24.10.18

Toores liha ja tuharakramp, ehk L'Etape du Tour tema täies hiilguses

Iga harrastus(maantee)ratturi, et mitte öelda tsainikratturi unistus. 15000 ketikeerutajat joonel, valmis laksama ühte etappi päris Tour de France mägedemenüüst...

Minul viies kord järjest. Kuidagi sujuvalt sai ennast sügisel taas kirja pandud. Ju seal midagi ikka on, mis sunnib ennast järjekordselt sellele piinaretkele minema :) Tead väga hästi, mis tunded neil tõusudel sind valdavad, aga unustad millegipärast kõik kole kiirelt.
Orgunnipool taas sõber Jaani õlul. See vist ka üks driver, mis mind sinna tagasi viib. Ise midagi tegema ei pea, usalda meest ja Splitwise'i ning kõik sujub :)

Meie pisikeses seltskonnas 8 mamilit (eestlasi kokku 140). Enamusel juba Etape korduvalt tehtud, ainult üks rookie rivis.

Kogu meie stoori meenutas veits Agatha Christie 1939. aastal ilmunud kriminaalromaani: "Kümme väikest nee*rit", tänapäevase poliitkorrektse pealkirjaga "Ja ei jäänud teda ka". Elu on seiklus!



Esimesena tõmbas Karma või Saatus või siis pigem ikka autoroolis_telefoni_näppiv_killermanki joone peale sõber Taneli selleaastasele tuuri etapile :( See oli ikka päris kole, sinikaid ja õmblusi jagus... Õnneks luud-kondid terved ja samal õhtul tuli isegi täispika kontserdi andmine väga hästi välja (küll läbi valuvaigistite, aga ikkagi). Mehe sportlik ettevalmistus oli nii kõva, et Kroonika lapsajakirjanikud olid ta lausa Tour de France'i kolmenädalasele põhisõidule reganud :)

Üks vähem :(

Edasi nagu peaaegu sujus. Lend vahemaandumisega lätlaste pealinnas. Mingil seltskonnal tekkisid küll sellised rattakastide suurused komplikatsioonid. Nimelt Tallinn > Riia ots oli Air Balticul propelleritega vanakoolikas lennumasin, kuhu eestlaste rattakohvreid ka kõige osavamal tetrisemängijal keeruline paigutada oli. Meie rattad läksid õnneks mööda maad.

Ikka veel sujus. Elamine luks. Rattad kokku. Prooviring. Expol silma nuumamine jne.

Kuni, kuni, kuni reede õhtuni, täpsemalt siis õhtusöögini.


See pildil ei ole mina. See on minu sõber :) Mina tellisin pizza. Jah, Prantsusmaal ja pitsa või pizza, vahet pole kuidas kirjutada, igatahes keset sooja suve MITTE mingit peent gurmeekama - böff à la tartar, värskelt hakitud loomaliha ja toorest muna, eks! Kõik nii ei arvanud :)

Agatha Christie kriminaalromaan jätkus... boeuf à la tartare ehk böffi maiustajad kukkusid ükshaaval oma tuppa maha, kõvemad esimestena, nõrgemad hiljem, või siis vastupidi. BimedateÖödeFilmiFestival algas. Osad neist ei jõudnud juba "Ma olen jalgrattur" ajakirja suurele ühispildistamisele, teised kustusid õhtuks. Selge oli see, et seekordne tuur oli neile läbi. Kõrge palavikuga oksemöllus sisaldab agenda selliseid rohkem nagu eksistentsiaalseid probleeme, nt, et kas wc-paberit ikka jätkub :) Etteruttavalt öeldud, et võistlustrassi esimene tõus läks meie ukse eest läbi ja nad rai*ad ei tulnud isegi ergutama... potikallistamine oli olulisem :) positiivse poole pealt siis, et no vähemalt alla võtsid kenasti ja kiirelt.

Sõidust

Seekordel trassil ähvardati mingi hirmsa loodist väljas oleva mäepoisiga, kus tõusuprossa pidi lausa 12% olema. Sebisin endale seekord siis 36x32 ülekanded. Eest väiksem ketas 36 hammast ja tagant suurim 32. Sellega on nii, et ükskõik kui kerged käigud ka ei oleks, ikka tahad ühte lisaks :) Samas, kusagil on optimaalne piir, et ikka pingutada ja kiiremini üles jõuda. Kui liiga raske, siis kukud ümber ja jalad krampis, kui liiga kerge, siis jäädki kerima :)



Teise teemana hirmutasid korraldajad meid kruusalõiguga. Aga nagu ikka, kurat pole kunagi nii kole nagu teda joonistatakse... See 6km ja 11,2% läks mul ikka väga ludinal, lausa nauding oli. Offroadi sektsioonike ka selline sutsakas, et ei tulnud mõttesegi rehvi lõhkuda :)

Tagasi starti.

Sättisin ennast piisvalt varakult koridori valmis. Päriselu oli ikka see, et kusagil Kamtšatkal seisad omadega. Taas tekib küsimus, et kas mõned ööbivad seal stardikanga all? Õnneks seekord väga mingeid pudelikaelu polnud esimestele kilomeetritele joonistatud, sai kenasti ennast sõiduga suht ette siksakitada.

Uudse lahendusena olid stardikoridoride aiad 2m+ kõrged, mis tähenab, et keegi nagu naljalt ennast ega oma kasvõi 5kg kaaluvat ratast sealt üle sebida ei suuda. Pisike nüansike selle juures muidugi oli, millega korraldajad vblla arvestada ei suutnud/tahtnud. Need varajased ööbijad seal stardikordoris, neil on tõenäoliselt kõikidel selline siseorgan nagu põis. (Liverpooli jooksumaratoni start meenus) Ja siis sõltuvalt stardieelse ärevuse astmest või tarbitud vedeliku kogusest, aga see organ vajab aeg-ajalt tühjendamist :) ja no koledaks läks teema seal ikka suht kiirelt. Logistika nägi välja umbes selline, et võeti tühi plastpudel, täideti see kollase vedelikuga, tühjendati selle sisu vaikselt aia äärde ja ulatati pudel sõbrale. Ja no krt me, kes me veel prostamol unot ei tarbi, pidime siis stardipaugu kõlades neist vedelikuniredest üle sõitma :) Bunny-hopp sellise olematu kõrgusega objektist ei ole kuigi keeruline, aga seda kõike oli seal liiga palju ju... rõveeee :) Selline Alberto Tomba tunne oli, slalli kollaste jõekeste vahel...



Esimene tõus läks mängeldes, välja arvatud siis see, et meie ajutise kodu väravas tühjus valitses. Toore liha mehed olid loomulikult unustanud meeste vahelise tõelise sõpruse.

Alla sain oma arust ka suhteliselt kiiresti. Eamus ajast panin paarisrakendis koos Evgeniga (siis veel ei aimanud, mida me sügisel koos ette võtame :)) Sellisel rulluval maastikul kangutasin ja utsitasin mina, tõusudel tegi tempot pigem tema.

Olin rajaprofiili vaadates nagu meelde jätnud, et see pull koosneb neljast tõusust. Suures plaanis nii see oligi, aga see imelik kolmas hammas peale HC tõusu ei sobinud nagu kohe üldse. Polnud kuidagi valmis. Mäletasin sõber Jussi väljendit, et peale teist tõusu tuleb Tallinn > Varssavi ots, tuligi, aga enne seda oli vastik :)

Evgeniga kruusa kündmas
Püsisime ikka Evgentsikuga kenasti koos. Col de Rommet võtsime naudinguga, isegi liigse naudinguga. Ma ei tea mis krdi asi siis sisse läks, aga takkajärgi tundus, et seal "põksul" (8,8km - avg 8,9%) tahtsime nagu kuidagi teineteist paika panna :) Varasemalt teada tuntud Evgeni Half Wheeler ei lasknud mind enda kõrvale ja nii ta kontrolli alt väljuski :) Eurosport Live lõi nagu pähe ja loomulikult siis enam lenksul olevale Garminpoisile silmi ei jagu... paned nii, et tatti lendab, äge on muidugi, aga mitte väga kauaks :) Sõbra jätsin maha (Elagu Eesti!), tõusu lõpp oli juba vaaaalus. Lootsin laskumisel taastuda ja Colombiere'l taas panna, aga ei ole see elu nii lill miskit. Uimerdasin, et mitte öelda seisin selle viimase mäe kuidagi üles ära. Raske, väga raske. Ja süüdistada pole kedagi. Vana mees, aga ikka ei oska hobuseid hoida, rsk :) Laskumisel (11km) väntasin vist kokku üldse 3! korda, tuharakrambid oli asja nimi :) Polegi varem sellise temaatikaga kokku puutunud. Evgeni, mis sa tegid? :)

Evgeni, TriPriit, Marko, Tuharakramp 

Viies Etape du Tour - tehtud
2014 – 264. (8 458 lõpetajat)
2015 – 491. (9 963)
2016 – 731. (11 164)
2017  467. (11 230)
2018 - 628. (12 209) strava

Enam nagu ei viitsi vist. No, ok, ühe korra tahaks ikka veel, nii, et saaks lõpuni pingutada, pingutust nautida :) Jälgiks pulssi ja võimsut ja ei laseks ennast sõidu ajal kaasmaalastest häirida :)

Agatha krimka juurde tagasi.

