27.02.09

Jalgratturid ei pea sõitma kõnniteel

Rohelised võitlevad kõvasti ratturite jalakäijate vahele lükkamise eest. Tänane Postimees "Rohelised: jalgratturite lootused luhtusid" Tublid inimesed, aga huvitav, kui palju nad ise oma igapäevastes toimetustes ratast kasutavad? Äkki küsiks ratturite arvamust ka? :)

Proovin korraks asjalik olla ja seda liiklusseaduse muutmise ettepaneku läbikukkumise kommenteerimist kommenteerida :)

Sel nädalal on ajakirjanduses toimunud arutelu selle üle, kas rattureid tuleks lubada liiklusohutuse eesmärgil sõitma kõnniteedele või mitte. Aktiivse harrastusratturina leian, et tegelikult ei ole sellise korra kehtestamine sugugi hädavajalik. Pigem kaldun arvama, et sellise liikluskäitumise lubamine annaks rattakultuuri edendamise püüetele isegi tagasilöögi.

Liikluskultuur ei seisne niiväga reeglites ja liikluskorralduses kui liiklejate tolerantses suhtumises üksteisesse. Tean seda väga hästi omast käest – sõidan pea iga päev nii auto kui ka rattaga. Tõsi ta on, täna ei tunne ratturid ennast linnatänavatel kindlalt ja autojuhtide suhtumine ratturitesse on sageli tõrjuv.

Kas seda suhtumist muudaks paremaks see, kui jalgratturitel oleks võimalik tulevikus sõita kõnniteedel? Kindlasti mitte. Autojuhtidel oleks ainult rohkem põhjust pahandada ratturite peale, kes otsustavad koos ülejäänud liiklusvooga sõita autoteedel.

Kas jalgratturite siirdumine kõnniteedele aitaks kuidagi kaasa jalgrattateede edasiarendamisele? Kindlasti mitte. Pigem oleks liikluskorraldajate silmis sellisel juhul probleem lahendatud ning karjuvat vajadust rattateid rajada enam ei eksisteeriks. Selline ebamugav lahendus ei rahuldaks kindlasti neid, kes kaaluvad rattaga liiklemist, ning nad eelistaksid jätkuvalt sõiduvahendina autosid.

Selleks et Eestis areneks jätkuvalt rattakultuur, muutuks autojuhtide ja ratturite suhtumine üksteisesse ja tekiksid rattateed, ei ole vaja mingeid erilisi seadusi. Pikemas perspektiivis sellised seadused ei tööta, eriti kui erinevatel transpordivahenditel liiklejad üksteist ei salli. Selleks, et liiklejad muutuksid üksteise suhtes tolerantsemaks, on vaja rohkem rattureid linnapilti.

Seetõttu kutsun üles kõiki neid, kes võitlevad ratturite õiguste nimel, astuma sammukese edasi sõnadest tegudeni. Hakake parem oma igapäevaste asjatoimetuste ajamisel kasutamagi liiklusvahendina ratast. Sest mida rohkem on linnapildis rattureid ja mida suuremate gruppidena nad liiguvad, seda suurem on teiste liiklejate austus ratturite vastu ja seda turvalisemalt tunnevad ennast rattaga liiklejad. Ja seda rohkem tunnevad linnaisad vajadust rajada rohkem rattateid.

Majandussurutis loob rattakultuuri edendamiseks soodsa keskkonna – kui kõik, kes on tundnud, et auto ülalpidamine on muutunud neile rahaliselt koormavaks, tuleksid kasvõi mõnel päeval nädalas tööle rattaga, oleks linn rattureid täis. Sellises olukorras ei tuleks keegi selle peale, et kiruda rattureid või suruda neid kõnniteedele. Seega miks mitte loobuda esimeste kevadilmade saabudes lühemate sõitude tegemiseks autost või ühistranspordist ja tulla tänavale rattaga. Tervis tänaks, keskkond tänaks ja rahakott samuti.

24.02.09

Hakka või õlut jooma...

Alternatiivkütus :) Ülikõva!



Tegevus USA, San Fransisco, Peru Street. Taustal rullib Takako Minekawa "Fantastic Cat" - lugu, mis tekitab hästi mõnusa lõõgastunud, et mitte öelda po*** enesetunde. Downhill. Elu ongi lill. Esimesel korral ei saanud kogubusinessile pihtagi. Tasub paar korda vaadata, aina paremaks läheb, detaile tuleb ja tuleb lisaks... Vähemalt minusuguste jaoks, kes hoobilt kõike ei haara. Äkki vähese õlle viga :)

23.02.09

Duffy ja 5 minutit vabadust!

