Meie mehi niimoodi näkku ei panda, eks!

Kui nüüd üdini aus olla, siis ma võtsin seda eelmise aasta Vasa tulemust ikka päris isikliku solvanguna. Mina olin ju tugev ja tegija, aga nemad krt, lasevad ööläbi värskel lumel sadada ja üritavad mulle sajal muul moel kaikaid kodaratesse loopida. Kes need nemad on, ise ka ei tea. Rootslased nt, vastikud kapitalistid noh :) Ja takkatippu tordile kirss või kirsile tort, medalit kõikidele ei jagugi, see veel eriline väärtuslik valuts, korralagedus kuubis, maivõi.

Seda asja lihtsalt ei saanud nii jätta. Regamine, esimene kadalipp trikoovooru pääsuks, kestis seekord taas rekordnumbreid näitavat napid 90 sekundit. Juhuse osakaal tuli välistada. Tõestasin, mis masti mehega tegu. Harjutasin eelnevalt mitu päeva, kuidas oma mailiaadressi murdosa sekiga copypaste'da + tuhandete kaupa randmeringe ning näpupainutusi lisaks. Hommikul pühkisin kuvariekraanilt tolmu, panin võrkmaika selga ja hopsti madallähtesse :) Ära tegin! Sups ja valmis. Regatud.

Edasi sebisin endale offroad rullid. Algul ei saanud vedama, pärast pidama. See tähendab, et ühel päeval laekusid mulle kontorisse 2 paari rulle, ühed hullemad kui teised. Tegime küll facelifti ja lasime uue tarkvara peale, aga no ikkagi... Kahjuks või õnneks sai nendega vaid paar trenni tehtud. Rattaga tööle veeremine tundus ikkagi turvalisemana :) Esimese lumekirmetisega ajasin oma Desurekid välja ning tähelepanu, valmis-olla, paaristõukeralli alaku!

Jaanuar kujunes eriti valusaks. Rattaga tööle, lõunast tunnike suuska, õhtul rattaga tagasi. Nagu sportlane kohe. 40h ratast + 5h rulle + 26 suuska = 71h. Sellise põhja pealt võiks rootslasi loputada küll :)

Olematu talve hitid:

Episood no1. Hommikul teen silmad lahti, ümberringi valge, no vähemalt pool metra lund öösel maha laksanud. Ideaalne. Paar kraadi külma. Ei hakka autot ahistama. Võtan ja panen Desukatega otse kodutrepilt Harku metsa. Veits kõnniteed, 7km kergliiklusteed ja kohal. Ülilahe. Edasine metsaring kokku ca 10km ja sama teed mööda tagasi. Kuid oh õnnetust, hommik on küll õhtust targem, aga selle paari tunniga oli lund vahepeal ikka väga napiks jäänud :( Pehmelt öeldes otsin viimased kilsad seda olematut valget ollust lausa tikutulega taga. Muidujalutajad millegipärast naeratavalt totralt, kui ma suhteliselt haljal asfaldil sädemeid lennates suuskadega paaristõukeid pusin. Lõpuks jõuan koju. Tundub, et isegi naabri koer on selili ja naerukrampides. Peaasi, et ta nüüd saba ei anna. Püüan pilku suusaninadest kõrgemale mitte tõsta ja hiilin tasahilju tuppa. Just nii karastub teras ja tugevaks saadaksegi (saalist kostub naerapahvatus).

Episood no2
Tuul, et mitte öelda torm. 20m/sek ja edasi. Uurin tööl pinginaabrilt, kogemustega suusahundilt, et kas sellise ilmaga on võimalik rulle sõita. Vastuseks tuleb, et jah, ainult, et tuul peab olema vastu või tagant. Täpselt nii ongi. Esimesed 13kilsa tempo selline 6-8km/h. Sisuliselt seisan, tõukan, seisan, tõukan. Siis tuleb pöördepunkt, tagasi lausa sööstlaskuja  Aare 210,896 km/h Tamme tunne,  Ristmikel võtab korralikult hirmu nahka. Äge! Fun!

Episood no3
Varahommik Pirita Terviserajal. Kell 7:13. Tähistaevas. Välän külmetäs ja taivast ei sadanud grammigi lummõ, traktor oli just ahjusooja klassikajälje sisse pressinud. Üksinda ringil. Uskumatu fiiling.

Episood no4
24.02 Riigi sünna. Lumi on põhimõtteliselt lännu. Vihma ladistab. Siirdun Trummi, suusatama. Üllatus, üllatus, sealne 2,5km kunstlume rada on rahvast täis. 97minsa vägisi-veesuusatamist Vabariigi auks! Palju õnne paaristõuked. Vasa värise! Päris lõbus, kohustuslik insta pilt ka, mida sõber Priit Ailt kiiresti kommis: "Loobu!"
Teades, et talle just avanes soodne võimalus Vasal osalemiseks, millest vend nobedalt ja kergekäeliselt keeldus, siis oli mul talle ka ühene sõbralik vastus olemast: "Häbi Priit Ailt  See, et sina nõrk ja loobud, ei tähenda, et teised sama pehmod oleksid. Memmerätt myass :)"

Ailt: "Loobu, või lase edasi, tee pilte, kui vastik see kõik on ja saa läbi selle kuulsust ja reppi juurde."

Krt, see pani korraks isegi mõtlema, et kui see tõesti nii vastik on, siis päriselt, miks ma seda teen? Propageerin tervislikke eluviise? Naaat! Teekonna nautimine võiks olla ikka sama tähtis, kui tulemuse saavutamine. Hmm, päriselt, see on veidike nagu maso või jah, aga mida hullemates tingimustes trenni teed, seda mõnusam on hiljem kamina ees istuda ja õue vaadata ning tunda, et asi oli täiega seda väärt. Ilusa ilmaga võivad kõik tillulillutada, aga püüa sa sellisega, kus hea peremees koeragi  välja ei aja, trenni teha... Just nii karastub teras ja tugevaks saadaksegi :)

Episood no5
Napid päevad Vasani jäänud, aga nii fänn ma ei ole, et viimase lihvi jaoks Haanjasse sõita. Polegi muud varianti, kui Lillepi park ja rullid alla. Vot see polnud enam väga mõnus :) Asfalt külmunud, kepid ei pea, küünarnukid valusad jne... Pole siis ime, et nädal peale Vasat sellise emotsioonipuhanguga maha sain: "Veeren rattaga kergliiklusteel. Kurvi tagant kõlab kolksadi-kolksadi-kolksadi. Rullsuusataja! Ma ei kasuta vägivalda, ma ei kommenteeri, vaikin ja isegi naeratan kaastundest. Olen tugev ja tolerantne. Olen salliv." :) Aga trenn sai tehtud ja tunne oli hea. Uskusin, et Sälen-Mora tuleb napilt alla 5h ära! Medal on iseenesest mõistetav. Siis polnud veel õrna aimu ka, mis mind tegelikult ees ootab.

Eesti Worldloppeti klubi läks oma satsiga neljapäeval. Kuna pidin ühe rattakasti norrakas Heiko Kõikide Triatleetide Hirm Superman Sepp'ale saatma, siis olude sunnil nägin ka nende jõuku. Väga keskendunud ilmed. Nagu viikingid röövretkele minemas. Igal mehel vähemalt üks suusamäärimise pukk kassas. Spordikotid suuremad, kui mul kogu garderoob kokku. Suusakottidest rääkimata. Veits kõhedaks võttis, sest minu suusad said just määritud :) 3 päeva ette. Kuna ihumäärdemeister :) Karel "Tatjana Mannima" Kruuser pidi oma hoolealusega Engadini minema, siis minu asjad tehti varem valmis. Savi, kas ilm muutub või ei :)

Sain koduste toimetuste tõttu reedel minema. Töökaaslane Murder (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada) organiseeris kogu reisi. Ma ei jaksanud väga kaasa mõelda. Lubas teha säästueelarve, usaldasin, tegi :)

Laevaga üle, autoga Mora, ööbisime koolimajas, nagu kunnid, kolmekesi suures klassis, finišist napp kilomeeter maad. Numbrid värgid, pastaparty. Ei midagi erilist. Varakult põhku. Suutsin suht kiiresti uinuda ja mingi pool tunnikest magadagi. Siis ärkasin. Vaatan Murder (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada) toksib pimedas telefoni. Maga! Homme tähtis sõit! Ei, tema noor mees, veri vemmeldab, pusib kaelapidi fastfood Tinderi kosjarakenduses. Imestab, kurvastab, poriseb omaette. Tõmbab, aga lahinguvälja diapasooni laiemaks, piiranguid vähemaks, naised 40 - ok, kohe meestele ka roheline tuli, aga no 10km raadiuses ikka vaikus! Mis toimub!?! ...

Ärkame 3:40. Päris okei. 5h und kindlasti selja taga. Sips-sops veits toimetamist ja bussi peale. Ühistransa oli ladusalt organiseeritud. Pilet skänniti sisse ja elavas järjekorras laoti suusad alla ja rahvas üles, kui istuma ei mahtunud, siis peksti järgmisse vagunisse. Mul oli juba teine bussisõit sel talvel. Kasutasin Tartu Maratoni vip-teenust (sponsorite värk :) esimest korda. Ülemiste parklast otse Otepää staadionile ja Elvast tagasi koju. Sõitu alustasime 4 reisijat ja bussijuht + 2 reisisaatjat. Võikud, kohvi. Väga luks. Tartus viskas mingeid Marcialonga korraldajaid lisaks. Mul oli küll kõiksugu kaelapadjad ja värgid, aga no ei suutnud korralikult magada. Nüüd Vasa bussis lasin tunnikese mõnusat und. Kuidagi pingevabam oli vist :)

1h20min enne starti jõudsime kohale. Veidike nagu närviliseks kiskus olemine. Mu stardikoridoris oli vaba ruumi küllaga, isegi lindi ees. Ainult, et, üks pisike iluviga selle kena asja juures. Seal nimelt laiutas selline pahkluuni 10x10m veelomp. Mahutasin ennast sinna kõrvale kuidagiviisi ära. Õnneks polnud veel suusasaapaid jalga pannud, vähemalt startidin kuiva jalaga. Põhimõtteliselt ei olnud mingit vahet, kas siseneda stardikoridori 1:20 või 5minutit enne stardipauku. Selles mõttes chill. Parimad kohad olid tõenäoliselt taas kella 4 juba võetud :)

no veits vesine tõesti

Ja nagu ikka, ümberringi mornid näod. Aru ma ei saa, ette ma ei kujuta, miks nad seda teevad? Saan aru, et kahekümnest Vasast kaks on selliste ilmadega nagu mul õnnestus tabada, aga ikkagi. Tartus on kaelkirjakud ja klounid ja pidu, Vasa on nagu sunnitööle minek.