Ühel meist siis tegi pidur sellise triki



Pani lihtsalt kogu kupatusega raami küljest minema. Õnneks mitte laskumisel. No sõit tehtud. Proovis siis hääletada ja taksot tellida ja veel mõnda vigurit, aga ei olnud keegi väga koostööaldis :) Katkestajate bussi kaugus 3h+ miinimum. Mida teeb üks tugev Eesti mees? Sõidab lõpuni. Jah, ilma tagumise pidurita Alpides, kümneid kilomeetreid laskumisi. Vot nii! Respekt.

Ja siis mingi hullunud ATV omanik ajas lõpukoridoris rahvast alla :( Ei olnud põnev tegelikult. Pidurisaaga mehele oli ta varem trassil napika teinud, karm.

Ühel meist läks rehv. Et polnud ka nagu päris iizi-biizi sõit.

8st/2 siis pääsesid kadalipust seekord puhaste paberitega. Elu on seiklus. 

2019 stardid näeme ;)

Nauding läbi lillede

09.10.18

Vaese mehe Everest...

Sai eelmise aasta talvel rattaga veidike Aafrikat avastatud. Keenia pealinnast Nairobist Tansaaniasse ja paunaga tagasi. Vahepalaks tipa-tapa maailma kõrgeima eraldiseisva mäe Kilimanjaro (5895m) tippu. Vinge reis oli, võtan kunagi veel ennast kokku ja kriban sellest eraldi, jah, kindlasti. Lubasin ju Janikale, kellele ikka tuhat tänu võlgu, sest just suuresti tema inspiratsioonile see reis teoks saigi ;)


Edgari ja Normaniga tipus!
Keegi käteringimees majandab hirmsasti :)

Lootsin veits, et see reis nakatab mind sellise päris mägironimispisikuga, aga peale tipuvallutust poeg Normani poolt õhku visatud avalduse järgi kadus mott nagu ära:

"Alustuseks olgu öeldud, et hõre õhk ja mina pole erilised sõbrad :/
Kõige raskemad, tahtejõul ja isa toel läbitud, viimased 4 tundi minu elus.
(Baaslaagrist tipuni - 6,5h)
Tahtejõud sai minu jaoks uue tähenduse."

Üksi ka ei viitsi ju :)
Kripeldama jäi nagu midagi. Everest, Everest...

Kuni ühel päeval lugesin, et everestida saab ka maanteerattaga :) Selline ikka vääääga vaese mehe Everest... aga ikkagi Everest

Everesting on iseenesest suht lihtne väljakutse. Valid kusiganes maailma nurgas ühe künka, mäe või mäekese ja kütad seda niikaua üles-alla, kuni Džomolungma aka Mount Everesti merepinnast mõõdetud 8848 tõusumeetrit täis saavad. Reeglitest veel niipalju, et ei tohi sõita ringil ning pausidele kuluv aeg peab jääma alla 2h.

Selliselt saidilt nagu www.everesting.io leiab vinge kalkulaatori. Sisestad suvalise Stravast võetud tõusuprofiili ja saad vastuseks, mitu x seda pead laksama, et tõusukad täis teha. Suures plaanis nii, et mida suurem nurk, seda vähem kilomeetreid. Arvestama peab sellega, et järsema mäe peal väsid rohkem, laskumisel taastud vähem, kuna kiirus liiga suur ja vabalt tirri lasta keeruline.

Eestis pole veel siiani ühtegi künkakest everestitud.
Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge.
Ja kummalised nende laululood
:)

Näiteks Lauluväljaku tõusu tuleks üles-alla sõita 719 korda! :) Kokku 289km. Rutiinitaluvusega peaks ikka väga hästi olema, rääkimata siis reielihase jämedusest :)




EVERESTING COUNTRIES

Everesting is a truly global concept. Take a moment to see the first Everesters for each country. Will you be the first to claim a new country?

Ideaalne tõus minusuguse jaoks tundus olema selline 6-7% nurk, millel pikkust kuni 10km. Saab mõnusalt üles kerida ja laskumisi nautida. Võtmesõnaks kindlasti "ühtlane profiil". Nagu me teame Touri etapil iga kilsa järel paiknevatest infotahvlikestest, siis on ikka pullikaka küll, kui näed, et ees ootab nt avg 9% kilomeeter, mis aga algab kerge laskumisega. See tähendab, et keskmist kätte saada läheb kohe 12+ prossaks üle, bääääd või b(lj)ääääd.

Vahepeal sai viies kord Tahtejõu tuuri (3 päevaga 1000km) sõidetud ja seal mõttekaaslasi otsitud. Põgusalt kompasin siit ja sealt, ainsana ja kohe võttis vedu sõber Evgenike :)  Miks ta hoobilt murdus, ei tea. Ju ma mingit voodoot tegin, aga põhimõtteliselt käed me lõime. Kuna pidime enivei koos sügisel Andmomentsiga Püreneedesse Hawaii KOMile minema, siis tundus ainuõige otsusena nüüd ja kohe Everesting ära teha.

Plaan oli päevake muust reisiseltskonnast varem kohale jõuda. Tõusu valikul lähtusime lennujaamast, kas Girona või Barcelona. Mida vähem kohapeal toimetamist, seda parem. Evgentsikpoiss värbas oma šarmantse habemega hullutades meile tiimi ka ühe lisaliikme, sel aastal ainsa õrnema soo esindajana kogu Tahtejõu tuuri läbinud Kristeli. Tema ülesanne oli siis vajadusel süüa-juua lisaks sebida.

Montserrat, profile

Tõus, mille välja valisime asus lennujaamast umbes 50km. Rendiauto + airbnb. Kõik oli peaaegu hästi, kuni sinnamaani, et kohalike söögikohtadega suht si*asti... sellest saime üle, pitsat leidus kerge autosõidu kauguselt. Kehvem lugu selgus ratta kokkupanemisel. Lennufirma oli suutnud mu vokikasti kusagile lapiti maha panna ja siis transamehed olid seal peal kas maganud või hüpanud või kukerpalle teinud...

Ja sa rulli rulli rulli rulli rulli kasti peal
Kuniks uued uued scotti rattad on sees katkised
Ja sa rulli rulli rulli rulli rulli kasti peal
Kuniks uued uued scotti rattad on sees katkised

igaljuhul raami kõrv (see junn, mis käikarit raami küljes hoiab) kõver ning isegi piduri link ära väänatud. Raami kõrva ise puutuda ei raatsinud, lasin muskelmees Evgenil murda, siis on hiljem keda süüdistada :) Päriselus saime ta nii palju tagasi, et käikar tuli vähemalt kodaratest välja, sõita sai, aga tagant kõige suurema hammika peale ei läinud :( 

Kell 5midagi äratus, kerge hommikusöök, natuke liigset molutamist ja 6:30 start. Taskutesse paar banaani-batooni, pudelid täis, tuled peale ja jeeeehat!

optimistid

Algus oli väga vinge 7kilsa allamäge, sooja 6C juures. Vest ja varrukad olid peal, aga veidike külm ikka. Ja siis ta algas. Täispimedas ronimine. Kusagilt kaugelt mägede tagant kumas küll päikesetõusu, aga sellega nagu polnudki kiiret. Maagiline, et mitte öelda müstiline oli see varahommikune karges õhus rattaga turnimine. Iga serpentiin oli veel uus. Tõusunurk mugav, teekate super. Ainsana püüdis idülli rikkuda üks kassike, kes ennast keset kurvi mingi kurja neljarattalise poolt 3D kleepekaks moondada lasknud :(

päikesetõus
Esimene kord kloostri juurde jõudes tundus see teema ikka väga iizi-biizi. Sups alla ja ongi ainult 15 korda jäänud :) Ringi pikkus kusagil 17km. Puusalt sellised 40minsa üles ja 10 alla. Paras pingutus ja mõnus lõdvestus.

