21.02.11

"Mees, sa sulad!" - pakane ja Tartu Maraton

Kui minu tänavune Tartu Maraton ühte lausesse kokku võtta, siis kõlaks see nagu üks ropp saunatamise MM-i anekdoot, mis päädis finaaliga: "Mees, sa sulad!"

Mina ja mu 40 "asja" Tartu Maratoni stardijoonel - alustasin küll 38 "asjaga" vöökott ja 1 PowerBari geel jäid maha, aga ikkagi...
Eelmisel õhtul Facebookist loetaud Raivo Rimmi karjatus, et Otepääl on päikese käes jummala palav ja riietumise osas selgelt liigselt paanikat külvatud, tegi veits ettevaatlikuks. Äkki olen natuke üle pakkunud... Paar tundi enne starti Elva poolt meie suusamekale lähenedes näitas termomeeter -27C, mõtlesin igasugu tuulefaktorite ja värkide peale, krt, parem karta kui kahetseda, eks :) Otsustasin, et ei muuda midagi :) Ja valesti otsustasin.

15 minsase sörgiga stardipaika ja ma juba higistasin. Ajasin selle küll kenasti sulejope kaela, aga ikkagi... Pauk käis, ei tea, kas mu kõrvu kattis mask või mis, aga esimene Tartu Maraton, kus ma ei märganud/kuulanud René Eespere loomingut (kunagi kirjutasin sellest siin: Kuidas mu väiksem pruunsilm talve maha magas )

Kusagil kümnendal kilsal sain aru, et ei lähe asjad paremaks, mootor keeb, täiega :) Ümberringi ei näe ühtegi enda stardigrupi tegelast (300-500), kolmekohaliste rinnanumbritega vennad/õed tuhisesid nagu s****vast kassist mööda :) Mõtlesin rahulikult, et "värnikut" ma EI TEE, üleastutud katset siis, et parem seeria saada ja järgmine aasta normaalses stardigrupis taas alustada. Tiksusin mõnuga edasi...

Suusad olid ju tglt väga head, kui mainimata jätta see pisiasi, et kurvides mu 2 teineteise otsa laotud paari kingakatteid lumesahaks transformeerusid ja meeleheitlikult käsipidurit üritasid panna :)

Hirm, et geelid jäätuvad, ei osutunud tõeks. Kõik mu taskus olnud 5 energialaksu sai kenasti teeninduspunktides ära tarbitud. Igaks juhuks andsin raja äärde tulla lubanud sõpradele ka mõned geelid kaasa. Ühest vennast ei tea siiamaani midagi. Teine, navigeerimisvirtuoos :), sõbra naine, kes pidi stardist otse Peebu punkti tulema, usaldas/eiusaldanud GPSi ja jõudis lõpuks 100+ kilsase, napilt Valga kaudu kulgeva tiiruga, ikkagi Elvasse :) Moraal: usalda ainult iseennast.

Vahepeal sain ETV otse-eetri kaudu feimi ka, umbes 0,7sekki. Püstolreporter mõnitas stiilse küssaga, et kas mul külm ka on? Vastasin: "PALAV!" Olin valmis ka pikemaks intekaks, aga ju ma aurasin liiast ja mees ei söendanud mikrit kerisele liiga lähedale lükata...

Metsavahel kulgev lõpp oli juba palju parem. Päikest polnud ju. Läksin isegi mõnest mööda :) Ei, mitte ainult kuuskedest, ikka suusatajatest ka.

Ainuke, millega enda juures täielikult rahul sai olla - Oakley Radar prillid. Vaid ühel tõusul tõmbusid korraks uduseks, muul ajal funktsionaalsuse eest täispunktid.

Peale sõitu viskasin kogu oma märja riietuse sinna rohelisse suurde kilekotti, kodus kaalusin ära - 3,6kg! :)

2003 koht 272 aeg 3:53
2005 koht 213 aeg 4:15
2006 koht 236 aeg 3:52
2007 koht 305 aeg 3:41
2009 koht 641 aeg 4:08
2010 koht 387 aeg 4:06
2011 koht 766 aeg 3:57

Kaks viimast võistlust (Frankfurti jooksumaraton ja Tartu suusamaraton) olen lõpetanud 3:57-ga. Kahju, et Vasaloppetile ei reganud, 3:57 seal kõlaks ikka väga okeilt :)

Loo moraal: Ürita alati varustust varasemalt testida ka võistlussituatsioonis. Treening on totaalselt teine teema.

