27.11.14

6C, paduvihm, si**, ta** ja jo*tvajuma** - L'Etape du Tour

L'Etape du Tour. Tour de France'i etapp. Alates aastast 1993 on tuuri korraldaja ASO võtnud France'i kavast ühe päris etapi ning teinud sellest napilt ihaldusväärseima harrastajate rattasõidu terves maailmas. Sõidetakse täpselt sama trassi, mida proffide karavan siis mõni päev hiljem ette võtab, ajavõtt, kohad, vanuseklassid, ikka võidu peale. Stardimaks 70€ (2015 algas 80€), trass suletud, pasta-party, expo, nänni(selja)kotis särk-värk, rajal söök-jook-geel, finišis taas pidu ja pillerkaar, nagu päris noh.

Mitu aastat olen ikka seedinud, et minna või mitte. Seekord murdusin. Tänud sõpradele, eelkõige Virgo Karule ja Jaan Raivetile ;)

Regamist ei saanud võrrelda Vasa hullusega, kuigi algus tundus sama tempokas olevat, anti mingi online järjekorranumber, tuhandetes ikka... Kokku lasti peale 13 500 rattafanatti. Sain kenasti hakkama. Stardigruppidesse jaotamiseks tuli oma varasemad sõidutulemused sisestada. Laksasin rivitult siis kõik hullused üles, alates Trondheim-Oslo 540km non-stop avg 35.5km/h veeremisest, Paris-Dakarist, kuni Tartu Rattarallini välja. Ja ülla-ülla, saingi päris ok stardinumbri, lausa teise punti :) Kuigi takkajärgi tarkusena võib öelda, et ei mingit händikappi, Eesti harrastajate tase on ikka kuradima kõva. Siinsed 44km/h keskmised kiirused on küll tasasel maal saavutet, aga vunkijad oleme me ikka väga kõvad :)

Etapp oma pikkuselt polnudki midagi jubedat, pelgalt 148km. Asja tegi, aga veidike komplitseeritumaks rajal paiknevad tõusunukikesed. Algatuseks 2 x 3kati põksu (2.6km 6.7% ja 2km 7%), siis HC (Col du Tourmalet 17,1km keskmine tõusuprotsent 7,3%) + finišitõus taas HC (Hautacam 13,6km avg 7,8%)!

Otsustasime viie sõbraga teha sellise kiire nädalalõpu. Reedel lennukiga Gironasse, sealt kahe autoga Lourdesi. Väike võidusõit ja esmaspäeva öösel tagasi. Tagantjärgi tarkusena võiks öelda, et oleks ikka pidanud ka Touri ennast vaatama jääma, vähemalt ühte etappigi. Sügisel plaane tehes, olid veidi teistsugused mõtted.

Reede õhtul kohale jõudes valitses ümberringi ikka korralik leitsak. 35C sooja. Sättisime ennast elamisse, rattad kokku ja linnapeale laiama.

Järgmisel päeval tegime paarikümnekilsase rahuliku sutsaka, et kas varustus ikka toimib, lennutransa üle elatud. Peaaegu ok, välja arvatud üks puruks keeratud sadulaposti polt ja kõver raamikõrv. Ette rutates võib öelda, et raamikõrvamehe vokk pidas kenasti testisõidu vastu, kuigi, jah, stardis otsustas ikkagi täiega solvuda :), et mitte öelda murduda... Stardini tund ja suht rariteetsele Itaalia rattale uut raamikõrva leida, mission impossible. Ei kadesta.

Hommikul arvestasin nii, et tunnike enne stardipauku ikka enam-vähem valmisolekus no1 olla. Ja no nagu ikka, kui Arno isaga koolimajja jõudis oli koridor juba paksult rahvast täis :) Kuna mu lapsepõlvekodu aadress oli Nõukogude Liit (imelik, vene keeles polegi sõna "kodu"?), siis läks käiku plaan B, Не имей сто рублей, не имей сто друзей, а имей одну нахальную морду! (pole tähtis, et sul oleks sada rubla, või sada sõpra, piisab ühest nahaalsest näolapist) Ühesõnaga pressisin ennast ikka esituhande sisse ära. Koridor oli suhteliselt lai. Andis lootust Scott'ike esimeste kilsadega kenasti pundi etteotsa ära sättida.

