29.10.12

Julge hundi rind on haavleid täis!

Otsustasin ka sel aastal siis ühe jooksumaratonikese päevakorda võtta. Järjekorras juba viies. Liisk langes sedakorda Amsterdamile. Miks just Hollandi pealinn? Nimelt, on mu väike sugulane seal kohalik itikunn, sellest ka siis "2 in 1" mõte, ehk väike külaskäik vürtsitatud kerge sörgiga 82 riigist pärit 38 000 kaaskannatajaga.

Oma eelmised maratoniaastad olen ikka hooajaringselt mingitki sörgiteemat arendanud, sedakorda jäi kevad/suvi puhtalt jalgratta pärusmaaks. Malamuudipoisist treeningpartner sai olude sunnil komandeeringusse saadetud ja no ei leidnud ma üksi sörkimiseks mittemingisugust draiverit :( Koer, kelle liikumisvajaduse pärast suurt muret tundsin, leidis endale samasoolise hõimukaaslase ning on tänapäeval pehmelt väljendades hüperhäpi, hakkasin vahepeal isegi tõsiselt tema seksuaalses orientatsioonis kahtlema :)
Jooksutreeningutega alustasin peale Tartu Rattamaratoni, 5 nädalat enne Amsterdami.

Kusjuures, üleminek polnudki seekord kõige hullem :) Jalad veits kanged, aga see käib asja juurde. Tartu Sügisjooksul 44 minsaga lipatud 10km oli lootustandev. Vaatasin netist erinevaid kalkulaatoreid ja need pakkusid kümpsiku baasil maratoni lõpuajaks 3h25-3h35. Siiani oli isiklikuks eelmisel aastal Dublinis joostud 3h46. Esialgne plaan oli üritada 3h39 (tempoga 5:12/km).

Veidike unistasin küll veel kiireminigi liduda, aga mitte nüüd oluliselt... :)

Reede õhtuks jõudsime oma kalli abikaasakesega Amsterdami. Lennureis Eesti Õhuga läks suht tõrgeteta, kui välja arvata pisiseik, et piletit ostes lubati hinna sisse ka pardal pakutavaid vingeid hõrgutisi, päriselus oli see lihtsalt omavoliliselt maha tõmmatud või kellegi poolt ära söödud :) Mailiaadressi väga nende lehelt ei leia ja tasulisel numbril oma toitu ma ka taga ajada ei viitsinud :) Las ta jääb.

Nalja hakkas sama järgmisel päeval kui staadionil paiknevasse võistluskeskusesse oma numbrile järele läksin. Kõik oli bueno, expo, meeletu möll ja sagimine, aga mida pole, on minu rinnanumber :( Olete kenasti maksnud, olete kirjas, eliitgrupis!!! Aga teie numbri on keegi välja võtnud, team, manager?... Ooooot, Tulpidemaa pojad! Mis krdi eliitgrupis?!? Mis pagana team ja manager? Ma sisestasin regamisel oma eeldatava lõpuaja, 3:45. Mis eliitgruppi te taga ajate? Jah, Janne Salumäe on mu abikaasa, aga eestlastest jooksis päriselt maratone Jane Salumäe, mitte Janne, ja ta ei ole isegi mu tütar ega veel vähem ema! Jah, Erika Salumäe on olümpiavõitja, aga mis see siia puutub? Mina olen Priit Salumäe ja ma armastan rattasõitu, et mitte öelda vihkan jooksmist ja ma ei suuda ühtegi kilomeetrit alla 3 minuti neverever joosta. Mis krdi eliitgrupp? Mu laiade puusade ja kitsa selja taha mahub lõdvalt 5 eliitgrupi musta meest ennast korralikult ära peitma. VARJATUD KAAMERA või mis!?

Lõpuks korraldajad leebuvad, politseid ei kutsuta, mulle kirjutatakse ikkagi uus number välja. Eluvõimalus saada suures plaanis Eurosport live'e kustub hetkega. Tagantjärgi isegi kahetsen, esimesed 100m oleks vast ikka tuules püsinud :)

Päriselt nad muidugi mulle ei andesta, saan stardinumbri 172! ja mind paigutatakse gruppi 3h00-3h30! Tule taevas appi, miks nad mind vihkavad? :)

Kuid see polegi veel kõik. Võistluskeskusest lahkudes arvab üks kohalik naisterahvas, et sõidab ülekäigurajal mul lihtsalt varbad laiaks. Tõenäoliselt olin ikkagi spetsmärgistusega "ohtlik võitjasoosik", kes vaja eos elimineerida, hoida eemale üüratust auhinnalauast. Pääsen paari meeletu hüppega küll kindlast surmast, kuid kuna sooritus mõõtmisele ei läinud, siis Jaak Uudmäe Eesti kolmikhüpperekord jäi seekord napilt püsima. Mina õnneks ühegi kriimuta, aga mu tutikas "IP67 klassiga tolmu ja veekindel Sony nutitelefon, mis toimib ka ekstreemsetes tingimustes" - müüt saab sajaga murtud. Telefon prantsatab asfaldile ja tema kriimustuskindel klaas võtab hetkega moodsa spiderman-looki!


Mitte just kõige roosilisem algus, aga ega siis sellest ennast heidutada saa lasta.

Õnnelik kilekotimees stardis

Ilmaga eriti ei vedanud, ei midagi väga hullu, mingi 10C sooja ja rõve tuul. Päeva peale lubas +16C ronida (rõhuga sõnal "lubas", sest laeks jäi vast 13-14C). Jooksuriided selga, 5 geeli taskusse, prügikott peale, mis sooja hoiaks ja mille vahetult enne starti saaks ära visata, ning olingi põhimõtteliselt valmisolekus no1.