Start. Liigun. Jalad veeeeel kuivad :) Aga mitte kauaks. Ja siis algab see tõusupoiss. No inimene on ikka kummaline loom. Halvad asjad suudetakse väga kiiresti unustada. Siin ma olen ja taas, seisan! :)
2014 flashback: Tuhanded paistes pallidega mehed oma järjekorda ootamas Lausa Viljandi tikutehase maskoti tunne tuli peale. Mõnuga seisime seal mäekesel. Tuhandetes. Teineteise taga. Lähedal. Kuklasse hingates. Hah gay! Vahepeal kostus siit-sealt võõrkeelseid sajatusi, tõenäoliselt roppusi, seda kõike loomulikult kerge kepiragina saatel. Iga paarisaja meetri tagant olid korraldajad üles seadnud spetsiaalsed kepijagajate boksid. Ei tea, mis diiliga sealt endale uue toika lunastama pidid, aga abiks ikka.
Seisin, vaatasin seda mustmiljonit harkisjalgadega aeg-luubis jenkat tantsivat suusatajat.

Õnneks läks sedakorda ikkagi nobedamalt. Ja unustet ta oligi. Rohkem ma seda ei tee, või ok, never say never, kui murdun ja teen, siis ainult sellise klausliga, et stardin esimesest grupist, rsk.

Mõned tunnid tavalist vägisisuusatamist. Jõun poolele maale ja vaatan kella. Mäh. 5:40 tempo. Et mismõttes. Kas ma olen tõesti nii kehv? Ok, teine pool vblla kiirem ja esimene tõus selja taga, aga ikkagi :(

Laksan igas punktis veits geeli ja topsitäie jooki ning edasi, kuklas vasardamas  Maти Карлович'i madal tämber: "Работай, Работай, Работай!" No panen panen, kuni vist mingi 15kilsa enne lõppu märkan silte võitja aja ning medalilimiidiga. 6:02. Vaatan kella, aju tõmbab nagu vana 486 protsessoriga õmblusmasin, ragistab, ragistab ja välja ragistab. 4minsa/km ja teen ära! Suht lõdvalt. Kergendus...

Aga tõehetk on see, et iga krdima minutiga läheb rada kehvemaks. Raiun paaristõukeid, jooksen mäkke, armu ei anna ühegi nurga pealt. Libisemist ei ole, ega tule. Kui ma seda fkng medalit ei saa, siis jään sinna Morasse sulaseks ja ootan järgmise aastast uut võimalust. Koju ilma medalita lihtsalt e-i l-ä-h-e! Selge. Ei anna alla!

Kõige hullem on see, et rada on palistatud 15cm pikkuste murdunud kepiotstega. Igal sajal meetril on korra tunne, et nüüd siis ka minu toigastega kõik! Kepp vajub jääst läbi ja, ja, ja, uhhh, seekord mitte...

10km veel. Töötan, töötan. Suudan. Väljas on 12C, mina suusatan, veesuusatan, jalad põlvedeni läbimärjad, lirtsadi-lörtsadi. 3:40/km, graafikus. Tuleb.
9km, 8km, 7km... Ei anna alla. Pole vist kunagi peale 5h veel niimoodi pingutanud.

Viimane kilomeeter! Teen ära. Nüüd võivad kepid ja suusad ka murduda. Jõuan! Finiš. Meie mehi niimoodi näkku ei panda, eks! :) Olemas medaljon! Selle järgi ma siia tulin! 5h:57min 20sek. Medali limiit oli 6h:02min:42.  Pehmelt öeldes ikka väga lähelta piti tilanne! 5min varuks. Selline 1,5km ja 90km sõidu peale. No ma ei tea :)

Arvestades, et enamusel eelmise aastaga võrreldes 30min kehvem aeg, mul 40min parem, siis nagu võiks ikka happy olla küll. Hiljem lugesin Holdeni blogist Pasaloppet 2015! postitust ja sain pihta, et kuhu see koer siis päriselus maetud oli:
Altpoolt tulnud jää toel jäätus ära jäljepõhja peamine millimeeter, mille peal liidriteks pääsenutel oli veel hea lipe, aga juba kahekümnendal mehel oli jäljepõhi vesine. Vahed ca kümnese liidrite grupi ja jälitajate vahel hakkasid kiiresti kärisema ning finišis tehti taas uus Vasa rekord  - 50-s mees kaotas võitjale lausa 31 minutiga!!! See aga omakorda tähendas paljudele eestlastele, keda oli kokku tervelt 124, medalist ilma jäämist, kuna raja seisukord halvenes lausa minutitega ning kuuetunnise lõpuaja tegemine sellistes tingimustes oli ainult tugevate pärusmaa! Paljud kurtsid hiljem, et kusagil 50km kandis hakkas lipe ära kaduma. Suudan siia tuua vähemalt kaks põhjust, miks nii juhtus. Esiteks pani kümnekraadine õhutemperatuur veed voolama ning teiseks oli umbes pool suuskadele alla määritud mitmest tonnist kliistrist rajapõhjas uut suuska ja just selle suusa libisemisala ootamas, et sinna külge kleepuda. 

Vägev. edasi Pesu. Söök. Chill. Mõnus. Rahul.
Töökaaslast Murderit (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada) oodates jäi kael veidike kangeks, kuna tahtsin ta kindlasti enne finišijoont kätte saada, lubas mees ju just minule esimese inteka õiguse ning jättis sajad Norra, Rootsi, Soome, USA, Kihvangoolia ning Tõngu akrediteeritud suusaajakirjanikud pika ninaga. Igaljuhul oli tema esimene emotsioon väärt talletamist :)

VW - Vasa autopartner oli väga kenasti väljas. Antud isendi puhul häiris turundusinimese töö. Tõenäoliselt oli RedBull unustet ja siis viimasel hetkel kinni kaetud. Põhimõtteliselt sai paremini pilti kui katmata kujul oleks saanud :)

Pasaloppet?

Kõvad Eesti mehed käisid tagasitulles Ikeast läbi. Valisid 5 aiatooli välja. Vaatsid peale, hindasid visuaalselt, kõik 3 ühest suust: "Mahub autosse, loomulikult!" Milleks mõõta, eks. Auto juures selgus tõde, et ega nii lihtsalt ikka ei mahu küll :) Tunnikese rassisime, tõstsime sisu ja liigutasime toole, või liigutasime toole ja tõstsime sisu. Igatahes finaal oli see, et mis ei mahu, see ei mahu, ei selili ega külili. Aga, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Igal Eesti mehel on vähemalt 3 koormarihma taskusoppis peidus. Sai need raisad katusele tõmmatud ja mustlaslaager põrutas mööda Rootsit 200km, kenad toolid katyusel vilistamas. Sellega saaga muidugi läbi veel ei saanud. Laevale minnes küsiti ikka väga mokk_üle_kulmu näoga, et kas sa kloun tõesti kujutad ette, et see sul alla 1,90m. No tegin maailma kõige kurvema kutsu kõige kurvemad silmad pähe ja ühe hingetõmbega lajatasin kogu jõhkra mõõtmisloo ära. Selle mehe süda oli kahjuks purunematu. Kõvem kui karastatud klaas. Mine osta uus pilet kõlas vastuseks. No mida ma ostan, laev läheb 10minsa pärast välja ju. Äkki me paneme need toolid sisse? Saime rohelise tule. No ronisime ise välja ja saime kuidagi poollahtise luugiga laevale. Seal haigutas loomulikult tühjus. Kes ikka esmaspäeval väga Rootsist Eestisse tahab sõita. Ruumi nii üht kui teistpidi piisavalt. Mõtlesime, et seome siis oma toolid katusele tagasi, ei saa ju auto pagassi pärani jätta... Ja siis tuli TEMA: "Kuulge, klounid, tee nu**ite niimoodi tüürimeest ikka korralikult pe*se ju!" Mähh? Me tõesti pole andnud vähematki põhjust mingiks anaalseksiks :( Kardan selliseid asju. Ei tihanud enam küsida ka, et mida see nüüd tähendama pidi. Jätsime siis luugi ööseks lahti, aga vähemalt seksima ei pidanud selle tüürimehega... Vedas, vist.

Töökaaslane Murder (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada)

Tuhanded paistes pallidega mehed oma järjekorda ootamas

Vasaloppet. 90kilsa suuskadel klassikalises tehnikas.
Maailma pikim, suurim, raskeim ja veel sada häda maraton.

Misiganes põhjusel ma arvasin, et tuleb selline asi ka vähemalt kord elus ära proovida. Regamine läks ludinal, panin kella, ok tglt telefoni ikka, hommikul 9 tirisema, tegin tassi kohvi, võtsin vasaloppet.se saidi ette, 2x refresh ja babahh: You’ve now booked your place in Vasaloppet March 2 2014. You will receive an entry code in order to fulfill your registration. Kuna eelmine öö oli pisut pikaks läinud, siis kobisin tagasi põhku. Peale lõunat ärgates oli suht üllatav spordiuudistes sellist pealkirja lugeda: Võimas rekord: Vasaloppeti põhisõidu kohad müüdi välja 10 minutiga. Kokku lasti peale 15 800 vägisisuuskurit. Nii kiiresti pole Vasaloppeti kohad veel kunagi lõppenud.
Et siis napikas.

Sügisel lohistasin ennast argipäeviti ikka ratta seljas tööle. Nädalalõppudel proovisin suusarulle togida. Veloga on lihtne, see täidab korraga kahte eesmärki, transpordivahendina ok ja trennid ka tehtud. Koju sõites pisike paun lisaks ja mahtu aga tuleb. Suusatamisega on loodkehvemad. Et minu eas veel eraldi trenni teha, keeruline :) Eriti imelik on tulla liibukates ja rattaga töölt koju, võtta väike suutäis ning siis öelda kallitele, et nüüd lähen nagu trenni, päris trenni. Suustama :) Pagan, sa ju tegid just sporti, kõlab vastuseks. Ei, ei, te saate valesti aru, ma tulin lihtsalt rattaga töölt, aga nüüd lähen Vasaks valmistuma :)

Keerulised lood. Mõtlesin, et olen kaval, sebin offroad rullid või midagi ja lohistan ennast nendega tööle-tagasi. Uurisin Vasa võitjalt, Suurelt Raulilt endalt, et mis ta sellisest kavalast lükkest arvab. Ulle kergitas kulme, muigas ja vastas, et eks ma linnapilti ju värvilisemaks teeksin küll. Tea, kas pidas vikerkaarevärve silmas...
Igatahes, sain isegi mingid skike-nimelised testida, aga need nägid nii robustsed välja, et ma ei julgenud teisi päriselt jalgade otsa ajadagi :) Vägev plaan crashis kiiresti kokku.

