30.04.10

Naabrimehel on suurem :(

Rattareklaamid kahest erinevast vaatenurgast...

* Esimene selline kerge vastandamine, kus automees paha - rattamees hea.

Tõlge võiks olla midagi taolist:

Autopesija tüüp: "Hei naaber, vaata, mul ESP, ABS, udutuled, 16 tollised veljed ja 6 käiku."

Teine tüüp: "mul 28 tollised veljed, 8 käiku, võimsad esituled ja lenksu integreeritud kompu. Naisel ja tütrel on sama pill."



* Teine klassikaline elu_on_lill lahendus



Milline versioon töötab sinu arvates paremini, viib mõtted rattasõidu/-ostu peale?

29.04.10

Kus mu Görani raamat on?

Võtame nüüd oma tormamistest veerandtunnise brake'i ja vaatame ära selle tääääiesti teistmoodi rattamatkavideo. Pisike väntamine läbi Saksamaa, Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Türgi, ehk lühidalt siis Berliinist Istanbuli.



Ei ole küll Ehh, Uhhuduuriga võrreldav, aga mulle meeldib... just lähenemisnurk siis...

ja krt, sellega seoses tuli meelde, et tõstku kohe käsi ja tunnistagu ausalt üles, kelle käes on mu Göran Kroppi raamat Ultimate High: My Everest Odyssey! Põnev jutustus mehest, kes istus Stockholmis rattale, ladus järelkärusse kõik eluks vajaliku ning väntas Everestile, ronis ilma hapnikumaskita tippu ning sõitis rattaga koju tagasi.

22.04.10

Jalgrattaga vulkaani otsa!

See Eyjafjallajökulli liustikul purskav Fimmvörðuháls on ikka karm sell... Kui islandipoisid oskaksid nüüd vaid kogu seda väljahääldamatu_nimega_vulkaani ülbitsemist kuidagi enda kasuks pöörata...

näiteks nii nagu selles Volkswageni reklaamis tehakse ;)



Aga käisime meiegi vahepeal sutsaka vulkaani otsas. Ok, see, et ta mõnisada tuhat aastat tagasi viimati purskas, sellest me vaikime, eks... aga, on ju Amiata Itaalias tulemägede seas Etna järel väärilisel hõbedasel possal ja ikkagi rattaparadiis Toskaana kõrgeim tipp, 1732m üle merepinna. Ratastega sai küll vaid :) 1581m kõrgusele. Keskmine tõusunurk: 6.8%, serpentiine jagus 14km (enne seda oli tglt juba vähemalt 10km ronimist).


Mina - Hamingjusamur Reiðmaður, mu elektrooniline püss, Súkkulaði Erki Bjór Félagi Pütsep ja Griša íþróttamaður Amiata tipus.

Ise võtsin seda künkakest :) juba neljandat korda. Eelmisel aastal kaks, sel aastal teised kaks. Tänavune esimene laks oli veits valusam, kui allolevat videot hoolega jälgida, siis on näha kuidas 5km enne päästvat lõpujoont targad ja nõrgad "oma tempo" valivad :) Laagri lõpupäevil toimunud teisel tõusmisel sai juba hingamise korda...



Ja teine tipuvallutus filmilindile jäädvustatuna Küljetuule kaudu:

19.04.10

Uut maailma avastamas!

Suur ja hiilgav juht, matemaatik ja meresõitja James Cook alias Kapten Cook asetab oma jala ettevaatlikult uuele avastamata mandrile.