Grammy ning Brit Awards muusikaauhindade jagamiselt parima albumi, parima naisartisti ja aasta läbimurdja tiitlid kotti pistnud Duffy on värvataud kokakoolat reklaamima.

Ma ei ole ise küll mingi eriline Coke'i sõber, kuigi pizza kõrvale on see pruun jook kohustuslik. Aga, mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida :) Vaadake, seda klippi, tahad ennast korrakski kammitsaist vabastada, tõeliselt meeltel lennata lasta, vabana tunda, selleks on üks kindel, kordi testitud ja alati toimiv retsept - sõida rattaga! ;)



Duffy dieetkoolanautimise reklaami tegemise lugu on siin: http://www.youtube.com/watch?v=MFiQF1QxHm8

Kui tahate tsikki elusast peast näha, siis juulikuus põhjanaabrite juurde Pori Jazzile.

22.02.09

Minu esimene Land Rover Defender

Täna öösel toimuval Ameerika Filmiakadeemia auhindade ehk Oscarite jagamise tseremoonial on korraldajad mitmesse kohta üles seadnud RATTARÄKID, või siis rattahoidjad, kõlab eestikeeli paremini. Enivei, kui sellise ürituse orgunnijad juba möönavad, et ummikud on out, ratas IN, ja ootavad näitlejaid punasele vaibale seekord limusiinide asemel hoopiski jalgrataste seljas, siis minu alljärgnev auto ülistamise jutt on päris piinlik teema kohe :(

Aga räägin ikkagi oma loo ära, Tšehhov võis ju öelda, et inimeses peab kõik kaunis olema... päriselus võin trendiga kaasa minna ja pere teise auto jalgratta vastu vahetada, aga kahjuks/õnneks normaalne mees peab natuke ikka mootoreid ka kummardama :)

Minu esimene Land Rover Defender

Kas pea kolm kuud Euroopast Aafrikasse pedaalimine saab inimest muuta? Suures plaanis vast mitte. Arvan, et põhilised väärtushinnangud tulevad meil kaasa emmelt-issilt, lapsepõlvest. Edasine on selline finetuning juba :)

Aga pean ikkagi tunnistama, et ühe „kiiksu” sain juurde küll. Peale Aafrikat armusin Land Roveritesse. Ja no ikka kohe täiega, kõige karmimasse Defenderisse. Auto, mille selle aasta mudel ei erine väga palju 1949 aastal välja lastud toodangust. Auto, kus juhi küünarnukk käib vastu küljeklaasi ja ainus viis selle „vea” parandamiseks on aken alla keerata... auto, mille suletud uste vahelt kõik varblastest napilt väiksemad linnud ja muud elusolendid võivad vabalt sisse lennata :) Tunnistan täiega, et minusugusel, kes 90% oma sõitudest asfalti mõõdab, on sellise liikumisvahendi omamine pehmelt öeldes: mõttetu! Aga so what? Seda rauakolakat saab ju nii väljast kui SEEST survepesuriga pesta... See 5621 meetri kõrgusele Elbruse jalamilegi ennast kangutanud autojurakas loob silla nende tunneteni, mis valitsesid mind Maroko ja Mauritaania kõrbekuumust kannatades... ning need mälestused on seda väärt... + nii kui olukord kodumaa kaubandusrinnetel stabiliseerub, põrutan ma Siberisse oma vanaisa viimastele radadele... ja selleks on vaja ju ustavat liiklusvahendit :)

Sunnin endas maha kahtlused teemal, et kahe autoga peremudel, kus üks vanematest saab pooleldi taksojuhiks, ongi VABADUSE lahutamatu osa ja autovärgelduse tormiline kasv koos müra, saasta ja ummikutega on paratamatus ning ootan ikkagi oma Defeka-aja ära :)
Seni, aga piirdun sõprade kingitud My First Defender-iga. Ei näe küll eriti macho välja, aga kohvi maitseb sealt seest hästi :)

18.02.09

Maailma kõige tugevam ja imelisem tunne on...