Ega väga variante polnudki. Rohkem autosõitu, mõned varahommikud Lillepi ringil ja siis juba kasutasingi ära igat kuradi lumesentimeetrit. Desurekid lausa karjusid mu all, kui nendega mööda valge härmatisega kaetud kände ja käbisid 3km/h SUUSATRENNI tegin :) Mõned pärissuusatajad said mu üle ikka vast korralikult naerda :)

Kui eelmine sügis-talv tuli kuus ~1000km ratast, siis nüüd kuivas see kilometraaž täiesti kokku. Omaette business oli olematul lumel suusatamise nautimine. Valus. Eriti siis, kui päike paistab lagipähe, lükkad kergliiklusteel paaris ja vastu tuleb punt rattureid. Enamus tuttavaid. Keegi ei mõnita, ei mõnita, ei mõnita...

Pisike kirss tordile - Tartu Maraton jäi ära :( No tule taevas appi talve. Kuskohast ma nüüd endale normaalse Vasa stardikoha saan? Indrek Kelk ja co küll võitlesid vapralt viimase veretilgani. Alternatiivid Võrtsu peal jne, aga si*ast ikka saia ei tee.

Finaal oli see, et paar nädalat enne Vasaloppetit jäi meile ainult Pirita 4km ringike ning Trummi 2km kunstlumerada. Pirtal panin ühe võtmetrenni ka, 4,5h, 18 ringi ja 70km! Tunne oli nagu päris. Vasaks valmis! Normaalsed inimesed sõitsid ratastega ja seda täiesti kuival maanteel...

Äkää, ei, asi oli liiga ilus, et olla tõsi. Nädal enne suurt starti saatsid sõbrad siis mulle ühe järve pildi. Millegipärast ise sajaga naerukrampides. See järv olevat Vasaloppeti stardipaik Sälenis. No tere hommikust, na*ui! Päriselt! Kui ka see üritus nüüd ära jääb, siis ma ei tea, keegi igaljuhul vastutab. Kellest ma jagu saan? Keegi saab karistatud. Parem mitte ette jääda!

Õnneks ei olnud asjad muidugi nii hullud. Rootslastel füüri jagub. Võeti appi helikopterid, tassiti tonnide viisi kunstlund laiali. Stardipaik tõmmati paljaks, aeti torud maasse, vesi minema ja lumi peale tagasi. Pole probleemi.

Selle möllu peale halastas isegi Ilmataat isiklikult. +7C soojakraadid said kenasti nulliks ja stardihommikuks näitas prognoos lausa -4C, millest päeva peale pidi saama 0 kuni +1C. Plaan oli lasta Tallinnas suusad ära määrida ja kui midagi kardinaalselt ei muutu, siis nii ka jätta. Sõbralt sain kaasa veel ühe paari Fischer Zerosid, mida siis värske lume puhul kasutada plaanisin.

Laupäeval jõudsime oma pisikese jõuguga kenasti laevaga Stockholmi. Mõnisada kilsa autosõitu lisaks ning supsti elamises. Edasine logistika oli plaanitud nii, et peretuttavad, kes matkabussiga juba mõned päevad otse Vasa stardipaigas elasid, lubasid mind ka ööseks enda juurde horisontaali. Pole muretseda vaja, hommikul puder sisse, paar sammu, suusad alla ja tuld!
Pidime õhtul Moras kokku saama ja koos Sälenisse liikuma... ja siis hakkas taas pihta :)

Lund aina sadas ja sadas. Vahepeal viskas temperatuuri plusskraadidelt nulli peale. See tähendas omakorda, et teed olid padulibedad. Ootan Moras pikisilmi matkabussikest, sedasma, mis kusagil paksude metsade vahel kõrini lumes kinni istus ja kohaliku traktori halastust ootas :) Edasi veel mõned tunnid hirmu, ketid ratastel ja värgid ning supsti 12 öösel olimegi stardikoridori kõrvale maandunud. Veidike vaidlemist, sest mingi kohalik koll arvas, et meie parkimiskoht ei olevat päris see õige, aga kuna sõber oli seal juba 3 ööd hakkama saanud, ja me juured ikkagi otse suurest NSVLiidust, siis iga kapitalisti esimeses hoiatuse peale päris verest välja ei löö, eks.

Ühesõnaga, kogu selle möllu juures ei olnud mul pisematki mõtet oma suuskade pidamismäärde pärast muretseda. Pulber libiseb ikka. Tahke läks pidamiseks. Mis täpselt, ei tea. Aare Metsa parem käsi Karel tõenäoliselt teadis, aga seda enam ei küsi talt, kunagi :) Ilmateadet küll vaatasin, veits nagu oli soojemks läinud, aga hommikusk ju -4C. Panin ennast seda muinasjuttu uskuma. Ette rutates ütlen kohe ära, et hommikul laiutas ümberringi 30cm värsket pakkivat lund. +1C! Tore...

Free wi-fi ei lasknud kohe uinuda. Öösel käis mingi hull sahmimine. Õues siis. Vist ikka magasin veidike... kuni...

TUHHH, TUHHH, TUHHH!!! Mataki, mataki, keegi peksab matkabussi uksele! Krt, mis kell on!?! Ähhh? 4:30! Mis toimub? Uuesti tahab võõras ust eest ära tõsta. Seekord veelgi jõulisemalt. Mõtlen, et kui peremees ei reageeri, siis mina pole ka volitatud siin lahtiste uste päevi pidama. Hetkeks vaikus ja siis röögatus: "Nad ajavad meid treileri peale!" No pidime ikka väga vales kohas olema. Edasine juba pure action. 27sekundit ja olime ärganud, riides, buss stardivalmis, käik sees, ainult ketsivilin ning läinud me olimegi... kõrvus kumisemas  mul_on_bemmil_uued_kummid viisijupike.

Pistsin siis pea aknast välja ja no ei usu ma oma silmi. Inimesed JOOKSEVAD suusad käes stardikoridoride JÄRJEKORDADESSE! 2h enne nende avamist. 3,5h enne starti! Absurd!

Toibusime veits. Sättisime sööke ja värke ning tuligi oma suusad ka stardijoonele ära viia. Selleks ajaks oli seal järjekord juba sama pikk nagu nõuka ajal oleks autoostu lubasid või ENEKEsi jagatud. Võtsin siis ennast ka sappa. Koridori avamisel sprintisid kõikseemees ja -naine kui noored Usain Boltid oma parimatel päevadel täiega vasakusse serva, see pidavat stardipaugu kõlades ikka tunduvalt kiiremini liikuma. Mul jagus veel mingi pool tunnikest passimist.

Stardikoridorieelne kontroll oli veel omaette ooper. Julm, Dolph Lundgreni mõõtu svensson, nõudis mult alustuseks rinnanumbri näitamist, mida ma loomulikult polnud veel selga jõudnud ajada. Suuskadel olev numbrikleeps seekord päästis. "Aga mis teine suusapaar sul seal hõlma all!?" röögatas kolmemeetrise käte siruulatusega väravavalvur. Vastasin, et sõbra omad. Siis nõuti sõpra, kes samal ajal kusagil ummikus passis ja keda oleks olnud ka kõige parema tahtmise juures keeruline ette näidata. Vaidlesime tsipa. Võitsin. Lõpuks piiksutasin veel kiipi ja sadade vihaste rootslaste põlastavate pilkude all tuiskasin stardikoridori. Solidaarsusest teistega tegin mõned jooksusammudki. Esimesed peale 2012 aasta Amsterdami jooksumaratoni. Ehitasin endale suuskadest/keppidest püramiidi. Nii nagu tuhanded enne mind olid teinud.

Kerge puder. Kiirsõiduriided selga. Need, millega tavaliselt kord aastas sõidan :) Energiageelid pudelisse. PowerBaril ka nüüd hüdrovariant, millele siis eraldi peale jooma ei pea. Pudel vööga seljale ja olingi valmis.

Stardini 3 minsa. Samal ajal näen vähemalt kolme venda, kes rahva sees paaniliselt oma suuski taga otsivad. Pole paha :)

Ja kõlabki pauk. Kell käima. Seisame minsakese ja hakkame tammuma. Köka-köka. Asi on isegi metsa all oravate vaatlemiseks liiga aeglane. Eespool viskavad osad ennast lihtsalt siruli. Nende selga pargivad omakorda täisvarustuses kohalikud gundesvanid. Toredad grupikallistused. Jahuijaaa, energiaring. Nalja saab, aga keegi ei naera. Nii tõsiseid nägusid pole ma vist ühegi ratta-, suusa-, ega jooksumaratoni stardis näinud. Mingid prantsalsed paistsid VEEL lõbusad, nad vist ei adunud, et kohe-kohe jõuame esimese tõusu peale, seisma...

Lausa Viljandi tikutehase maskoti tunne tuli peale. Mõnuga seisime seal mäekesel. Tuhandetes. Teineteise taga. Lähedal. Kuklasse hingates. Hah gay! Vahepeal kostus siit-sealt võõrkeelseid sajatusi, tõenäoliselt roppusi, seda kõike loomulikult kerge kepiragina saatel. Iga paarisaja meetri tagant olid korraldajad üles seadnud spetsiaalsed kepijagajate boksid. Ei tea, mis diiliga sealt endale uue toika lunastama pidid, aga abiks ikka.

Seisin, vaatasin seda mustmiljonit harkisjalgadega aeg-luubis jenkat tantsivat suusatajat ja mõtlesin kahe asja peale. Esiteks lainestardipededele. Sellel pikemalt ei peatu, las nimekaim räägib, Pullerits: Kuidas vaigistada lainestardipedesid?