Ilmaga vähemalt esialgu vedas. 18C soojapügalat. Stardist panime kuiva asfaldiga minema. Erinevad prognoosid näitasid, et võib-olla napilt pääseme ka üle Col de Tourmalet.

Stardipauk. Keegi ei liigu. Minut möödas. Ikka null virvendust. No kamoon. Vaatan majade vahelt pikalt kaugele ette, rattureid lausa tuiskab ükshaaval, sabad sirged... no mida? Ja siis saan poindile pihta. Vahetult peale stardijoont läheb trass mõne meetri laiuseks (pigem siis kitsuseks :) Nagu live ülekanne krdima "300" võtetelt Termopüülide kitsasteelt, Leonidast pole küll veel näha... Sinnamaani tipa-tapa ja siis saad alles vabas vees laksata... Edasised 5-6km tuli ikka korraliku slalli kühveldada, pea lenksu all, et esimestele kandadele jõuda. Õnnestus.



Ümberringi olid ikka täiesti ratturite moodi sellid.  Kaks 3-kati põksu kannatasin ära. Edasi läks kuidagi uimerdamiseks. No ei sobi Eesti mehele selline pundi taga passimine ja võileiva nosimine. Mängurõõmu peab ka olema. Läksin ette sikutama. Küljetuul tegi pikkadel sirgetel omajagu valu. Eks nad vaatasid, et mida see paks siin tõmbleb, kohevarsti tuleb mägi ja siis saab terad sõkaldest ka läbi nina hingates eraldatud. Ei lasknud ennast väga neist kurjadest pilkudest häirida. Imiteerisime veel mõnekümne nõrgamõistuslikuga päris võidusõitu, ainult Eurospordi helikopterid olid peade kohalt puudu. Ülla-ülla, laksti suurel grupil ribad taga. No äge, noh! :) Pärast mind tulgu või veeuputus. Pole vahet mitmes ma finišis olen, võita ei saaks 80+kg mees sellist 2x20km 8-9% seinaga võidusõitu ka oma kõige imalamas unenäos mitte. Siis tulebki pigem teekonda nautida :)

Mingist ajast läks elu veits keerulisemaks. Tempot nagu ei olnud, kuidagi raske ikkagi. Tegin rajakaardi ja profiiliga küll veidike eeltööd, aga no ei uskunud, et see Tourmalet niii vara peale hakkab. Asi algas pisitasa 2% vaevu tuntava tõusukesega. Kokku oli tippu pea 40km. Ja nii kui loodist välja läks, ehk siis 8+%, panigi orkester pillid kotti, ei mingit võidusõitu ega konkurente. Ainult mina ja mägi. Mägi ja mina. Vahet pole, kas on keegi ees, kõrval või taga, mul on neist kõigist siiralt po*ui. Peaasi, kuidagigi liiguks ja külili ei prantsataks. Kirsiks tordile siis paduvihm, 6C kraadi "sooja". Korduvalt ja korduvalt pressid parema käega linki, et ülekanne kergemaks vahetada ning taaskord veendud, no pole enam ühtegi käiku järgi, ainsamatki.



Lõpuks saabub päästev mäetipp. Kuulus Tourmalet. Kusagil pidid olema lummavad vaated ja monumendid. Null emotsiooni. Ümberringi vihm ja udu.

Jään hetkeks seisma, tõmban kileka selga. Nüüd on mõnus. Väidetavalt head pikad sirged, saab 90km/h kätte. Aaaaga, Oh, ennäe imet, esimene serpentiin ja kaks venda juba seina põrutanud. Äkää, ei teinud pehmoks mind see, üldsekohe mitte. Osad lasid kummides, ptüi, rehvides rõhku madalamaks, et paremini märjal asfaldil ennast elus hoida. Mina mitte. Tulin kökaköka edasi. Külm, rõvedalt külm. Käed krampis, õlad krampis, keha väriseb vappekülmadest, see omakorda paneb ratta vibama, no tore, ma ei saagi sellest mäest alla ju :( Max kiirus ei küündinud isegi 50 peale. Vaevu vaevu edasi...

