Ivar Jurtšenko tegi meie supermanidest laheda rattafilmi „Mäed, mida polnud“, mis sest, et Kangert ja Taarakas seal sadade kilomeetrite kaupa püstloodis seintest üles ronivad. Ma proovin alustada täiesti algusest. Laulusõnad ütlevad: „Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, Vaid metsad lõputud ja laukasood.“ Mägedest, mida päriselt küll pole, aga eks kõik sõltub ju ikkagi taustsüsteemist.
Tade küla, lauda mägi, J.Lauristini nimeline kolhoos, Harju rajoon
pikkus – mitte midagi,
keskmine tõusuprotsent – pole sedagi
See juhtus sügaval nõukaajal. Koolis ma veel ei käinud, aga ratas mul juba oli. Selline päris kohe, ilma abiratasteta. Voki lenksule oli värvilise traadiga kinnitatud räsitud papist silt, millel ilutses suurelt number 1. Rattaspordist ei teadnud ma midagi, motospordist küll. See 1 tähendas soomlast Kari Lahtineni, Kalevi Suursõitude kuningat. Lembit Teesalu polnud siis veel keegi. Kiirused võisid mul olla küll piiisut väiksemad kui Pirita ringrajal, aga duhhi jagus, isegi praegu sellel mõeldes tuleb kastoorõli lõhn ninasõõrmetesse.
Kõige erilisem hetk oli, kui sai õele ja teistele koolist tulevatele vanematele lastele vastu sõita. Siis läks olematust sumbutajast tulev heli ikka väga valjuks. Kurvem asja juures oli see, et nägin mängukaaslasi küll juba väga kaugelt, aga no ei lubanud ema-isa neile päris vastu sõita, see paganama lauda „mägi“ oli mõnisada meetrit koduuksest. Sealt edasi oli keelatud maa. Kaua minusugune suur mees sellist ahistamist kannatada jaksab, ise juba kuuene ju. Nii ta läks. Pabistasin, mis ma pabistasin, aga piire tuleb ju kombata, reeglid ongi rikkumiseks. Pilk õue, keegi ei näe, hops ratta selga ja viuhhh, korraga olingi kruusateel ja keset seda suurt laskumist. Panin nii kuipalju need väikesed jalad sõuda jaksasid, kiiresti-kiiresti, sest naabrilapsed olid juba tõusunuki all. Nad peavad motoässa nüüd märkama. Mina, suur mees, rattaga, üksi. Ja siis see toimus. Tõstsin ühe käe lenksult, et lehvitada, hüüda, kuniks üle selle juhtraua ma lendasin. Pikalt ja kenasti, efektselt, mitu pikka sekundit, näoga keset kruusateed! Plärrraki! Isegi praegu seda aeg-luubis kõrvalt vaadates hakkab halb. Rääkimata piinlikustundest, mis emme-issi ees oli, et keelust üle astusin ning loomulikult kärnadest, mis mu nägu mitu pikka kuud katsid. Vot selline oli see esimene mägi ja ratas suhe.
Edasi läks mõni pikk aasta(kümne)ke mööda, tuli ratas tagasi ja tuli ka rattasport.
San Baronto, Toscana, Itaalia
pikkus – 10km
keskmine tõusuprotsent – 2,3%
See oli minu ja Hawaii tänavu toimuvast 18. rattalaagrist järjekorras esimene. Kõik tänu praegusele Mr moomoole, Allan Orasele, kes Itaaliast otse Hawaii Express tiimiga liitus. Elasime mäe otsas, imelise vaatega Pistoia linnale. San Baronto külakese lähedal. Vincist 6km kaugusel. See tähendas, et kõik trennid algasid kerge downhilliga ning lõppesid kuuekilsase tõusuga :) + lõppu veel maasikas ultimo kilometro 20% tõusunukiga. Seda viimast sai mõnigi mees ratast käekõrval lükates vallutada. Kodutõus iseenesest midagi hullu ei olnud, keskmine 5%-7%. Rahulikus tempos ideaalne. Tõeline ratturite paradiis. Nädalavahetusel sõitis seda marsruuti 8 000 - 10 000 velosipedisti! Alates mtb-proffidest, kes "raske rauaga" vaikselt-vaikselt jõutrenni tegid, kuni lõpetades 70 aastaste villastes sõiduriietes vanahärradega. Giro d'Italialgi on seda San Baronto tõusu_laskumist korduvalt vajutatud.