Õnnestus mul Tartu Maratoni nädalavahetusel külastada ka Eesti vaieldamatult ühte tegijamat jalgratturit, Hawaiist tuule tiibadesse saanud, aastaid Itaalias profileiba maitsnud, Grete Treierit ning tema toredat perekonda.
Vastupidavusala vaatevinklist parimas sportlaseas, 30-sena, elukutselise rattasõitja ameti maha pannud Grete ei ole septembrist saati sadulas istunud. Pekingi OMi pettumus tundus ikka veel pisut kripeldavat...
Rääkisime ratastest, rahvast, raamatutest, rannailmast, raviolidest, raiskamisest, rahast ja niisama lobaloba, kuni jõudsime ikkagi kaarega taas tippspordist loobumise juurde.
Ma olen varem olnud selles küsimuses pisut sõjakalt meelestatud, mismõttes et lihtsalt loobus? Üks olümpia grupisõit, kus on niiiiipalju loteriid, ei õnnestu, ja pakin lõplikult pillid kotti :( Ei saa nii lihtsalt alla anda. Suvel lammutan Giro d'Italial ja sügisel teen juba selliseid radikaalseid otsuseid... Siis jõudsime kaarega tütar Aneteni. Kuidas pisikesestpeast ei olnud väga suuri probleeme, aga mida vanemaks laps sirgus, seda raskem oli teineteisest eemal olla :( Anete elas küll mitmeid kuid Itaalias, kuid jalgratturi võistluskarussell viib sportlasemmet linnast linna, tuurilt tuurile, hotellist hotelli... Grete kirjeldused lausa karjusid igatsusest ja kurbusest, nuuks. Naine suutis praegugi vaevalt pisaraid tagasi hoida :( Ütleme nii, et ma ei küsi enam, ei mõtle enam, et miks loobusid... Ükski raha ei ole väärt oma lapsest eemalolemist, lahkukasvamist....
ps
Ok, veits lõbusam noot ka oma pruunisilmsest. Käib ta mul aikidos. Eks väikemees alguses arvas, et saab seal superkangelaseks ja kõvaks kaklejaks, võib-olla kujutab tsipa praegugi seda ette... Päriselus astub vend vaikimisi iga treeninguga sammukese lähemale kunstile, mis õpetab elama harmooniliselt kooskõlas iseenda ja ümbritseva maailmaga.
Poeg on mulle tööalast konsultatsioonigi pakkunud (ise ta seda veel ei tea :) Aikido eesmärgiks ei ole vastast lüüa käe või jalaga, vaid kasutades ära ründaja oma energiat, saavutada kontroll tema üle või heita ta endast eemale. Majandussurutisega teeme me sama :)
oot, aga point?
Eile kutt helistas, et papp otsas, trenni alguseni tund jäänud, kõht tühi, tule läbi, tee midagigi :) Jõudsin ma kohale, helistan, helistan, keegi vastu ei võta, närvid juba läbi, torman spordiklubi riietusruumi, avaneb järgmine vaatepilt... minu pojake nagu väike_vaene_vanemateta_õnnetusehunnik, krõnksus puupingil sügavas unes :)

et, mis see vastus pealkirjale oli siis?

17.02.09

Тартуский Марафон и Балтийский путь

Tartu Maratoni stardis oli kokku ligi 5200 inimest. Kui paneks nad kõik külg-külje kõrvale seisma, sunniks hargnema ja oksad välja ajama. Käte siruulatus võrdub inimese pikkusega. Saaksime juba 5200 x 1,75m (keskmine maratoonari pikkus äkki? :) = 9,1km. Pole väga palju. Paluks kõigil suusad ja kepid kokku siduda saaks 2m + 2m + 1,5m + 1,5m = 7m x 5200 = 36,4km + 9,1km = KOKKU 45,5 kilsane kett! Tallinnast Kosele.
Mitte just päris “Balti kett”, kus umbes 2 miljonit inimest 600 km pikkusel Tallinn–Riia–Vilnius lõigul teineteisel kätest kinni hoidsid (mina ka! seisin praeguse Järve Hawaii Expressi kaupluse ees :)
Et miks ma seda jahun? Aus vastus, et kuradima Luhatsi Tommid ja Püvi Maxid nõuavad minu maratoni muljeid, aga no mida ma siin laulan oma resultaadiga :D Viimane nii kehv tulemus pärines just "Balti keti" aegadest...
Minu esimene suusapidu toimus aastal 1984! Lõpetas 9058 suusahunti! Sel ajal oli kohustuslik nahkpintsak, Savoy ball ja Tartu suusamaraton! Vot olid väärtushinnangud :) Ise kerge kossutrenni pealt lahingusse. Poolel maal olin nii kustunud, et lebasin TP-s kuuseokstel ja mõtlesin ikka tõsiselt oma noore elu üle järele. 60km distantsi lõpuajaks sain 6h 33min.