Ka kõige pimedamale ööle järgneb ükskord hommik. Jõuan alla. Proovin jalgu ringi ajada, ei õnnestu. Taaasa-tasa, pedaalitäis korraga. Juba 60 pööret minutis. Hakkab looma. Järsku on mu kõrval üks kaaskannataja, kellega hommikupoole grupis ässasi sai mängitud. Kutt hüüab Hawaii riietusele vastavas keeles: "Jump!" Ei, mitte mäest alla, et lõpetame selle pulli stiilse õhulennuga. Ikka tuulevarju pakkus. Ei tea kuskohast ta selle energia võttis, minu 30km/h munemise tempsist sai hetkega 40km/h ja elu läks kohe palju päikeselisemaks. Püüdsime ükshaaval jäätunud lõdisevaid rattureid ning saime suht käbedalt parajalt mõnusa pundi kokku. Karussell ja värk. Isegi sõimata said osad mu uue sõbra käest.  Koostöö sujus. Eluisu tagasi. Viskasin vihmakile seljast.

Jälle ratturi tunne. Võtad alt kinni ja vajutad. Kuni... jõudsime Hautacami jalamile. Ainult 13,6km lõpuni. Koogitükk, sups ja valmis, kaks Kakumäe ringi, pole probleemi. Ainult, et keskmine tõusunurk 7,8%. Algus oli hea. Rahvast raja ääres karjakaupa ergutamas. Nagu päris. Nimelt sõidu aftekas oli mäe jalamil olevas külakeses. Ehk, et roniti üles välja finišeerima ja siis sama teed pidi alla tagasi.

Enne iga kilomeetrid on silt tõusuprossaga, 6,2%, 8,6%, 6,7% jne vahepeal 11,3%... kui Tourmalet oli selline ühtlane, siis viimasel mäel jagus trikitamist. Vaatad, pross alla 8, väga ok, napilt sõidetav, korraga nagu laskud, see tähendab, et kui kilomeetri algus on 2-3% ja avg 7, siis järelikult peavad mingid nukid vahepeal ikka väga teravad olema...



Valus oli, väga valus. Veel kolm kilsa enne finišit mõtlesin, et keegi teine minu sees, keegi teine, keda ma väga kontrollida ei suuda, keerab minu eest lenksu ringi ja ma veeren alla,.. Milleks mulle see jama, see mõttetu pingutamine? Kelle jaoks? Mida ma siin tõestan? Hing paelaga kaelas, silmamunade peal venid mäest üles, milleks?

Viimane kilomeeter, viimane serpentiin, finišikaar paistab. Null tahet mõni skalp veel võtta, kellegagi rinda pista, finišit teha. Isegi ratta selga sunnitud tigu oleks minu kõrval Jamaika sprinterina paistnud.

Finiš!

Sain vaevu ratta seljast maha. Komberdasin suurde telki, kus laud heast-paremast lookas. 3 purki kokat kadus nagu kerisele. Sõin-jõin, taastusin. Kle, päris lahe üritus ju :) Tea, kas peaks järgmine aasta ka tulema? Inimene on ikka kummaline loom.



 Strava

http://www.strava.com/activities/168847857

26.09.14

Tahtejõu Tuur - aitame koos ühel karmil unistusel täituda!

Tahtejõu Tuur

Tahtejõu Tuur on selline nõksa venitatud nädalavahetus, sõidame jalgrattaga 750kilsa ümber Mandri-Eesti! 3 x 250km! Sügisilm, taevast valab vihma, rahet ja pussnuge, raju vastutuul, napid miinuskraadid... Kõlab nagu jõhker värk?

Ongi jõhker, aga jutustan enne ühe loo ja siis otsustame, et kui karm on ikka päriselt karm.

Mu armsad sõbrad, kes te terve krdima 12 kuud aastas rattaga sõidate, jooksete või suusatate, kallist varustust sebite, lõunalaagreid värke väisate, mööda maailma ringi võistlete jne ikka, kõik ikka selleks, et naabrimehele pähe panna :) Kutsud teid laupäeva varahommikul ühistrenni, ja hoplaa terve armaada  silm_punnis_peas täies elujõus mehed-naised vabatahtlikult asfalti mõõtmas, tundide viisi. Tglt chill, tore, et enda tervisest hoolitakse. ..

Aga, võtaks kokku ja teeks selle hooaja lõpetuseks midagi natuke teistmoodi!?