Esimese laagri tipphetki oli kohtumine kohaliku mehann-MacGyveriga.
Teisel päeval, keset trenni, otsustas mul üks pedaal oma töölepingu lõpetada :( Veeresime lähimasse rattapoodi. Seal mõõdeti mind ja mu sõiduriista nii ja naapidi, räägiti palju palju... Allan vahendas. Sobrati kaelani tagavaraosade kastis ning lõpuks võeti kasutatud sisekumm ja seoti rattaking kõvasti-kõvasti pedaali külge. Seda siis igaveseks, koos kingas oleva jalaga + jala küljes oleva Priiduga. Või siis, mitte päris igaveseks, aga vähemalt koju sõita oli ok. San Baronto, tempel mällu kogu eluks.
Poeke koos töökojaga, Cicli Nieri, kus mu jalg pedaali külge aheldati, kuulus ja kuulub tänaseni Andrea Nieri'le. Mehele, kes tol ajal oli profitiim Mapei mehaanik.
Port d’Envalira, Andorra
kõrgus - 2408m merepinnast
pikkus – 35km
keskmine tõusuprotsent – 4,8%
 |
| Classic Port d’Envalira otsas |
See oli mu esimene päris tõus. Paris – Dakar 7200km kogu tuuri lühim, aga kindlasti üks raskeimaid etappe. Kohe stardist 37km tõus (Tallinnast Kosele ülesmäge :) Port d’Envalira-le, 2400m kõrgusele merepinnast. Kõrgeim asfalteeritud tee Püreneedes. Korduvalt olnud Tour de France ja Vuelta a España kavas. Tõus tõusuks, seda võid võtta omas tempos, aga tuuuuuuul, karm, et mitte öelda vastik. Ühtepidi serpentiini puhub vastu, teistpidi küll tagant, aga tõuseb ju. Kuna vastutuule ots oli üksi ikka tõsine pingutus, siis üritasin võimalikult kaua esimestega sammu pidada, et vähegi kergem oleks. Allatuule 10% tõus läks nagu lennates. Vägisi tundus, et ühtepidi on oluliselt vähem sõita, kui teistpidi. Siis hakkas veel vihma ka vastu nägu, käsi ja jalgu peksma. Viimastel kilomeetritel vastutuule osas oli kiirus 8-10 km/h, selline tunne, et kohe kukun ümber. Üldliidriga lõpetasime koos. Startides temperatuur 15-18C vahel, üles jõudes vaid 6C. Kuna finiš oli mäe otsas ja edasi aega enam ei võetud, siis sai rahulikult kõik oma soojad riided laskumiseks selga ajada, põue ja pähe ajalehte lisaks pandud ning Andorra La Vella poole teele. Sahhhhhhhhhhhhhh, ilma ühegi vändatäieta saad 75km/h kiiruseks... maastikurattaga.
Rocacorba, Girona, Kataloonia
kõrgus - 970m merepinnast
pikkus – 13,8km
keskmine tõusuprotsent – 5,7%
 |
| Palju õnne sünnipäevaks! |
See põksuke iseenesest polnud nagu midagi erilist, välja arvatud nüanss, et tegime selle koos poeg Gunnariga, tema 12. sünnipäeval! Mõlemad maantekatega. Isa oli väga uhke ja on siiamaani.
Col du Tourmalet, Püreneed, Prantsusmaa
kõrgus - 2131m merepinnast
pikkus – 35km
keskmine tõusuprotsent – 4,7%
Tõus, mis vist väga palju tutvustamist ei vaja. Ka mitmeid kordi olnud Tour de France ja Vuelta a España kavas. Seda olen teinud kaks korda erinevaid nõlvu pidi. 2014 oma esimesel L'Etape du Touril. See on siis võidusõit, kus tuuri korraldaja ASO võtab France'i kavast ühe päris etapi ning teeb sellest napilt ihaldusväärseima harrastajate rattasõidu terves maailmas. Sõidetakse täpselt sama trassi, mida proffide karavan mõni päev hiljem ette võtab, ajavõtt, kohad, vanuseklassid, ikka võidu peale. Trass suletud. Enamus kordades üritatakse vähemalt üks HC-kategooria mägi ka sisse panna.
