikide Triatleetide Hirm Superman Sepp'ale saatma, siis olude sunnil nägin ka nende jõuku. Väga keskendunud ilmed. Nagu viikingid röövretkele minemas. Igal mehel vähemalt üks suusamäärimise pukk kassas. Spordikotid suuremad, kui mul kogu garderoob kokku. Suusakottidest rääkimata. Veits kõhedaks võttis, sest minu suusad said just määritud :) 3 päeva ette. Kuna ihumäärdemeister :) Karel "Tatjana Mannima" Kruuser pidi oma hoolealusega Engadini minema, siis minu asjad tehti varem valmis. Savi, kas ilm muutub või ei :)



Sain koduste toimetuste tõttu reedel minema. Töökaaslane Murder (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada) organiseeris kogu reisi. Ma ei jaksanud väga kaasa mõelda. Lubas teha säästueelarve, usaldasin, tegi :)

Laevaga üle, autoga Mora, ööbisime koolimajas, nagu kunnid, kolmekesi suures klassis, finišist napp kilomeeter maad. Numbrid värgid, pastaparty. Ei midagi erilist. Varakult põhku. Suutsin suht kiiresti uinuda ja mingi pool tunnikest magadagi. Siis ärkasin. Vaatan Murder (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada) toksib pimedas telefoni. Maga! Homme tähtis sõit! Ei, tema noor mees, veri vemmeldab, pusib kaelapidi fastfood Tinderi kosjarakenduses. Imestab, kurvastab, poriseb omaette. Tõmbab, aga lahinguvälja diapasooni laiemaks, piiranguid vähemaks, naised 40 - ok, kohe meestele ka roheline tuli, aga no 10km raadiuses ikka vaikus! Mis toimub!?! ...



Ärkame 3:40. Päris okei. 5h und kindlasti selja taga. Sips-sops veits toimetamist ja bussi peale. Ühistransa oli ladusalt organiseeritud. Pilet skänniti sisse ja elavas järjekorras laoti suusad alla ja rahvas üles, kui istuma ei mahtunud, siis peksti järgmisse vagunisse. Mul oli juba teine bussisõit sel talvel. Kasutasin Tartu Maratoni vip-teenust (sponsorite värk :) esimest korda. Ülemiste parklast otse Otepää staadionile ja Elvast tagasi koju. Sõitu alustasime 4 reisijat ja bussijuht + 2 reisisaatjat. Võikud, kohvi. Väga luks. Tartus viskas mingeid Marcialonga korraldajaid lisaks. Mul oli küll kõiksugu kaelapadjad ja värgid, aga no ei suutnud korralikult magada. Nüüd Vasa bussis lasin tunnikese mõnusat und. Kuidagi pingevabam oli vist :)

1h20min enne starti jõudsime kohale. Veidike nagu närviliseks kiskus olemine. Mu stardikoridoris oli vaba ruumi küllaga, isegi lindi ees. Ainult, et, üks pisike iluviga selle kena asja juures. Seal nimelt laiutas selline pahkluuni 10x10m veelomp. Mahutasin ennast sinna kõrvale kuidagiviisi ära. Õnneks polnud veel suusasaapaid jalga pannud, vähemalt startidin kuiva jalaga. Põhimõtteliselt ei olnud mingit vahet, kas siseneda stardikoridori 1:20 või 5minutit enne stardipauku. Selles mõttes chill. Parimad kohad olid tõenäoliselt taas kella 4 juba võetud :)

no veits vesine tõesti

Ja nagu ikka, ümberringi mornid näod. Aru ma ei saa, ette ma ei kujuta, miks nad seda teevad? Saan aru, et kahekümnest Vasast kaks on selliste ilmadega nagu mul õnnestus tabada, aga ikkagi. Tartus on kaelkirjakud ja neegrid ja klounid ja pidu, Vasa on nagu sunnitööle minek.