Pinginaaber tuli ühel hommik tööle ja rääkis mingist kutist, kellega oli rattapaunal kohtunud. Vennike pidavat nädalas 20h trenni nühkima, kuus teeb see kokku lausa 80 tundi! Pole paha. Vastupidavusala tippude jaoks on need karmid, kuid suhteliselt seeditavad numbrid. Meie jutt ei käi aga eliidi kohta, isegi mitte harrastusportlased ei ole teemaks, jutt on 6 aastat tagasi Supermoto Eesti meistrivõistluste etapil rängalt kukkunud ja alakehast halvatuks jäänud Raunost. Need tunnid sõtkub mees maha tavalise ratastooli külge installitud esiratta ja väntadega 50kg kaaluva monstrumiga. Päevas tavaliselt  10-100km. Iga ilmaga. Lubja mägi ja Tabasalu tõus ei ole takistuseks. Vot see on karm. Mina oma 6kg süsinikratta ja elektroonilise käiguvahetajaga vingun, et jooksud ei mätši rattaraamiga, peab vist kleepsud tellima... Hallloooo, eks

Rauno Klausen

Saime kokku, rääkisime maast ja ilmast. Mees tahab areneda, võistelda, alustada Filter eraldistardi etappidega ja jõuda (para)Olümpiale välja. Ma usun, et jõuab. Sellise tahtejõu pealt jõuab. Ainult, et praeguse „rattaga“, null võimalust. Uus võidukas maksab suht ulmehinda, alates ~6000€. Aitame tal koos sel unistusel täituda!

Tahtejõu tuur  24.- 26.10 (R, L, P)
ring ümber Mandri-Eesti

750km
Maanteeratas
keskmine päevateekond 250km
Keskmine kiirus 30km/h

Osalustasu 75€ (10km = 1€) on 100% sihtotstarbeline annetus Rio 2016 paraolümpiale pürgivale Raunole käsiratta ostufondi
Kogu tuuri kamad, saatemasin, varukummid, teepealne söök-jook loodan sponsoritelt välja kaubelda.

Kes ikka üleüldse ei taha ennast füüsiliselt ühekski etapiks välja ajada, solidaarsuse märgiks tahtejõudu näidata,  ratas talvekorteris ja teised sada häda ning miljon vabandust, siis saab ka lihtsamat vastupanuteed minna,  osaleda  virtuaalselt oma aasta jooksul kogutud kilomeetritega.  Anneta palju süda ütleb või hing ihaldab.

Loodan, et see ettevõtmine annab natukenegi inspiratsiooni, võib-olla igapäevased olmeprobleemid ei tundugi enam probleemid, ning suuremad jamad on hoopis võimalused ja hoovad, millegi südamelähedasema poole liikumiseks...  Tegelikult on kõik võimalik. Julge ainult unistada. Ära loobu, ära anna alla!

Rauno unistuste ratas


Täpsem info registreerimise ja annetuste kohta siit www.tahtejõutuur.ee


Rauno üks suurimaid inspiratsiooniallikaid tema karmi saatusega toimetulekul on olnud Itaalia endine vormeliäss Alex Zanardi lugu

TOUCH THE SKY from tim hahne on Vimeo.

13.03.14

Tuhanded paistes pallidega mehed oma järjekorda ootamas

Vasaloppet. 90kilsa suuskadel klassikalises tehnikas.
Maailma pikim, suurim, raskeim ja veel sada häda maraton.

Misiganes põhjusel ma arvasin, et tuleb selline asi ka vähemalt kord elus ära proovida. Regamine läks ludinal, panin kella, ok tglt telefoni ikka, hommikul 9 tirisema, tegin tassi kohvi, võtsin vasaloppet.se saidi ette, 2x refresh ja babahh: You’ve now booked your place in Vasaloppet March 2 2014You will receive an entry code in order to fulfill your registration. Kuna eelmine öö oli pisut pikaks läinud, siis kobisin tagasi põhku. Peale lõunat ärgates oli suht üllatav spordiuudistes sellist pealkirja lugeda: Võimas rekord: Vasaloppeti põhisõidu kohad müüdi välja 10 minutiga. Kokku lasti peale 15 800 vägisisuuskurit. Nii kiiresti pole Vasaloppeti kohad veel kunagi lõppenud.
Et siis napikas.