Pean seda lugu natuke kaugemalt pihta hakkama. Sõit algas kahe 3-kati põksuga, mille kenasti ära kannatasin. Edasi läks kuidagi uimerdamiseks. No ei sobi Eesti mehele selline pundi taga passimine ja võileiva nosimine. Mängurõõmu peab ka olema. Läksin ette sikutama. Küljetuul tegi pikkadel sirgetel omajagu valu. Eks nad vaatasid, et mida see paks siin tõmbleb, kohevarsti tuleb mägi ja siis saab terad sõkaldest ka läbi nina hingates eraldatud. Ei lasknud ennast väga neist kurjadest pilkudest häirida. Imiteerisime veel mõnekümne nõrgamõistuslikuga päris võidusõitu, ainult Eurospordi helikopterid olid peade kohalt puudu. Ülla-ülla, laksti suurel grupil ribad taga. No äge, noh! :) Pärast mind tulgu või veeuputus. Pole vahet mitmes ma finišis olen, võita ei saaks 80+kg mees sellist 2x20km 8-9% seinaga võidusõitu ka oma kõige imalamas unenäos mitte. Siis tulebki pigem teekonda nautida :)
Mingist ajast läks elu veits keerulisemaks. Tempot nagu ei olnud, kuidagi raske ikkagi. Tegin rajakaardi ja profiiliga küll veidike eeltööd, aga no ei uskunud, et see Tourmalet niii vara peale hakkab. Asi algas pisitasa 2% vaevu tuntava tõusukesega. Kokku oli tippu pea 40km. Ja nii kui loodist välja läks, ehk siis 8+%, panigi orkester pillid kotti, ei mingit võidusõitu ega konkurente. Ainult mina ja mägi. Mägi ja mina. Vahet pole, kas on keegi ees, kõrval või taga, mul on neist kõigist siiralt po*ui. Peaasi, kuidagigi liiguks ja külili ei prantsataks. Kirsiks tordile siis paduvihm, 6C kraadi "sooja". Korduvalt ja korduvalt pressid parema käega linki, et ülekanne kergemaks vahetada ning taaskord veendud, no pole enam ühtegi käiku järgi, ainsamatki.
Lõpuks saabub päästev mäetipp. Kuulus Tourmalet. Kusagil pidid olema lummavad vaated ja mingi monumt. Null emotsiooni. Ümberringi vihm ja udu.
Jäin hetkeks seisma, tõmbasin kileka selga. See oli mõnus. Edasi väidetavalt head pikad sirged, saab 90km/h kätte. Aaaaga, oh, ennäe imet, esimene serpentiin ja kaks venda juba seina põrutanud. Äkää, ei teinud pehmoks mind see, üldsekohe mitte. Osad lasid kummides, ptüi, rehvides rõhku madalamaks, et paremini märjal asfaldil ennast elus hoida. Mina mitte. Tulin kökaköka edasi. Külm, rõvedalt külm. Käed krampis, õlad krampis, keha väriseb vappekülmadest, see omakorda paneb ratta vibama, no tore, ma ei saagi sellest mäest alla ju :( Max kiirus ei küündinud isegi 50 peale. Vaevu vaevu edasi...
Selline oli siis mu esimene Tourmalet. Mitte just kõige vingem. Õnneks sai eelmisel sügisel ka ilusa ilmaga sama mägi ära tehtud. Super. Hunnitud vaated, puhas nauding. Eriti kui keegi tempot ei dikteeri.
Sama etapi meenutustega tuleb edasi minna.
Ka kõige pimedamale ööle järgneb ükskord hommik. Jõuan alla. Proovin jalgu ringi ajada, ei õnnestu. Taaasa-tasa, pedaalitäis korraga. Juba 60 pööret minutis. Hakkab looma. Järsku on mu kõrval üks kaaskannataja, kellega hommikupoole grupis ässasi sai mängitud. Kutt hüüab Hawaii riietusele vastavas keeles: "Jump!" Ei, mitte mäest alla, et lõpetame selle pulli stiilse õhulennuga. Ikka tuulevarju pakkus. Ei tea kuskohast ta selle energia võttis, minu 30km/h munemise tempsist sai hetkega 40km/h ja elu läks kohe palju päikeselisemaks. Püüdsime ükshaaval jäätunud lõdisevaid rattureid ning saime suht käbedalt parajalt mõnusa pundi kokku. Karussell ja värk. Isegi sõimata said osad mu uue sõbra käest. Koostöö sujus. Eluisu tagasi. Viskasin vihmakile seljast.
Jälle ratturi tunne. Võtad alt kinni ja vajutad. Kuni... jõudsime Hautacami jalamile. Ainult 13,6km lõpuni. Koogitükk, sups ja valmis, kaks Kakumäe ringi, pole probleemi. Ainult, et keskmine tõusunurk 7,8%. Algus oli hea. Rahvast raja ääres karjakaupa ergutamas. Nagu päris. Nimelt sõidu aftekas oli mäe jalamil olevas külakeses. Ehk, et roniti üles välja finišeerima ja siis sama teed pidi alla tagasi.
Hautacam, Püreneed, Prantsusmaa
kõrgus - 1635m merepinnast
pikkus – 17,3km
keskmine tõusuprotsent – 6,8%
Enne iga kilomeetrid on silt tõusuprossaga, 6,2%, 8,6%, 6,7% jne vahepeal 11,3%... kui Tourmalet oli selline ühtlane, siis viimasel mäel jagus trikitamist. Vaatad, pross alla 8, väga ok, napilt sõidetav, korraga nagu laskud, see tähendab, et kui kilomeetri algus on 2-3% ja avg 7, siis järelikult peavad mingid nukid vahepeal ikka väga teravad olema...
Valus oli, väga valus. Veel kolm kilsa enne finišit mõtlesin, et keegi teine minu sees, keegi teine, keda ma väga kontrollida ei suuda, keerab mu eest lenksu ringi ja veeren alla,.. Milleks mulle see jama, see mõttetu pingutamine? Kelle jaoks? Mida ma siin tõestan? Hing paelaga kaelas, silmamunade peal venid mäest üles, milleks?
Viimane kilomeeter, viimane serpentiin, finišikaar paistab. Null tahet mõni skalp veel võtta, kellegagi rinda pista, finišit teha. Isegi ratta selga sunnitud tigu oleks minu kõrval Jamaika sprinterina paistnud.
Finiš!
Sain vaevu ratta seljast maha. Komberdasin suurde telki, kus laud heast-paremast lookas. 3 purki kokat kadus nagu kerisele. Sõin-jõin, taastusin. Kuule, päris lahe üritus ju. Tea, kas peaks järgmine aasta ka tulema? Inimene on ikka kummaline loom.
Ka Hautacam sai eelmisel sügisel uuesti võetud. Koos meie triatlonilegend Marko Alberti ja teiste sõpradega. No ei olnud nii valus nagu see eelmine kord.
Col d'Izoard, Alpid, Prantsusmaa
kõrgus - 2361m merepinnast
pikkus – 19km
keskmine tõusuprotsent – 6%
 |
| Col Is-so-hard |
Taas klassik, mida olen mõlemat pidi võtnud. Esimene kord 2017 Tuuri etapil.
Kus ta oli lõputõusuna ja konkreetne varasema aasta korratud õudusunenägu. Priit Zombie Salumäe olematu kiirusega mäkke vaarumas. Kõik näitavad kandu, kõik... EI, valetan, üks helge hetk oli, väärt hetk! Ähmane pilk seletab, et ees on Norra rattur, Statoili logo ja pisike ristilipp seljal reedab päritolu (ok, vahel võib ka eksida, eriti meie must-kollast vormi silmas pidades: "Tsau, sa Hawaiilt? Ma Mauiilt" :). Kas tõesti tüüp liigub veel aeglasemalt kui mina? Äkki ta seisab? Ei, istub sadulas ja jalad nagu teeksid mingeid üles-alla liigutusi. Jõuan vaevaliselt kõrvale. Pilgud kohtuvad. "NO, shit!" karjatan nii, et ise ka ehmatan oma viisakuseavalduse peale. "Thooooor! Whatta you doing here?!?!" Maailmameister, 10x Tour de France etapivõitja Thor Hushovd isiklikult. Mees tegi mu kenale südamlikule tervitusele vastuseks oma kõrisõlme juures nelja näpuga paar edasi-tagasi žesti. Mõistsin :) Kellelgi oli veel raskem. Jätsin The God of Thunderi sinnapaika, veninroomanseisansuren veeeeeel tuuuuunnnnnnnikese ja nagu nõiaväel, vupsti olengi 2,5km üle merepinna.
Col d'Izoard sai vallutatud - nagu üks sõber seda hääldas Col Is-so-hard!
Kilimanjaro Aafrika kõrgeim tipp
kõrgus - 5895m merepinnast
See mäekesekene nagu esimese hooga ei vääriks kohta siin loetelus, aga, kui kõik algusest ära rääkida, siis igati kõlbulik.
Ei suutnud ma kuidagi oma vanemale pojale 25. sünnipäevaks kinki välja mõelda. Ema on tal selline, kes kilkab jaanipäeval, et ostsin sulle just kolmanda jõulukingi ära. Mina nii ei oska. Ootan mingit sobivat hetke. Vahel isegi nii pikalt, et piinlik hakkab. Ühesõnaga lõpuks, aastajagu hiljem jäi kusagilt silma suhteliselt normaalse hinnaga lennupiletid Keenia pealinna Nairobi. Samal ajal oli Hawaiisse tulnud uus vinge rattakotibrand Apidura. Sellised kergemad versioonid, kuhu ainult hädavajalik kraam sisse mahub. Ja no tagatipuks oli ka gravelbike, selline uus ja põnev teema. Nii ma need pusletükid kuidagi kokku sobitasingi.
Lähme Aafrikasse kaheks nädalaks ratastega sõitma! Sõber Edgari Treier ka kindluse mõttes punti ja otsus tehtud. Trassi paika panemisega olid lood juba keerulisemad. Õigeid kaarte nagu pole, ainult suured teed, mida ei taha. Kuniks tuli Kilimanjaro vallutamise mõte. Pagan see ju Nairobist kiviviske kaugusel, väikese paunaga mingi 300km. Teeme ära? Äkki sõidaks siis mäkke ka rattaga juba? Guugeldasin. Appi, ongi tehtud. Aga no see oli selline turundustrikk pigem. Sõita seal suhteliselt võimatu. Enamus distantsist ratas selga pakitud. Samas, lähed Moskvasse ja Punasele väljakule mitte. Kurat, käime ikkagi seal mäe otsas ka ära. Ratastega kohale, tipa-tapa üles-alla ja ratastega tagasi. Mõeldud-tehtud. Sisuliselt olime oma liikumisgraafikus täiesti vabad, lenksul olev Garmini kompuuter näitas, et tunni pärast loojub päike, tüübid hakake nüüd öömaja otsima. Saime hakkama. Veits paanikat, kaelkirjakuid, sebrasid, hüääne ja muid kohalikke loomi, palju rehvipurunemisi, kõvasti eksootikat ja miljonivaateid. Tehtud.
 |
| Käteringid |
 |
| Kili vallutet |
Montserrat, Kataloonia
kõrgus - 735m merepinnast
pikkus – 8,5km
keskmine tõusuprotsent – 6,9%
Kui sa sõidad seda tõusu 15h jooksul, üles-alla kokku 282km, kogudes nii 9032 tõusumeetrit, siis kas hakkad teda vihkma või armastama, aga külmaks ta sind igal juhul ei jäta ja unustada teda ka ei suuda. Everestitud.
 |
| Evgeniga "Everesti" otsa |
Mont Ventoux, Prantsusmaa
kõrgus - 1912m merepinnast
pikkus – 25,7km
keskmine tõusuprotsent – 4,5%
See on tõus, mis Eurospordist on mega, super, hüper, vinge. Aga ise sõites, no ma ei tea. Tujud mitte tunded. Ei saanud ma sealt väga muud emotsiooni, kui et lõpukaadrites tuttav hoone mäe tipus tekitas selle telekamiski. Bucketlisti vääriline küll, kord elus teha, aga no tagasi ei kipu. Ei oskagi öelda miks.
Appi, ongi 10 mäge täis. Aga mul on veel ju Col du Galibier, Col Agnel, Teide, L'Alpe-d'Huez, Col de la Lombarde, Tabasalu tõus, Col du Lautaret, Col de la Croix de Fer, Col de Peyresourde, Coll de la Gallina, Col d'Aubisque, Lubja tõus, Vetta Monte Amiata...