Mina: "Ma tean mida sa tunned"
Kapten Cook: "Ei tea sa midagi!"
Mina: "No tean ikka küll!"

ja vaatan mõnuga uut Decathloni reklaamikest ;)


Young & Rubicam, Paris, France
Foto: adsoftheworld.com


Viimati kiitsin Decathloni mehi eelmisel aastal siin: Meie "mäed" :)

Karje

Täiesti tavaline reede, kell tiksub vaikselt varajase lõuna poole. Mobiil suriseb, mingi vana sõber tahab midagi. See valib mu numbri ju ainult mingite jamade korral. Aga no, sõpru tuntaksegi ju hädas :) Nii, ja vuristabki mees mulle ühe hingetõmbega: "Kuule, sul on see mikrobuss ja R-l on teine, tead mul sõbra sõbrad jäid lennujaama ripakile, kas viitsite nad Prahasse visata, neid on kokku 15 inimest!" Ähh?!? Mismõttes?!? Mingi 1600km!

Mida teeksid sina? :)

Aga, et kõik algusest ära rääkida, siis alustasime eelmise reede öösel kl 4 oma rattalaagri seltskonnaga pisikest bussisõitu Montepulcianost Rooma. Lennule Rooma – Praha – Tallinn kell 07.45-14.35. Loomulikult teadsime, et inglastest ärimehed, kes Islandi pankadesse usinasti raha paigutasid, ei saa enam väita, et MITTE TUHKAGI tagasi ei saa ja, et lennujaamu laks ja laks teineteise järel nagu kukkuvaid doominokive kinni pannakse, aga no äkki meil ikka veab :)

Vedaski. Check in tõrgeteta, pagas Tallinnani tehtud, uhh, jess. Enne Tšehhi pealinna vahemaandumist kõlab valjuhäälditest mõnus kõrvupaitav info, et millisesse sektorisse me ümberistumiseks suunduma peame... ilus. Nii, esimesed pilgud lendusid kuvavale tabloole ei tõota head, umbes kolmandik reiside taga punane TÜHISTATUD, loomulikult nende seas ka meie Praha - Tallinn liin :(

Krt, eelmine kord olid meil jamad Hispaaniast kojusõidul. Siis istusime tund aega lennurajal ja meie raudlind ajas ikka tõelist kärsahaisu sisse :( Peksti meid ööseks taksodega lukshotelli, hommikul veeti Londonisse, kärutati uuesti hotelli, söödeti-joodeti, lennutati Berliini, seal hoiti Tallinnasse minevat lennukit kinni ja kupatati meid lõpuks ikkagi koju. Nüüd oli situatsioon veits teine, sest see tuhapilvevärk ju ei kavatsenudki ennast liigutada :(

Kuna meie tublidest reisikorraldajadest oli üks varem ära lennanud ja teine istub vist tänapäevani Roomas, siis olime sunnitud endi hulgast kõige targeima, kogenuima ja tugevama valima... Maadlesime, surusime kätt ja lahendasime sudokut ning võitjaks osutus tulest, veest ja raudtorudest läbi käinud IRONMAN Ain-Alar Juhanson!

Põhimõtteliselt suutsime ikka veel rahu säilitada... Tsekati võimalusi: tasuta hotelliöö ja piletiraha tagasi oli parim pakkumine...

Ei sobinud vist väga kellelegi. Võtsime kõik oma pambud (peale Aini ratta, ühe lapsevankri ja CFC diiselmootor_teen_kõigist_kolm_korda_pikemalt_Tarmo :) koti, mis haihtusid vist vähemalt paariks kuuks) ja kütsime õigust nõudma.

Selleks ajaks olid KÕIK lennud määramat ajaks tühistatud! Ehk siis, jõudsime Roomast kohale vast tunnikese enne sulgemist. Järjekord täpsema info saamiseks hinnanguliselt 4 tunnine :(

Nüüd tuleme jutu algusesse tagasi. Istusime maha ja arutasime erinevaid võimalusi, telefonid tegid vastikult valusaid pikki 8kr/min kõnesid... lõpuks jäi sõelale kohaliku triatleedi sõbra sõbra 2 mikrobussi, kes meid otse Tallinnasse olid nõus sõidutama, juhuuuuu!