Arvan, et suures plaanis oli see korraldajate poolt kerge "paanika" külvamine vägagi õigustatud. Kelgu võrdlemine Kurkse ja Jaanus Karmiga oli ikka väga alatu :( Kõikide nende õpetussõnade ja manitsemise tulemusena ei läinud keegi "mütsiga lööma" (Mida kahjuks ei saanud nädal varem peetud Avatud raja sõidu kohta öelda. Seal ikka juhtus veidike). Nüüd oli inimestel kenasti näod/kõrvad ära teibitud jne jne. Usun, et enamus normaalseid suusahunte (mitte nagu mina), kellele päike liiga tegi, võtsid teeninduspunktides ka mõned kihid maha.

Mis veel? 40min - 1h kestvate suusalibistamiste najalt peabki maratonil raske olema. Mis siis, et lõpuks kraapisin ikka 30h treeningtundi kokku. Vahet ei ole, kas ajad siis lõpptulemus riietuse või suuskade kaela :)

Sügav kummardus korraldajatele. Minu 10. juubelimaraton - maailma parim rada!

19.02.11

Mina ja mu 40 "asja" Tartu Maratoni stardijoonel

Tartu Maratoni ilmaprognoos: kell 10.00 stardis -23C, Harimäelt laskumisel vast -20C, kiirus 45km/h = 12,5m/s, tuulekülma indeksit arvestades -35C! Terviseameti tabeli järgi: katmata nahk kahjustub 10 minutiga :(

Attenzione! Panin ennast valmisolekusse no1.

Mina ja mu 40 "asja" asuvad ülehomme kell 10.00 Otepääl stardijoonele

1. brynje võrguga soe mask - kaitseb kaela, kõri, kukalt, kõrvu
selle peal
2. castelli eest windstopperiga rattamüts
selle peal
3. sportfuli õhuke suusamüts, oluline, sest eest sini-must-valge lipuga ikkagi :)
4. oakley radar prillid silmi kaitsmas
5. 6. 7. plaastrid ninale ja põsesarnadele
8. abielusõrmus
9. 10. pearl izumi paaaaksud rattasõidu labakindad, testitud 2001 südatalvel rattaga polaarjoonel (proovisin ka roeckli windstopper suusakindaid + crafti õhukesi aluskindaid, aga ei riski ikkagi, lasen sõrmedel teineteise rõõme nautida :)
11. sportfuli second skin pikk alussärk
selle peal
12. sportfuli õhuke teine kiht
13. jalas brynje strateegilisel kohal windstopperiga alkarid
nende peal
14. brynje pikad võrgust pesupüksid
nende peal
15. lotto jalgpallurite liibukad soojad lühikesed püksid (tänud Marcello Reimile :)
edasi
16. sportfuli eest windstopperiga hawaii tiimi suusapüksid
nende peal
17. traksidega imeõhukesed illuminite castelli rattapüksid (hoiavad eelmisi kihte kenasti mõnusalt koos ja kaitsevad veits selga)
18. 19. x-socks pika säärega ski-adrenalin suusasokid
20. 21. salomoni mustad klassikasaapad
nende peal
22. 23. castelli rattakinga katted
nende peal
24. 25. fischeri suusasaapa katted
26. ajavõtukiip
27. sportfuli hawaii suusatagi
28. võistlusnumber (asendab ideaalselt kerget vesti, mingi tuule ikka kinni võtab)
29. fischeri vöökott (termosepunsu opereerisin välja, enivei peatun toitlustuspunktides juu, samas hoiab kenasti selga soojas)
30. 31. 32. 33. 34. 35. vöökotti 6 powerbar energiageeli
36. igaks juhuks pistan sinna ka ühe kuiva müts (ei kaalu midagi, hoiab geele veits soojas :)
37. 38. swix ct1 suusakepid
39. 40. fischer rcs suusad

Kuidagi nagu paljuvõitu seda nänni, või mis?
Kas midagi ununes? :)