I am the King of the world!
Miskit erilist tunnet ei olnud. Suht kindlalt oma tempoga peale ja vaatab, mis saab. Aga... Oma stardigrupis mõnusalt loksudes ning nähes kuidas 3h30 sildiga vennad eest ära panevad, tekkis korraks nagu tahtmine sappa haakida, õnneks loobusin... Pilk kellale. Esimesed kilsad 5:00min/km, enam-vähem, plaanitust veitsa kiirem, aga anname andeks... ja mis siis juhtus, keegi ei tea :) Lõvisupp! 4:50, 4:51, 4:50, 4:47 jne 15. kilsa peal veel selline 3h20 kopikatega eeldatav lõpuaeg. Kuni 20km-ni ei läinud kordagi üle 5minsa kilsale. Jube mõnus, päriselt noh, nauding lausa see sörgivärk. Fännan kalkuleerimist-spekuleerimist, jagan laskmata karu nahka. Ühtlase tempo säilimisel tuleb 3h27 ära. No jummala kunn mees ikka olen :) Isegi 3h30 pacemakerid jäid jalgu :)

Poolmaraton 21,1km aeg 1h 44min - ikka 3 ja poole tunni tempo (eelmise aasta Dublinist lausa 9 minutit praem!).

Ja siis, ja siis, sai minu üürike pidu üllatavalt kiire lõpu :) Väga ei taha edaspidist meenutadagi. KÕIK vaevad saabusid üheaegselt. Pistis ja peksis, kiskus ja rõhus, keeras ja kloppis... :(

Finito, kaputt, pi*dets - 26. kilsa... 16 veel (stardinumber on ikka aus mul :)

26. kilomeetril oli mu naisuke ergutamas, hetkeks sain küll energiat, kergemaks läks, aga suurt pilti see ei päästnud... Kas liiga kiire algus maksis nüüd valusalt kätte või olin tõesti toitumisega midagi kapitaalselt mööda pannud, sest 30. kilomeetril astus uksest sisse, et mitte öelda, lõi selle jalahoobiga lahti, soomlasest sõber Yrjö! Peale temaga lähedast taaskohtumist, ning paariminutilist sisikonnal toibuda laskmist, läks tegelikult veidike kergemaks küll... Mitte, et ma jooksma oleks hakanud, enesetunne läks paremaks... edasi ikka koomas ja komberdades. Ei päästnud moosekandid ega kusagil vilksatanud raja ainus tuuleveski... Elu nagu tummfilmis, trambid oksega immutatud vatis, vabatahtlikult, ja nii ongi :)

Teine poolmaraton 21,1km aeg 2h 14min - KOLMKÜMMEND minsa kauem kui esimene pool! Tase! :)
Dublini maratonil hõiskasin: "Kahjuks lõpus tempo ikka totaalselt langes, teine pool distantsi lausa NELI SEKKI aeglasemalt! apteekersörkar Salumäe :)"

Ühesõnaga, kogemus väga vinge, aga: "Remember kids, don't try this at home!"


See paremal olev vend ei otsi prügikastist taarat, ta tervitab oma Soome sõpra Yrjöt :)

jun 2010 
Stockholm 4:04 Elu esimene maraton, öäkkk, aiiaaaa... ja Carmen Kass

okt 2010 Frankfurt 3:57 Saksamaa jänesed seebiks! ehk Frankfurdi maraton 
okt 2011 Liverpool 3:49 Stilettod, miniseelikud, lillad ja Liverpooli maraton 
okt 2011 Dublin 3:46 Lugu sellest, kuidas ma Iirimaal voodood tegin
okt 2012 Amsterdam 3:58

Sry Karmen ja Ailt, mis si*asti, see uuesti :)



Sõber programmidirektor kaotas mulle Tartu Sügisjooksul 5minsaga, aga Amsterdami maratonil kaotas ta mulle hoopis 5 minsaga :) Kompromissitu heitlus. Nagu pildilt näha, siis ega tal ka vist lihtne polnud, istuma saada siis...

Kuidagi kehv mulje jäi Amsterdamist. Maailma top maratonide hulka pääses ta vist vaid tänu sellele, et osalejad saavad hiljem coffeeshoppe külastada, seeni nautida ning punaste laternate all paiknevaid kortereid kiibitseda, neid, kus peremehed toas temperatuurid nii põhja keeravad, et vaene õrnem sugu pesu väel akendel higistama peab...

Õnneks oli maratonipäevaga tekkinud esmamulje ikka suht petlik. Järgmised päevad käisime kallikesega merelt laenatud Almeres, Haarlemis, meediapealinn Hilversumis, imeilusas Delftis ja veel terve pika päeva Amsterdamis endas. Super. Lõpetuseks, kirss tordile, veel Ajax - ManC, Balotelli, Tevez, Meistrite liiga live!, kus kohalik sats siis Inglismaa rikkuritele koha kätte näitas.

Tänud Jaanile ;) 

Raudteejaam
Rattapoe stiilne ukselink Delftis
Tsekkige velotakso raami ;) Keegi oli minust ette jõudnud, sest kutt oli PÄRIS Hawaii Expressist ikka kuulnud juba :)
Inglasest ManCi fänn suure mängu eelõhtul kanalivaadet nautimas
* Musile tänud fotode ja seltskonne eest, eks