Jah. Ärkad hommikul 5:00. Proovid magamata une silmist veega välja uhada, laksad kausitäie müslit, kohvitass otsa ning juba sätidki ennast rattasadulasse pedaalimaks järjest Tallinnast Paidesse, sealt Rakverre, siis Narva, Narvast Jõhvi kaudu Tartusse, Tartust Võrru, Võrust Viljandisse, siis veel Pärnu ning supsti Haapsallu ja peaaegu ongi uuesti pealinn... kuidas sellised vallatud, et mitte öelda pervod mõtted üleüldse pähe võivad tulla?
Alustame algusest. Eelmise aasta oktoobris sai Itaalias
Hawaii KOM raames Giro d’Italia mägesid võetud ja sellega hooajale ka
sisuliselt punkt pandud. Rattasõiduisu sai kuidagi otsa. Juba mitu-mitu pikka
aastat olen ka sügisel-talvel rattaga tööle-tagasi uhanud, aga viimane hooaeg tuli
elu ja muu logistika vahele. Samas, kuidagi pidi ju vormis püsima ja hoplaa,
kahjuks-õnneks sai jõuludeks endale Elite nutitrenažöör kingitud. Varasemalt
pole kohapeal nühkimist väga nautida suutnud. Maksimaalselt tund ja sedagi vaevaliselt.
Seekord läks teistmoodi. Alustasin TrainerRoadi programmiga, selle idee just
minusugustele nagu rusikas silmaauku. Tahad minimaalse ajaga maksimaalset
tulemust saada, treenid argipäeviti tunni kaupa, nädalavahetusel kuni 2 tundi
korraga. Kõik vingelt süstematiseeritud, lakooniline ekraanipilt, ei mingeid
tilulilutamisi, võimsus nö klotsidena ees, treener motiveerib sind lives
tekstisõnumitega, seletab, miks mingit harjutust tegema peab jne jne, ole
ainult mees ja seedi kõik ära. Sain hakkama. Pole elus väga pikalt plaanide
järgi trenni teinud, seekord murdusin. Jaanuar, veebruar, märts ja aprill,
ainult pukk...
Aa, ja mis veel vinget selle trenasõtkumise juures, podcastid, kõik
Eesti podcastid kuulasin ära. Alustades „Olukorrast riigis“,
„Digitunni“, „Rahva teenritega“ ning lõpetades „Pihtas põhjas“,
„Jalgrattapalaviku“, „Mehed ei nuta“ ja „Tussisööjatega“ :D
Esimeseks võdusõiduks olin plaaninud Tartu Rattarallit. Tandemiga, nagu ikka :)
Kuna õiget rattatunnetust trenažööril ei saa, siis leppisime paarilise Tarmo
Kopliga kokku, et mina hoian 400 watti, tema hoiab tasakaalu. Veel oli vaja
Mandri ja Cycling Tartu kuidagi ära tinistada, et meid pundist minema lastaks
ja oi see oleks ikka selline pidu ja tulevärk olnud... Aga Wuhani nahkhiired
arvasid teisiti :(
Viirus tuli ja pööras sisuliselt loetud päevadega kogu (spordi)maailma
tagurpidi. Kevadlaagrid jäid ära. Mott purunes tuhandeks pisikeseks killuks.
Kus ma oma looma nüüd siis välja lasen? Krt, kui minusugusel kaob motivatsioon,
kui raske võib siis olümpiaks valmistunud sportlastel olla, teadmatus, keelud,
teadmatus, uued keelud...