16.02.11

Pahandused pruunlasega

Kõik viimased päevad on kubisenud kurjakuulutavatest telefonikõnedest, kõik ühtse tööpealkirjaga: "Tartu suusamaraton ja pakane!" - Mida selga paned? Mitu kihti? Kas ajaleht püksi ka? Kas saapakatted on olemas? Mask on ok? Kuidas sa labakutega energiageeli avad? jne mustmiljon suurt ning suuremat häda... Ma ei stressa (veel :), normaalselt suudetakse ilma ette ennustada 3 päeva. Neljapäevast hakkame sebima :)

Praegu kihutan oma jutuga hoopis soojemassse kliimasse. Nimelt sai koos Velolove'ga rahvast mõni aeg tagasi rattatreeningutele ja Itaaliasse kevadlaagrisse kutsutud.

Kõik oli nagu tore, kuni sinnamaale, et Hawaii'le laekus mitu kaebust teemal, MIKS me reklaamides musti mehi kasutame ning seda veel alatul ning odaval moel oma riietesse photoshoppides... :(



Jutt käis sellest plakatist. Krt, mul tõmbas ikka silme eest mustaks :) Vend on jummala ehe mees, päriselt. Ok, ratturi päevitust tal ei ole ega tule, aga velomees missugune... Tean teda napilt isegi nimepidi, koll on kas Ibrahime Fall, Baye Mordiop või Ibou Diop... Teen tõendusmaterjaliks Dakari blogist väikese copy-paste :)

Kohalikud rattaässad
(16.11.2006, Priit)

7000km sai täis! Sadakond kilsa läheb korraldajate poolt viimati lubatust üle. Tegelikult ei ole sellel enam mingit vahet. Kaks etappi jäänud. Otse oleks Dakari 160km, võiks ühe valuga ära kütta, saaks varem koju :) Meie teeme, aga homme veel migi pisikese kaare sisse.

Inglasest poissmehel (ei tasu ponnistada, tüdruksõber tal kreeka_srilanka segu) on rihm täitsa maas :( Oksendab ja jookseb olematu tualeti vahet korraga (bushcamp). Leedukal oli ka hommikul mingi kala sees. Sõime eile linnas nelja peale ühe suure pizza, Doug kahtlustab, et äkki sinna see koer maetud ongi (ei ole sõnakõlks). Praegu väriseme Maxiga, et kas ka meie kõhtusid sama saatus tabab...Homne sõit tõotab tulla põnev.

Täna liitusid meiega kolm kohalikku ratturit: Ibrahime Fall, Baye Mordiop ja Ibou Diop (must mees ise sõbrunes mu dellikese klaveriga). Homme saabub vist neljas ka. Muidu paistavad päris tegijad olema, aga ratturi päevitus küll millegipärast puudub. Sõidavad kaks viimast päeva kaasa. Liikumisvahendid on neil sellised nõksa räsitud, mõned aastad vanad, aga ühel süsinikkahvel ja puha.... Kutid on igaljuhul praegu õnnelike nägudega. Neil oli kolme peale üks telk, loovutasime lätlasest alles jäänud peavarju, vendadel nüüd lahedam veits. Eks õhtul kuuleb kohalike rattasõitudest rohkem. Margus saab jälle oma prantsuskeelele rakendust.
-cut-

Veelkord punasesse
(17.11.2006, Priit)

Hommikul start 7.30. Sooja ainult 18C kraadi, saate aru, külm oli... mõtlesin juba, et peaks riideid juurde otsima. Peale päikesetõusu lükkas hoova kiiresti 28C peale, täiesti ok.

Ainult üks Senegali ratturitest räägib prantsuse keelt. Hollandlased sebisid kõik eile õhtul tema ümber ja kuidagi kavalalt hoiti meid kogu teemast eemal. Päris hilja õhtul seati veel vokid viimasepeale laskevalmis, vahetati kumme ja timmiti käiguvahetusi. Selge see, et Hawaii Team’le otsustati kohalike jõudude kaasabil koht kätte näidata. Ega meil väga midagi muud üle jäänud, kui pisut alatud olla :) Hommikul ärgates tungisime otse vaenlase tagalasse, võtsime ühe komplekti Sauliuse punaseid riideid ning panime ühele mustale rattakunnile selga. Mees oli häpi ning ilma igasuguse muu moosimiseta meie paadis :) Oleks te hommikusöögilauas neid „pikki” tulpidemaa nägusid näinud... Jälle Hawaii’l täiendus, lätlane läheb, leedukas tuleb, ikka vähe, nüüd veel kohalikud ka.