Selle kloostri juurde 16x järjest

Peale kolmandat ringi teadsin kogu Evgeni lapsepõlve :) Kuuldemäng missugune. Leppisime kokku, et kui lood korduma hakkavad, siis ei kuula viisakusest lõpuni, ütleme otse, et oled juba seda asja 2x rääkinud :)

siit ta algas
pool tehtud, tuju hea, veel... :)
Kass oli vahepeal ära läinud. Parfüüm jäi. Ja siis tulid bussid. Palju busse. Suured bussid. Hordide viisi kloostrit külastama. Tõsusudel nad ei seganud, aga laskumistel 9/10 kõlkusid kõige järsema kurvi peal ees. Sparringupartner sai korra ühele neist ka oma Conti Grand Sport Race esirehvi jäljed peale :) õnneks jäid püsti nii Evgeni kui buss.


Peale poolt distantsi selgus, et jääme pimeda peale. Kodutöö oli küll nagu tehtud, aga ma millegipärast ei arvestanud sellega, et päike enne looja läheb, kui me selle jamaga ühele poole saame.

Vahepeal kiskus temperatuuri juba 30C peale, päike ei halastanud.
Peale kümnendat ringi läks ikka juba väga koledaks. 180km sõidetud. See distants pole iseenesest midagi hullu. Olin varasemalt sõitnud 550km järjest (3x), sel aasal Vätterni 300km, Tahtejõu 1000km (290km+380km+333km), aga krdi ronimine hakkas haiget tegema. Kehas ei olnud enam ühtegi valuvaba kohta nagu :) Miks me seda teeme? Keeraks boksi? Naaaaaat!

Süüa ei tahtnud enam midagi, jook ei läinud sisse. Lõunaks sõin pikast saiast kolmandiku. Tellisin jogurtit. See nagu päästis :) Terminaator Evgeni keris rahulikult edasi. Tuletame meelde, et minu tagant eelviimane hammikas lubas mul kenasti jõutrenni teha, milleks ma nagu väga valmis ei olnud.

Vahepeal tuli kloostri parklavalvur vastu. Pani oma putka kinni. Busse enam ei olnud. Tüüp tuli tööle, meie sõidame, tegi pika päeva ära, meie ikka sõidame. Lehvitas sõbralikult hüvastijätuks. Ta vist ei aimanud, et segastel pedaalisõtkujatel veel mõned tunnid pimedat jäänud. Oleks teadnud, oleks äkki kartnud :) Normaalsed ju.

elämä on laiffi

Viimastel ringidel panime igaks petteks auto sappa. Tulede valgel veits turvalisem nagu.

8848! sai täis. Veel ei keeranud boksi. Korraldaja soovitus, et sõitke natuke üle, sest kes seda teie gpsi teab :) Nii tegimegi. 9032 tõusumeetrit kokku. Laskusime veel alla ka. Politsei tuli vastu. Huvitav, kui ta meid eelmine ring oleks tahtnud koju ajada, kes võitjaks oleks jäänud :)

Üks raskemaid füüsilisi pingutusi mu elus. Tehtud!
EVERESTING! 9032 climbing meters in a single ride!


https://www.strava.com/activities/1871739521

Tänud Evgenile ja Kristelile, ilma teieta poleks teinud. Vabandused kalli abikaasa ees, et sellest kergest lõdvestavast rattasõidust sulle eelnevalt teada ei andnud :)

ПАННА ОН ВАЯ! ;)


26.07.17

Ära mine närvi, na - eestlaste invasioon Touri etapile!

L'Etape du TourPäris Tour de France'i etapp. 

Iga harrastus(maantee)ratturi unistus, 15 000 reganut, 72 erineva rahvuse esindajat. Meie mehi/naisi seekord tervelt 127! 2016 võrreldes pea 100% kasvu. RATAS on POP!

Eelmine aasta halasin, et 
Halvaa pealt mäge ikka ei sõida :), lubasin, et kui norm kaalu ei saa ja ratta setupiga ei tegele, siis jätan pigem minemata. Kaaluge tegelesime :) Jõulude aeg särasid tablool küll taas hirmuäratavad numbrid, 8 ja 7 kõrvuti (loe 87kg!) Siis võtsin ennast viimaks kätte, Garmin Index Smart Scale + Garmin 735XT +  My Fitness Pal = 3 kuud ja miinus 10kg :) Elukaal, roni või mäkke... Ronisingi, enne lendasime poja ja sõbraga Keeniasse Nairobi, sealt pedaalisime Tansaaniasse, lonkisime Aafrika kõrgeima tipu Kilimanjaro otsa (5895m) ning väntasime paunaga naaberriigi pealinna tagasi. Sellest tripist jutustamiseks olen kõvasti hoogu võtnud, aga luban, et tehtud ta saab :)

Märtsist juulini pakkisin ikka taas natuke halvaad kenasti kehariiulitesse ära :) Sellega on huvitav, koogitüki salvestamine on ikka koogitükk :) tee taldrikule ühe sujuva haardega puhas vuuk Ctrl+A, Ctrl+C, laadi kogus lupsti kõhtu Ctrl+V, salvesta järgmisteks kuudeks Ctrl+S. Ei mingeid virtuaalservereid, kõik otse kõhupolstrisse :) Nagu mul üks sõber ütleb, et 30 sekundit suus, 30 minutit kõhus, 30 aastat puusadel. Sellegipoolest oli seis tunduvalt parem kui 2016.

Rattale sai ka pisike upgrade tehtud. Varasema 39 x 28 kergeima ülekande asemel läks käiku 36 x 28 hammast. Abiks ikka. Kõrged jooksud asendusid madalatega, must kiiver valgega.

Aastatagune lubadus: Kui kõik kuupäevad nüüd paika peavad, siis 2017 ei tee sõpradega kähkukat spordilaagrit (mitte, et see supervinge ei oleks olnud), vaid hoopis sellise multikombo: soojenduseks Prantsusmaa vanim cyclosportive, aastast 1982 korraldatud La Marmotte GF Alpes, legendaarne 7500 osalejaga üliraske 174km ronimine, järjest sellised põksukesed nagu Col du Glandon 22km 5.5%, Col du Telegraphe 11.5km  7.3%, Col du Galibier 17.6km 7% ning lõputõusuna halastamatu Alpe d'Huez 13km 8%! Kokku 5000m vertikaali. Kui sellega ühel pool, siis kolistaks tipa-tapa 4807m kõrguse Mont Blanci ümber ning maasikaks Etape du TourLoomulikult vaatme mõne päris Touri etapi ka, kogu vahmiil kaasa, paar nädalat Prantsusmaad, kvaliteetaeg ;) 
See plaan lükkus aasta võrra edasi, kuna Marmotte ja Tuuri etapi vahele jäi kaks nädalat :(

Sakslasest Tour de France`i fänn Dieter «Didi» Senft, keda tuntakse ka El Diablo nime all. Jalgrattafännist Didi on poseerinud kuradit kujutavas kostüümis alates 1993. aastast. Senft on muideks leiutaja, kelle nimel on üle 100 ebatavalise jalgratta, kaasa arvatud maailma suurim jalgratas ning suurim jalgrattakujuline kitarr.

Päriselus ikkagi siis sõbrad ja spordilaager :)
Jaan R sebis taas kogu elamise jne. Usalda ja ära kontrolli. Kõik sujus. Viiekesi, lendasime Bergamosse, rendiautoga edasi. Laupäeva lõunal saabus Tanel P. Mees oli reede öösel alles Lõuna-Eestis kontserti andmas :) Kuidas ma ta sellele üritusele ära rääkisin, ise ka ei tea. Purjus me ei olnud, nulli peal juba aastaid :) Kuidagi jõle lihtsalt läks. Ju see rattaarmastus mehel ikka nii tugevasti sees on...

Rajast. 180km kolme tõusuga. Kokku 3529m püstloodis ronimist. Alustuseks 3. kategooria Côtes des Demoiselles Coiffées, siis Col de Vars (1. kat), 9.3 km keskmine tõusupross 7.5% mis lookleb 2109m kõrgusele üle merepinna ning maasikaks Col d'Izoard (HC), põntsuke, mis kokku 33 korda Touri ajaloos pelotonile teele jäänud. Hiiglase tipp 2360m kõrgusel, sinna jõudmiseks vaja künda 14 kilsa jagu serpentiine (keskmine 7.3%).