Teiseks meenus mulle üks sõber, ekssõber, kes ennast kahjuks võlgadesse kammis ja blaaah...
Ta usaldas mulle kunagi ühe südantliigutava loo. Mees tegi jõusaalis kangiga lamades rinnalt surumist. Mitte väga suure raskusega, aga just piisavalt sellisega, mis peale paari kordust enam käsi sirgeks ajada ei lase. Kaputt. Kang rinnal. Arvan, et enamus meesterahvaid teab seda mitte just kõige meeldivamat tunnet :) Algul vaatad abitu näoga ringi, äkki on märkajaid. Halvemal juhul ei ole kedagi abiks ja hakkadki ise vaaaaikselt kangi üle kõhu rullima... Kui nii juhtuda saab, siis loomulikult nii ka juhtub. Tema stsenaarium osutus veelgi mustemaks, nimelt kang otsustas suguelundite piirkonnas veidike vallatust teha ja ühe palliga natsa jõudu katsuda :)

Õhtuks lood juba pehmelt öeldes väga keerulised. Ainus pääsemisvõimalus tantararaa, jalad harkis, otsetee traumapunkti. Kogu tõde ei julge mees noorte naiskade ees tunnistada, egas ta mingi mömm pole. Kurdab siis, et no mesilane laksas otse kümppi, jalgevahele ja nüüd üks munapoiss veits nagu paistes. Arst nõuab viivitamatut ja kohest ettenäitamist. Mees punastades, et pall on nii suur, et ega te jummala eest naerma hakka. Tsikid lohutavad, no halloo nad ju varemgi igasuguseid teemasid näinud, asi see paistes muna siis pole, ei naera, ei naera. Ekssõps võtab häbelikult käte värinal oma pallikese püksist ja bahh, mida oligi oodata, järgneb paar turtsatust ning hüsteeriline naer. Kutt on sigasolvunud ning otsustas, et ta seda oma PAISTES muna arstitädidele ei näitagi! :(

Ja meie ikka seisame seal tõusul. Jalad harkis, vabatahtlikult. Ilma jõusaali ja mesilasteta :)

Tasa sõuad, kaugele jõuad. Lõpuks olen ikkagi ühestükkis tõusust üles punnitanud. Edasi veits laskumist. Kliistrivennad vannuvad ja kukuvad ja kukuvad ja vannuvad. Öösel maha sadanud värske lumi on äge. Plusskraadid ei lasknud traktoril mingitki jälge sisse tõmmata. Paras porno. Klassikaroopaid on kaks, pigem mogulijäljed, mis nagu mudelautode rajad, käivad vahepeal kokku-lahku, üles-alla... Kellestki mööduda tahad, siis sumpad pea põlvini lumes, lahmid meeleheitlikult ja hopsti, minut ja skalp, minut ja skalp :)

Kusagil 30. km vist sai ikka juba veidike oma sõitu teha. Aga mitte kauaks, uuesti laksas värsket lund lagipähe. Super :) Takkajärgi kuulsin, et Vasaloppeti viimase 10 aasta kõige kehvemad tingimused. Äkki sellepärast valitseski ümberringi selline morn masekas. Naeratavat nägu tuli lausa tikutulega otsida. Rahvas oleks nagu sunnitööle saadetud. Tartu Maraton on selle kõrval täiega rõõmupidu ja pillerkaar.

Enda emotsioon oli suhteliselt kõrgel, sest stardigrupiga võrreldes sain ju mingist paarist tuhandest mööda nühitud :) Tõusvas joones. Rohkemaks polnud võimeline.

Vasaloppet on selles mõttes eriline, et medalit ei saa kõik. See on ette nähtud ainult valitutele. Kui kaotad võitjale rohkem kui 50%, siis oledki ilma. Ma plaanisin minna sõitma 5:30. Oleks omasugustega koos startinud, siis vast teostatav, aga nüüd jäin ikka suht kaugele. 6:38 oli lõpuaeg. Medali sai max 6:21ga. Tegelikult olin oma kõrgema matemaatikaga veel mõnikümmend kilsa enne lõppu täiesti graafikus, sinna piirile ennast sättisingi. Kuni ühe kaasmaalasega kokku trehvasin. Hakkas teine jaurama, et medalist oleme ilma, medalist oleme ilma... mismõttes, ei saanud nagu aru. Ja siis turgatas. Mu Garmin on ju autostopi peal. Ehk et, kui ei liigu, siis aeg seisab :) Mu kell näitas lõpuajaks 6:24. Veerand tundi olin seal mäepeal siis ära kulutanud. Enam ei olnud jaksu seda vahet tagasi ka punnida. Paaristõuked olid väääga vaevalised, olematu suusajälje kahel pool ääres haigutas mõnikümmend senti kraavi, mis eelnevate suusatajate poolt sisse raiutud... Puusade kõrguselt paaris lükata on päris funnn. Enam-vähem sama tunne, kui peale batuudil hüppamist proovid samamoodi maa peal jätkata :)

Finišis

Kokkuvõttes rahul. Kahju, et oma treenitust korralikult realiseerida ei saanud, peab vist uuesti minema :) Tundub, et see medal oleks nagu valuuta või nii.

Kiidan finišijärgset logistikat. Go to the flow, sujuvalt võetakse su suusad hoiule, suunatakse bussi, antakse su kotid üleriietega, siis pesema, sööma, kõik bingo-bongo.

Tänud kallile naisukesele, Raimole, Marekile, Kristjanile, Markole, Maakale, Karelile, Raulile, kodustele sparringupartneritele jne jne

Rattarallil näeme ;)


)

Presidendilt 25 liitrit punast veini!

Tagasiteed enam ei ole, Tartu Maraton, siit ma tulen!

Kirjas olin juba ammu, aga osavõtt kahtluse all. Miks?

Eelmise aasta novembris sai Nepalis veidike rattaga ringi mütatud. Kõik oli super, seltskond, ilm jne kui välja arvata, et läksin vist oma rattasõiduoskuse demomisega liialt õssi täis :) Mõelge ise, sul on 30km puhast laskumist, tõeliselt vinge. Meenusid vanad head ajad kui veel F1 sai vaadatud, kus Häkkise kohta kommenteeriti, et mees sõidab "kieli keskellä suuta". Vot sellist downhilli jagus, kus keele kohustuslik asend ongi keset suud, mitte grammigi kõrvale :). Pead tõeliselt keskenduma, sest iga väiksemgi vääratus võib saatuslikuks saada... Jah, aga fun on ju, kohe nii fun, et vaja hirmsasti tõestada, kihutada nii, et reaalsustaju kaob ning eks siis juhtuski see, mis juhtuma pidi :)

Järjekordne šikaan. Vasakult? Ei! Paremalt? Ei! Hüppan üle? Ei! Otsusta! Vasssa... Rkski! Hõkkk! Traaaaaaaaaaaa! Aiiiiii! Täie pa*aga üle lenksu, hing kinni, silme ees 15-Oscarile kandideeriv täispikk mängufilm "Perseiidide sadu"...

Ai kui valus oli. Samas, adrekas üleval ja no mees olen ikka ju, ei saa oma täiskasvanud poja ja teiste ratturite ees näidata, et ma mingi mömm ja eunuhh :) Sain suuri vaevu hingamise korda, rapsisin tolmu riietelt ning hüppasin ratta selga.

Ja juba järgmises kurvis kordus sama... tagumise piduri link oli eelmises vabalangemises kannatada saanud, töösuhe sai minu kooskõlastust ära ootamata ropu lõpu. Õnneks seekord nii valus ei olnud :) Kohalik rattagiid võttis jupi nööri ja parandus mu pidurid ära. Just, nööriga! Turvaline :) Veidike tohterdati jalga ja pedaalisime edasi.

Tohterdamine täies hoos :) 2x pikali. Pole elussees varem nii vingetest seinadest alla kütnud...

Päeva teine pool möödus rahulikult. Veidike piinasid käsi, jalg ja rinnakorv, aga ei midagi hullu.

Järgmised päevad olid juba pehmelt öeldes rõvedamad :) Korralikult ja sügavalt sisse hingamine vaälistatud, naerda võimatu, jalg teeb põrguvalu. Sain sõbra käest mingi närviplaastri, aga ega palju paremaks läinud. Pigistasin hambad risti ja sõtkusin edasi. Pidasin vastu.

Kodus selgus, et ribis, ptüi, roides mõra :( Seda kipsi ei panda, ega välja saeta, elasin temaga koos edasi. Paremal küljel magada ei saanud ja karmimaid liigutusi pidin vältima.

Matsin oma suusa- ja maratonimõtted maha ning kuigi väljas suur talv, otsustasin mina ennast ikkagi liigutada ja hoopiski rattaga tööle ja tagasi veereda, abiks ikka :) (Peale Amsterdami maratoni olen vaid 6km sörkinud, vihkan ikka veel jooksmist ja jooksjaid ning isegi nende koeri :)

Aasta alguses tundus keha juba vaikselt sellest laksust üle saavat ja jaanuari keskel tegingi esimese suusasõidu. Ilm oli ilus, päike, mets, puhas säravvalge lumi ja värk, aga no sõita oli kole raske :) Panin Instagrammi sellest ka ühe pisikese kommentaariga ülesvõtte:

Suusahooaja avalöök tehtud. Harku ring koos kõikide kiirtega, buratinot ja kaerajaani, tund ja 13km, rassssske

Siis ma veel Tartu peale ei julgenud mõelda, kuni, kuni üks sõber oli vist pildiallkirjast inspiratsiooni ammendanud ning õhtuks mulle sellise messi saatnud:

Karol Kovanen
..aga et esimene kord suuskadel, siis ole Sust kõvasti ees, ei tea kas peaks Tartuks väljakutse esitama, korra kindaga vastu nägemist tõmbama vana hea kombe kohaselt?
Muidugi!
Tead va' spordimees, ma panen Sulle Tartus ära!

Priit Salumäe
Davai, kui Tartus mind võidad, siis kingin sulle tutikad jooksutossud, sest suusatajat sinust ei saa, ja kui kaotad, siis ostad kevadlaagris mu synnipäevaks 25l veini, punast veini

Karol Kovanen
sounds like a fair play!

Vot nii :)
Värske ujumisliidu president ja mitte vist nii värske sulgpalliliidu president isiklikult sundis mu vana keha taas Tartusse joonele :)Tänaseks on juba 200km suuska tehtud. Üks kord isegi piiiiik tund paaristõukeid, peale mida 3 päeva ei jaksanud käsi ka tõsta, veel vähem suusatamisele mõelda :)

Ühesõnaga, kõik kes minuga koos Katalooniasse laagrisse tulevad, hoidke pöialt ja andke energiageeli ja lükake mäkke, oodake järgi, ergutage, midaiganes, me oleme ju tugevamad kui need krdi ujujad ja sulgpallurid! :) 

Edu valem: kopeeri ja täiusta, 2. seeria

Kopeeri ja täiusta... Lidl ja Säästumarket, Bauhaus ja Bauhof, näited jagub veel...

Eelmine samateemaline postitus oli rattateemadel, kui Rõuge Racing Team sai valmis oma unikaalse näoga tiimiriietusega.

Seekordne laks tuleb hoopis suusamaailmast.

Sõber saatis eile lingi ja küsimuse, et kas said nüüd rikkaks? müüsid patendi maha või lasid lihtsalt pihta panna... jutt siis Hawaii suusakombest.