1985 arvasin, et normaalne oleks ikka ennem suusamaratoni suusatamisega tegeleda. Aeg paranes 2h! (ok, distants oli ka 4km lühem, aga so? :)
Siis tuli olude sunnil pikkpikk vahe sisse ning taas stardikanga alla lükkasin end 2002. Talv, mil vihma kallas tervel maratoninädal. Tartu vennad olid sellegipoolest olematutes oludes uskumatult vinge raja alles suutnud hoida. Vaid korra mäletan pisikesest jõemoodi asjakesest suuskadega üle kalpsamist... finiš oli ka pisut mustavõitu. Distants tehti ilma kiuste ikkagi maratonmaraton, ehk 42km :)
2003 koht 272 aeg 3:53
2005 koht 213 aeg 4:15
2006 koht 236 aeg 3:52
2007 koht 305 aeg 3:41
2009 koht 641 aeg 4:08

Selge taandareng :)
Piinlik tunnistada, et meie tänavuse vinge_lumise_pika talvega, mis põhja poole kahjuks ei jõudnud, sain kokku vaid 100 treeningkilomeetrit. Sellise baasi pealt ei tohi minna hullu panema. Tunnen praegugi, arvutil klõbistades, mingeid selliseid lihaseid, mille olemasolust ma enne maratoni teadlik ei olnud :D Ja kui kõik ikka päris ausalt ära rääkida, siis mu "kiirsõiduriided", ehk liibukad, mida viimati 2 aastat tagasi kandsin, hoidsid kuidagi väga taljesse :) Vöökotti oli ka keegi õhem poiss vahepeal kandnud, vähemalt nii ma endale sirge seljaga valetada üritasin :) 5 talvist lisakilo ei ole teps mitte lihaste arvelt... ja Harimägi tundis selle halastuseta ära! Edasi nägin enda ees/taga/kõrval minu rinnanumbrist ikka tunduvalt kaugemalt stardikoridoridest alustanud suusahunte...
Tegelikult oli väääga seff üritus. Algul vennastusin Andrus Aug'iga, kes oma Domina päevilt pärit sebrakostüümis väga efektne välja nägi :) Mingis TP-s silmside kadus.
Mingil momendil tundsin, et olen ikka vist PÄRIS tegija, et mis nüüd juhtus? Rajaäärne rahvas ergutab kõiki viisakalt volume nupp 35 pügala peal. Ja siis tuleb Priit! ning kohe keeratakse pillid täisvõimsuse peale. Detsibellid jõuavad pea sajase skaala lõppu :) Uskumatu! Miks mina?!? Jällegi üürike rõõm, nuuks. Keegi 999 stardinumbriga mees liikus mu tuules! PEAMINISTER isiklikult :) Sinna see koer (orav) maetud oligi... Kuulsin pärast, et Andrusel juba 1000 kilomeetrit sel talvel sõidetud. Tubli, tubli ja ime siis, et mulle lõpuks kandu ei näidatud.
Mis veel? 4 PowerBar geeli sõin. Laks tunnis. 3 liitrit jooki. Ain-Alar andis soolatablette. Ei tea, kas need päästsid, aga märksõnaks sai: krambivaba maraton! Kusjuures olin niiiii andekas :) et panin need tabletikesed uuematsorti Kinder muna üllatuse ümbrisesse (mitte šokolaadi sisse). Seal süsteem selline, et vajutad klõpsti kahe sõrmega külgedele ning kaan avaneb. Sulgemine/avamine kinnastes ja ühe käega imelihtne.
Aitäh Hawaii Tartu Lõunakeskuse määrdemeistritele! Algul oli ikka väga vinksvonks, lõpp vajus pidamise poolelt ära, aga see vast rohkem minu olematu suusatehnika ja väsimuse koostöö. Igaljuhul matialaverlikult: Ma ei saaks öelda, et suusad oleksid mind seganud esikümne kohta püüdmast!
Tänud korraldajatele ja viietuhandele kaaskannatajale ja fischerile ja salomonile ja sportfulile ja holmenkolile ja exelile ja oakleyle ja ergutajatele ja emale ja isale ja naisukesele ja poegadele ja kõikidele kes mind tunnevad :) Ma olen nii diip. Ja järmine aasta teen palju trenni ja sõidan parema tulemuse ja panen kindlasti naabrimehele pähe ja olen ikka mõne peale rajal vihane ka, kui ta ees koperdab ja karjun RADA!