Rajaprofiil

Elamine oli meil 10km stardist. Vinge spaakompleks. Hommiku- ja õhutsöök hinna sees, mis oli nõukogude taustaga inimesele muidugi valus laks, sest no ei saa sa võistluse eelõhtul ja hommikul süüa nii nagu ahne ja ihne lapsepõlve Eesti NSV-s veetnud poisslapse hing ihaldaks. 
4:45 äratus, kerge võimlemine, 5:00 sööma, tassike kohvi, moosisai ja banaan... veidike veel sahmimist ning allamäge stardi poole veerema. 6C sooja :)
6:20 jõudsin pungil täis stardikoridori (7:00 start), mängisin veidike mühakat, et mitte öelda olingi seda ning pehmelt öeldes "liikusin" nagu silmaklappidega hobune, kes ümbritsevast välja ei tee, otse kolmandasse ritta. Muideks, esirida oli juba meie meeste poolt hõivatud, Kristjan L ja Margus R kinkisid mulle kohmetu naeratuse, vist häbenesid oma stardikanga all ööbimist? :) 

Vahepeal aitasin Karel K ja Virgo K ratsud üle aia enda kõrvale startima. Väga piinlikust ei tundnud. 1000 ratturit esimeses koridoris on selgelt liiga palju :) proovisin korraldajatele sellest märku anda, aga nad ei kuulanud mind :)

5 minsa enne satrdipauku andsin vesti ära. Varrukad olid peal, alussärgi jätsin maha. Vappekülmad. Närvid :)

6:57, mingi tüüp sahmib keset punti vahu ja suure pumbaga. Ei kadesta.

Start. Mõnus. Liigume. 8C sooja, adrekas üleval ja väga mõnus olla, ratturi tunne. Kümnendal kilsal pikal laskumisel tõmbab korraks õõnsaks kui vaatan spidokale ja seal 85km/h, veeren mõnuga edasi.

3. kati tõus läheb ka probleemideta. 60km+ tehtud. Kenasti peagrupis. Enesetunne super. Vahed tekivad laskumistel. Seal ei taha väga kohalikega koos painutada. Hirm on see, mis mehed araks teeb :) Mõtlen, et kaotada on rohkem, kui võita. Tean, et teine tõus hakkab tegelikult vaaaikselt juba kohe-kohe ronima, sellist nn false flati jagub, seda tuleb mönuga võtta.

Sinka-vonka

14,2km Col de Varsi. Algus on suht ok. Rütm ja värk. Viimased kilsad aga vajuvad ära :( Kuidagi kangutan ennast üle serva teisele poole ära. Tangin veits ja laskuma, lootes, et enne viimast tõusu saan jälle inimese tunde tagasi. Aga ei saa :) Takkajärgi ajan selle mitte pingutada suutmise loomulikult kõrguse ja palavuse (30C) süüks. Veidike võib-olla ka ülbe esimese mäe võtmine... Ja no ok, pikemaid trenne ka ei jagunud. Kodu>töö, töö>kodu, max 1h sutsakad on ikka midagi muud, kui alustada pingutamist väsimuse foonilt ja peale 5h sadulas istumist... 

Enne viimast põksukest saan pikalt üksi kangutada. Mingi punt tuhiseb küll mööda, saba peale nagu ei olnud jõudu neile istuda, jätkan omas tempos... puhub mõnus taganttuul, no see vahe nagu püsib ja püsibki, kena silmside pea 10km jagu. Unistan küll kuidas mõned-sajad meetrid eespool oleks tunduvalt lihtsam kulgeda :) 

Lõputõus on konkreetne eelmise aasta kordus. Priit Zombie Salumäe olematu kiirusega mäkke vaarumas. Kõik näitavad kandu, kõik... EI, valetan, üks helge hetk oli, väärt hetk! Ähmane pilk seletab, et ees on Norra rattur, Statoili logo ja pisike ristilipp seljal reedab päritolu (ok, vahel võib ka eksida, eriti meie must-kollast vormi silmas pidades: "Tsau, sa Hawaiilt? Ma Mauiilt" :). Kas tõesti tüüp liigub veel aeglasemalt kui mina? Äkki ta seisab? Ei, istub sadulas ja jalad nagu teeksid mingeid üles-alla liigutusi. Jõuan vaevaliselt kõrvale. Pilgud kohtuvad. "NO, shit!" karjatan nii, et ise ka ehmatan oma viisakuseavalduse peale. "Thooooor! Whatta you doing here?!?!" Maailmameister, 10x Tour de France etapivõitja Thor Hushovd isiklikult. Mees tegi mu kenale südamlikule tervitusele vastuseks oma kõrisõlme juures nelja näpuga paar edasi-tagasi žesti. Mõistsin :) Kellelgi oli veel raskem. Jätsin The God of Thunderi sinnapaika, veninroomanseisansuren veeeeeel tuuuuunnnnnnnikese ja nagu nõiaväel, vupsti olengi 2,5km üle merepinna. 

Col d'Izoard on vallutatud - nagu üks sõber seda hääldas Col Is-so-hard! :) Kokku 180km ja 6h 25min Avg 28,2km/h strava

Päästev lõpujoon :)

Neljas Etape du Tour tehtud
2014 – 264. (8 458 lõpetajat)
2015 – 491. (9 963)
2016 – 731. (11 164)
2017  467. (11 230)

Janu kustutatud, paar banaani lipsu taha kugistatud - hoplaa, nätaki, kõik lollid #neverever tagid peast pühitud :) Veeren mõnusalt vilistades 20km mäest alla finišilinnakusse.

Nännivärk sai sel aastal ikka tunduvalt lahjem. Varasemad korrad oli vinge seljakott antud (mis, sest, et poliitiliselt ebakorrektsete TREK reklaamidega :), seekord oli kogu kama pressitud nn musette riidest kotikestesse, sellised, millega hoo pealt ratturitele süüa-juua antakse, saab käe läbi pista ning sõidu ajal siis laod kogu kupatuse sõidusärgi taskutesse. Paar aastat tagasi sai finišeerija t-särgi, eelmine aasta mütsilotu, seekord kummist käevõru :D Aga noh, emotsioone minnakse sinna vast ikkagi otsima. Meeneks medalist vast küll. Alati võib expol ju raha ka sirgeks lüüa :)

Ootasin ka sõber Taneli kenasti üle joone ära. Vahepeal läks asi gramm kriitiliseks küll. Nimelt saab läbi äppi kenasti osalejate live asukohta jälgida. Eks ma siis arvestasin, rehkendasin ja nuputasin, et millal meie rokkstaar saabuda võiks. Tulemused näitasid, et viimase tõusu alla ta jõudis, aga edasi tuli stiilis out of area veateade, ja nii mitu pikka tundi :( Käisin ja tüütasin kõiki lõpujoone üleatnud kaasmaalasi. Enamus olid Tanelit näinud, aga info ikka väga erinev. Kes väitis temast esimesel tõusul mööda tuhisevat, kes nägi teda viimasel laskumisel jne. Suutsin ikka närvi minna juba... 

ära mine närvi, ära mine na,
ooota mulle tundub, et hakkad juba minema,
ära mine närvi, ära mine na,
närv pole pood, kuhu peab minema*


Õnneks oli kogu kamm kiibiga seotud. Tüüp tuli laia naeratuse saatel finišisse :)
Uskumatu koll ikka. Tahtejõust sel mehel juba puudu ei tule :) Olla sellise ilmaga 9,5h rajal, tugev noh, väga tugev. Tunnid hakkavad seal ikka konkreetselt sinu vastu mängima, päike lajatab lagipähe jne Respekt, et ära tegi. 

* (tglt pärast korra ikka sai ära käidud :) Jõudsime peale 12h eemalolekut hotelli, näljased kui hundid ja siis vastuvõtulauas võtit nõudes tuleb välja, et meil kolm Priitu kõrvuti tubades ja hakaku me nüüd prantslasele spellima neid nimesid, et muidu võtame vale võtme! :D rsk, ära mine närvi, ära mina na)



Medalid kaelas. Kahtlustan, et kui me viimase tõusu keskel oleksime kohtunud, siis nii naljakas poleks vast olnud :)  

2018 siis uuesti, duubeldame taas, 200+ eestlast!?!