Teeks siiski oma sportliku vormiga midagi, midagigi. Üritasin erinevate
inimeste käest inspiratsiooni ammutada. Sirgjoonejooksja Leivo Sepp ja veel mõni
koloriitne kuju sai tanki pandud. Piirid ju kinni, küss, et kuidas leida Eestis
mingid vinged punktid, mida rattaga võtta. Majakad on jätkuvalt ülipõnevad, aga
jäid ära. Linnused, veetornid, hiidrahnud... isegi „Ropp Eesti kaart“ oli ideena
laual - Litsmetsa, Tupenurme, Putsorg, Munnimägi, marsruut missugune :)
Tihti on elus nii, et suudad lihtsad asjad kole keeruliseks mõelda. Kogu selle
tramburai peale lajatas sõber Edgari Treier: „Külasta rattaga kõiki Hawaii
Eesti poode!“ Hmm. Pole paha mõte. Tavaliselt teeme ju kevadel Hawaii juhtkonnaga poodide ringreisi. Sel
kodukontori ja 2+2 hooajal jäi asi loomulikult ära. Miks ka mitte siis rattaga selline
sõõrike ette võtta?!? Põnev. Kogenud Tahtejõu tuuride marsruudimeister Edgari
tõmbas esimese juti, kokku 1020km. Kabetasime mõtet veel veits edasi-tagasi ja lõpuks
tuli natuke peale 1000. Ideaalne. Ma siis veel muidugi ei julgenud kõssata, et
seda järjest läbi tahaks sõita :) Diagnoos oleks vast suht kiire olnud. Miks
üldse järjest? Olen varem sõitnud non-stop üritustest kolm korda Trondheim Oslot 550km, mõned Tahtejõu tuuri 300 kilsased etapid, kaks korda
Vätternrundanit 300km, korra Tallinn – Tartu Granfondolt sama hooga Tallinnasse
tagasi 400+ km, aga sellist päris-päris ultrat nagu Red Bull Trans Siberianil
või Race Across Americal uhatakse, seda nagu portfolios polnud. No mis tunne
on? :) Komöödia on muidugi selles, et oma viimase pikema kui 100km sõidu tegin
eelmise aasta oktoobris. Ühtegi üle 3h trenni polnud ka teinud ja siis lähen
tonni panema... Lõvisupp.
Üksi veits igav. Sparringupartnerit vaja. Otsus lihtne - Evgeni Nikolaevski,
mees kellega koos tunde ja tunde ketti keerutatud, Everestinud, ümber Mont Blanci sõidetud ja niisma Hawaii KOMi raames Alpides, Püreneedes ja teistes
mägedes ronitud. Ei meenu, kuidas ma talle seda hullust tutvustasin, aga
kahtlemisest või veel vähem keeldumisest oli ta sama kaugel kui jääkarud
pingviinidest or Ratta Jürka konkreetsetest vastustest.
Edasi pisut sebimist. Akupangad, tuled, varukummid, sporditoitu, päris toitu.
Selle viimasega sai nalja. Pehmelt öeldes ma kodus väga ei tahtnud rääkida, et
plaanime sellise naaaatuke pikema otsa teha. Hakkavad muretsema või nii. Samas,
võileivad vaja ju kuidagi välja lunida.
- „Naisuke, kuule, me teeme nädalavahetusel ühe pikema rattatiiru. Kas teeksid
mõned võikud?“
- „Mitu?“
- „ääee no klmkmnd“ (pobisesin hiirvaikselt ja hästi kiirelt)
-„miiiittttu!?!“
- „ kolmkümmend ja Tiinale ning Edgarile ka kümme“ (Evgeni elukaaslane Tiina
siis päevases saatetiimis, Edgari öises)
Nüüd tuli ikka avanaer, Tiina pisike naine, kuhu ta need kümme võileiba paneb?
Ma ajasin Edgari kaela.
Kella külge väga ei tahtnud kogu seda aktsiooni lükata. GPS live tracking sai
küll sebitud, aga eriti seda välja hõisata ei raatsinud. Parem teeme ja ei
kaaguta, kui, et kõvad käteringid ja siis ei saa hakkama.
Start
Plaan oli iga Hawaii peale kulutada maksimum veerand tundi. See tähendab siis
paar pilti, veidike kohalikega lobisemist, nati sööki, pudelid täis ja punuma.