Obama stardis! Foto: Sportfoto.ee


999 Peaminister Andrus Ansip. Foto: Sportfoto.ee

15.02.09

Eesti naised on Rootsi naistest tugevamad!

Tänase suure suusapeo, Tartu Maratoni, noorimaks lõpetajaks oli 6,5-KUUNE!!! Rootsi poiss Gustav Lindberg. 31km distants läbiti sedakorda küll emme Rebecka seljakotis. http://www.reporter.ee/2009/02/15/reporter-maratonil-sten-muutus-robotiks-raivo-murdis-suusa/
Aga meie oma naised on tegelikult veelgi tugevamad :) Uudisteküttidele jäi märkamatuks 8-kuune Paula! Signe Riisalo jõudis oma võsukese, "tulevase_kristiina_šmiguniga", edukalt finišijoonele nelja tunniga. Tegijad naised. Respekt!

Signe Riisalo koos pisikese Paulaga Foto: Sportfoto.ee

11.02.09

Silmad maha...

Kus on hea maitse piir? Mu üks tore sõber ütleb, et tal ei ole antud teemaga vähimatki probleemi. Ta teab täpselt, kus see piir asub, ja astub lihtsalt sirge seljaga ülbelt üle :)
Reklaamiõgijatele mõned niijanaa klipid. Osade pärast hakkab pisut häbi...

Suht ok puänt, aga kas alateadvuses ikka kaldun sellist brandi valima?


No comments


No comments 2


Lisaks sellised paar tükki päris andekaid, kus auto on kunn!


Fiiiiiati mehed panevad ühe rattahuligaani paika...

10.02.09

Minu Alaska

Eestlane on tihti hämmingus, kui mingid võõramaalased absoluutselt ei kujuta ette, kes me oleme ja kus me asume... Peale pikka seletavat juttu, et aaaaaa, jajah, Island, muidugi teame... võis siis, et mismõttttes me ei olegi Venemaa vä? jne jne. Samas, ausalt, kui palju me ise ikka maailmakaarti jagame? Serbia pealinna teate? ok. Montenegro? Bosnia ja Hertsegoviina? Need on erinevad riigid vä? Kõrgõztan on Usbekistani naaber? Türkmenistan Tadžikistani? jne jne
Maria Kupinskaja raamatus "Minu Alaska" tulevad just need samad stereotüübid välja. Kujutate ette, Alaska ja 20 soojakraadi. Seal ei olegi ainult eskimod ja jääkarud?

2001 aastal pedaalisime pisikese pundiga ratastel polaarjoonele. Südatalvel. Loomulikult oli väääga karm. Paarkümmend külmakraadi ei tee rattaga sõitmist just eriti lihtsaks, eriti kui pead järjest kütma pea 200km. Aga põhiline: keskmise eestalse jaoks POLAARJOON = PÕHJAPOOLUS! Seal talvel kuu keskmine temperatuur umbes –40°C! Kuna meie tripist livevideot ei saanud, siis näidati jutule katteks just Põhja-Jäämerd ning muid sellekandi jubedusi :) (muideks, polaarjoon on Rovaniemist tsiiipa ülespoole ja lapsed sõidavad seal ratastega ka talvel kooli/tagasi... :D)
"Minu Alaska" on väga seff raamat õrnema soo esindajast, kes netist võetud lambikuulutuse peale lendab teisele poole maakeara kelgukoeri kamandama... ja mitte lihtsalt kelgukoeri, laagris on 300 koera! Lugesite õigesti, KOLMSADA! Tõsine keemia sellist kutsakarja, koos nende kõikide hädade ja iseärasustega, tundma õppida.
Kas teadsite, et koerad kannavad sokke?, et neid juhitakse ainult häälkäsklustega?, et nad vajavad päikesekreemi? Või kes on "kaheämbrinaine"? Põnevaid saladusi jagub... ja kui vahepeal tundus, et mis nüüd?, alles pool raamatut loetud ja tüdruk sõidab juba kodumaale tagasi... ärge heitke meelt, ta lendab kohe tagasi :)
Kõikidele rännuhimulistele kohustuslik lugemine. Eriti noortele, kes pabistavad, et mis nüüd mina, ma ei saa ju hakkama :( Saate! Reisige, võtke "vaheaasta"! Vaadake maailmas ringi :) Kiiret ei ole kusagile.
Kui raamatut osta ei raatsi või raamatukoguinimene ei ole või minult laenata viisakaks ei pea, siis ajab see ka asja ära http://suslikute-alaska.blogspot.com/

ps
Isver, mu vanem poeg tahtis aastaks Ghanasse õppima minna. Loodame, et ta seda sissekannet ei loe :)