Aijaaa, oktoobris võtan selle Col Is-so-hardi uuesti ette ja Ventoux ja Alpe d'Huezi... HAWAII King of the Mountain, 7 päeva Tour de France’i kuulsusrikkaid tippe. tseki siit
Rattagurmaani bucket list: igaühele midagi: mäkke kangutamist, adrenaliinirohkeid laskumisi, võimsaid vaateid, vaikset tiksumist, kohvi ja croissanti ning palju-palju muud. Nädalase sõidu järel oled ratta seljas läbinud umbes 760 kilomeetrit ja altimeetrile kogunud ca 20 000 tõusumeetrit.

Reganud meid suht rahvusvaheline seltskond, Soome, Venemaa, Eesti :) Mõned kohad veel ripakil. Tuled?





31.05.17

Lugu Mustast Hobusest

Tandemiteemale joon alla.

Alustan päris algusest, kerime ennast aastasse 2013

Projekt nimega: "ivovantandem". Nädal enne Tartu Rattarallilt helistas Rene Mandri, eksproff, kes sel ajal Prantsusmaal amatöörina pedaale tallus. Nad sõber Schultziga (oli ka siis Fraantsis sadulanühkija) mõtlesid peale Tour of Estoniat veidike tsirkust teha ja tandemiga rahvast hullutada. Sellise pärispäris asjaga, millega saaks võidu ka sõita.
No ei olnud Hawaii tootevalikus sellist. Polnud kunagi varem küsitud ka :)

Mehed ei andnud alla, panid ennast kostüümidesse ja tegid asja ikkagi ära, aga, sellegipoolest jäi midagi nagu vaevama. Eriti seda pilti vaadates :)


Mäletasin ise, et kuni esimeste põksudeni püsisid vanapaariks grimmeeritud mehed kenasti peapundis. Edasi läks keeruliseks, ülekandeid ei jagunud, ratta kaal hakkas järjest olulisemat rolli mängima jne. Ühesõnaga, ole kui kõva mees tahes, siis sellise varustusega ikka rallit ei sõida :)

Jah, aga kripeldama jäi, et mis oleks, kui sebiks sellise tipptasemel PÄRIS tandemratta, kus tuleks tõesti kahe sõitja eelis korralikult välja.

Mõtted, mõtted, muud tegemised, mõtted... kuni aastani 2015

Sai siit ja sealt uuritud, ikka liigagi korraliku hinda küsiti spets maanteesõiduks mõeldud süsinikust tandemrataste eest. Viimaks leidsime ühe itaallaste kunagise tipptegija (CIÖCC) laovarudest ripakil oleva raami, mille siis suht mõistliku raha eest soetasime.
Kruvisime kõige-kõige jupid külge, lasime a la carte teha spets 64!-se esihammika, no et kiirust ikka jaguks :) Endagi üllatuseks saime ratta kaaluks napid 12kg. Eesmärk oli alla kahe hea tippratta kaalude summa. Õnnestus.

Vahepeal oli aga niipalju vett merre voolanud, et Schultz läks konkurendi juurde tööle ning Mandri mõned-kümned tuhanded kilomeetrid vähem rattasadulat nühkinud, kui ta seda varasematel hooaegadel tegi.

Kui delegeerida ei suuda, ei taha või ei oska, siis tuleb kastanid ise tulest välja tuua :)

Paarimeheks valisin Tarmo Kopli, mees kellega aastaid ühes tiimis pedaale tallanud ja Hommikuveeremisi korraldanud, Sealtpoolt väga ei kõheldud ega kaheldud, "Teeme ära!" oli suht lühike ja kiire vastus.

Mõtlesime oma peaga, et hoiame kogu projekti kuni Tartu Rattarallini ikka konkreetselt saladuses. Päriselus see nii lihtne ei olnud, sest trenni pidime ju kusagil tegema. Aga teha nii, et selle monstrumiga kellegi silma ei riivaks, suht mission impossible.

Esimeseks trenniks ronisime Hiiule kergliiklus highwayle. Ratas välja. Kuidagi ägisedes saime koos sadulasse, no ei olnud meeldiv see business. Vaatad vasakule, Kopli tagant karjub, et mis sa vingerdad, vaatad paremale, tunned kuidas kaldud ei tea enam ise ka kuhu, sest tagumine mees elab oma elu :) Ühesõnaga, algus oli ikka tõsivaevaline. Ja see oli alles algus... sest nii kui tundus, et nüüd olemegi meestevahelise harmoonia saavutanud ja sõit sujub, sai maanteele keeratud. See, mis siis lahti läks oli ikka piin kuubis, enam ei saanud üldse toimuvale pihta :( Küljetuul otsustas, et sellised klounid puhub ta lihtsalt pikali. Sadulas olles ei suutnud kuidagi aduda, et milles teema, kas tõesti küljekas võib sellise korralageduse tekitada? Üksi sõites oskad ennast õigele poole sättida ja kehaga teemat tasakaalustada, kahekesi tekkis selline kakofoonia, et hoia ja keela.

Peale esimest katsetust oli mott ikka väga maas. Paar korda saime hoo küll üles, sirgel 60km/h+, aga erilist sära nagu silmi ei tulnud. Eks siis lohutasime teineteist, et veel püssi põõsasse ei viska, proovime mõned korrad lisaks ja siis otsustab, kas julgeb sellisega üleüldse rahva ette ronida. Samas. lontsisime, mis me lontsisime, aga keskmiseks trenni kiiruseks tuli ikkagi 34km/h.

Järgmise trenni algus ei olnud ka mitte just kõige lootustandvam. Arengu mõttes ja tagantjärgi tarkusena olime trassi valikuga teinud ainuõige otsuse. Nimelt, laksasime pea poolteist tundi Lauluväljakul, edasi-tagasi treppide vahelt üles-alla :) Lõpuks oli juba selline tunne, et äkki saamegi selle monstrumiga koos sõidetud. Juba sõtkusime püsti peal ning isegi kiirendada suutsime omaarust natuke.

Lauluka võtmetrenn

Peale Lauluka võtmetrenni sai veidike normaalset sooloratast nautida kuni Rattaralli peaproovini. Mõtlesime, et ei jäta asju juhuse hooleks. Kuna rada oli ka seekord täiesti uus, siis lihtsalt tuli see läbi sõita. Saime enam vähem hakkama, "mägedest" üles, kruusalõik ka ilma erilise vaevata, linnavahe jätsime välja. Jõnksutasime tempoga, mõned lõigud nagu vajutasime, siis võtsime ülirahulikult, 116km tsipa üle 3h ja keskmine kiirus 37,3km/h. Moraal: selle limusiiniga oleme me ikka selgelt kiiremad, kui üksi sama asja tehes.

Kuna meil stardinumbrid eliidi kastis, siis plaanisime tandemi varakult sinna lohistada ning ise omade maanteevokkidega soojenduse teha. Õnnestus. Välja arvatud, et kummi suutsime teekonnal parklast stardikaareni ikkagi tühjaks sõita :( Varujooks alla, originaal Zeppelini Hawaiisse liimimisse, tempo, tempo, saime hakkama.

Stardist saime suht-koht vänderdades punuma ja ülla-ülla peapundiga tekkis isegi pisikese edumaa. Piltuudis: Tartu rattaralli parima stardikiirenduse tegi tandem Tartu rattaralli pikema, 142 km sõidu, avameetritel oli üllatuslikult kõige kiirem ratturite tandem. Kui tavaliselt sõidetakse tandemratastel üsna võistlejaterivi lõpus, siis need kaks meest suutsid lõigata Võidu sillale suunduvasse kurvi esimestena. Tarmo Kopli ja Priit Salumäe, mõlemad rattaringkondades tuntud mehed, püüavad sooloratturitele pikal rajal vastu saada.

stardikiirendus oli vägev

Peapunt meid muidugi nii lihtsalt minema ei lasknud. Võitlesime, mis me võitlesime, aga päris äraminekusse ikka ei saanudki. Valus oli, kops punane, jalad pakud, ühel tõusul saime keti maha, aga suutsime järgi sõita. Distantsi tesises pooles küljekaga sai veel veidike lammutatud, lõpukanga alt saime 23.-24. kohaga läbi. Keskmine kiirus 43,5km/h. Emotsiooni nagu ei olnud erilist.


Vahepeal saime niipalju targemaks, et Tartu Maratoni korraldajatel oli tandemlaste personaalküss täiesti päevakorras olnud, et kui meiesugused ikkagi päriselt eesotsas, mis siis? Rattaklass ju vaba. Ratas peab vastama UCI reeglitele, tandem seal kenasti olemas. Ühesõnaga nende otsuseks sai täiega särav roheline tuli.