Teema algas eelmise aasta septembris, mil saatsin oma ihudisainigurule maili subjektiga: 
"Suusakombedisainitahanruttujumees :)"

põhimõtteliselt tahaks, et identiteet oleks HAWAII ja oldschool 
niipalju, kui vanakooli tsekkisin erinevatelt inimestelt, siis kõige olulisem on PÕLVIK! et, siis mitte päris põlvik, disainitud ikka ;)

Priit 

Selline lühikese ja konkreetse jutuga briif :)

Mõned nädalad, hunnik kavandeid, veidi ennastsalgavat ja kompromissitut vaidlust, võitlust, leppimist ning lõpptulemusega olin ikka pehmelt öeldes üsna rahul. Ja mitte ainult mina ;) 

Ja nüüd siis Itaalia suusaspordi au ja uhkuse, 70km pikkuse Marcialonga maratoni kodulehelt leiame sellise ametliku dressi. Teagi, kas solvuda ja kedagi tutistada, või olla õnnelik, et oled nii head tööd teinud, et sind sajaga kopeeritakse :)

Sügis ja talv, ühe hingetõmbega

Facebook on päriselt vastik :) Sööb mu blogikirjutamise isu. Hmm, ok isu ei saa vist väga süüa... Igaljuhul, postitad lõustaraamatusse oma mõtte, kui juhuslikult on väärt mõte (harva küll :), siis saad asap tagasiside ja seda mitte anonüümsetelt kommijatelt, ikka reaalsetelt inimestelt, et mitte öelda sõpradelt :) Töö on vahetu, kiire, korralik ja PEALISKAUDNE :( Selline fast food. Blogipostitusi teinekord endal ikka hea takkajärgi lugeda, et mis ja mida sai kunagi mõeldud/tehtud/kribatud või halvemal juhul siis tehtud/kribatud/mõeldud :) Facebookis küll nüüd timeline ja puha, aga see pole ikka päris see (veel?)

Ühesõnaga, homme algab 2012 rattahooaeg ;) Juhuuu, Hispaania, Girona. Valiku kaalukriteeriumiteks said otselend, sportlastele mõeldud majutus ning ratturile/triatlonistile ideaalsed treeningtingimused. Ja loomulikult ei tasu alahinnata, et 19.-25.03 toimub sealsamas Kataloonia velotuur. Mitte, et me sinna sõitma läheksime :), ikka meie superkangelast Rein Taaramäed vaatama. Sellest, aga lugege juba http://camp.hawaii.ee/

Nüüd lajatan ühe hingetõmbega ka vahepealsed sportimised :)

Hirmsasti tahtsin 9. Kakumäe Masohhistide Mängudele, juba üle-eelmisel aastal mõtlesin sellel ränkraskel üritusel osaleda, aga õnneks tuli lumi varem maha. Nüüd, pika ja sooja sügisega sain täiesti enese jaoks arvestatava jooksuvormi ;) Nagu sipsti oleks minusugune alla 3:40 lidunud... aga seekord murdis haigusersk ka kunnimatest kunnimad, kogu mu kallis pruunisilmne porukas oli riburadapidi horisontaalis :( Nagu allolevalt pildilt paistab, siis minu valvekord läks suht lihtsalt, aga kuidas mu vapper naisuke aastasele selgeks tegi, et nüüd oled tunde selle juhtme otsas ja  tegevusraadiuseks ongi vaid meeter?

Taastusin küll ära, aga  sellises konditsioonis ei ole väga mõtet tervisega riskida. Nii ei jäänudki muud üle kui Herr Inimene Suudab Luhatsi Tommiga ennast ühele Kakuka ringile ümber regada. Abiks ikka. Sai hea sõbraga juttu puhuda ja samas traagiliselt hukkunud sportlaste laste toetuseks ikkagi legaalsel moel oma pisike panus antud.

Kiired ja vihased 5

Veits vist jäi ikka kripeldama midagi, sest vahetult pärast seda potsatas mu postkasti mingi kummalise sisuga kiri: Dear Priit Salumäe, Thank you for registering for the 37th TCS Amsterdam Marathon. You have elected to run the Marathon. Oktoobris, õnneks peale rattahooaega.

Ja siis tuli lumi. Ja mu malamuut sundis mind suusarajale. Mitte just verbaalselt, aga no ma tean kuuuuuuuuuui õnnelik ta Harku ringil toimetades on. Asja kehvem pool on muidugi see, et koer ja suusarada nõuavad üldjuhul normaalse inimese jaoks sellist pehmelt öeldes offline ajastust. Enne 8 ja peale 22! Mitte just kõige sobilikumad ajad Tartu Maratoniks treenimiseks. Otse mastercardi reklaamklipist: tippsuusad - 400€, kepid - 200€, saapad - 300€, Harku rajavalgustus - 20 000€/km, kl 23, tulede kustutamise hetk, sina pimedas metsas - priceless! :)

Mõned suusakilsad sai ikka tunnikaupa kokku korjatud. Tartusse läksin uutes väääga seffides kiirsõiduriietes. Ilma igasugu sportliku ambitsioonita :) Sõit sujus ülimõnusalt. Isegi viimased kilomeetrid olid inimlikud. Kella ei julgenud väga vaadata, tundus selline 4:20 libistamine... Kiire arglik pilguheit randmele näitas, et ohooooo, 3:50, vabshee rahul :) Ainult korra varem olen kiiremini suusatanud. Ja ei olnud sel aastal mingi superkiire rada vist nagu, ehk, jah, või, kuid....

Uue sõiduvormiga oli veel üks hea lugu. Isa küsis, et kuidas ta mind telepildis ära tunneks. Ok, pole probleemi, tseki kirkaid kollaseid põlvikuid... Kahjuks, või siis pigem õnneks oli see teleülekanne taas nagu Scatman John oma parimatel päevadel. Kogu kuradima norrakate United Bakersi tiim oli ju kollaste põlvikutega!!! Mu issi oleks teleka ääres hullunud, tema poeg terve sõidu vältel mitmekordselt esigrupis vägesid juhatamas! :)

Ilma takistava spinnakerita oleksin ikka alla 3h sõitnud :)

Maratoniprotokolli sirvides leidsin sellise rea. AT kunn Anti Arak, 333. koht, aeg 3:33:33!!! Uskumatu ikka :) Palju õnne! Sellist tulemuse tegemise tõenäosuse kõrval on Viking loto numbrite äraarvamine lihtsalt P-O-I-S-I-K-E :)

Veel. Supersulemehest nimekaim Priit Pullerits oli oma konkurentidele(?) pähepanemise listi ka mind suranud... Ei no tore, peaksin vist õnnelik olema :) Aga, et ma seal suuuuht viimaste seas figureerisin, siis korra tõmbas ikka pulsi üles. Kui õige treeniks eraldi suusaks, võtaks Vasaloppeti plaani ja paneks immikat ja rulle ja värki ja viskaks kõlava selge häälega kinda, lajataks ropult: PANEN 2013 Tartu Maratonil PULLERITSULE PÄHE! :) Õnneks muidugi lollid mõtted said kiirelt kustutet. Ega siis minu eas enam selleks sporti tehta, et kellelegi hambad_ristis_silmad_punnis_tatt_viltu ära teha... Ikka mönuga tuleb asju vötta (*sarnasus ühe vedeliku reklaamlausega on rangelt juhuslik). No ja kui väääga vaja, siis maanteerattad võib ju ikkagi joonele panna :)

Euroopa meister isiklikult finišis ootamas ;)

"Mees, sa sulad!" - pakane ja Tartu Maraton

Kui minu tänavune Tartu Maraton ühte lausesse kokku võtta, siis kõlaks see nagu üks ropp saunatamise MM-i anekdoot, mis päädis finaaliga: "Mees, sa sulad!"

Mina ja mu 40 "asja" Tartu Maratoni stardijoonel - alustasin küll 38 "asjaga" vöökott ja 1 PowerBari geel jäid maha, aga ikkagi...
Eelmisel õhtul Facebookist loetaud Raivo Rimmi karjatus, et Otepääl on päikese käes jummala palav ja riietumise osas selgelt liigselt paanikat külvatud, tegi veits ettevaatlikuks. Äkki olen natuke üle pakkunud... Paar tundi enne starti Elva poolt meie suusamekale lähenedes näitas termomeeter -27C, mõtlesin igasugu tuulefaktorite ja värkide peale, krt, parem karta kui kahetseda, eks :) Otsustasin, et ei muuda midagi :) Ja valesti otsustasin.

15 minsase sörgiga stardipaika ja ma juba higistasin. Ajasin selle küll kenasti sulejope kaela, aga ikkagi... Pauk käis, ei tea, kas mu kõrvu kattis mask või mis, aga esimene Tartu Maraton, kus ma ei märganud/kuulanud René Eespere loomingut (kunagi kirjutasin sellest siin: Kuidas mu väiksem pruunsilm talve maha magas )

Kusagil kümnendal kilsal sain aru, et ei lähe asjad paremaks, mootor keeb, täiega :) Ümberringi ei näe ühtegi enda stardigrupi tegelast (300-500), kolmekohaliste rinnanumbritega vennad/õed tuhisesid nagu s****vast kassist mööda :) Mõtlesin rahulikult, et "värnikut" ma EI TEE, üleastutud katset siis, et parem seeria saada ja järgmine aasta normaalses stardigrupis taas alustada. Tiksusin mõnuga edasi...

Suusad olid ju tglt väga head, kui mainimata jätta see pisiasi, et kurvides mu 2 teineteise otsa laotud paari kingakatteid lumesahaks transformeerusid ja meeleheitlikult käsipidurit üritasid panna :)

Hirm, et geelid jäätuvad, ei osutunud tõeks. Kõik mu taskus olnud 5 energialaksu sai kenasti teeninduspunktides ära tarbitud. Igaks juhuks andsin raja äärde tulla lubanud sõpradele ka mõned geelid kaasa. Ühest vennast ei tea siiamaani midagi. Teine, navigeerimisvirtuoos :), sõbra naine, kes pidi stardist otse Peebu punkti tulema, usaldas/eiusaldanud GPSi ja jõudis lõpuks 100+ kilsase, napilt Valga kaudu kulgeva tiiruga, ikkagi Elvasse :) Moraal: usalda ainult iseennast.

Vahepeal sain ETV otse-eetri kaudu feimi ka, umbes 0,7sekki. Püstolreporter mõnitas stiilse küssaga, et kas mul külm ka on? Vastasin: "PALAV!" Olin valmis ka pikemaks intekaks, aga ju ma aurasin liiast ja mees ei söendanud mikrit kerisele liiga lähedale lükata...

Metsavahel kulgev lõpp oli juba palju parem. Päikest polnud ju. Läksin isegi mõnest mööda :) Ei, mitte ainult kuuskedest, ikka suusatajatest ka.

Ainuke, millega enda juures täielikult rahul sai olla - Oakley Radar prillid. Vaid ühel tõusul tõmbusid korraks uduseks, muul ajal funktsionaalsuse eest täispunktid.