Nagu sujus juba. Mõni tund ootamist ja bussikesed kohal. Kõik 170cm+ mehed said laksust pihta, et kui nad edaspidises elus lavakasse sisseastumisel Victorinoxi armeenoa täiuslikumat mudelit, 33 eri funktsiooniga SwissChampi mängima sunnitakse, siis no problemo :)

Ostukeskusest läbi, süüa ja juua kaasa, sularahaautomaadist kohalikke tugrikuid, mis bussijuhid õnnest särama panid ning TEELE! Lõbus oli! Vähemalt algus. Plaane sai küll vähe korrigeeritud. Leppisime kokku, et tšehhipoisid meid Leedu piirini sõidutavad ning sinna tellisime juba ühe veits suurema kodumaise bussi vastu (tagantjärgi vaadates ikka ainuõige otsus).

Algus sujus kiiresti, vaatasime mingeid imelikke, et mitte öelda nõmedaid, bussijuhi poolt soovitatud filme, aeg lendas. Keegi ei mõelnud, et millises konditsioonis need roolikeerajad selliseks pikaks sõiduks üldse on... kas piisavalt puhanud jne :(

Poola algus tõmbas veits motti maha, keskmine kiirus langes täiega, Varssavist kütsime läbi juba keset paksu ööd, vaatasin tuhandetes leinalippe ja mõtlesin saatuse keerdkäikude peale :( Enamus meist vist juba magasid sügavat und. Bussijuht tundus värskena, vahetas plaate ja ümises viisijuppidele kaasa.

Misiganes see kell 3-4 vahel võis olla, kui ma poolunes/poolärkvel läbi udu nägin kuidas juhi ees oleva peegli küljes mingi liikumine toimus... Mäletan täpselt, et moodustis võttis Edvard Munchi "Karjes" kujutatud inimese piirjooned. Ainult, et kuju ei hoidnud staatiliselt peast kinni, ta narmais käed ja jalad lihtsalt lehvisid kaootiliselt tuule käes...


Edvard Munchi "Karje"
pilt laenatud
http://en.wikipedia.org/wiki/File:The_Scream.jpg

Järgmises mälupildis seisis buss tee ääres, juhti ei olnud. Peegli küljes rippus mingi lulla, mis pidi vist koer olema. Küljeuks tuli täiega külma ning tagumisest sõidukist väljunud reisikaaslane kirjeldas värvikalt kuida meie juht oli maganud, sõitnud mõnedsajad meetrid vastassuunavööndis otsejoones vastu lähenevale autole :( Laubakas oli sekundite kaugusel. Lõpuks, eest-tagant kostvate pikkade signaaliseeriate ja tuledevilgutamise peale õnnestus meil kõige halvemast pääseda... juuuuube igaljuhul :( Piirini jäi 170km.

Otsustasime ikkagi edasi sõita, aga sedakorda juba koos juhiga tšehhi keelt õppides, aknaid ja uksi ristirästi avades, detsibelle lisaded... salaja silmanurgast jälgisid ikkagi meeletutes kogustes teeääres paiknevaid riste :(

Piir tundus tõelise pääsemisena.

Leedu ja Läti olid juba sellised sõrmenipsatused. 28 tunnise hilinemisega home, sweet home.

15.04.10

Hallooo, no midaaa krdi bändinimi? August Hunt???

August Hunt! Mida see siis nüüd peaks tähendama? Aru ma ei saa, ette ma ei kujuta! Kõlab nagu: August Augusti poeg August vaatas esimesest August, kas ei paista teisest August August Augusti poeg August jne blaaah... Teate ka üldse mitmes välde "august" on?

Nagu inimese nimi vä? Või siis kusagilt august väljakraaksuv hallivatimees või mis?