06.02.09

Rõõmupakett

Täna oli meil ikka suhteliselt produktiivne reklaamikoosolek... Põhiline teema käis sisu ja pakendi ümber. Vaatenurk selline: kas inimesed aduvad allahindlustele tormi joostes ka, et mida nad selle suure protsendimiinuse eest tegelikult saavad? Ikka võidab see, kel surres rohkem asju... Diskussiooni käigus jäime enda juurtele kindlaks, hind peab olema õiglane, aga müüme ikkagi mitte HINDA, vaid VÄÄRTUST, EMOTSIOONi, mida läbi meie poolt pakutava raua on võimalik saada...

Edasi jõudsime ääriveeri sinnani, et äkist oleks mingi paketiteema aktuaalne? Mitte selline nõukaaegne Brežnevi pakike, kus peale defitsiitse kauba antakse kohustuslikus korras kaasa ka mingit saasta. Pigem nii, et luues ühe või teise paketi, inimesed mõtlevad vähem tootele endale, aga saavad aru, millist naudingut sellega tegelemine annab. "Spordipakett", kuhu kuuluks siis näiteks suusad, saapad, kepid, aga ka treeneri nõuanded, söök, jook, regamine mõnele vingele üritusele jne jne. Veel tuli rataste osas kõne alla "transapakett", "linnapakett", "tervisepakett" ning veel nipetnäpet, kuni jõudsime "rõõmupaketini" :) Ja läkski normaalne konstruktiivne töömeeleolu laadaks :) Piinlik kohe...

05.02.09

Reklaamiõgijate öö

Iga vähegi normaalne inimene läheb reklaamipausi ajal külmutuskapi kallale või vaatab mailid üle või teeb ühe telefonikõne, saadab vähemalt messi... Iga vähegi normaalne inimene ei kujuta ette, et leidub ka selliseid, ja mitte vähe, professionaalseid kretiine, kes kogunevad, et mitu pikka pikka tundi järjest VAADATA, NAUTIDA, ILKUDA, KRITISEERIDA, OHKIDA, MÕNULEDA, SÜÜA, JUUA, TARBIDA, kasvõi KOPEERIDA reklaamijupikesi... Selline üritus on The Night of The Ad Eaters. Meeletu show, kus reklaamfilme igale maitsele sülitav kuulipilduja on viimase vindi peale tuliseks aetud... ainus friiki kimbutav mure on see, et jõuad ühte klippi armuda, kui juba laksutatakse selga järgmine, veel vaimukam, veel karmim, veel harivam, veel julmem, veel julgem, veel koledam, veel halvem...

Kõiges selles on süüdi prantslane Jean Marie Boursicot, juba lapsepõlvest saati reklaame kollektsioneerinud mees, just tema alustas 1981 Ad Eatersite üritustesarjaga. Tänaseks on jõutud rohkem kui 40 riiki ja 160 linna! Kahjuks Tallinnasse naaaat :( Minu mäletamist mööda oli meil reklaamiõgimist kokku 8 korda. Tänapäeval on lähim paik Riia ja 17. aprillil. Loodame, et selleks ajaks traktorid lõunanaabrite pealinnast välja aetud ja muidu ka asjad paremuse poole liikumas. Mu viimane elamus lätlaste hauptstadtist - Linkin Park. Väga seff oli.

Aga SinuToru kaudu saab nii mõndagi "ostaosta" klipikest nautida. Loomulikult olen oma favorites alla kogunud ikka laifstailiga seotut :) ehk, siis sellised, kus RATAS peategelase rollis.