Start. Liigun. Jalad veeeeel kuivad :) Aga mitte kauaks. Ja siis algab see tõusupoiss. No inimene on ikka kummaline loom. Halvad asjad suudetakse väga kiiresti unustada. Siin ma olen ja taas, seisan! :)
2014 flashbackTuhanded paistes pallidega mehed oma järjekorda ootamas Lausa Viljandi tikutehase maskoti tunne tuli peale. Mõnuga seisime seal mäekesel. Tuhandetes. Teineteise taga. Lähedal. Kuklasse hingates. Hah gay! Vahepeal kostus siit-sealt võõrkeelseid sajatusi, tõenäoliselt roppusi, seda kõike loomulikult kerge kepiragina saatel. Iga paarisaja meetri tagant olid korraldajad üles seadnud spetsiaalsed kepijagajate boksid. Ei tea, mis diiliga sealt endale uue toika lunastama pidid, aga abiks ikka.
Seisin, vaatasin seda mustmiljonit harkisjalgadega aeg-luubis jenkat tantsivat suusatajat.

Õnneks läks sedakorda ikkagi nobedamalt. Ja unustet ta oligi. Rohkem ma seda ei tee, või ok, never say never, kui murdun ja teen, siis ainult sellise klausliga, et stardin esimesest grupist, rsk.

Mõned tunnid tavalist vägisisuusatamist. Jõun poolele maale ja vaatan kella. Mäh. 5:40 tempo. Et mismõttes. Kas ma olen tõesti nii kehv? Ok, teine pool vblla kiirem ja esimene tõus selja taga, aga ikkagi :(

Laksan igas punktis veits geeli ja topsitäie jooki ning edasi, kuklas vasardamas  Maти Карлович'i madal tämber: "Работай, Работай, Работай!" No panen panen, kuni vist mingi 15kilsa enne lõppu märkan silte võitja aja ning medalilimiidiga. 6:02. Vaatan kella, aju tõmbab nagu vana 486 protsessoriga õmblusmasin, ragistab, ragistab ja välja ragistab. 4minsa/km ja teen ära! Suht lõdvalt. Kergendus...

Aga tõehetk on see, et iga krdima minutiga läheb rada kehvemaks. Raiun paaristõukeid, jooksen mäkke, armu ei anna ühegi nurga pealt. Libisemist ei ole, ega tule. Kui ma seda fkng medalit ei saa, siis jään sinna Morasse sulaseks ja ootan järgmise aastast uut võimalust. Koju ilma medalita lihtsalt e-i l-ä-h-e! Selge. Ei anna alla!

Kõige hullem on see, et rada on palistatud 15cm pikkuste murdunud kepiotstega. Igal sajal meetril on korra tunne, et nüüd siis ka minu toigastega kõik! Kepp vajub jääst läbi ja, ja, ja, uhhh, seekord mitte...

10km veel. Töötan, töötan. Suudan. Väljas on 12C, mina suusatan, veesuusatan, jalad põlvedeni läbimärjad, lirtsadi-lörtsadi. 3:40/km, graafikus. Tuleb.
9km, 8km, 7km... Ei anna alla. Pole vist kunagi peale 5h veel niimoodi pingutanud.

Viimane kilomeeter! Teen ära. Nüüd võivad kepid ja suusad ka murduda. Jõuan! Finiš. Meie mehi niimoodi näkku ei panda, eks! :) Olemas medaljon! Selle järgi ma siia tulin! 5h:57min 20sek. Medali limiit oli 6h:02min:42.  Pehmelt öeldes ikka väga lähelta piti tilanne! 5min varuks. Selline 1,5km ja 90km sõidu peale. No ma ei tea :)