Sügisel lohistasin ennast argipäeviti ikka ratta seljas tööle. Nädalalõppudel proovisin suusarulle togida. Veloga on lihtne, see täidab korraga kahte eesmärki, transpordivahendina ok ja trennid ka tehtud. Koju sõites pisike paun lisaks ja mahtu aga tuleb. Suusatamisega on loodkehvemad. Et minu eas veel eraldi trenni teha, keeruline :) Eriti imelik on tulla liibukates ja rattaga töölt koju, võtta väike suutäis ning siis öelda kallitele, et nüüd lähen nagu trenni, päris trenni. Suustama :) Pagan, sa ju tegid just sporti, kõlab vastuseks. Ei, ei, te saate valesti aru, ma tulin lihtsalt rattaga töölt, aga nüüd lähen Vasaks valmistuma :)

Keerulised lood. Mõtlesin, et olen kaval, sebin offroad rullid või midagi ja lohistan ennast nendega tööle-tagasi. Uurisin Vasa võitjalt, Suurelt Raulilt endalt, et mis ta sellisest kavalast lükkest arvab. Ulle kergitas kulme, muigas ja vastas, et eks ma linnapilti ju värvilisemaks teeksin küll. Tea, kas pidas vikerkaarevärve silmas...
Igatahes, sain isegi mingid skike-nimelised testida, aga need nägid nii robustsed välja, et ma ei julgenud teisi päriselt jalgade otsa ajadagi :) Vägev plaan crashis kiiresti kokku.

Ega väga variante polnudki. Rohkem autosõitu, mõned varahommikud Lillepi ringil ja siis juba kasutasingi ära igat kuradi lumesentimeetrit. Desurekid lausa karjusid mu all, kui nendega mööda valge härmatisega kaetud kände ja käbisid 3km/h SUUSATRENNI tegin :) Mõned pärissuusatajad said mu üle ikka vast korralikult naerda :)

Kui eelmine sügis-talv tuli kuus ~1000km ratast, siis nüüd kuivas see kilometraaž täiesti kokku. Omaette business oli olematul lumel suusatamise nautimine. Valus. Eriti siis, kui päike paistab lagipähe, lükkad kergliiklusteel paaris ja vastu tuleb punt rattureid. Enamus tuttavaid. Keegi ei mõnita, ei mõnita, ei mõnita...

Pisike kirss tordile - Tartu Maraton jäi ära :( No tule taevas appi talve. Kuskohast ma nüüd endale normaalse Vasa stardikoha saan? Indrek Kelk ja co küll võitlesid vapralt viimase veretilgani. Alternatiivid Võrtsu peal jne, aga si*ast ikka saia ei tee.

Finaal oli see, et paar nädalat enne Vasaloppetit jäi meile ainult Pirita 4km ringike ning Trummi 2km kunstlumerada. Pirtal panin ühe võtmetrenni ka, 4,5h, 18 ringi ja 70km! Tunne oli nagu päris. Vasaks valmis! Normaalsed inimesed sõitsid ratastega ja seda täiesti kuival maanteel...

Äkää, ei, asi oli liiga ilus, et olla tõsi. Nädal enne suurt starti saatsid sõbrad siis mulle ühe järve pildi. Millegipärast ise sajaga naerukrampides. See järv olevat Vasaloppeti stardipaik Sälenis. No tere hommikust, na*ui! Päriselt! Kui ka see üritus nüüd ära jääb, siis ma ei tea, keegi igaljuhul vastutab. Kellest ma jagu saan? Keegi saab karistatud. Parem mitte ette jääda!

Õnneks ei olnud asjad muidugi nii hullud. Rootslastel füüri jagub. Võeti appi helikopterid, tassiti tonnide viisi kunstlund laiali. Stardipaik tõmmati paljaks, aeti torud maasse, vesi minema ja lumi peale tagasi. Pole probleemi.

Selle möllu peale halastas isegi Ilmataat isiklikult. +7C soojakraadid said kenasti nulliks ja stardihommikuks näitas prognoos lausa -4C, millest päeva peale pidi saama 0 kuni +1C. Plaan oli lasta Tallinnas suusad ära määrida ja kui midagi kardinaalselt ei muutu, siis nii ka jätta. Sõbralt sain kaasa veel ühe paari Fischer Zerosid, mida siis värske lume puhul kasutada plaanisin.