Tänasel etapil võeti viimast korda aega, homne Dakari sisenemine on juba üks_suur_õnnelik_karavan. Sõit algas väga mõnusalt ja rahulikult, liidergrupis kokku 11 nägu. 62km, kuni lõunapausini saimegi ühtlaselt sõita, keegi ei üritanud mingeid jamasid korraldada. Tundus mõistlik ka, sest Doug oli sisuliselt rivist väljas ning sama seis nüüd ka Väikesel Robil (järelikult ei olnud ikka pizza süü). Ainult Pikk Rob oli viha täis ja ei suutnud end tagasi hoida. Kohe peale lõunat ründas ja valusalt. Põhimõtteliselt meil ükskõik, mees üldarvestuses kusagil Kamtšatkal, nii, et mine aga, ja tunne, ükskordki, et oled kõva! Aga paganama kohalikud vennad sabas, no ja arvake nüüd ära, kas me sõitsime „peaga” või mitte :) Loomulikult järgi, las iga kingsepp jääb ikka oma liistude juurde, mustad mehed on väga tublid jooksjad, aga ratta seljas nad eestlaseid ei koti... Järgmised 20km käis selline literdamine, et anna olla. Ainult mina olin tõsiselt paha, väga paha, istusin Pika Robi taga ja absoluutselt ei huvitanud, kes, mis ja kus. Vend vedas end ja mind isuga kõikidele jooksikutele järgi. Meie valik tiimikaaslaseks värbamise osas osutus ka totaalselt valeks, punastes riietes Senegali mees lasi esimeste seas jala sirgu. Vaikselt ja ükshaaval kustusid ratturid tagant ära. Lõpuks jäime ainult Max, mina, Pikk Rob ja üks kohalik tegija. Edasi käisin juba viisakalt eest läbi, kuna viimane lõik oli suht kitsas ja suuuuurte aukudega, siis õnneks keegi finišit tegema ei hakanud. Selline siis viimane tõsine etapp. EI LASE ME ENDILE PÄHE ISTUDA :)

Homme jääb üle veel kuidagi Classikukestega finišisse veereda, käia, matkata, roomata, jalutada, vahet pole mis ajaga, mis hinnaga, KAKSIKVÕIT peab ära tulema!

Väike Rob oli kusagil külakeses kohalikule ratturile otsa suutnud sõita :( Õlg natuke katki ja kiiver pooleks... Lenn ja Kloun Erik Copperfield panid kusagilt mööda ja saabusid meist paar tundi hiljem, mitte just eriti rõõmsate nägudega.Träkk oskas ennast poolenisti liiva kraapida jne, jne ...

Praegu ookeani ääres kämpas. Täna köök kogu päeva avatud, söön end segi. Mingi liha on vardas, arbuusid, särgid-värgid... Rudy on sajaga omas elemendis.


Intercontinental Team


Peale viimast finišit


Senegali tšempiooon

mott

05.02.11

Ma lendan siiski

Olen tihti imetlenud lennufirmade reklaame, lendamisest on tehtud selline peeeehme_mõnus_äraolemine, nagu ema süles tukastamine. Alguses viiakse sind vaikimisi lapsepõlve ja alles hiljem adud, et tegelikult on jutt lendamisest teatud kindlat marki tiivulise raudruunaga. Viimane Estonian Airi reklaam ei olnud "SEE", pigem kohe esimestest sekunditest veits õõvastav, kui sind pelgalt tooliga ja sügavas unes mööda taevast ringi loksutatakse :(


CRJ ad in Estonian from Estonian Air on Vimeo.

Aga nagu sellest veel vähe oleks... Keegi "naljatilk" pani reklaami tagurpidi jooksma ning vürtsitas pisikese heliefektiga. No, anna olla :(