Peale sõitu viskasin kogu oma märja riietuse sinna rohelisse suurde kilekotti, kodus kaalusin ära - 3,6kg! :)

2003 koht 272 aeg 3:53
2005 koht 213 aeg 4:15
2006 koht 236 aeg 3:52
2007 koht 305 aeg 3:41
2009 koht 641 aeg 4:08
2010 koht 387 aeg 4:06
2011 koht 766 aeg 3:57

Kaks viimast võistlust (Frankfurti jooksumaraton ja Tartu suusamaraton) olen lõpetanud 3:57-ga. Kahju, et Vasaloppetile ei reganud, 3:57 seal kõlaks ikka väga okeilt :)

Loo moraal: Ürita alati varustust varasemalt testida ka võistlussituatsioonis. Treening on totaalselt teine teema.

Arvan, et suures plaanis oli see korraldajate poolt kerge "paanika" külvamine vägagi õigustatud. Kelgu võrdlemine Kurkse ja Jaanus Karmiga oli ikka väga alatu :( Kõikide nende õpetussõnade ja manitsemise tulemusena ei läinud keegi "mütsiga lööma" (Mida kahjuks ei saanud nädal varem peetud Avatud raja sõidu kohta öelda. Seal ikka juhtus veidike). Nüüd oli inimestel kenasti näod/kõrvad ära teibitud jne jne. Usun, et enamus normaalseid suusahunte (mitte nagu mina), kellele päike liiga tegi, võtsid teeninduspunktides ka mõned kihid maha.

Mis veel? 40min - 1h kestvate suusalibistamiste najalt peabki maratonil raske olema. Mis siis, et lõpuks kraapisin ikka 30h treeningtundi kokku. Vahet ei ole, kas ajad siis lõpptulemus riietuse või suuskade kaela :)

Sügav kummardus korraldajatele. Minu 10. juubelimaraton - maailma parim rada!

Mina ja mu 40 "asja" Tartu Maratoni stardijoonel

Tartu Maratoni ilmaprognoos: kell 10.00 stardis -23C, Harimäelt laskumisel vast -20C, kiirus 45km/h = 12,5m/s, tuulekülma indeksit arvestades -35C! Terviseameti tabeli järgi: katmata nahk kahjustub 10 minutiga :(

Attenzione! Panin ennast valmisolekusse no1.

Mina ja mu 40 "asja" asuvad ülehomme kell 10.00 Otepääl stardijoonele

1. brynje võrguga soe mask - kaitseb kaela, kõri, kukalt, kõrvu
selle peal
2. castelli eest windstopperiga rattamüts
selle peal
3. sportfuli õhuke suusamüts, oluline, sest eest sini-must-valge lipuga ikkagi :)
4. oakley radar prillid silmi kaitsmas
5. 6. 7. plaastrid ninale ja põsesarnadele
8. abielusõrmus
9. 10. pearl izumi paaaaksud rattasõidu labakindad, testitud 2001 südatalvel rattaga polaarjoonel (proovisin ka roeckli windstopper suusakindaid + crafti õhukesi aluskindaid, aga ei riski ikkagi, lasen sõrmedel teineteise rõõme nautida :)
11. sportfuli second skin pikk alussärk
selle peal
12. sportfuli õhuke teine kiht
13. jalas brynje strateegilisel kohal windstopperiga alkarid
nende peal
14. brynje pikad võrgust pesupüksid
nende peal
15. lotto jalgpallurite liibukad soojad lühikesed püksid (tänud Marcello Reimile :)
edasi
16. sportfuli eest windstopperiga hawaii tiimi suusapüksid
nende peal
17. traksidega imeõhukesed illuminite castelli rattapüksid (hoiavad eelmisi kihte kenasti mõnusalt koos ja kaitsevad veits selga)
18. 19. x-socks pika säärega ski-adrenalin suusasokid
20. 21. salomoni mustad klassikasaapad
nende peal
22. 23. castelli rattakinga katted
nende peal
24. 25. fischeri suusasaapa katted
26. ajavõtukiip
27. sportfuli hawaii suusatagi
28. võistlusnumber (asendab ideaalselt kerget vesti, mingi tuule ikka kinni võtab)
29. fischeri vöökott (termosepunsu opereerisin välja, enivei peatun toitlustuspunktides juu, samas hoiab kenasti selga soojas)
30. 31. 32. 33. 34. 35. vöökotti 6 powerbar energiageeli
36. igaks juhuks pistan sinna ka ühe kuiva müts (ei kaalu midagi, hoiab geele veits soojas :)
37. 38. swix ct1 suusakepid
39. 40. fischer rcs suusad

Kuidagi nagu paljuvõitu seda nänni, või mis?
Kas midagi ununes? :)

Pahandused pruunlasega

Kõik viimased päevad on kubisenud kurjakuulutavatest telefonikõnedest, kõik ühtse tööpealkirjaga: "Tartu suusamaraton ja pakane!" - Mida selga paned? Mitu kihti? Kas ajaleht püksi ka? Kas saapakatted on olemas? Mask on ok? Kuidas sa labakutega energiageeli avad? jne mustmiljon suurt ning suuremat häda... Ma ei stressa (veel :), normaalselt suudetakse ilma ette ennustada 3 päeva. Neljapäevast hakkame sebima :)

Praegu kihutan oma jutuga hoopis soojemassse kliimasse. Nimelt sai koos Velolove'ga rahvast mõni aeg tagasi rattatreeningutele ja Itaaliasse kevadlaagrisse kutsutud.

Kõik oli nagu tore, kuni sinnamaale, et Hawaii'le laekus mitu kaebust teemal, MIKS me reklaamides musti mehi kasutame ning seda veel alatul ning odaval moel oma riietesse photoshoppides... :(



Jutt käis sellest plakatist. Krt, mul tõmbas ikka silme eest mustaks :) Vend on jummala ehe mees, päriselt. Ok, ratturi päevitust tal ei ole ega tule, aga velomees missugune... Tean teda napilt isegi nimepidi, koll on kas Ibrahime Fall, Baye Mordiop või Ibou Diop... Teen tõendusmaterjaliks Dakari blogist väikese copy-paste :)

Kohalikud rattaässad
(16.11.2006, Priit)

7000km sai täis! Sadakond kilsa läheb korraldajate poolt viimati lubatust üle. Tegelikult ei ole sellel enam mingit vahet. Kaks etappi jäänud. Otse oleks Dakari 160km, võiks ühe valuga ära kütta, saaks varem koju :) Meie teeme, aga homme veel migi pisikese kaare sisse.

Inglasest poissmehel (ei tasu ponnistada, tüdruksõber tal kreeka_srilanka segu) on rihm täitsa maas :( Oksendab ja jookseb olematu tualeti vahet korraga (bushcamp). Leedukal oli ka hommikul mingi kala sees. Sõime eile linnas nelja peale ühe suure pizza, Doug kahtlustab, et äkki sinna see koer maetud ongi (ei ole sõnakõlks). Praegu väriseme Maxiga, et kas ka meie kõhtusid sama saatus tabab...Homne sõit tõotab tulla põnev.

Täna liitusid meiega kolm kohalikku ratturit: Ibrahime Fall, Baye Mordiop ja Ibou Diop (must mees ise sõbrunes mu dellikese klaveriga). Homme saabub vist neljas ka. Muidu paistavad päris tegijad olema, aga ratturi päevitus küll millegipärast puudub. Sõidavad kaks viimast päeva kaasa. Liikumisvahendid on neil sellised nõksa räsitud, mõned aastad vanad, aga ühel süsinikkahvel ja puha.... Kutid on igaljuhul praegu õnnelike nägudega. Neil oli kolme peale üks telk, loovutasime lätlasest alles jäänud peavarju, vendadel nüüd lahedam veits. Eks õhtul kuuleb kohalike rattasõitudest rohkem. Margus saab jälle oma prantsuskeelele rakendust.
-cut-

Veelkord punasesse
(17.11.2006, Priit)

Hommikul start 7.30. Sooja ainult 18C kraadi, saate aru, külm oli... mõtlesin juba, et peaks riideid juurde otsima. Peale päikesetõusu lükkas hoova kiiresti 28C peale, täiesti ok.

Ainult üks Senegali ratturitest räägib prantsuse keelt. Hollandlased sebisid kõik eile õhtul tema ümber ja kuidagi kavalalt hoiti meid kogu teemast eemal. Päris hilja õhtul seati veel vokid viimasepeale laskevalmis, vahetati kumme ja timmiti käiguvahetusi. Selge see, et Hawaii Team’le otsustati kohalike jõudude kaasabil koht kätte näidata. Ega meil väga midagi muud üle jäänud, kui pisut alatud olla :) Hommikul ärgates tungisime otse vaenlase tagalasse, võtsime ühe komplekti Sauliuse punaseid riideid ning panime ühele mustale rattakunnile selga. Mees oli häpi ning ilma igasuguse muu moosimiseta meie paadis :) Oleks te hommikusöögilauas neid „pikki” tulpidemaa nägusid näinud... Jälle Hawaii’l täiendus, lätlane läheb, leedukas tuleb, ikka vähe, nüüd veel kohalikud ka.

Tänasel etapil võeti viimast korda aega, homne Dakari sisenemine on juba üks_suur_õnnelik_karavan. Sõit algas väga mõnusalt ja rahulikult, liidergrupis kokku 11 nägu. 62km, kuni lõunapausini saimegi ühtlaselt sõita, keegi ei üritanud mingeid jamasid korraldada. Tundus mõistlik ka, sest Doug oli sisuliselt rivist väljas ning sama seis nüüd ka Väikesel Robil (järelikult ei olnud ikka pizza süü). Ainult Pikk Rob oli viha täis ja ei suutnud end tagasi hoida. Kohe peale lõunat ründas ja valusalt. Põhimõtteliselt meil ükskõik, mees üldarvestuses kusagil Kamtšatkal, nii, et mine aga, ja tunne, ükskordki, et oled kõva! Aga paganama kohalikud vennad sabas, no ja arvake nüüd ära, kas me sõitsime „peaga” või mitte :) Loomulikult järgi, las iga kingsepp jääb ikka oma liistude juurde, mustad mehed on väga tublid jooksjad, aga ratta seljas nad eestlaseid ei koti... Järgmised 20km käis selline literdamine, et anna olla. Ainult mina olin tõsiselt paha, väga paha, istusin Pika Robi taga ja absoluutselt ei huvitanud, kes, mis ja kus. Vend vedas end ja mind isuga kõikidele jooksikutele järgi. Meie valik tiimikaaslaseks värbamise osas osutus ka totaalselt valeks, punastes riietes Senegali mees lasi esimeste seas jala sirgu. Vaikselt ja ükshaaval kustusid ratturid tagant ära. Lõpuks jäime ainult Max, mina, Pikk Rob ja üks kohalik tegija. Edasi käisin juba viisakalt eest läbi, kuna viimane lõik oli suht kitsas ja suuuuurte aukudega, siis õnneks keegi finišit tegema ei hakanud. Selline siis viimane tõsine etapp. EI LASE ME ENDILE PÄHE ISTUDA :)

Homme jääb üle veel kuidagi Classikukestega finišisse veereda, käia, matkata, roomata, jalutada, vahet pole mis ajaga, mis hinnaga, KAKSIKVÕIT peab ära tulema!

Väike Rob oli kusagil külakeses kohalikule ratturile otsa suutnud sõita :( Õlg natuke katki ja kiiver pooleks... Lenn ja Kloun Erik Copperfield panid kusagilt mööda ja saabusid meist paar tundi hiljem, mitte just eriti rõõmsate nägudega.Träkk oskas ennast poolenisti liiva kraapida jne, jne ...

Praegu ookeani ääres kämpas. Täna köök kogu päeva avatud, söön end segi. Mingi liha on vardas, arbuusid, särgid-värgid... Rudy on sajaga omas elemendis.

Intercontinental Team


Peale viimast finišit


Senegali tšempiooon

mott

Katkine suusajogurt

Põhimõtteliselt olen ma suur piimatoodete fänn, Tere fänn, Kohukese fänn, Mumuu fänn, Black Mama fänn, punkt. Päevas kulub paar liitrit valget lehmajooki, ptüi, lehm joob vett ju :) Uuesti: päevas kulub tavaliselt paar litra emaste lehmade piimanäärmete poolt toodetavat valget vedelikku. Krt, linnamees, "emased lehmad" :)

Eile hakkas mulle silma, et mitte öelda ronis vägisi ka ostukorvi, selline toode: "Suusajogurt!" Kõlab uhkelt. Millegipärast pole seda varem letis näinud (ega ma just eriti aktiivne toidupoodleja ei ole ka, sry, kallis abikaasa :).

Uus jogurt lajatati meie toidupoodidesse juba eelmise aasta detsembris. Ok. Maitse oli väga hea, šokolaaditükid sobisid ka imehästi, selline nostalgia_Jõmmu tunne tuli :) Probiootiliste Lactobacillus acidophilus ja Bifidobacterium maitset ei tundnud, aga ju nad aitavad mu kõhul korras olla või midagi...



Miks pakendile "katkine šokolaad" kirjutet, sellest ma aru ei saa. Aga, ega ma ei peagi kõikidest maailma asjadest aru saama.... Kuigi, katkiseid asju ei taha osta ega süüa :)

Müts maha Tere ees, kes on juba aastaid olnud Eesti Suusaliidu, ja Jaak Mae ja tema suusakooli toetajaks. Respekt! Nii, ja seda enam ei saa ma üle ega ümber pildivalikust?!? Kas tõesti ei ole varianti siis meie suusasangarist selle jogurti tarbeks spets klõpsatus teha?

Google > search pictures > Jaak Mae

ja saad sellise pildi :( kustutame teised sponsorid ära ja las minna... natuke nagu piinlik või mis? :(


Foto: Postimees / Scanpix

Nanopõdranahast suusapõhjad!

Mul on ikka vedanud, lausa kõrvaltoas istub Hawaii Expressi ostujuht, sõber Olaf. Sellesmõttes, et mitte ainult ei istu, ikka töötab, palehigis lausa. Ja vedanud on mul sellega, et tema boksist leiab ikka ja alati palju huvitavaid asju, mida testida/katsetada/proovida/maitsta...

Viimane moeröögatus, millega vend odavat populaarsust koguda otsustas: šveitslaste imetiivuline Kangoo Jumps... ehk sellised rulluisusaapad, millel all kahtlased vedruvärgeldused. Loomulikult vedasin need jalga ja tžampisin täiega mööda arhitektuuripärl TOPi pikki koridore. Suhteliselt koomiline tunne igatahes ning kahjuks/õnneks jäid need monstrumikesed ka meie tootevalikust välja (ja kui nüüd siiralt aus olla, siis ostuosakonnal polnudki väga midagi selle viguriga pistmist. Pigem olin mina see, kes arvas, et äkki ühes Tln kaupluses oleks fun antud värki pakkuda... siis näidati meile ka hindu ning muid tingimusi ning unustasime kogu kangooteema).

Nii, aga ma tahtsin ju hoopiski nanotehnoloogilistest suuskadest rääkida. Eelmisel kevadel enne Itaalia rattalaagrit võtsin Fischeri revolutsiooniliste auguga suuskade süütuse. Sedakorda puhusid veits teised tuuled:

Koht: Meie oma Nõmme-Harku suusaparadiis 2010
Aeg: Tunnike ja pool veel peale
Relvad: KARHU Optigrip sensatsioonilised nanotehnoloogiliselt valmistatud määrdevabad klassikasuusad

Karhu brand (mitte õlle-, ikka spordibrand :) tekitab minus igaljuhul positiivseid nostalgilisi emotsioone. Maailma üks vanimaid murdmaakamade tootjaid, pildis alates 1916. Harri ja Marja-Liisa Kirvesniemi ning loomulikult Karhu M-toss :)

Nüüd siis tõeline taastulemine, imerelv, absoluutselt määrdevaba klassika suusk, ei vaja ei libisemis- ega pidamismääret!!! Kusjuures, suusa põhi on täies pikkuses kaetud mingi nanotehnoloogilise "põdranahaga" (üks nanomeeter on miljardik meetrist ehk sama palju väiksem meetrist, kui millimeeter on väiksem tuhandest kilomeetrist), mis ühtepidi libiseb ja teistpidi peab. Ei mingit libisemis- ega pidamisala sebimist, võtad sõbra suusad, kes sinust 20kg kergem ja annad aga minna. Töödeldud tald kestab 2000 sõidukilomeetrit. Kõlab ikka uskumatult küll... mitte ainult ei kõla, ongi uskumatu.

Nii, enne tänast hommikut olin ikka kõvasti netis tuuseldanud, et mida nende rakettide kohta kribatakse... ja no uskuge või mitte 90% tagasisidest oli positiivne, suusk libiseb okeilt, aga peab nagu_kännu_taga. Vot sellist ongi ju mulle vaja, vähemalt trennisuusaks. Ei mingit möksimist, suusk ei mäkerda kotti ega kindaid ega autot, ja ei võta rajalt mingit jama külge jne jne

7.00 rajale. Öösel oli sadanud värsket märga lund. Sooja 0C kuni +1C... Panin ufod jala külge. Skeeri. Lükkan, liigun, libiseb... äkää, väga ei libise vist :( Veel, eiii... Nii, vahelduvat, PEAB, aga mitte nagu_kännu_taga, pigem nagu 80_meetrise_hiidsekvoia_taga! TÄIEGA PEAB! Nagu klassikarullidel. Aga no ei libise... :( krt, siis meenub mulle, et suusa libisema ja pidama saamise võlu pidi seisma keemilise ja mehaanilise protsessi ühisosas... õpetati ju, et enne rajale minekut lase laudadel 5 minsa jahtuda ja temperatuuriga harjuda. Seda ma ei teinud :( Tõmban suusad kindaga puhtaks ning nühin hambad ristis edasi. Neljajalgne malamuudist kaaslane vaatab kõrvalt ja no ei saa pihta, et mida sa mees matkad... Endal selline tunne, et ongi päris põdranahad talla külge naelutatud, andke mulle püss ka veel selga ja olengi karujahile minev tšuktš valmis!

Ütleme nii, et tunni teises pooles libisemine muutub üha paremaks, aga mitte heaks :( Lõpuks murdun, võtan autost oma Fischer RCS-d, millel küll pidamine all Tartu Maratonist :) Libistan paaristõugetega pool tunnikest peale. Äkki ma olen liiga headest suuskadest ja pulbritest ja värkidest lihtsalt ära hellitatud? Või siis ikkagi imesid ei sünni? Või ei olnud need ilmastikuolud NEED, mis antud suusale kohased.... Igaljuhul ma ei jäta jonni, lähen ja kriibin taas Olafi ust ning üritan homseks Fischer Zerod ja samad Optigripid alla saada ning vaatame, kas ma olen lammas või jah... :)

Esisaja hind Tartu Maratonil - 8 varbaküünt!

Võttes arvesse, et võrreldes eelmise aastaga kogunes mul hooajaga KOLM KORDA! rohkem suusakilomeetreid, siis pidingi ju parema tulemuse tegema ;) 2009 suusavärk sisaldas endas "sada häda", kõigepealt oli keegi ennast otsustanud mu suht tutikate Fischer Carbon Lite'de uueks omanikuks kuulutada, seda loomulikult omavoliliselt ja jäädavalt :( mott kadus...

Möödunud hooaja Тартуский Марафон и Балтийский путь postituses olin vist nagu suht nördinud :)
Selge taandareng :) Piinlik tunnistada, et meie tänavuse vinge_lumise_pika talvega, mis põhja poole kahjuks ei jõudnud, sain kokku vaid 100 treeningkilomeetrit. Sellise baasi pealt ei tohi minna hullu panema. Tunnen praegugi, arvutil klõbistades, mingeid selliseid lihaseid, mille olemasolust ma enne maratoni teadlik ei olnud :D Ja kui kõik ikka päris ausalt ära rääkida, siis mu "kiirsõiduriided", ehk liibukad, mida viimati 2 aastat tagasi kandsin, hoidsid kuidagi väga taljesse :) Vöökotti oli ka keegi õhem poiss vahepeal kandnud, vähemalt nii ma endale sirge seljaga valetada üritasin :) 5 talvist lisakilo ei ole teps mitte lihaste arvelt... ja Harimägi tundis selle halastuseta ära! Edasi nägin enda ees/taga/kõrval minu rinnanumbrist ikka tunduvalt kaugemalt stardikoridoridest alustanud suusahunte...

Sel hooajal haarasin härjal sarvist, hoidsin kaalu ja tripeldasin mahtu: kokku 300km! vot nii...

2003 koht 272 aeg 3:53
2005 koht 213 aeg 4:15
2006 koht 236 aeg 3:52
2007 koht 305 aeg 3:41
2009 koht 641 aeg 4:08
2010 koht 387 aeg 4:06

Ja mis põhiline, ma tundsin ennast kogu sõidu vältel ikka kuradima hästi. Vaid kaks korda käis peast läbi mõte, et miks ma seda ikkagi teen :)

Nelja tunniga kulus 2 pudelit energiajooki ja SEITSE geeli! - noor kasvav organism vajab energiat :)

Muidu on ka kõik hästi, väiksem pruunsilm tahtis eile Toompeale lipu heiskamist vaatama minna, panin 6.00 äratuse, suutsin ta põhimõtteliselt voodisse istuma saada, aga, aga poiss kahtles täiega oma isa vaimse tervise kvaliteedis/kvantiteedis, et miks ma oma lihast last küll vihkan ja vaba päeva öösel üles ajan... lohisesin siis hoopiski teleka ette, Vancouveris tegid lätlased jäähokis tšehhide vastu imet, saatsin oma lõunanaabrist sõbrale kiitva/hooliva messi, kutt helistas õhtul 18.09 tagasi, et mis tahtsid? :)

Ja veel olen ikka niii kurb, et mu kolleeg, kes ennast hiigelsõiduga Tartus saja esimese piirile rammis, kaheksa varbaküünt pidi ohverdama, nutt, nutt... no ei ilgu ometi keegi :)

Terve Eesti suusatab!