Laupäeval jõudsime oma pisikese jõuguga kenasti laevaga Stockholmi. Mõnisada kilsa autosõitu lisaks ning supsti elamises. Edasine logistika oli plaanitud nii, et peretuttavad, kes matkabussiga juba mõned päevad otse Vasa stardipaigas elasid, lubasid mind ka ööseks enda juurde horisontaali. Pole muretseda vaja, hommikul puder sisse, paar sammu, suusad alla ja tuld!
Pidime õhtul Moras kokku saama ja koos Sälenisse liikuma... ja siis hakkas taas pihta :)

Lund aina sadas ja sadas. Vahepeal viskas temperatuuri plusskraadidelt nulli peale. See tähendas omakorda, et teed olid padulibedad. Ootan Moras pikisilmi matkabussikest, sedasma, mis kusagil paksude metsade vahel kõrini lumes kinni istus ja kohaliku traktori halastust ootas :) Edasi veel mõned tunnid hirmu, ketid ratastel ja värgid ning supsti 12 öösel olimegi stardikoridori kõrvale maandunud. Veidike vaidlemist, sest mingi kohalik koll arvas, et meie parkimiskoht ei olevat päris see õige, aga kuna sõber oli seal juba 3 ööd hakkama saanud, ja me juured ikkagi otse suurest NSVLiidust, siis iga kapitalisti esimeses hoiatuse peale päris verest välja ei löö, eks.

Ühesõnaga, kogu selle möllu juures ei olnud mul pisematki mõtet oma suuskade pidamismäärde pärast muretseda. Pulber libiseb ikka. Tahke läks pidamiseks. Mis täpselt, ei tea. Aare Metsa parem käsi Karel tõenäoliselt teadis, aga seda enam ei küsi talt, kunagi :) Ilmateadet küll vaatasin, veits nagu oli soojemks läinud, aga hommikusk ju -4C. Panin ennast seda muinasjuttu uskuma. Ette rutates ütlen kohe ära, et hommikul laiutas ümberringi 30cm värsket pakkivat lund. +1C! Tore...

Free wi-fi ei lasknud kohe uinuda. Öösel käis mingi hull sahmimine. Õues siis. Vist ikka magasin veidike... kuni...

TUHHH, TUHHH, TUHHH!!! Mataki, mataki, keegi peksab matkabussi uksele! Krt, mis kell on!?! Ähhh? 4:30! Mis toimub? Uuesti tahab võõras ust eest ära tõsta. Seekord veelgi jõulisemalt. Mõtlen, et kui peremees ei reageeri, siis mina pole ka volitatud siin lahtiste uste päevi pidama. Hetkeks vaikus ja siis röögatus: "Nad ajavad meid treileri peale!" No pidime ikka väga vales kohas olema. Edasine juba pure action. 27sekundit ja olime ärganud, riides, buss stardivalmis, käik sees, ainult ketsivilin ning läinud me olimegi... kõrvus kumisemas  mul_on_bemmil_uued_kummid viisijupike.

Pistsin siis pea aknast välja ja no ei usu ma oma silmi. Inimesed JOOKSEVAD suusad käes stardikoridoride JÄRJEKORDADESSE! 2h enne nende avamist. 3,5h enne starti! Absurd!

Toibusime veits. Sättisime sööke ja värke ning tuligi oma suusad ka stardijoonele ära viia. Selleks ajaks oli seal järjekord juba sama pikk nagu nõuka ajal oleks autoostu lubasid või ENEKEsi jagatud. Võtsin siis ennast ka sappa. Koridori avamisel sprintisid kõikseemees ja -naine kui noored Usain Boltid oma parimatel päevadel täiega vasakusse serva, see pidavat stardipaugu kõlades ikka tunduvalt kiiremini liikuma. Mul jagus veel mingi pool tunnikest passimist.

Stardikoridorieelne kontroll oli veel omaette ooper. Julm, Dolph Lundgreni mõõtu svensson, nõudis mult alustuseks rinnanumbri näitamist, mida ma loomulikult polnud veel selga jõudnud ajada. Suuskadel olev numbrikleeps seekord päästis. "Aga mis teine suusapaar sul seal hõlma all!?" röögatas kolmemeetrise käte siruulatusega väravavalvur. Vastasin, et sõbra omad. Siis nõuti sõpra, kes samal ajal kusagil ummikus passis ja keda oleks olnud ka kõige parema tahtmise juures keeruline ette näidata. Vaidlesime tsipa. Võitsin. Lõpuks piiksutasin veel kiipi ja sadade vihaste rootslaste põlastavate pilkude all tuiskasin stardikoridori. Solidaarsusest teistega tegin mõned jooksusammudki. Esimesed peale 2012 aasta Amsterdami jooksumaratoni. Ehitasin endale suuskadest/keppidest püramiidi. Nii nagu tuhanded enne mind olid teinud.

Kerge puder. Kiirsõiduriided selga. Need, millega tavaliselt kord aastas sõidan :) Energiageelid pudelisse. PowerBaril ka nüüd hüdrovariant, millele siis eraldi peale jooma ei pea. Pudel vööga seljale ja olingi valmis.

Stardini 3 minsa. Samal ajal näen vähemalt kolme venda, kes rahva sees paaniliselt oma suuski taga otsivad. Pole paha :)

Ja kõlabki pauk. Kell käima. Seisame minsakese ja hakkame tammuma. Köka-köka. Asi on isegi metsa all oravate vaatlemiseks liiga aeglane. Eespool viskavad osad ennast lihtsalt siruli. Nende selga pargivad omakorda täisvarustuses kohalikud gundesvanid. Toredad grupikallistused. Jahuijaaa, energiaring. Nalja saab, aga keegi ei naera. Nii tõsiseid nägusid pole ma vist ühegi ratta-, suusa-, ega jooksumaratoni stardis näinud. Mingid prantsalsed paistsid VEEL lõbusad, nad vist ei adunud, et kohe-kohe jõuame esimese tõusu peale, seisma...

Lausa Viljandi tikutehase maskoti tunne tuli peale. Mõnuga seisime seal mäekesel. Tuhandetes. Teineteise taga. Lähedal. Kuklasse hingates. Hah gay! Vahepeal kostus siit-sealt võõrkeelseid sajatusi, tõenäoliselt roppusi, seda kõike loomulikult kerge kepiragina saatel. Iga paarisaja meetri tagant olid korraldajad üles seadnud spetsiaalsed kepijagajate boksid. Ei tea, mis diiliga sealt endale uue toika lunastama pidid, aga abiks ikka.

Seisin, vaatasin seda mustmiljonit harkisjalgadega aeg-luubis jenkat tantsivat suusatajat ja mõtlesin kahe asja peale. Esiteks lainestardipededele. Sellel pikemalt ei peatu, las nimekaim räägib, Pullerits: Kuidas vaigistada lainestardipedesid?

Teiseks meenus mulle üks sõber, ekssõber, kes ennast kahjuks võlgadesse kammis ja blaaah...
Ta usaldas mulle kunagi ühe südantliigutava loo. Mees tegi jõusaalis kangiga lamades rinnalt surumist. Mitte väga suure raskusega, aga just piisavalt sellisega, mis peale paari kordust enam käsi sirgeks ajada ei lase. Kaputt. Kang rinnal. Arvan, et enamus meesterahvaid teab seda mitte just kõige meeldivamat tunnet :) Algul vaatad abitu näoga ringi, äkki on märkajaid. Halvemal juhul ei ole kedagi abiks ja hakkadki ise vaaaaikselt kangi üle kõhu rullima... Kui nii juhtuda saab, siis loomulikult nii ka juhtub. Tema stsenaarium osutus veelgi mustemaks, nimelt kang otsustas suguelundite piirkonnas veidike vallatust teha ja ühe palliga natsa jõudu katsuda :)

Õhtuks lood juba pehmelt öeldes väga keerulised. Ainus pääsemisvõimalus tantararaa, jalad harkis, otsetee traumapunkti. Kogu tõde ei julge mees noorte naiskade ees tunnistada, egas ta mingi mömm pole. Kurdab siis, et no mesilane laksas otse kümppi, jalgevahele ja nüüd üks munapoiss veits nagu paistes. Arst nõuab viivitamatut ja kohest ettenäitamist. Mees punastades, et pall on nii suur, et ega te jummala eest naerma hakka. Tsikid lohutavad, no halloo nad ju varemgi igasuguseid teemasid näinud, asi see paistes muna siis pole, ei naera, ei naera. Ekssõps võtab häbelikult käte värinal oma pallikese püksist ja bahh, mida oligi oodata, järgneb paar turtsatust ning hüsteeriline naer. Kutt on sigasolvunud ning otsustas, et ta seda oma PAISTES muna arstitädidele ei näitagi! :(

Ja meie ikka seisame seal tõusul. Jalad harkis, vabatahtlikult. Ilma jõusaali ja mesilasteta :)

Tasa sõuad, kaugele jõuad. Lõpuks olen ikkagi ühestükkis tõusust üles punnitanud. Edasi veits laskumist. Kliistrivennad vannuvad ja kukuvad ja kukuvad ja vannuvad. Öösel maha sadanud värske lumi on äge. Plusskraadid ei lasknud traktoril mingitki jälge sisse tõmmata. Paras porno. Klassikaroopaid on kaks, pigem mogulijäljed, mis nagu mudelautode rajad, käivad vahepeal kokku-lahku, üles-alla... Kellestki mööduda tahad, siis sumpad pea põlvini lumes, lahmid meeleheitlikult ja hopsti, minut ja skalp, minut ja skalp :)

Kusagil 30. km vist sai ikka juba veidike oma sõitu teha. Aga mitte kauaks, uuesti laksas värsket lund lagipähe. Super :) Takkajärgi kuulsin, et Vasaloppeti viimase 10 aasta kõige kehvemad tingimused. Äkki sellepärast valitseski ümberringi selline morn masekas. Naeratavat nägu tuli lausa tikutulega otsida. Rahvas oleks nagu sunnitööle saadetud. Tartu Maraton on selle kõrval täiega rõõmupidu ja pillerkaar.

Enda emotsioon oli suhteliselt kõrgel, sest stardigrupiga võrreldes sain ju mingist paarist tuhandest mööda nühitud :) Tõusvas joones. Rohkemaks polnud võimeline.

Vasaloppet on selles mõttes eriline, et medalit ei saa kõik. See on ette nähtud ainult valitutele. Kui kaotad võitjale rohkem kui 50%, siis oledki ilma. Ma plaanisin minna sõitma 5:30. Oleks omasugustega koos startinud, siis vast teostatav, aga nüüd jäin ikka suht kaugele. 6:38 oli lõpuaeg. Medali sai max 6:21ga. Tegelikult olin oma kõrgema matemaatikaga veel mõnikümmend kilsa enne lõppu täiesti graafikus, sinna piirile ennast sättisingi. Kuni ühe kaasmaalasega kokku trehvasin. Hakkas teine jaurama, et medalist oleme ilma, medalist oleme ilma... mismõttes, ei saanud nagu aru. Ja siis turgatas. Mu Garmin on ju autostopi peal. Ehk et, kui ei liigu, siis aeg seisab :) Mu kell näitas lõpuajaks 6:24. Veerand tundi olin seal mäepeal siis ära kulutanud. Enam ei olnud jaksu seda vahet tagasi ka punnida. Paaristõuked olid väääga vaevalised, olematu suusajälje kahel pool ääres haigutas mõnikümmend senti kraavi, mis eelnevate suusatajate poolt sisse raiutud... Puusade kõrguselt paaris lükata on päris funnn. Enam-vähem sama tunne, kui peale batuudil hüppamist proovid samamoodi maa peal jätkata :)

Finišis

Kokkuvõttes rahul. Kahju, et oma treenitust korralikult realiseerida ei saanud, peab vist uuesti minema :) Tundub, et see medal oleks nagu valuuta või nii.

Kiidan finišijärgset logistikat. Go to the flow, sujuvalt võetakse su suusad hoiule, suunatakse bussi, antakse su kotid üleriietega, siis pesema, sööma, kõik bingo-bongo.

Tänud kallile naisukesele, Raimole, Marekile, Kristjanile, Markole, Maakale, Karelile, Raulile, kodustele sparringupartneritele jne jne

Rattarallil näeme ;)


)