Alustuseks retrohõngulist:

1978 ja Monark. Ärge neid trikke kodus ainult järgi tegema hakake :)


Järgmine mitte niiväga retro... vanaisa on vanaisa ja ratas on nummi oldscool cruiser, aga hoopis netipangandusest räägime :)


Mastercard - siin on niiiiiiii armas lõpp. Särasilmne laps ja taas vanaisa. Vanaisad on vist kohustuslikud elemendid retrorataste juures :) Kusjuures neid, a la Marlboroman, kes kõnnib oma rada ehk rattad, mis väga sõitjaid ei vaja, jagub veel...


siit tuleb see veel... Orange - the future's bright. Taas mitte otseselt retro, aga tõsine ratasratas ja feeling on tunnetatav. Ei pea olema "pampersiga" püks, higi, spidomeeter ja naabrimehele pähepanemine :) Rattaga on niisamagi IN


Brittide misiganesaja lemmik telereklaam. 1973 ja Hovis leiba tuleb süüa.


See õllevärk on ikka nii vintage, et panen korra veel :)


Coca-Cola ja Schwinn...


just just, Sting-Ray, 1963. aastal tõi Schwinn turule uut tüüpi bike, mis viie aastaga sai enimmüüdud rattaks USA-s. Trend algas USA läänerannikult, kus lapsed hakkasid kuuekümnendate alguses ise kokku panema veidraid, romulatest leitud rattaid. Asjast sai teada noor Schwinni insener Al Fritz ning ei läinudki palju aeg, kui valmis meisterdati projekt „J-38“. Schwinn müüs esimesel aastal üle 40 000 „Sting-Ray“
Tänapäeva üllitis Stingist:




1973, automüüjad said aru, mis "tegelikult" toimub...


Mänguasjade tootja Toys R Us, aga meil olid sel ajal Olimpiiski Prospekt Mira, Leonid Brežnev, Družba, Vigri, Miška, Uudmäe, Stukolkin, Loor!


Telefonikataloog ruulis...


Lõpetuseks 1931 Speedo Bike :)

01.02.09

Tiger Woods Niitväljal!?

Eesti uus tunnuslause: «Heade üllatuste maa» töötab! «Paremaks muutumise maa» vahetati välja ja lõpuks ometi hakkasid asjad sajaga liikuma...

Viimastel päevadel tuleb üllatus üllatuse otsa: 4. augustil Tallinna lauluväljakul Baltikumi ainus show supermegagigastaar ja popkuninganna Madonnalt, 12. augustil sajandi jalgpallikohtumine A. Le Coq Arenal: Eesti - Brasiilia!

ok, "Welcome to Estonia" projekt on küll Eesti maailmale tutvustamiseks, aga eks alustame ikka kõigepealt iseenda muutmisest. Üllatame kõigepealt omasid ;)
Kuidas edasi? Michael Jordan, Shaq ja Kobe osalevad Eesti Meistrivõistlustel tänavakossus. Lance Armstrong tuleb Tartu Rattarallile ja sügisel koos Astana tiimiga Haanja 100-le. Bill Gates sebib end siiapoole, puhub Tiigrihüppele elusädeme sisse. Nicole Kidman, Jack Nicholson ja Tom Cruise teevad külalisesinejatena kaasa NO99 ГЭП-s ehk Garjatšije estonskije parnis + veel miljon muud üllatust. Eesti on maailmas cool koht... "Positively surprising"
nali naljaks...
Eesti-Brasiilia üle on loomulikult väga hea meel. Seoses jalgpalliga räägiks hoopis eilsest Tamsalu-Neeruti suusamaratonist. Jaak Mae, Aivar Rehemaa, Algo Kärp'i kõrval jõudsid võiduka finišini ka meie kunagine vutikoondise raudvara Martin Reim ja Marek Lemsalu! Respect! -18C pakast trotsides veedeti suurepärane pühapäev :)

Tänapäeval hoolitseb suure jalgpalliga hüvasti jätnud Martin endanimelises jalgpallikoolis järelkasvu eest. Marek Lemsalu teeb tõstukibusinessi. Natuke kurb, et meie rekordinternatsionaal, 156 mängu Eesti eest pidanud Martin ei jaksanud koondislasena brassidest jalgpallivõlureid ära oodata... teisalt, eks tema kooli poistele ja kogu jalgpalli- ning muule spordirahvale on kohvimaa poegade saabumine ikka meeletuks motisüstiks :)

Martin Reim koht: 294 aeg: 3:05:32.8

Marek Lemsalu koht: 325 aeg: 3:12:54.4

Pildid: Sportfoto.ee