Selge see, et mida rohkem nö puhkame ja ei liigu, seda raskem on hiljem, sest
tunnid hakkavad sulle selgelt vastu töötama. Samas, kui erinevate üksuste
vahemaad on keskmiselt 100km ümber, siis see veerand tundi ei olegi nii palju.
 |
| Pirita Hawaii |
6:00 start Hawaii Almare eest. Päike siras. Laupäeva
hommik, linn tühi. Lust lasta. Natuke kerimist ja Kristiine Hawaii. Klõps-klõps
jäädvustame endi suud kõrvuni näod mustakollase logo taustal ja edasi. Kohe
Pirita Hawaii, seal sama jutt. Siis Viimsi Hawaii, 18km tehtud, 982km veel :)
Elu on ilus.
Me ei leppinud küll konkreetselt kokku et, kes palju ning kui pikalt veab, aga
ma plaanisin ees mitte üle veerand tunni veeta. Evgeni oli teist meelt. Tema
ego oli nii suur, et no nagu jääbki tõmbama. Noor mees, huvi on, miks mitte. Ma
siis ei seganud ka väga :)
Uue tavaliiklusele avamata Tartu mnt lõiguni saime ikka
väga kiirelt. See oli omaette elamus. Tuttuuus peegelsile asfalt, neli rida
ainult meie päralt. Elu on lill.
Paide Hawaii
122km ja 4h kopikatega vändatud
Vastuvõtt oli väga kodune. Pakuti kohvi. Tegime esimesed võikud. Meeleolu ülev. Põrutasime edasi.
 |
| Paide Hawaii |
Rakvere Hawaii
206km
Rakverre jõudes olime oma graafikust ikka kõvasti ees. Mis oli paha, sest kohalikud rattaässad lubasid meiega veits kaasa sõita, ja neid ei paistnud veel kusagilt. Vahetasime riided. Pikkade asemel lühikesed selga. Tankisime. Lõpuks saime paraja pundi abilisi. Edasi läks sujuvalt. Sai lobiseda ja tuules istuda. Seda pidu jätkus vast kolmekümneks kilomeetriks. Jäime taas kaheksesi. Õnneks oli sel eelneval tunnikesel tuul otse näkku. Tänud Robert Salep ja co.
 |
| Tuhamägede tuul |
Narva Hawaii
328km ja 12h sõidetud
Päike paistis. Tunne oli jätkuvalt bueno. Kohalikud nahkpükstes motikamehed- ja naised näitasid kuidas asjad tegelikult käivad. Jõudsid meie sealkandis viibimse ajal seitse korda Sillamäe ja Narva vahet pendeldada, vahepeal tagarattal, siis esirattal. Jõhvi – Narva – Jõhvi lõik oli edasi-tagasi. Mõtlesin hirmuga, et kui oleksime ringi teistpidi ette võtnud, kui raske oleks ennast motiveerida mitte Tallinna poole keerama.
 |
| Привет город Нарва |
Jõhvi Hawaii
375km
Öine vahetus saatemeeskonna nöol saabus. Edgari Treier ja tema huumor, ilkumisega tagasi ei hoitud :) See oli hea. Sõime suppi. Külmemaks kiskus.
 |
| Päikeseloojang Peipsi kaldal, romantikapakett täies mahus |
Tartu Hawaii
512km
Üle poole tehtud. Kohalikud fänniarmee oli Lõunaka ette ennast üles rivistanud, kabanossid hirmuäratavalt pihku haaratud. Täitsa maitses. Saime kõvasti puid alla, stiilis, mida te hädaldate, vaadake kuidas meie omal ajal panime, Tallinnast Vladivostokki, ujudes, mööda maad, ülesmäge, selili, käed kulusid ära. Evgenil oli vist koblakas ees, ta väga nagu ei naernud.
Võru Hawaii
580km
21h sõtkutud
 |
| Võru Hawaii, kus kõik on? |
Pimedaim aeg sai läbi. See polnudki kõige hullem. Võrru jõudmine läks juba veidike keeruliseks. Füüsiliselt nagu ok, aga uni hakkas peale tikkuma. Nägin tee äärtes palju erinevaid metsloomi, a võib-olla olid nad koduloomad, kes meiega paralleelselt jalgadele valu andsid. Või vähemalt arvasin nägevat. Lootsin täiesti konkreetselt, et mõni võiks nüüd Evgeni maha joosta, või kui Evgenile pihta ei saa, siis vähemalt mind ümber paisata, aga saateautot ei tohi puutuda... unine?