Eestikeelne julgelt eksperimenteeriv popbänd ütlevad nad ise. Äkki krt hoopiski hämate siin minusuguseid harilikke? Tglt on August Hunt inglisekeelne "kesksuvine jaht"? Ärge lollitage lihtinimesi, eksju! ;)



Aga lugu on tõeliselt tšill... respekt ja panna ongi vaja!

alla anda ei saa veel
murran läbi kivist seina
et näha valgust homsel teel

Sammu muutmisel ärge unustage, et öö kõige pimedam hetk on vahetult enne päikesetõusu.
Ja veel, taustsüsteemist, hüpake veits batuudil, siis proovige sama sammu muru peal, on_ikka_maailma_gay_tunne küll :) kuigi jõudu jalgades kõikide uste lahtilöömiseks piisavalt...

10.04.10

Sünnipäevalaks

Juba üheksas aasta järjest ei lasta mul oma sünnipäeval kodus olla... ikka ja jälle sunnitakse kusagil soojas kliimas rattaga maanteed mõõtma... kole kohe, et mitte öelda, mulle see igatahes meeldib, täiega :)

Seekord taas Toscana, Montepulciano

Seltskond super, palju uusi tuttavaid ja palju vanu tegijaid...

Oma elektroonilise mängukanniga oleme juba päris hästi teineteist tundma õppinud... alguses üritasin küll veits linke väänata, ei saanud korralikult pihta, et kuidas ikkagi kerge nupulevajutusega on võimalik imelihtsalt käike vahetada (tglt pika kindaga oli ka suts keeruline, aga harjusime).

Ütleme nii, et selle vokiga on ikka kõvasti aasitud :) a la "OI MA TAHAKS NÄHA KUIDAS RATTARALLIL OTEPÄÄ TÕUSUL AKU TÜHJAKS SAAB!" jne jne

Kirss tordile pandi ühe väga omapärase sünnipäevakingiga, mida mu laagris olevad head sõbrad korraldasid (tnx :) Kui ikka jääd tühja akuga teepervele ja ratas ei käivitu... mida sa õnnetu hing peale hakkad? Varukumm ei aita, õhuballoon ei aita, pump ei aita, geel ei aita... ainus võimalik lahendus: KÄIVITUSJUHTMED ehk krokodillid!!! :))) tänuuuud, nende kablade koht on mu sõidusärgi tagataskus igaveseks bronnitud :)

Alati Teie
Priit Käivitusabi Salumäe



Kohalikud olid mu sünnipäeva ikka täiega oodanud, korraldasid selle auks kohe suuuuure rattavõistluse, kohe nagu mingi Suurupi- või Vääna- või Nabala rattaralli. Muidu oli sigalahe üritus, tore ning tähtis kihutamine, äkki oleks mul pidupäeva puhul isegi võita lastud, ainult, ainult et, vihma sadas, ja kui vihma sajab, siis ei lähe ju normaalne inimene oma ratast ja riideid määrima :) suhkrust saapamaa pojad, rsk! Ise hüüavad mõnuga: "Cancellar ja cancellar!" Äh!? Cancellara stardis?!? Suur Fabian ise vä?? Mis siis, me ei karda, meil on Raudmees Ain-Alar Juhanson ja Griša ja Füürer Aitab!!! Neeme ja supercool seltskond ja õhtuks tuleb eks_Ag2r_Bouygues_bulgaaria_Kalevšokolaad Erki Pütsep ka :) Aga, ei, jätsid kuradid külma kõhuga kogu businessi ära, lükkasid selle liiihtsalt mai algusesse edasi, tore, mott, jokk. Vahtisid meid nagu krdi imeloomasid seal stardipaigas :)


Rocco baar ja hunnik õnnetuid eestlasi :)

Sünnipäevalapsele olid kohalikud oma ombrello ragazza sebinud! Tuleb tõdeda, et väline vaatlus viitas küll sellisele 70+ kategooriale, aga ega teised peale Edgarpoisi ja Valentino Rossi saagi endale nooremaid lubada :)
Tegime lõpuks ikka soti ära :) küll treeningtempos.
Afterparty oli seff, kinke sain veel, aga nendest hiljem ;)
ei
ühe panen ikkagi, spetsiaalselt mu vanemalt pruunsilmalt, uhke olen tema üle :)
Biitlite Musträsta cover
nautige