Vahepeal saime veel natsa feimi (sulliga ikka si*asti :)
"Terevisioonis" näidati Eesti kõige uhkemat tandemratast


Kripeldama jäi.

Prooviks midagi veel.

Üritasime põhjanaabrite pealinnas ennast joonele panna, pääsemmeko me mukaan Tour of Helsinkin eliitti porukkaan? Lisenssit on kaikki kunnossa. Pyöräkin UCI-n sääntojen vastaava. 

Sealt tuli suht kiire vastus: Tandempyörällä ei valitettavasti voi osallistua kilpalähtöön (ymmärsin, että kyse ole tandempyörästä). Yleiseen sarjaan olette toki tervetulleita.

Et siis tõmmake võidusõitjate vahelt uttu oma õudukaga, rahvasõidul võite klounaadiga tegeleda küll. Rahvasõit meile aga ei sobinud :)

Kripeldama jäi :)
Prooviks midagi veel.

Sügise poole tegime siis veel ühe etteaste. Fakto Auto Tallinna rattarallil. See oli juba peaaegu nagu päris. Korralik küljetuul ja pilpaid lendas. Sõitsime pisikese jõuguga peapundi eest ära ning vaid lõpusirgel pidime Tartu sprindikunn Vahur Valvase tervamat jalga tunnistama. Peaaegu.

Poodiumile

Hüpake 10+ minutit batuudil, edasi korrake sama tegevust tavalisel muruplatsil, piisab kümnest sekundist :) Vot täpselt sama tunne on tandemiga sõita. Kõik on nagu äge ja päris,  liigud ja värki, aga no ei ole jalgratas ikka kahele inimesele sünkroonis sõtkumiseks mõeldud :)

Panime imevoki passiivsesse müüki... aastajagu seisis teine suht õnnetuna, kuni 2017, siis otsustasime, et nüüd tuleb küll tegutseda. Veel üks Tartu Rattaralli ja siis on kõik!

Mõeldud-tehtud. Esimene trenn oli paljulubav. Keha mäletas, mida ja kuidas. Teine trenn ka. Rohkem ei viitsinud :) Ainus tagasilöök, et kummid ei tahtnud meie kaalule kuidagi vastu pidada.

Liimitavate kummidega on tore :) Keila-Joal saateautot ootamas 

Ja saabuski Rattaralli nädalalõpp. Paariline Tarmo läks juba reedel Lõuna-Eestisse aklimattima. Mina otsustasin pühapäeva hommiku kasuks.

Kui võistlus pühap, siis tavaliselt teen reedel puhkeka, laupäevaks jääb kerge tunnike kerimist. Nii ka seekord. Nii ka Tarmo. Tutvusin Tallinna värske kergliikus-highwayga, tuttuus asfalt Hiiu vana raudteetammi jätkuks kuni Stroomi rannani... Päike, soe, tühi lai tee, nauding pedaalmisisest missugune. Korraga surises telefon. Algul ei lasknud sellest ennast väga häirida, aga midagi nagu sundis ikkagi kätt rattasärgi tasku poole. Kopli pilte saatnud, ohooo! Crash! Mingi nali? EI! MIS! PÄRISELT!?! Niipalju siis Tartu rattaralli stardist :(

crashboombang - savi see käsi ja põlv, aga krt uued riided ju hävinud :(

Helistasin. Tarmo vastab, hääl küll lainetab veits, adrenaliinilaks ikka üleval. Esialgne tuvastus, et luud-kondid õnneks terved. Situatsiooni taaslavastus: Rattur veereb vaikselt ja mõtleb järgmise päeva stardile. Samal ajal lähenb kõrvaltänavast üksik auto, kes, või siis ikka mis, ei suuda väga veel mõelda. Rooli taga istuja, keda vahel ka juhiks kutsutakse, tema mõtlemismasinat saab gabariitide poolest sõrmkübaraga joonele panna. Aga selle eest on ta osav, ühe käega hoiab rooli, teise käe pöidlaga libistab millimeetri täpsusega sujuvalt slallitades näoraamatu erinevate tähtsate ja veel tähtsamate tujuteadete vahel. Korraga, nätaki! Mingi erksavärviline kileviiner pargib ennast kapotile! Rsk! Oli seda nüüd vaja! Traaa! Hüppab välja! Autol õnneks mingeid erilisi kahjustusi pole näha. Sõimab profülaktika mõttes spordimeest veits, vaatab, et rattur küll uimane ja mitte kõige adekvaatsem, aga midagi eluohtlikku ju pole ollagi. Pakub igaks juhuks autoapteeki ja tõkiskingi ning läinud ta ongi! Kiire selline...

Kopli pakib ennast kokku ning veereb vaikselt traumapunkti. Stardini on jäänud 23 tundi! Aega paraneda küll ja küll :)

Lonkab, mis ta lonkab, aga hommik on õhtust targem. No ja kui ei ole, siis peotäis valuvaigisteid teeb oma töö! :)

36. Tartu Rattaralli. Joonel. Pool meie tiimist veits lapitud küll, aga ikkagi joonel.


No võid ju keskenduda ja sõita nagu Mika Häkkinen kieli keskellä suuta, aga kui selle no13 saavad asjad pekki minna, siis nad ka lähevad...  foto: Martti Sala moomoo

Start on meil ülikehv. Kaherattaline taksitraktor ei võta kuidagi tuure üles. Vajume esireast kiirelt läbi pelotoni. Riia mägi läheb küll tõrgeteta, aga esimest korda peapundi ette saame vist alles peale Otepääle keeramist. Keeruline. Kiirendust null, jõudu jagub. Küljetuult grammigi, vihma on. Mida me küll halba teinud oleme? Üritame, mis me üritame, aga no ei ole see elu nii lihtne...

Velominati Rule #13 If you draw race number 13, turn it upside down. 



About 70km finishini, nokk uuesti Otepää poole keeratud, punt korralikult ketis, selline meie leib 1-2% pikk vaikne jõutõus, saame kenasti hoo üles, nüüd, nüüd, vot nüüd lõhume selle peo siin ikka ära küll! Aga ei, karmavõlg otsustab teistmoodi (Kopli oma muidugi, mina olen puhas kui prillikivi), kett hüppab lihtsalt luba küsimata maha :( Instinktiivselt üritan käiku vahetada ja vaikselt teda peale tagasi kerida, aga no meil on ju kaks ketiliini.... Ühesõnaga tõmbasime teepervele. Oibljäää, ma pole nii puntras lõngakera meenutavad ketipoissi kunagi näinud. Oma saamatute lühikeste näppudega arutaksin seda vast pool tundi lahti... Õnneks on mu siiamikaksik saanud kena mehannikoolituse. Max minut ning kett sirge ja saame taas oma hobuse otsa hüpata. Algab meeletu tagaajamine. Enne Otepääd taas pundis. Kõik need keerulised sinkavonka laskumised saime kuidagiviisi alla. Töövõit seegi.

Imeme ennast kuidagi taas etteotsa ära. Lõhume ikka omas rütmis. Ühtegi äraminekut otseselt kinni sõita ei proovi. Lihtsalt kui meie hoo üles saame, siis mõni mees on selle aja jooksul paar litakat pannud, ja kui me nüüd teisest teeservast pool punti sabas ta ära sööme, siis need kaks teemat olid üldjuhul mitte planeeritud tegevused (sry, Nisu Oss jt :)

Jälitamas (foto Jaanus Jamnes)

Peale Elvat läks kuidagi kahtlaselt raskeks.
Päriselus on selle tandemiga üldse nii, et jalad peavad küll sünkroonis käima, aga sa ei saa kuidagiviisi sotti, kas tagumine trikitab või ikka täie rauaga vajutab. Passisin oma esikummi, no ei adu kas on ok või ei, vahepeal oli selline tunne, et terve krdi raam ujub kuidagi... Siis pandi veel teeääres seisvale autole otsa. Laveerisime sõrmenukid valged kuidagiviisi nibin-nabin mööda, aga selged vahed sees. Ja no meie olematust kiirendusest on juba juttu olnud :) Andis ikka võidelda. Kopsutükke ja veremaitset... Õnneks oli meie tulevikutäht Karl Unbreakable Patrick Lauk ka tagumisse poolde jäänud ja suuresti tänu temale venitasime ennast ikka pelotoni tagasi.