Arvestades, et enamusel eelmise aastaga võrreldes 30min kehvem aeg, mul 40min parem, siis nagu võiks ikka happy olla küll. Hiljem lugesin Holdeni blogist Pasaloppet 2015! postitust ja sain pihta, et kuhu see koer siis päriselus maetud oli:
Altpoolt tulnud jää toel jäätus ära jäljepõhja peamine millimeeter, mille peal liidriteks pääsenutel oli veel hea lipe, aga juba kahekümnendal mehel oli jäljepõhi vesine. Vahed ca kümnese liidrite grupi ja jälitajate vahel hakkasid kiiresti kärisema ning finišis tehti taas uus Vasa rekord  - 50-s mees kaotas võitjale lausa 31 minutiga!!! See aga omakorda tähendas paljudele eestlastele, keda oli kokku tervelt 124, medalist ilma jäämist, kuna raja seisukord halvenes lausa minutitega ning kuuetunnise lõpuaja tegemine sellistes tingimustes oli ainult tugevate pärusmaa! Paljud kurtsid hiljem, et kusagil 50km kandis hakkas lipe ära kaduma. Suudan siia tuua vähemalt kaks põhjust, miks nii juhtus. Esiteks pani kümnekraadine õhutemperatuur veed voolama ning teiseks oli umbes pool suuskadele alla määritud mitmest tonnist kliistrist rajapõhjas uut suuska ja just selle suusa libisemisala ootamas, et sinna külge kleepuda. 




Vägev. edasi Pesu. Söök. Chill. Mõnus. Rahul.
Töökaaslast Murderit (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada) oodates jäi kael veidike kangeks, kuna tahtsin ta kindlasti enne finišijoont kätte saada, lubas mees ju just minule esimese inteka õiguse ning jättis sajad Norra, Rootsi, Soome, USA, Kihvangoolia ning Tõngu akrediteeritud suusaajakirjanikud pika ninaga. Igaljuhul oli tema esimene emotsioon väärt talletamist :)

VW - Vasa autopartner oli väga kenasti väljas. Antud isendi puhul häiris turundusinimese töö. Tõenäoliselt oli RedBull unustet ja siis viimasel hetkel kinni kaetud. Põhimõtteliselt sai paremini pilti kui katmata kujul oleks saanud :)

Pasaloppet?
Kõvad Eesti mehed käisid tagasitulles Ikeast läbi. Valisid 5 aiatooli välja. Vaatsid peale, hindasid visuaalselt, kõik 3 ühest suust: "Mahub autosse, loomulikult!" Milleks mõõta, eks. Auto juures selgus tõde, et ega nii lihtsalt ikka ei mahu küll :) Tunnikese rassisime, tõstsime sisu ja liigutasime toole, või liigutasime toole ja tõstsime sisu. Igatahes finaal oli see, et mis ei mahu, see ei mahu, ei selili ega külili. Aga, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Igal Eesti mehel on vähemalt 3 koormarihma taskusoppis peidus. Sai need raisad katusele tõmmatud ja mustlaslaager põrutas mööda Rootsit 200km, kenad toolid katyusel vilistamas. Sellega saaga muidugi läbi veel ei saanud. Laevale minnes küsiti ikka väga mokk_üle_kulmu näoga, et kas sa kloun tõesti kujutad ette, et see sul alla 1,90m. No tegin maailma kõige kurvema kutsu kõige kurvemad silmad pähe ja ühe hingetõmbega lajatasin kogu jõhkra mõõtmisloo ära. Selle mehe süda oli kahjuks purunematu. Kõvem kui karastatud klaas. Mine osta uus pilet kõlas vastuseks. No mida ma ostan, laev läheb 10minsa pärast välja ju. Äkki me paneme need toolid sisse? Saime rohelise tule. No ronisime ise välja ja saime kuidagi poollahtise luugiga laevale. Seal haigutas loomulikult tühjus. Kes ikka esmaspäeval väga Rootsist Eestisse tahab sõita. Ruumi nii üht kui teistpidi piisavalt. Mõtlesime, et seome siis oma toolid katusele tagasi, ei saa ju auto pagassi pärani jätta... Ja siis tuli TEMA: "Kuulge, klounid, tee nu**ite niimoodi tüürimeest ikka korralikult pe*se ju!" Mähh? Me tõesti pole andnud vähematki põhjust mingiks anaalseksiks :( Kardan selliseid asju. Ei tihanud enam küsida ka, et mida see nüüd tähendama pidi. Jätsime siis luugi ööseks lahti, aga vähemalt seksima ei pidanud selle tüürimehega... Vedas, vist.

Töökaaslane Murder (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada)