18.12.12

Edu valem: kopeeri ja täiusta, 2. seeria

Kopeeri ja täiusta... Lidl ja Säästumarket, Bauhaus ja Bauhof, näited jagub veel...

Eelmine samateemaline postitus oli rattateemadel, kui Rõuge Racing Team sai valmis oma unikaalse näoga tiimiriietusega.

Seekordne laks tuleb hoopis suusamaailmast.

Sõber saatis eile lingi ja küsimuse, et kas said nüüd rikkaks? müüsid patendi maha või lasid lihtsalt pihta panna... jutt siis Hawaii suusakombest.

Teema algas eelmise aasta septembris, mil saatsin oma ihudisainigurule maili subjektiga: 
"Suusakombedisainitahanruttujumees :)"

põhimõtteliselt tahaks, et identiteet oleks HAWAII ja oldschool 
niipalju, kui vanakooli tsekkisin erinevatelt inimestelt, siis kõige olulisem on PÕLVIK! et, siis mitte päris põlvik, disainitud ikka ;)

Priit 

Selline lühikese ja konkreetse jutuga briif :)

Mõned nädalad, hunnik kavandeid, veidi ennastsalgavat ja kompromissitut vaidlust, võitlust, leppimist ning lõpptulemusega olin ikka pehmelt öeldes üsna rahul. Ja mitte ainult mina ;) 




Ja nüüd siis Itaalia suusaspordi au ja uhkuse, 70km pikkuse Marcialonga maratoni kodulehelt leiame sellise ametliku dressi. Teagi, kas solvuda ja kedagi tutistada, või olla õnnelik, et oled nii head tööd teinud, et sind sajaga kopeeritakse :)


29.10.12

Julge hundi rind on haavleid täis!

Otsustasin ka sel aastal siis ühe jooksumaratonikese päevakorda võtta. Järjekorras juba viies. Liisk langes sedakorda Amsterdamile. Miks just Hollandi pealinn? Nimelt, on mu väike sugulane seal kohalik itikunn, sellest ka siis "2 in 1" mõte, ehk väike külaskäik vürtsitatud kerge sörgiga 82 riigist pärit 38 000 kaaskannatajaga.

Oma eelmised maratoniaastad olen ikka hooajaringselt mingitki sörgiteemat arendanud, sedakorda jäi kevad/suvi puhtalt jalgratta pärusmaaks. Malamuudipoisist treeningpartner sai olude sunnil komandeeringusse saadetud ja no ei leidnud ma üksi sörkimiseks mittemingisugust draiverit :( Koer, kelle liikumisvajaduse pärast suurt muret tundsin, leidis endale samasoolise hõimukaaslase ning on tänapäeval pehmelt väljendades hüperhäpi, hakkasin vahepeal isegi tõsiselt tema seksuaalses orientatsioonis kahtlema :)
Jooksutreeningutega alustasin peale Tartu Rattamaratoni, 5 nädalat enne Amsterdami.

Kusjuures, üleminek polnudki seekord kõige hullem :) Jalad veits kanged, aga see käib asja juurde. Tartu Sügisjooksul 44 minsaga lipatud 10km oli lootustandev. Vaatasin netist erinevaid kalkulaatoreid ja need pakkusid kümpsiku baasil maratoni lõpuajaks 3h25-3h35. Siiani oli isiklikuks eelmisel aastal Dublinis joostud 3h46. Esialgne plaan oli üritada 3h39 (tempoga 5:12/km).

Veidike unistasin küll veel kiireminigi liduda, aga mitte nüüd oluliselt... :)

Reede õhtuks jõudsime oma kalli abikaasakesega Amsterdami. Lennureis Eesti Õhuga läks suht tõrgeteta, kui välja arvata pisiseik, et piletit ostes lubati hinna sisse ka pardal pakutavaid vingeid hõrgutisi, päriselus oli see lihtsalt omavoliliselt maha tõmmatud või kellegi poolt ära söödud :) Mailiaadressi väga nende lehelt ei leia ja tasulisel numbril oma toitu ma ka taga ajada ei viitsinud :) Las ta jääb.

Nalja hakkas sama järgmisel päeval kui staadionil paiknevasse võistluskeskusesse oma numbrile järgi läksin. Kõik oli bueno, expo, meeletu möll ja sagimine, aga mida pole, on minu rinnanumber :( Olete kenasti maksnud, olete kirjas, eliitgrupis!!! Aga teie numbri on keegi välja võtnud, team, manager?... Ooooot, Tulpidemaa pojad! Mis krdi eliitgrupis?!? Mis pagana team ja manager? Ma sisestasin regamisel oma eeldatava lõpuaja, 3:45. Mis eliitgruppi te taga ajate? Jah, Janne Salumäe on mu abikaasa, aga eestlastest jooksis päriselt maratone Jane Salumäe, mitte Janne, ja ta ei ole isegi mu tütar ega veel vähem ema! Jah, Erika Salumäe on olümpiavõitja, aga mis see siia puutub? Mina olen Priit Salumäe ja ma armastan rattasõitu, et mitte öelda vihkan jooksmist ja ma ei suuda ühtegi kilomeetrit alla 3 minuti neverever joosta. Mis krdi eliitgrupp? Mu laiade puusade ja kitsa selja taha mahub lõdvalt 5 eliitgrupi musta meest ennast korralikult ära peitma. VARJATUD KAAMERA või mis!?

Lõpuks korraldajad leebuvad, politseid ei kutsuta, mulle kirjutatakse ikkagi uus number välja. Eluvõimalus saada suures plaanis Eurosport live'e kustub hetkega. Tagantjärgi isegi kahetsen, esimesed 100m oleks vast ikka tuules püsinud :)

Päriselt nad muidugi mulle ei andesta, saan stardinumbri 172! ja mind paigutatakse gruppi 3h00-3h30! Tule taevas appi, miks nad mind vihkavad? :)

Kuid see polegi veel kõik. Võistluskeskusest lahkudes arvab üks kohalik naisterahvas, et sõidab ülekäigurajal mul lihtsalt varbad laiaks. Tõenäoliselt olin ikkagi spetsmärgistusega "ohtlik võitjasoosik", kes vaja eos elimineerida, hoida eemale üüratust auhinnalauast. Pääsen paari meeletu hüppega küll kindlast surmast, kuid kuna sooritus mõõtmisele ei läinud, siis Jaak Uudmäe Eesti kolmikhüpperekord jäi seekord napilt püsima. Mina õnneks ühegi kriimuta, aga mu tutikas "IP67 klassiga tolmu ja veekindel Sony nutitelefon, mis toimib ka ekstreemsetes tingimustes" - müüt saab sajaga murtud. Telefon prantsatab asfaldile ja tema kriimustuskindel klaas võtab hetkega moodsa spiderman-looki!


Mitte just kõige roosilisem algus, aga ega siis sellest ennast heidutada saa lasta.

Õnnelik kilekotimees stardis

Ilmaga eriti ei vedanud, ei midagi väga hullu, mingi 10C sooja ja rõve tuul. Päeva peale lubas +16C ronida (rõhuga sõnal "lubas", sest laeks jäi vast 13-14C). Jooksuriided selga, 5 geeli taskusse, prügikott peale, mis sooja hoiaks ja mille vahetult enne starti saaks ära visata, ning olingi põhimõtteliselt valmisolekus no1.

I am the King of the world!
Miskit erilist tunnet ei olnud. Suht kindlalt oma tempoga peale ja vaatab, mis saab. Aga... Oma stardigrupis mõnusalt loksudes ning nähes kuidas 3h30 sildiga vennad eest ära panevad, tekkis korraks nagu tahtmine sappa haakida, õnneks loobusin... Pilk kellale. Esimesed kilsad 5:00min/km, enam-vähem, plaanitust veitsa kiirem, aga anname andeks... ja mis siis juhtus, keegi ei tea :) Lõvisupp! 4:50, 4:51, 4:50, 4:47 jne 15. kilsa peal veel selline 3h20 kopikatega eeldatav lõpuaeg. Kuni 20km-ni ei läinud kordagi üle 5minsa kilsale. Jube mõnus, päriselt noh, nauding lausa see sörgivärk. Fännan kalkuleerimist-spekuleerimist, jagan laskmata karu nahka. Ühtlase tempo säilimisel tuleb 3h27 ära. No jummala kunn mees ikka olen :) Isegi 3h30 pacemakerid jäid jalgu :)

Poolmaraton 21,1km aeg 1h 44min - ikka 3 ja poole tunni tempo (eelmise aasta Dublinist lausa 9 minutit praem!).

Ja siis, ja siis, sai minu üürike pidu üllatavalt kiire lõpu :) Väga ei taha edaspidist meenutadagi. KÕIK vaevad saabusid üheaegselt. Pistis ja peksis, kiskus ja rõhus, keeras ja kloppis... :(

Finito, kaputt, pi*dets - 26. kilsa... 16 veel (stardinumber on ikka aus mul :)

26. kilomeetril oli mu naisuke ergutamas, hetkeks sain küll energiat, kergemaks läks, aga suurt pilti see ei päästnud... Kas liiga kiire algus maksis nüüd valusalt kätte või olin tõesti toitumisega midagi kapitaalselt mööda pannud, sest 30. kilomeetril astus uksest sisse, et mitte öelda, lõi selle jalahoobiga lahti, soomlasest sõber Yrjö! Peale temaga lähedast taaskohtumist, ning paariminutilist sisikonnal toibuda laskmist, läks tegelikult veidike kergemaks küll... Mitte, et ma jooksma oleks hakanud, enesetunne läks paremaks... edasi ikka koomas ja komberdades. Ei päästnud moosekandid ega kusagil vilksatanud raja ainus tuuleveski... Elu nagu tummfilmis, trambid oksega immutatud vatis, vabatahtlikult, ja nii ongi :)

Teine poolmaraton 21,1km aeg 2h 14min - KOLMKÜMMEND minsa kauem kui esimene pool! Tase! :)
Dublini maratonil hõiskasin: "Kahjuks lõpus tempo ikka totaalselt langes, teine pool distantsi lausa NELI SEKKI aeglasemalt! apteekersörkar Salumäe :)"

Ühesõnaga, kogemus väga vinge, aga: "Remember kids, don't try this at home!"


See paremal olev vend ei otsi prügikastist taarat, ta tervitab oma Soome sõpra Yrjöt :)

jun 2010 
Stockholm 4:04 Elu esimene maraton, öäkkk, aiiaaaa... ja Carmen Kass

okt 2010 Frankfurt 3:57 Saksamaa jänesed seebiks! ehk Frankfurdi maraton 
okt 2011 Liverpool 3:49 Stilettod, miniseelikud, lillad ja Liverpooli maraton 
okt 2011 Dublin 3:46 Lugu sellest, kuidas ma Iirimaal voodood tegin
okt 2012 Amsterdam 3:58

Sry Karmen ja Ailt, mis si*asti, see uuesti :)



Sõber programmidirektor kaotas mulle Tartu Sügisjooksul 5minsaga, aga Amsterdami maratonil kaotas ta mulle hoopis 5 minsaga :) Kompromissitu heitlus. Nagu pildilt näha, siis ega tal ka vist lihtne polnud, istuma saada siis...

Kuidagi kehv mulje jäi Amsterdamist. Maailma top maratonide hulka pääses ta vist vaid tänu sellele, et osalejad saavad hiljem coffeeshoppe külastada, seeni nautida ning punaste laternate all paiknevaid kortereid kiibitseda, neid, kus peremehed toas temperatuurid nii põhja keeravad, et vaene õrnem sugu pesu väel akendel higistama peab...

Õnneks oli maratonipäevaga tekkinud esmamulje ikka suht petlik. Järgmised päevad käisime kallikesega merelt laenatud Almeres, Haarlemis, meediapealinn Hilversumis, imeilusas Delftis ja veel terve pika päeva Amsterdamis endas. Super. Lõpetuseks, kirss tordile, veel Ajax - ManC, Balotelli, Tevez, Meistrite liiga live!, kus kohalik sats siis Inglismaa rikkuritele koha kätte näitas.

Tänud Jaanile ;) 

Raudteejaam
Rattapoe stiilne ukselink Delftis
Tsekkige velotakso raami ;) Keegi oli minust ette jõudnud, sest kutt oli PÄRIS Hawaii Expressist ikka kuulnud juba :)
Inglasest ManCi fänn suure mängu eelõhtul kanalivaadet nautimas
* Musile tänud fotode ja seltskonne eest, eks

27.09.12

Statoil, tubli töö!

Eelmisel sügisel tegime Hawaiiga väikese Statoili flirdi, eesmärgiks ühiseid kevadisi turundusteemasid leida. Sädet oli, aga leeki nagu väga üles ei puhunud :)

Töö käigus sai kütusespetsidele ka ühte Copenhagenize.com blogipostitust nina alla hõõrutud: Bicycle Care Station by Statoil, et vat kus ikka välismaal osatakse :) Ei mäleta täpset reaktsiooni, kuid erilisi heurekasid ja ovatsioone nagu ei täheldanud :) Olime küll valmis ratturite heaolu nimel projektile ka ise veits õlga alla panema, aga läks nii nagu läks... ehk, et ei läinudki kuidagi.

Vahepeal on veidike vett merre voolanud, kui nüüd seda Norra õlitilka hoolega hõõruda, hakkab alt kandalaste Öökull kumama, sellest omanikevahetusest võiks järeldada, et küll neil seal ettevõttes palju muudki teha, kui õnnetute ratturite peale mõelda :)

Kuid imesid juhtub, sõidan mõned päevad tagasi Haabersti Statoilist mööda ja no ei usu oma silmi! Nagu pauk luuavarrest, hjuuuudz valge jalgratas laiutab keset tankla seina. Mismõttes, mis toimub!?!

Respekt!
Piinan kohe ummikukohvi pakkujate turundusjuhti ennast ja saan oluliselt targemaks. Jalgrataste hooldusalade ideed testitakse hetkel. Kui see klientidele meeldib ja seda hakatakse kasutama, siis on plaan kevadel ka mujale teenindusjaamadesse laieneda. Siiani on ainult positiivset vastukaja, rohkem operatiivset tagasisidet oodatakse kevadel, kui õige rattahooaeg peale hakkab. Hoolduspunktis saab hetkel kumme pumbata, käsipesu teha ja tulevikus on jaamas saadaval ka käepärane rattavõtmete komplekt. Lisaks on seal koht, kuhu saab ratta oma lukuga kinnitada ajaks kui klient poes ringi tuuseldab (ok, minu väänatud lauselõpp, viisaka firma turundusjuht räägib teiste sõnadega :).

Testisin siis eile asja ära. Arenguruumi on, aga anname kõik andeks :)

Päris kenasti sobib mu ratas siia, eks :) S-suurusega raamiga võiks veidike keerulisemaks minna, aga vast saab hakkama. 
Puust ja siniseks
Õhku saab autoventiilile ja loomulikult ka peenikesele presta ventiilile.
8 atti kätte ei saa, aga  4 vast ikka. MTB ja linnarattaga hätta ei jää, maanteepüssi jaoks veits vähe :(
Veesurve võiks veidike tugevam olla. Mingid harjad_värgid äkki ka? Veega lodistada lihtsalt pole nagu see. 
Rattahoidja küll, aga raamist kinnitada väga nagu ei saa :( Läheks sisse šoppama küll, kuid siia oma vokki ei tahaks nagu eriti jätta. Mingi intelligentsem raamikinnitusega võimalus paluks  ja teenindajalt võiks luku ka saada ;)
Hoia mind hellalt! Armastusega. Sinu ratas.

Tubli töö, Statoil! Ma siiani küll pigem ühe teise N-tähega tankla klient olnud, aga teie selline pisike kompliment rattarahvale mõjutab mu alateadvust vast niipalju küll, et järgmisel korral oma raudhobusele juua ostma minnes tahtmatult hoopis teie boksi keeran :) Tänud

07.08.12

Nibin nabin!

Eile seadsin siis ennast esimest korda elus telekast teadlikult maadlust vaatama. Tunnike ootamist, mõned mintsad närvikõdi ja hõbedane Nabi. Kõva! Respekt!

Suure maadlusõhtu taustal meenus üks seik Paris-Dakari sõidult.

blogist copy
(03.10.2006, Priit)

Margus magab. Keset päeva. Eile arvas ta, et võiks ala vahetada. Kui need korraldajad siin muudavad reegleid nagu tahavad, eraldistardid ja värgid, siis võiks me ka millegi uuenduslikuga välja tulla. Oleme innovatiivsed Eesti mehed ju.

Näiteks võtaks kavva klassikalise maadluse. Selle eest saab lisapunkte siis. Iga seljavõit on 1 tund. See liider, väike Rob kaalub 57kg. Mina olin kodus nõksa peale kaheksakümne. Saan jagu küll, onju? Enne teeme Margusega nädalakese trenni, peale õhtusööki, kui teised hakkavad magama sättima, hakkame meie maadlema, telkide vahel, nagu kaks karu, higistame, vahutame, punnime, puristame ja vääname teineteist nii, et maa kumiseb, mets mühiseb, kivid lendavad... Äge!

Medved seletab rahvale, et see ongi
Eestis rahvuslik spordiala. Mehed lähevad pubisse, võtavad kannu õlut ning hakkavad maadlema; lõunavaheaegadel tööl maadeldakse; väimehed peavad äiadega maadlema, et tütar endale saada; tahad uude kohta tööle kandideerida, pead ülemusega maadlema; politsei teeb liikluses trahvi, kui ei taha maksta võid maadluse valida, kui võidad oled vaba mees, riigikogus ka maadlevad jne jne.

Kui see kuldne medal oleks nüüd ära tulnud, siis mine tea... :)  Mõelge ise, milline maadlusbuum oleks paisu tagant valla päästetud :) Kangert küll hõiskab, et jalgrattasõit on uus golf, aga Taaramäegi ju alustas oma karjääri just nimelt maadlejana, päriselt. Tglt peab vist selle hõbedase autasugi tagajärgedega pisut ettevaatlik olema :)

Maadlustiim

17.07.12

Pe*se see uus liiklusseadus!

Eelmisel nädalal käis kõigepealt siis pressist läbi uudis, et Politsei hakkab jalgrataste helkureid ja signaalkelli kontrollima. Enamusele rattarahvast jäi see vast hoomamata, kuni sai netti üles riputatud protokolli väljavõte, mis ikka tõelise kulutulena välgukiirusel levima hakkas. Tõepoolest ooongiiii kedagi trahvitud: "Juhtis jalgratast, millel puudub töökorras signaalkell"

Kas pollaritel enam tõesti midagi kasulikku teha pole, kas kõik vargad_pätid_kaabakad ja autoroolis kihutajad on juba kinni püütud? jne jne. Suurem osa reageerijatest olid just sellise suhtumisega. Ok, oli ka teistlaadi mõtteid stiilis, et politsei ei tee ju seadusi ja, mis seal siis imelikku on, kui rattur pimedas nähtav oleks jne

Mulle millegipärast meenus anekdoot, kus perekond paadikesega jõe peal. Oh imet, tõmbavad lupsti kuldkala välja. See võrukael paneb loomulikult oma tavalise loo repeat-i peale. Laske mind ainult vabadusse, täidan punktipealt teie kolm misiganes soovi. Perepeal tõmbab kohe filmi käima, loomulikult laseb õnnetooja vette. Samal ajal jõuab perepoeg oma salasoovidele detsibellid taha installida: "Hamstrit tahan!". Isa: "Per*e see hamster!", millele järgneb ema agooniaeelne karjatus: "Võtke välja! Võtke välja!"

Kõik tahavad justkui head, aga välja tuleb ikka nii nagu alati :)

Ok, ei lahmi, süveneme veidike.

Uuest liiklusseadusest loeme:

§ 87.  Jalgrattale esitatavad nõuded
 (1) Jalgrattal ja pisimopeedil peab olema:
 1) töökorras pidur ja signaalkell;
 2) ees valge ja taga punane ning vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur.

Pidurid korda. Loomulik. Keegi ei vaidlusta. Signaalkella juurde tuleme veel tagasi. Järgmisena võtame helkurid.

Ausalt öeldes esindan ma siin eelkõige liibuvates pükstes lükramehi. Võidusõiduratastega. Just see seltskond, kes helkuriteemale kõige rohkem vastu punnib. Esmapilgul õigustusega. Tavakruisijad tõenäoliselt vaatavad oma ratast ja no pole varem isegi märganud, aga siin ju kõik helkurid omal kohal, millest see paanikaosakond ? :) Eks võttis ennast ka korra nõutuks, et kas  ma tõesti pean oma udupeene elektroonilise käiguvahetajaga 6,4kg kaaluva ratta kodaratesse mingisugused plastmassmonstrumid külge kruvima. Paljud meist on valmis hinge hinda maksma, et järjekordne mõni gramm vähem kaaluv jupp ära vahetada ning siis tuleb keegi ja ütleb, et vot paned nüüd sellised jurakad kodaratesse lisaraskuseks. Mismõttes? Aerodünaamikast rääkimata.

Pagan, loen veel seadust, kodaratest ei räägi ju keegi. Erinevad jooksu- (velje) ja kummitootjad kasutavad tegelikult tihti helkurit oma toodete juures. Sõber kirjutas, et tal on helkurid rattakingadel (taga ja külgedel), pükstel (taga säärte peal), kinnastel (krõpskinnutsed), jopel (varrukatel ja seljal, ees rinnakõrgusel )  ning isegi kiivri kogu kuklaosa on üks suur helkur. Et, mis siis ikkagi on oluline, kas olla pimedas nähtav või olla pimedas nähtav?

Uurisin Politseist, et mis need  õnnetud lükramehed tegema peavad.

Vastus:
Kui helkurriba täidab oma eesmärgi ehk helgib, siis läheb ta arvesse. Kindlasti tuleks jälgida sellise helkurriba kulumist ja määrdumist. Kulunud ja määrdunud helkurriba eesmärki ei täida ja liiklejat pimedas näha ei ole.
Helkurite suurus ja kuju ei ole olulised. Seaduseandja eesmärk on teha jalgrattad liikluses nähtavaks. Seda peaks arvestama rattale helkureid pannes.


Kõlab nagu HOOLIMINE, mitte seaduses näpuga järge ajamine elik kellegi tahtlik peedistamine või raha välja pumpamine?

Võtsin meie reklaamiagentuuri ette ja palusin neil helkurkilega veidike vaeva näha. Tulemuseks punased-valged mummud, südamed, ruudud, ristkülikud, erinevad logod. Midagi igale maitsele.



Jah,  seadus tuleb paraku teha ikkagi vist enamuse järgi. Sinna erandite a la "välja arvatud trenni tegevad sportlased" sisse kirjutamine läheb keeruliseks. Trenni tegevate sportlastega on üleüldse segased lood. Ma tulen hommikul tööle täpselt samas liibuvas varustuses nagu õhtul trenni minnes. Aga ratas on mul pigem ikka kui transpordivahend. Veeren vaikselt mööda kergliiklusteed. Siis nagu peaks tuled/viled küljes olema ja kaaskodanikega arvestama. Õhtul lähen paari omasugusega trenni ja nüüd enam liikluseeskirjad ei kehti. Siit jõuamegi sujuvalt autojuhtide lemmikteemani, et kas Urmo Aava teeb Järvevana teel kiiruskatseid ja kas Värnik lammutab ööklubis odaga. Ok, viimane näide oli halb, Värnik võib ööklubis odaga möllata küll, aga seda ei suuda ei Anu Säärits ega Helar Osila spordiuudistes kajastada, teise saate teema :)

Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan on see, et palju on ikka meie endi kätes, kas meiega liikluses arvestatakse ja kas meil on õigus teistelt nõuda seda, millele me ise vilistame.

Tegelikult ei pea liikluses kõik ju kõiki vihkama :)

Veel õli tulle. Milleks mulle need helkurid, ma ju pimedas ei sõida, neist ei ole kasu. Nõus. Isiklikust kogemusest: Varakevadel trennis, tuul keerab, väike valearvestus, kerge nälg ja jäängi hopsti väääga hämara peale. Noh, mul õnneks tagatuli. Panen selle vilkuma, töötab. Jõuan poole tunni pärast koju, vaatan ratast, tuli ei plingi :( Millal ta tühjaks sai, ei tea. Helkurit polnud loomulikult. Risky business.


Jõuamegi vaikselt rattakellani. Signaalkellani siis. Mitte pulsimõõtjani, mis põhimõtteliselt ju annab ka mingi alarmsignaali, kui süda liiga puperdama kukub :)

Politsei trahvib, appi! Rattamüüjate vandenõu, tegid raisad hea lobitöö ja nüüd müüvad nagu muda. Ma tõesti tahaks näha sellist Eesti rattakaupmeest, kes oleks valmis misiganes koguse rattakellakeste müügi nimel laskma tekkida situatsioonil, kus inimesed trahvihirmus ratta nurka panevad ja pigem sörkjooksule või saalialadele sõrme annavad. Suhteliselt lühinägelik oleks selline ajutine müügiedu. Küll, aga olen kindel, et kõik, või vähemalt enamus kaupmehi on valmis panustama rattasõidu turvalisemaks muutmise nimel.

Ma eelmisel aastal panin oma maanteerattale pisikese kõll-kõll vanakooli kella peale. Ja no ma tõesti olen võibolla erand, aga mulle meeldib sellega kergliiklusteel kõlistada. Miks? Sest meie kergliiklusteedel valitseb sõna otseses mõttes üks suur kaos. Lapsevankrid, nende emad, laste siis, mitte lapsevankrite. Siis emad, kes pole enam kenad, lapsed, koerajalutajad, rulluisutajad, tõukeratturid, jooksjad, kepitajad ja veel kõiksugu karvased ning sulelised. Et neist vähegi mööda saada, selleks on rattakell piisavalt spetsiifilise heliga. Kümnest kaheksa annavad sulle viisakalt teed. 20%, kes on kõrvaklappidega, pilves või lihtsalt po*uistid, neile ei mõju nagunii ei pidurite klõbistamine ega hüüded/röögatused, a la: "Möödun vasakult või möödun paremalt!" Jah, paljud üritavad muga vaielda, et nad saavad ideaalselt hakkama ka hõigetega. AGA, minu arvates on kellakõlin soliidne, ja mis põhiline, kõlab ikka suhteliselt ühtemoodi kõikides erinevates meil räägitavates keeltes.

Veidi tõmbaksin paralleeli Hispaania/Itaaliaga, kus ratturist möödasõitu planeeriv autojuht annab kerge signaaltörtsu, märguandeks lihtsalt. Teinekord  isegi vaid selleks, et sa küünarnukiviipega talle omakorda möödasõitu lubaksid. Respekt, vastastikune. Jah, meil on sinnani pikk maa, aga taaskord, matslus tekitab matslust, vihkamine vihkamist. Ehk reguleerib rattakell veidike ka kergliiklusteede sõjaseisukorda. Mida rohkem ta heliseb, seda enam inimesed jõuavad järeldusetni, et äkki ei olegi neljakesti õlg-õla kõrval jalutamine just kõige mõistlikum tegu...




Ah jaa, mis kasu mul sest krdi kellast, kui ma kergliiklusteele ei roni. Nõus. Ei olegi. CFC või Nõmme Rattaklubi saateautoga treenivatel poistel ei ole seda kella tõesti kellelegi tilistada. Samas, peavad nad kuidagi ka treeningbaasi jõudma ja sealt koju veerema. Kahtlustan, et nii mõnigi kasutab selleks kergliiklusteed.

Ma olen nõus, et kella puudumisel trahvimine on ikka suht üle võlli teema, aga vähemalt on see kampaaniakorras ratturite kontrollimine pannud inimesed uue liiklusseaduse osas veidikenegi mõtteid vahetama.

Austame jalakäijaid, rulluisutajaid, koerajalutajaid, autojuhte, bussijuhte... Teeme algust kohe ja  ma olen kindel, et pehmelt öeldes paaaaar pikka aastat ning olemegi Eestist supsti nagu üleöö vorminud oma pisikese Mallorca, jalgratturite paradiisi ;)

07.06.12

Vändra metsas, saepuru aukus...

Mõtlesin, et kiidaks veidi Vändra rattaralli korraldajaid ;)

Kutt on alles 18, aga sisuliselt dirigeerib üksinda sellise vinge ürituse sujuvat kõla, seda juba neljandat aastat järjest. Jutt siis Kristen Kivistikust. Taaramäest ja Kangertist maailmaklassi ratturid voolinud Erich Perneri tütrepojast. Ja no kui sul juba kord selline Vändra taust, siis asjade loomuliku jätkuna sõidad ise ka Eesti juunioride koondises ning nühid koolipinki/rattasadulat Audenteses.

Kristen on Vändra Rattarallit korraldanud juba 15. eluaastast. Seda sõna_otseses_mõttes saatuse tahtel. Sinnamaani oli Erich ise korraldusvankrit vedanud, paraku insuldi_rsk tegi omad sundvangerdused :(

Ja, et Kristen nüüd nina liiga püsti ei ajaks, siis otseloomulikult ei oleks ta midagi ilma oma ema Margiti (toitlustus, majutus, autasustamine, tagatuba), isa Kaido (liikluskorraldus) ja venna Gerdi (võistluskeskus, stardi- ja finišiala) toetuseta ;) Mulle nagu tundub, et see paganama rattaralli ongi neil selline väikestviisi pereüritus :)

Kristen auhinnalauda inventeerimas
Veidike asjast ka.

“Nii esinduslikku koosseisu pole Vändra rattarallil seni veel nähtud,” rääkis võistluse peakorraldaja Kristen Kivistik Pärnu Postimehele. “Peale Rein Taaramäe ja Jaan Kirsipuu oli kogu Eesti paremik stardis. Usun, et juba järgmisel aastal võib meie võistlus siis meelitada tugevaid lätlasi, leedukaid ja miks mitte ka soomlasi.”
Põhisõidu stardijoonelt sööstis nelja ringi pikkusele rajale 140 ratturit eesotsas Astana profitiimi särgis sõitva Tanel Kangertiga. Alpha Balticu mees Erki Pütsep, Endura Racingu Rene Mandri, Allan Oras, Janek Tombak jt 


Korrladajad olid võitjale välja pannud hinnalise elamusreisi Nepali. Selleks, et näha Himaalaja mägesid, tuli täita siiski üks oluline lisaklausel. Nimelt pidi võitja keskmine kiirus ületama 50 km/h. Eesti rattarallidel pole sellist kiirust teadaolevalt saavutatud. Viimase Filter maanteesarja osavõistluse ja Tartu rattaralli keskmised kiirused olid vastavalt 44 ja 45 km/h. Isegi suurvõistlustel näeb ju sellist minekut harva. 1999. aastal läbiti ajaloo kiireim Tour de France'i etapp, mille võitis Mario Cipollini keskmise kiirusega 50,3 km/h. Jaan Kirsipuu saavutas tookord viienda koha.

Tõesti esmapilgul täiesti ebareaalne ülesanne. Aga, kui nüüd süveneda, siis kindlasti vähem loteriid/õnne, kui panna näiteks Rain Veidemann või Gert Kullamäe keskjoonelt korvi viskama. Mott võib väga suur olla, aga garantiid, et mees keskjoonelt tabab, lihtsalt pole. Grupisõidus 50km/h saavutada eelduseks on soodsad ilmastikuolud + põhiküsimus, et kuidas motiveerida tiime ühise eesmärgi nimel tööle, kui kuldakarda jätkub vaid ühele ratturile. Oleks see auhind siis 2000€ cashi, lepime aga tiimidega kokku ja jaotame mõnuga rahhi, kõik teevad võrdselt tööd ja elu lill. Kuidas aga tükeldada 2000€ reisi - ei saaks just öelda, et maailma kõige lihtsam ülesanne :)

Mis seal salata, kui asi ei oleks piisavalt raske teostada olnud, siis suure tõenäosusega ei oleks ma seda auhinnakest ka reisikorraldaja Andmomentsilt vändralastele välja võidelnud :) Idee kui selline, tuli üleüldse sellest, et olen siis ise ka novembri lõpus antud rattareisiga kaasa minemas ja no tore oleks ju seal ennast mingi tegija tuulde sokutada :)


Paraku oli ilm just see, mis rekordüritusele selgelt oma pitseri vajutas. Selline tuul, et pane või triikraud tasku, suud lahti teha ei tohi, sõidukingad laksust lennus :( Ei oska teiste eest rääkida, et kui tõsiselt asja võeti ja rekordile/auhinnale üleüldse mõeldi. Stardijoonel teemat igaljuhul arutati, aga... Peloton oma eliitrivistuses (Silver Schultz, Rene Mandri, Alo Jakin jne), kes startis eesmärgiga harjutada Saaremaa Velotuuriks meeskonnasõitu, võttis ikka sellise vungi üles, et hoia ja keela, klara ja vera, teiste klubide sõitjatel lihtsalt ei tekkinud terve sõidu vältel erilisi rünnakumõtteid. Paar sutsakat küll tehti, kuid... Lõpu poole lasi juhtrong mõned korrad jala ikka täiesti sirgu, kuid sellegipoolest sai grupifinišiga lõppenud võidusõit keskmiseks kiiruseks hirmuäratava 46,14km/h! Hirmuäratava selles mõttes, et mis oleks saanud kogu asjast tuulevaikse ilmaga? Väidan, et avg 50km/h ei oleks sedakorda olnud mingi ulmeseriaali pealkiri.

Lõpetuseks võistluste korraldajatele üks kaval mõte, mida Vändras edukalt kasutati. Loen Filter maanteekarikasarja juhendist: Austagem vääriliselt oma parimaid! Kui teil pole tungivat vajadust lahkumiseks, siis palun jääge auhinnatseremooniat vaatama sõltumata oma võistlustulemusest. 

Vändras oli autasustamine rahvast pungil. Kuidas see saavutati? Kärbi piskuke võitjate auhinnafondist ning loosi KÕIKIDE distantside lõpetajate vahel üks vinge auhind. Sedakorda siis karvane ratas :) Pisikese klausliga loomulikult, kui te võidate, aga teid ei ole autasustamisel kohal, siis läheb loosimine koheselt kordamisele. Ei mingeid "väljavõtmata loosiauhinnad saate kätte _". Toimis ;)

Roheline konn
Möla-Madis õnnelikku rattavõitjat intervjueerimas
Veelkord tänud Vändra tiimile. Tublid olete. 
Ah jaa, kas 2013 regamine on avatud? ;)

Filmiteema väärib muidugi vabshee eraldi peatükki. Lugu sellest, miks Taaramäest sai Taaramäe ;)

04.04.12

Aitäh Andres, Andrus, Boriss, Daniel, Gert, Gunnar, Hanna-Britt, Harles, Harri, Heiki, Hüüd-Keerit, Iiris, Indrek, Indrek, Ingrid Lisett, Iris, Jaan, Jaan, Jaanus, Jan, Janar, Janne, Janno, Kahro, Kaia-Liisa, Kaido, Kaijo, Karl, Karl August, Karl-Arnold, Karmen, Karol, Katre-Helen, Kätrin, Külli, Maire, Margus, Margus, Marko, Markus, Mart, Mart-Anton, Merje, Oliver, Priit, Priit, Rain, Rainer, Raoul, Raul, Riina, Risto, Sergo, Sigrid, Siim, Sten-Mark, Taivo, Tarmo, Teet, Tiit, Toomas, Uwer ja Verner!

Täielikuks akude laadimiseks on üks vinge retsept: võtad mõned kallid inimesed, paarkümmend vana sõpra, mõnedkümned uued kamraadid, veel hunniku huvitavaid tegelasi ja loomulikult jalgratta ning põrutate otsejoones lõunasse! Lased jalgadel 250 000 vändatäit mõnusalt pöörelda ja oledki uus ja värske inimene! Tehtud. Väga buenod kaks nädalat said ajalooks.

Laagri korralduse poolelt oli sel aastal tiimis pisikesed vangerdused. Nii kurb kui see ka ei ole, aga varasem raskekahurvägi kammis ennast kummalistel põhjustel ikka vääga korralikult sisse, siiamaani süda paha ja tõenäoliselt Montepulcianosse meid enam eriti tagasi ei oodata :( Aga, eks iga asi ole elus millelegi kasulik ja iga tee lõpp taas uue algus... Edasi Kentucky poisid, valu punanahkadele!

Ilm oli super. Päikest jätkus. Keskmised kraadid trennis 15C-23C. Lühikeste teema. Veidike sabistasin, et äkki oleks ikka pidanud ka lisaks lennureisile 500km bussiga Denia poole loksumist välja kannatama, et raha ikka oma perre jätta (tervitades Erika & Ene ;). Ilma tsekkides, siis on see märts-aprill ikka totaalne loterii. Jaanuaris sõidetakse lühikestes, samas, just sinu valitud kaks nädalat võib vihmapoiss täiega kimbutamas käia :( Momendil nt tsekin oma lemmiksaiti www.yr.no ja no no sajab seal :(

Neljas laagripäev sai küll märja asfaldi tõttu ühe puhkeka teha, kuigi, kahtlustan, et selle ajastus oli tegelikult kõikidele nagu_rusikas_silmaauku. Sunnitud puhkepäev, veidike meenutas vanasti suure CCCP suusakoondise treeninglaagrit, kus enne vaba päeva tuli range käsk kõigil sauna minna ning sunniti vägisi klaasitäitega samakat sisse ajama, organismile tuli ju korralik restart teha :) Muidu plaani järgi küll puhkekas, AGA näed konkurenti väikesele tiirule suunduvat ning nätaki, oled ka ise vaikimisi seitsme sekiga trenniriided selga ajanud :)

Girona ümbrus meenutas veits Toskaanat. Rulluv maastik. Samas leidus nii totaalseid seinu kui ka täielikku flatti. Kõrvalteede liiklustihedus selline 1-2 autot tunnis! Vot see on väärtus omaette.

Majutajad Girona Cyclingust, endised tipptriatleedid, olid meile valmis pannud 15+ rajakaardi gpsi faili. Midagi  igale maitsele. Väga super. Eriti mõtlema ei pea. Teinekord tundus küll, et no mida meetrilaiune asfaldijupp, et kuhu see küll viima peaks? Algul jätsin Garminpoisi seadistustesse kõik "at next roundabout take 2nd exit" ja ümberkalkuleerimised peale, ei olnud hea mõte, kompu elas täiega oma elu, oleks nagu mitu lähkrit Gevaliat sisse luristanud, juttu jätkus kauemaks, muudkui suhtles ja suhtles. See viga sai kiirelt kõrvaldatud. Sest, kui veits unelema jäädki ja juhuslikult kursist kõrvale kaldud, hakkab kompu enivei lenksul vibreerima ja ärkad kenasti üles :) Paar korda panin muidugi totaalselt udu ka. Kohe teine päev võtsin lihtsalt vale marsruudi lahti, õnneks oli see 70km asemel 30km. Vastupidise eksimuse puhul oleksin vblla endale paar vihavaenlast juurde saanud :)

Korra sai veel veidike nalja, kui nn rahulikul päeval võtsime ette kerge 109km ringi. Kokku lepitud, veereme iisilt. Peaaegu veeresimegi, ainult rajaprofiili unustasime eelnevalt tsekkida. Mingi ootamatu 21-kilsane tõus oli ennast teepeale risti ette istutanud. Saakeli! See pole ju iseenesest midagi hullu, kui rahulikult omas tempos kulgeda ning tõusuprossaks selline 4-8%. Aga no ei olnud päris see, teps mitte see. Vaatan praegu ise allolevat profiilipilti ja hirm tuleb nahka :) 19% nurgaga betoonlätakaidpidi üles ronida on ikka rahulikuks puhkepäevaks veista karm :) Igaljuhul, kõik said kenasti hakkama ja kaardilugemise vääratuse eest ei saanud füüsilist- ega isegi verbaalset noomitust, seekord :) Tõusust ikka vägev emotsioon, sest kõikide märkide kohaselt oli tegemist vanade roomlaste poolt rajatud Via Augusta kõrvalteega (info eest tänud Siimule, kes ka ise mõni päev hiljem sama trassi läbis).


Girona kohalik eestlasest rattaproff Rene Mandri tegi meile korraliku tourists special rattatrenni, kus 3h jooksul käisime läbi legendaarsed Lance Armstrongi testinõlvad ja ümbruskonnas paiknevate rattakuulsuste villad. Seff. Õhtul pidas Rene meile veel ühe superlaheda seminari mida_elukutselised_ratturid_tegelikult... Vinge, väga ladusa jutu ja laia silmaringiga sell, tänud.

Kataloonia velotuuri käisime kaemas. Kuna Rein Taaramäe, kes paljuski meie laagrivalikut dikteeris, otsustas ise hoopis mononukleoosiga vallatleda, siis jäi see võidukihutamine umbes 99,799% vaesemaks. Fännisärgid ja sini-must-valged lipud ja värgid olid suht useless... :( Kurb, aga noh saame üle. Või peaasi tglt, et Rein üle saab :) Velotuuri kõrghetk oli see, kui nägin laivis enda ees Bradley Wigginsi säärt! Mu käevars on ka tsipa jämedam :)

KOKKU: 14päeva: 45h ratast (1100km) + 5h hommikust kohvisörki! Abiks ikka 

Euroopa suurimal statkal käisime Barcat ja Messit vaatamas. Jalgpallijumal Lionel lõi 5:3 võidumängus Granadale kolm väravat ja tõusis juba 24-aastaselt Barcelona kõigi aegade suurimaks väravakütiks, olles nüüd klubi eest ametlikes mängudes lajatanud postide vahele tervelt 234 laksu! Väravaid ja möllu kogu raha eest!

Head uudised: Mu eile 12a saanud keskmine pruunsilm näitas, et suudab vabalt 13-kilsaseid tõuse laksata :)
Halvad uudised: Pikkadesse trennidesse ma teda veel kaasa ei võtnud, lohutuseks toksis teine päevad läbi pinksi. Momendil on seis selline, et ma vist väga ei tahagi temaga enam lauatenniselaua ääres rinda pista :)

Rocacobra tipp paistab

15.03.12

Sügis ja talv, ühe hingetõmbega

Facebook on päriselt vastik :) Sööb mu blogikirjutamise isu. Hmm, ok isu ei saa vist väga süüa... Igaljuhul, postitad lõustaraamatusse oma mõtte, kui juhuslikult on väärt mõte (harva küll :), siis saad asap tagasiside ja seda mitte anonüümsetelt kommijatelt, ikka reaalsetelt inimestelt, et mitte öelda sõpradelt :) Töö on vahetu, kiire, korralik ja PEALISKAUDNE :( Selline fast food. Blogipostitusi teinekord endal ikka hea takkajärgi lugeda, et mis ja mida sai kunagi mõeldud/tehtud/kribatud või halvemal juhul siis tehtud/kribatud/mõeldud :) Facebookis küll nüüd timeline ja puha, aga see pole ikka päris see (veel?)

Ühesõnaga, homme algab 2012 rattahooaeg ;) Juhuuu, Hispaania, Girona. Valiku kaalukriteeriumiteks said otselend, sportlastele mõeldud majutus ning ratturile/triatlonistile ideaalsed treeningtingimused. Ja loomulikult ei tasu alahinnata, et 19.-25.03 toimub sealsamas Kataloonia velotuur. Mitte, et me sinna sõitma läheksime :), ikka meie superkangelast Rein Taaramäed vaatama. Sellest, aga lugege juba http://camp.hawaii.ee/

Nüüd lajatan ühe hingetõmbega ka vahepealsed sportimised :)

Hirmsasti tahtsin 9. Kakumäe Masohhistide Mängudele, juba üle-eelmisel aastal mõtlesin sellel ränkraskel üritusel osaleda, aga õnneks tuli lumi varem maha. Nüüd, pika ja sooja sügisega sain täiesti enese jaoks arvestatava jooksuvormi ;) Nagu sipsti oleks minusugune alla 3:40 lidunud... aga seekord murdis haigusersk ka kunnimatest kunnimad, kogu mu kallis pruunisilmne porukas oli riburadapidi horisontaalis :( Nagu allolevalt pildilt paistab, siis minu valvekord läks suht lihtsalt, aga kuidas mu vapper naisuke aastasele selgeks tegi, et nüüd oled tunde selle juhtme otsas ja  tegevusraadiuseks ongi vaid meeter?


Taastusin küll ära, aga  sellises konditsioonis ei ole väga mõtet tervisega riskida. Nii ei jäänudki muud üle kui Herr Inimene Suudab Luhatsi Tommiga ennast ühele Kakuka ringile ümber regada. Abiks ikka. Sai hea sõbraga juttu puhuda ja samas traagiliselt hukkunud sportlaste laste toetuseks ikkagi legaalsel moel oma pisike panus antud.
Kiired ja vihased 5

Veits vist jäi ikka kripeldama midagi, sest vahetult pärast seda potsatas mu postkasti mingi kummalise sisuga kiri: Dear Priit Salumäe, Thank you for registering for the 37th TCS Amsterdam Marathon. You have elected to run the Marathon. Oktoobris, õnneks peale rattahooaega.

Ja siis tuli lumi. Ja mu malamuut sundis mind suusarajale. Mitte just verbaalselt, aga no ma tean kuuuuuuuuuui õnnelik ta Harku ringil toimetades on. Asja kehvem pool on muidugi see, et koer ja suusarada nõuavad üldjuhul normaalse inimese jaoks sellist pehmelt öeldes offline ajastust. Enne 8 ja peale 22! Mitte just kõige sobilikumad ajad Tartu Maratoniks treenimiseks. Otse mastercardi reklaamklipist: tippsuusad - 400€, kepid - 200€, saapad - 300€, Harku rajavalgustus - 20 000€/km, kl 23, tulede kustutamise hetk, sina pimedas metsas - priceless! :)

Mõned suusakilsad sai ikka tunnikaupa kokku korjatud. Tartusse läksin uutes väääga seffides kiirsõiduriietes. Ilma igasugu sportliku ambitsioonita :) Sõit sujus ülimõnusalt. Isegi viimased kilomeetrid olid inimlikud. Kella ei julgenud väga vaadata, tundus selline 4:20 libistamine... Kiire arglik pilguheit randmele näitas, et ohooooo, 3:50, vabshee rahul :) Ainult korra varem olen kiiremini suusatanud. Ja ei olnud sel aastal mingi superkiire rada vist nagu, ehk, jah, või, kuid....

Uue sõiduvormiga oli veel üks hea lugu. Isa küsis, et kuidas ta mind telepildis ära tunneks. Ok, pole probleemi, tseki kirkaid kollaseid põlvikuid... Kahjuks, või siis pigem õnneks oli see teleülekanne taas nagu Scatman John oma parimatel päevadel. Kogu kuradima norrakate United Bakersi tiim oli ju kollaste põlvikutega!!! Mu issi oleks teleka ääres hullunud, tema poeg terve sõidu vältel mitmekordselt esigrupis vägesid juhatamas! :)
Ilma takistava spinnakerita oleksin ikka alla 3h sõitnud :)
Maratoniprotokolli sirvides leidsin sellise rea. AT kunn Anti Arak, 333. koht, aeg 3:33:33!!! Uskumatu ikka :) Palju õnne! Sellist tulemuse tegemise tõenäosuse kõrval on Viking loto numbrite äraarvamine lihtsalt P-O-I-S-I-K-E :)

Veel. Supersulemehest nimekaim Priit Pullerits oli oma konkurentidele(?) pähepanemise listi ka mind suranud... Ei no tore, peaksin vist õnnelik olema :) Aga, et ma seal suuuuht viimaste seas figureerisin, siis korra tõmbas ikka pulsi üles. Kui õige treeniks eraldi suusaks, võtaks Vasaloppeti plaani ja paneks immikat ja rulle ja värki ja viskaks kõlava selge häälega kinda, lajataks ropult: PANEN 2013 Tartu Maratonil PULLERITSULE PÄHE! :) Õnneks muidugi lollid mõtted said kiirelt kustutet. Ega siis minu eas enam selleks sporti tehta, et kellelegi hambad_ristis_silmad_punnis_tatt_viltu ära teha... Ikka mönuga tuleb asju vötta (*sarnasus ühe vedeliku reklaamlausega on rangelt juhuslik). No ja kui väääga vaja, siis maanteerattad võib ju ikkagi joonele panna :)

Euroopa meister isiklikult finišis ootamas ;)