10km enne lõppu ringteelt vasakule pöörates selgus tõde. Meie veoauto ei saanud enam kurvi võetud. Esikumm oli tühi mis tühi :( Vaimusilmas kujutasin juba ette, kuidas esijooksu alt ära viskab ja x-arv mehi meile selga sajab, edasine stsenaarium siis kas 1 või 2 rangluud... Aga vedas, saime rekka taas tee äärde seisma ja õnneks oli meil saateauto Mr moomoo Allan Oras taga, kiirelt varujooks alla ja edasi. Tunne oli küll taas mõnus, 50km/h hoida polnud probleemi, aga nu see rong oli selleks korraks läinud :)

Lõpujoon saabus minut peale peagruppi. 135km 3h 02min, avg 44,5km/h Koht: 130.

Kripeldama jäi ja ei jäänud ka :)
Rohkem selliste paarisaerulistega ei tegele :)

Tänud kõikidele, side lõpp

RATAS on POP!

15.07.16

Halvaa pealt mäge ikka ei sõida :) - L'Etape du Tour

L'Etape du Tour. Päris Tour de France'i etapp. Alates aastast 1993 on tuuri korraldaja ASO võtnud France'i kolmenädalasest kavast üks-ühele reaalse etapi ning teinud sellest napilt ihaldusväärseima harrastajate rattasõidu terves maailmas. Sõidetakse täpselt sama trassi, mida proffide karavan siis mõni päev hiljem vajutab. Ajavõtt, kohad, vanuseklassid, kõik ikka võidu peale. 15 000 reganut. Stardimaks 100€, kogu trass muule liiklusele suletud, pasta-party, expo, nännikott särk-värk, rajal söök-jook-geel, finišis taas pidu ja pillerkaar, nagu päris noh.

selline vinge veekindel seljakott siis seekord

Seekord mul siis juba kolmas järjestikune. Eelmise aasta lõpus küll lubasin iseendale ja mitte ainult, et osalen vaid juhul, kui vähemalt 5kg kaalust alla võtan + trassil kindlasti mingi Tdf klassikust tõus sees. Loomulikult jäid mõlemad tingimused täitmata. Teepeale ei jäänud ei Mont Ventoux, L'Alpe d'Huez, Col du Tourmalet (üleeelmine aasta tehtud), Col du Calibier, Col du Télégraphe, Col d’Izoard, Col de la Madeleine, aga no mõjutas mõjutas see mu regamisotsust... Kaaluga oli nii, et talvel sain ikka kena, et mitte öelda rasvase 87! numbrinäidu tabloole, nädal enne etappi säras 81kg küll täies hiilguses, et nagu 6kg miinust, ainult et lubadus sai antud eelmine aasta sama numbri, ehk 81 pealt :) No ei ole nii lihtne, eriti kui sulle kontorisse selliseid kingitusi taritakse (Tänud Nelku ja Sass :))






Taas selline piiiikendatud nädalalõpuke, neljap õhtul minek, teisip tagasi. Kokku 12 inimest. Spordilaager missugune. Mõned meist olid suhte proovilepanekuks ka kallima kaasa võtnud :) Abiks ikka. Kogu orgunn taas Jaan Ri õlgadel. Usaldust ei kuritarvitatud ka seekord. Ryanair otselend, AirBNB kaudu kena Mont Blanci (nagu hiljem selgus, siis mitte päris Mont Blanc, adibass :) vaatega majake, rendiautod, kogu logistika ikka viimase peale faintjuunitud. Kõik sujus idealish, no vblla Jaanpoisilt just Bergamo linnaekskursiooni edaspidises elus ei telliks, aga eks isegi nutikaimatel juhtub :)

Rattad läksid seekord mööda maad. Hawaii Pirita määrdekunn-mehann-multimees Karel hoolitses selle eest. Service missugune. Jõuad kohale, ei mingit rapsimist. Kokkupandud vokk madallähtes valmis asfaldile tuiskama, 8 atti rehvidesse ja fireeeee!

Sram Red eTap oli võistluseks 1760km ilma laadimata hakkama saanud.
Päris tühjaks ei riskinud sõita :) enne sai kenasti ära laetud.
Pildil transpordiks aku käikari küljest eemaldatud.
Päris tõrgedeta ikka ei saanud, nimelt mu Foilikese esirehv oli tühi, mis tühi. Ventiili kõrval auk. Oli see nüüd halb või hea märk, kes krt seda teadis... Igatahes sai sisekumm vahetatud. Mehed ja üks õrnema soo esindaja supsti sadulasse ning prooviringile, lennusõitu jalast välja kerima. Algatuseks kohe 10% laskumine, serpekas paremale, siis vasakule u-turn ja, ja, ja üks meie pundi kamikaze oleks napilt kukkunud, õnneks sai enne puusaga lärraki täielt hoolt vastu asfalti vajutada! Peale paari oiet ning mõneminutilist ehmatusest toibumist pedaalisime küll kõik koos kenasti elamisse tagasi, kuid edaspidise käimise imiteerimisega oli külili pannud velomaanil tõsiseid raskusi, kõva põrutus ja vblla mõned luutükikesedki liikvel :( Tema Touri etapp oligi selleks korraks tehtud :( üürike rõõm... Aga see kõik on tglt kuki-muki, kui arvestada, et mehe tagataskus olnud õunalogoga kuuenda seeria nutiseade sai kena ämblikuvõrgudisaini ning tuttuutes Rapha riietes haigutasid verised augud :) Vot see oli tõeline häving. Samas, eks iga asi ole millelegi hea ja vblla hoidis ära midagi palju hullemat, eks. Ratas jäi ju ometigi terveks :)

Ok, aitab ilkumisest. Rattasport on juba kord selline, et pehmotse palju tahad, mõni peidetud õlilaik või kivike teel leiab su ikkagi varem või hiljem üles :(

Ma vist küll siiani ainus eestlane, kes oma lollusest maoli pannud. Tavaliselt ikka ju teised süüdi, keegi noor tõmbab pikali ja mõni algaja tsainik poogendab jne. Eelmisel hooajal Vändra rattarallil kaotasin hetkeks valvsuse, ees tõmmati küljetuulega punt ketti, vahed sees. Panin pea lenksu alla, vajutasin kuis jaksasin, 55km/h kiirust spidol, silme eest must, kütan edasi, tõstan korraks kiivri alt pilgu ette, hoplaa, nu ennäe imet, keset krdi middle of nowhere’i bussipeatus ja kena kõnnitee koos sel hetkel meetrikõrgusena näiva äärekiviga. Bunny hop?, naaaat! Sinna ma siis otse sisse lajatasin. Raksaki! Rattal raam pooleks, endal külg maas. No ei olnud kedagi süüdistada...

Kuhu ma oma jutuga tüürin? Postimees ja üks nimekaimust suusablogi pidaja võivad küll selliste päästke_meid_hakklihamasinast pealkirjadega korralikult klikke korjata ning veriste piltidega rahvast maanteesõidust eemale peletada, aga sel spordialal ilma kukkumisteta lihtsalt ei saa. Vähemalt niikaua kui võidu sõita tahetakse. Nõus, et ürituste korraldajad peaksid oma asjad kriitilise pilguga üle vaatama, eriti kui osavõtuarvud langustrendis, vblla lainetena stardid jne, aga suures plaanis pigem ikka õpetada kui hirmutada?

Minu mats oli ikka suht õnnelik, sain paari nädalaga liikuma, tegin tahtejõu pealt isegi Norras Trondheim – Oslo 555km non-stop 36km/h avg ära ;)

Vändra raspeldus sai Norra apteegist abi

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Etape juurde tagasi. Teleturg jätkus, samal laskumisel sai alguse saaga nimega Salumäe pidurid. Ma pole varem kuulnud, et ühed õnnetud klotsid ja süsinikjooksud suudavad oma vilistamisega selliseid detsibelle genereerida. Ei, see ei olnud mingi Bobby McFerrin - Don't Worry Be Happy viisijupike, vaid ikka korralik luust ja lihast läbilõikav metsikute kasside kooris kränunumine. Sättisime, mis me sättisime nende klotside nurka ja värki, finaal oli see, et Erkki R andis oma varuklotsid (tuhanded tänud, kodumaa ei unusta) ja saime asjad enamvähem vonksu.

Laup tegime veel pisikese ringikese ja olimegi valmisolekus no1. Meie satsist enamusel start 7:00 või veidike hiljem (1000 pealised grupid lastakse 7minuti järel rajale) Ise sain umbes 6:20 stardikoridori, see loomulikult rahvast juba puupüsti täis. Kõvasti 10000+ stardinumbritega ja selgelt sellesse seltskonda mitte kuuluvaid rattureid, kellest enamuse kehakuju lenksust alt kinnivõtmist eriti ei võimaldanud. Varem mõtlesin, et miks ennast sinna niimoodi susserdama peab, pole ju väga abi ees startimisest, kui esimene põks su kohe kaugele maha jätab. Asja iva on aga selles, et kui tüübid stardiksid oma ettenähtud koridorist, siis on neil musta lipu taha jäämine kordades tõenäolisem. Eest kell 7 rajale minek annab pea 2h edumaad. Aeg läheb küll kiibist käima, aga nn laibaauto ehk broom wagon ei hinga kohe kuklasse.

A jah, mõned päevad enne starti tegid korraldajd ühe olulise trassimuudatuse. Külma kõhuga visati välja üks suhteliselt karm 1 kati tõus. Ohutus eelkõige. Kive olevat sealkandis sadanud. Takkajärgi ei oskagi öelda, et kui hea või halb see siis kokkuvõtteks mulle oli. Oleks nagu tahtnud ikka 4000 tõusukat ära laksata, aga piirdusime "vaid" 2873-ga, kus viimane tõus siis HC, ehk kõrgeima kategooriaga tõus, mis +27C soojakraadi ning lagipähe lõõmava päikese juures oma 10% avg kilomeetritega, pain kuubis...

esialgne vs "falling rocks" profiil
start
Algus oli hea, sinkavonka siblisin ennast läbi pundi ja sain suht kerge vaevaga ette otsa välja. Esimesel tõusul ennast väga hästi ei tundnud, kolmveerandi peal läks mööda Virgo K, kes eelmine aasta Eesti pedaalitallajatest konkurentsitult üle oli ning päris tõusu lõpus Kristjan L, kes siis sedakorda kaasmaalastele pika puuga pani. Polnud mõttes ka, et kummalegi neile saba peale tahaksin istuda.
Edasi veits allamäge, nagu alati, paar selli ikka välja ka sõitnud ja  minu suht olematut laskumisindu märgatavalt kahandanud.



Teine tõus, 1 kategooria. Kartsin. Päriselus sujus tõrgeteta. Nurk ideaalne 5-7%. Sõidad, naudid, veered, mõnuled, kerid, vajutad...

Col de la Colombiere vallutet

Edasi järgnes pikk laskumine. Sain kuidagi hakkama. All, 30+ kilomeetrise flätilõigu alguses käis mõni aeg selline korralik kabe, kes tahab pingutada vajutada, kes teeb grimasse, kes teeskleb niisama, mõni mängib lolli, mõni lihtsalt ongi seda ja ei oska häbeneda ka :) lõpuks saime enamvähem töökorras pundi kokku. Ei olnud liiga raske, ega liiga kerge. Pigem paras kulgemine, kuni, mõned kilsad enne viimast tõusu hirmuäratav mass rattureid meid konkreetselt kuivalt alla kugistas, mõtlesin, et kohe-kohe hingavad nad ümberringi kõik õhu ära ja ma suren hapnikupuudusesse mitte Everesti tipus vaid siinsamas konnasööjate kolkaküla kraavis. Õnneks oli selles napilt Tour d’ÖÖ mastaapides pundis ka üks oma mees, minust 7minsa hiljem startinud Margus R. Lobisesime veidike maast ja ilmast ning sain valutult oma klaustrofoobiapuhangust võitu.

Viimase mäe alla jõudes keerasin uljalt joogipunkti. Enamus kaaskannatajatest kütsid silmagi pilgutamata edasi. Poleks pidanud ennast sellest väga häirida laskma, aga no ei saa ju. Alustasin koheselt tagaajamist ja seda ikka selgelt liiga rajult. Võidujoovastus hinges, panin eesliikujate skalpe ükshaaval, nätaki-nätaki oma rattasärgi taskusse. Mägikits missugune. Paraku päris nii need asjad ikka ei käi :) Tõehetk saabus üsna ruttu. Mu 39x28 ülekanne ja olematud jõuvarud võimaldasid järgnevad kilomeetrid lihtsalt kenasti seismist, muudmoodi seda liikumist enam nimetada ei saanud. Selline tunne, et ronisid velotrenažöörile, kus siis sõber keerab kogu businessi kõige raskema peale ning ise kõrvalt irvitab, et noh, jaksad 10 vändatäit ringi ajada? Kadents oli olematu. Nagu oleks mõne 200kg sumoässa kukile võtnud ja siis temaga Teletorni trepist üles ronida unistanud, üle ühe astme sammuga loomulikult. Rahvast vajus murdu must mööda.



Edasi hakkas palav, rõve ja paha, millele järgnes paha, rõve ja palav, mis omakorda blenderdati kokku ning korrutati ilguse koefitsendiga. Igal meetril käis vähemalt korra peast läbi, et panen jala maha ja saadan nad kõik p****, p**** ja t*** otsa! Sõitku ise oma oksemägesid, miks nad mind harilikku, mis_maa_see_on_kus pole_ühtki_küngast, sunnivad seda tegema, na**i tõesti, maivõi...

Elu üks rõvedamaid sporditegemise tunnikesi ta oli, aga läbi sai seegi.

Viimasel laskumisel oli üks suht ohtlik moment, kohalikud downkillerid sõitsid kenasti tee ääres offroadi, kuni otsustasid lihtsalt risti üle asfaldi põigata, napikas
Tsipake laskumist ja finiš mis finiš. Kolmas Etape du Tour tehtud, koht senistest kõige lahjem. 2014 – 264. (8458 lõpetajat), 2015 – 491. (9963 lõpetajat), 2016 731. Seda siis 11 164 lõpetaja ja hordide viisi katkestajate seast, kel viimane mägi ülejõu käis, aga ikkagi kuidagi lahjavõitu esitus nagu mul... Põhimõtteliselt peaks äkki passi vaatama, eks. Kaua sa ikka arened, isegi vastupidavusalal, ja no lepime kokku, et taandareng ei ole areng. Aga vat ei vaata sünniaastat veel :)

päästev finišijoon

Seekordse kehvema soorituse objektiivne põhjus:
1) kui tõusuprotsent läheb üle 8%, siis mees, sebi endale kergemad ülekanded. Sa ei ole nii kõva, et 39x28 ringi jaksaks ajada.
2) Must aerokiiver ei ole +27C soojakraadi ja lõõskava päikese all sõitmiseks, isegi kui sa oled lasknud sinna kollased „cooling“ kleepsud disainida :) Uus kiiver juba tellitud, selline, millega külmem kui palja peaga sõites. Ausalt :) Tseki aga, Orica Touril nendega peal ;)



Vot nii! Küll ma oleks pannud, aga näe hingeldama hakkasin vaeseke, eriti tõusudel. Muidu olin jube kõva. Või nagu sõber Tanel P ütleb, et kui pea hakkab tuksuma, siis võta tempo alla.  Tark olin lihtsalt, onju.

mulle ühest piisas muidugi
Eelmisel aastal finišijärgselt välja hüütud "Never again!" saab järgmiseks aastaks vabshee uue tähenduse :)
Kui kõik kuupäevad nüüd paika peavad, siis 2017 ei tee sõpradega kähkukat spordilaagrit (mitte, et see supervinge ei oleks olnud), vaid hoopis sellise multikombo: soojenduseks Prantsusmaa vanim cyclosportive, aastast 1982 korraldatud La Marmotte GF Alpes, legendaarne 7500 osalejaga üliraske 174km ronimine, järjest sellised põksukesed nagu Col du Glandon 22km 5.5%, Col du Telegraphe 11.5km  7.3%, Col du Galibier 17.6km 7% ning lõputõusuna halastamatu Alpe d'huez 13km 8%! Kokku 5000m vertikaali. Kui sellega ühel pool, siis kolistaks tipa-tapa 4807m kõrguse Mont Blanci ümber ning maasikaks Etape du Tour. Loomulikult vaatme mõne päris Touri etapi ka, kogu vahmiil kaasa, paar nädalat Prantsusmaad, kvaliteetaeg ;)

La Marmotte rajaprofiil, pole paha :)



Sõidujärgsel päeval kütsime lõdvestuseks 24% tõusust trammiga üles, 2,3km kõrgusele