Tegime peatuse. Sain vist lõpuks aru, et see ei ole normaalne. Pomisesin Etsule, et kuule, ohtlik on vist. Ma ei ole kunagi varem ratta seljas maganud, aga nüüd nagu lendaks vahepeal. Äkki teeksime mingi pool tunnikestki unepausi autos? Vahet ju pole, kas istun ja nosin võileibu või magan. 24h järjest üleval oldud, ja mitte ainult, 24h rattaga sõidetud. Edgari ainult muheles vaikides selle jutu peale. Kummaline... Sekundi pärast saabus kässarit lastes rehvide vilinal meie ette Moomoo must buss, sees täisliibukates Allan Oras ja Martti Sala! Rattad tõsteti välja valmisolekus no1 meiega edasi kihutama. See ei olnud uni! Kurat, mida sa hing veel ihaldada oskad. Nüüd sain pihta mida Edgari susserdas. Järgmised kolmkümmend kilsa uni nagu peoga pühitud, nalja sai ning mitte vähe...
 |
| moomooland veab |
706km
Alla 300km jäänud. Pole küsimust ka, et selle 1000km ära teeme. Põlved korras, selg ok. Ainus teema oli see jube ahviuni. Mis ei olnud kohe üldse tore.
 |
| Viljandi Hawaii, ikka pole kedagi :( |
800km
Uni oli. Kõik ok, aga UUUUni.
 |
| Pärnu Hawaii |
 |
| Gert tuli punti ja fännid tõmbasid mootorsae käima |
Tankimispaus. „Kuulge, pange palun mu pudelid täis ja sööge minu eest ka“, toetasin ratta saateautole risti ette ning istusin rooli ja magasin ülbelt, üheksa minutit, järjest! Kusjuures ratta asetamine ja juhi kohale asumine oli selleks, et nad mind maha ei jätaks. Kaval onju. Või liiga unine? :)
 |
| Giacomo Täiesti Puccini |
Haapsalu Hawaii
909km
Vihma saime ja pitsat saime. Teine oli kordades parem. Tualetti sain ka. Peale kolmekümnetunnist regulaarset söömist siis. Ausõna, seal oli juba varem pahandus ees, ega muidu poleks poti kõrvale erineva kaliibriga harju ja vaakumpumpasid rivisse seatud... Põgenesin. Vist siiani Haapsalus tagaotsitav.
Viimane sott. Mu varugeneraator läks nüüd tööle. Tegin Evgenile kõik tagasi. Rattasõit on lahe! Võtad alt kinni, tõused püsti peale, paned paar käiku alla, laks, laks, tunned kuidas kogu lihasjõud läheb edasiliikumisse, nauding... veel 50 kilomeetrit tuhandest puudu.
Keilas saime abiväge. Enerviti Toomas oli selliste pasunate ja plakatitega tee ääres, nagu noor Tour de France juba. Eerik Ülevain tuli veduriks. Ludinal Tallinnasse.
Almare Hawaii, tehtud!
1006km 33h18min
keskmine kiirus 30.3km/h
Tänud Evgenile, Tiinale, Etsule, naisukesele, poegadele, Allanile, Marttile, Timole, Minnale, Sepale, Ennule, Tõnisele, Salep ja co’le ning special tnx sulle Gert ;)
 |
| Kalli-kalli, ma vihkan sind ka! |
Kõik pikad sõidud on ikka peast kinni. Mentaalne teema. Lähed 100km sõitma,
poole peal mõtled, et kurat 50km veel, kaua võib jne. Nagu mu näide tõestab,
siis selleks, et 1000km sõita, võib alla 3h trennidega piirduda :)
Rohkem ei taha sellist asja teha. Rattaga sõita on äge. Pikalt sõita tore, kiirelt
sõita vinge, mäest üles ronida super, aga magamatusega võidelda –
naaaaaaaaaaat! See pole see, mida teha tahan. Sõida rattaga!
 |
| Evgeni kompu |
Vt sõitu Stravast siit
 |
| Neljakesi ;) |