Kirjutasin eelmises postituses Ralliässad, surfarid, jalgpallurid, jalgratturid, lumelaudurid... - kõik SUUSKADEL! : Täna linnas ringi liikudes jäid tänavate ääres silma kellegi rahvusmustris suuskadega illustreeritud piimatoodete reklaamid: TERVE EESTI SUUSATAB! Väga seff point!

ei saanud ikka rahu ja otsisin ta üles ;)

pilt varastet Farmi FB fännilehelt

Ralliässad, surfarid, jalgpallurid, jalgratturid, lumelaudurid... - kõik SUUSKADEL!

Kikult hõbe! juhuuuuu... tänud, vägev, aga oli seda ikka nüüd hädasti vaja? :)

Tartu Maratoni lehelt loeme: NB! REGISTREERIMINE 39. TARTU MARATONIKS ON LÕPPENUD! Registreerimine suleti 12.02.2010 kell 17.00, sest kõik 6500 stardikohta on välja müüdud!

Pühapäeval toimuva suure suusapeo stardikanga all seisavad esmakordselt ralliäss Urmo Aava, Barcelona olümpiamehed, surfar Kaijo Kuusing ning rattur Raido Kodanipork, lumelauaguru Juss Apivala, jalgpallurid Martin Reim ja Marek Lemsalu (nende sõltuvusse langemisest kirjutasin eelmisel talvel siin Tiger Woods Niitväljal!?) ning loomulikult veel 6494 tublit oma tervisest lugupidavat inimest.

Oleme Hawaii Expressiga juba pikki aastaid Tartu Nelikürituse suurtoetajateks. Vististi sellega seotult olen täna saanud mitu uppuja_õlekõrrest_haaramise stiilis maili: Mul on väike mure, hilinesin Tartu maratonile registreerimisega. Ei olnud nii kindel veel oma võimetes, kuid siis kui otsustasin osaleda, olid kohad täis. Äkki on teie firmal veel vabu stardikohti või tead kedagi, kes on nimekirjas ja kavatseb loobuda? jne Maratoni stardikoht on kõva valuuta.

Täna linnas ringi liikudes jäid tänavate ääres silma kellegi rahvusmustris suuskadega illustreeritud piimatoodete reklaamid: TERVE EESTI SUUSATAB! Väga seff point!

Ühesõnaga, ma ei taha teada, mis küll Vancouveri medalisaju jätkudes edasi juhtuma hakkama ;) Mis meist eestlastest nii küll lõpuks saab? Kas hakkame oma igapäevaseid toimetusi varsti suusad jalas tegema? See ongi päris suusa kepp :) :) Ja kuna TERVE EESTI SUUSATAB, siis on oht, et Statistikaameti kodulehel avaldatud vinge teostusega rahvastikupüramiid võib oluliselt muutuda ;)

See ongi päris suusa kepp :)

Kodukandi - ainult soojad mälestused!



Reklaamiagentuur DDB Eesti lehelt loen: Kodukandi ei ole meie loos mitte koht, vaid aeg. Kodukandi on lapsepõlv ja noorusaeg, millega meid ühendavad mälestused igastest juhtumustest, toredatest seiklustest, vahvatest kaaslastest, esimesest armumisest. Kodukandinäod on meie mälus juba üsna udused ja unustusse on vajumas ka nimed nende nägude taga. Kuid meid kõiki ühendab tunne, mida me kogeme oma lapsepõlve- ja noorusmaad meenutades. See on soe ja südamlik tunne. Selle tunde taaskogemise nimel oleme valmis peatama ka võhivõõrast inimest ja otsima temas mälestustepildile sarnaseid jooni. Ja seda sama tunnet igatsedes oleme me valmis korraks peatuma, kui võhivõõras meie poole pöördub.

See oli küll nüüd eelmise, Allan Noormetsa ahistamisekampaania kohta kirjutet, aga põhimõtteliselt sobib vast ka uuema suusakepitamisega kokku :)

Ka sel talvel võiks oma igapäevaseid "oota_võtan_leiva_ahjust" tegemisi suuskadel ajada ;) PÄRIS TALV JU!

Eesti Pagar, tublid olete, igaljuhul, ja Teie MUST VORMILEIB ning loomulikult PUUVILJALEIB on jätkuvalt mu lemmikmagustoitude pingerea esikümnes ;)

Welcome to Estonia

Lagunev Viru hotell, urineeriv asotsiaal Balti jaama pingil, alkoholist läbi imbunud noored jne jne... Selline on "welcome to estonia" guugelduse tulemus :(

Tänases Terevisioonis kutsub Okia loovjuht Kaupo Kalda inimesi üles parandama Eesti kuvandit ja laadima veebi üles ilusaid pilte Eestimaast. Tore ettevõtmine. Respekt.
tsekka siit http://uudised.err.ee/index.php?06192225

"Eestis peaks olema umbes 20 000 blogijat, igaüks neist peaks saama lisada oma blogisse ühe ilusa Eesti looduspildi ja kirjutama sinna pealkirjaks "Welcome to Estonia", selgitas Kaupo.

No ma olen ka blogija ja annaksin oma pisikese panuse, aga ilusaid looduspilte mul lihtsalt pole, puhta spordipildid kõik :( Kuid, pagan, miks me ei võiks siis suusatamist ja Tartu Maratoni veits ekspluateerida? Kui ikka peaminister isiklikult seob kepid kätte ja suusad jalga ning lohistab ennast mitu pikka tundi mööda imeilusat Lõuna-Eesti kuppelmaastikku... no on ikka kordades parem kuvand, kui alkoholiuimas saunaliste pakutud...

999 Peaminister Andrus Ansip. Foto: Sportfoto.ee

Keenia on Soomest ja Eestist kõvem talispordimaa!

Vancouveri taliolümpia algab 25 päeva pärast. Kohalik ilmateade näitab jätkuvalt +10C kraadi ümber ja vihmavärki :( Lumelaua võistluspaik Cypress Mountain sai juba tavakülastajatele "telliskivi" ette...

Muretsemiseks põhjust vast pole, korraldajad on endas kindlad -loe siit-

aga, mängude ühe põhitoetaja Coca-Cola reklaamklipp tundub selle praeguse ilmaprognoosi taustal küll kuidagi farss :)



ja kus on soomlased? krt, Keenia on pildis ja meid ega põhjanaabreid pole? hmm, ma olen nii solvunud :) Ok, Coca-Cola mehed, ma joon teie jooki ikka, vähemalt pizza kõrvale ja kinos ka, aga nähvan ära, et kas ideed said natuke otsa vä? :)

Mismõttes ma joodik olen?

Jajah, Tuulasse samovariga ei minda, puid metsa ei veeta jne, aga aasta esimesel päeval keerasime imeilusale megalumisele Eestimaale selja ning vutt-vutt üle lahe suusatama :) nagu kodus ei saaks, eks. Sihtpunktiks siis Lahti ja Messilä.

Oma mahlamuudi kurjustükkidest rääkisin juba siin: Mõrv. Enda vägisisuusatamise (sest normaalsed inimesed pidavat mäest üles liftiga sõitma) hooaja avalöök piirdus vaid kahe trenniga: 50 minutit + viimasel päeval kihutasin enda arvates vähemalt KOLMEKA (3h)! Pärast sõbra randmelt kella piiludes selgus, et päriselus osutus see "kolmekas" hoopis tunniks ja kümneks minutiks :( Ei saa minust suusatajat.

Rajad iseenesest on sealkandis ülimõnusad. Päris MK laduille hüppetornide alla muidugi ei kippunud ka :) Ainus häiriv asi on see, et ok, ideaalses korras suusajälge on küll 100+ kilsa, aga iga krdi ristmiku peal vaid viidamajandus: a la paremale Kossujoki, vasakule Pimppimäki, otse Pillunjärvi jne. Keeruline, pagan, lähen mingile teadmata_mitmekümnekilomeetrisele ringile ja kes mind siis päästma tuleb :( Aga küsisime ja saime kenasti hakkama... Lugesin just reisil olles "Minu Nepaali" (hea!), seal maal pidavat nii olema, et keegi ei taha sulle eitavalt vastata, negatiivseid emotsioone tekitada... Küsid, kas punkti B siitkaudu saab, vastuseks kõlab alati rõõmus: "Jah!" No põhimõtteliselt ju maakera ümmargune, ega nad valetagi :D Põhjanaabrid andsin õnneks ikka täpsed suunad kätte.

Messilä mäevärgiga jäi ülejäänud seltskond ka vast enam-vähem rahule. Vana mõisa südames paiknevad 10 rada (pikim 800m) on keskmisele tasemele kindlasti ok.

Aja ülejäägiga otsustasin käituda nii, et lähen ostan endale mingit kohalikku lugemist. Janne Ahoneni paljastava "Kuningaskotka", hokiäss Jari Kurri memuaarid või hoopis legendaarse telekommentaatori Antero Mertaranta "Siinäpä se!". Õnneks/kahjuks teele jäänud raamatupood ei sisaldanud ühtegi normaalset sporditeemalist üllitist. Küsisin müüjalt viisakalt, et saakeli, andke mulle mingi kohalik tegija bestseller siis... Tüdruk mõtles sekundi ja lajatas: "Ihan varmasti tämä!" ja sundis mu euromündikesed vahetama "Juoppohullun päiväkirja" vastu. Edasikaebamisele see käsk igatahes ei kuulunud... Ju mu välimus ja see joodikuvärgeldus moodustasid tema silmis täiuslikkuse meistriteose :D

Nagu hiljem selgus on "Joomahullu päevaraamat" peale rootslaste ja norrakate, juba ammu-ammu ka meie keelde tõlgitud... Kusjuures ka järjed olemas ja siin top-is ja värki... kus krt ma küll elanud olen? :) Tuleb välja, et tegijate tiim käis Copterlinega Tallinnaski, said rikkalikult süüa-juua ning pidid "mingis suures raamatupoes" õnnelikele eestlastele pühenduseks raamatutesse suguelundeid joonistama :) Vägev. Raamat ise keerab minimaalselt igas peatükis ikka mõnuga vindi üle. Aga nuh, üle 150 000 eksi müünud päevikukese lugemisega saab suures plaanis korraliku kõhulihastetrenni.

Paberist sixpacki treener ja minu esimene fixie (tänud naisukesele, kes selle raamatupoe kõrvalboksist leidis).