31.01.09

Torgitud sümbolid

Meid ümbritseb väga palju erinevaid sümboleid, osad neist kannavad endas selgesisulist sõnumit või lugu ja seda ilma verbaalset väljendusviisi vajamata. Sümbolid võivad olla suunatud tulevikku, -pärineda minevikust, näidata isamaalisust, -poliitilist kuuluvust, -usku, -sotsiaalset tausta, -positsiooni, -erinevaid elutsükleid, -tõekspidamisi, -hobisid, -armastust, -vihkamist, -sõpru, -iidoleid jne jne

Sellele kõigele mõtlesin ükspäev kui laiskus oli must taas võitu saanud, suusarajale jäi minemata ning kergema vastupanu teeks sai teleka ees rattapuki kruttimine. Samal ajal hoolega kanaleid tappes peatusin Discovery Channeli tõsielusarjal Miami Ink. LoveHate Lounge's käib kibekiire naha torkimine, ehk tätoveerimine. Kõiksugu kuulsad ja kummalised, karvased ja sulelised astuvad mingis mõttes loodusega vastuollu ning saavad oma kehale eluaegsed sümbolid. Neid ei muserda see, et kui tähistatakse 70. juubelit, siis ei ole tatoodel enam kaubanduslikku välimust, sest nahk on kole ja kortsus... mis vahet sel enam on, nad ise on ju ka koledad ja kortsus :)

OK, aaga kas alati ikka on neil sümbolikestel nii põhjalikku tausta ja sisu, tohutut usku ja ennastsalgavat armastust? Äkki vahel on ratas lihtsalt ratas? :)
Pärnu Spordi Meelelahutuse ja Meeleheite Klubi PÜHA LOOMAAED vingeimate vendade säärelt leiab sellise kunstiteose:


Ühe riigiametnikust Hawaii Teami liikme jalg:


Video profijalgrattur David Clinger'st. Vaadake selle mehe nägu ;) Või googeldage pilte temast... unbelievable!


Kõmuline ameeriklaste profitiim Rock Racing ja tema boss Michael Ball oskavad koloriitsete kujudega majandada. Karjääri lõpetanud Mario Cipollinigi murdus. Tsekkige seda venda, Kayle Leogrande. Kommentaare ei vaja :)

Sümbolid, sümbolid...




Valus...

29.01.09

VASHA

Kui nutad, murrab sind hunt. Kui oled vait, lõikab karjus su kõri läbi - selline karm tšetšeeni vanasõna.

50% põhitegelastest tapetakse :( Üsna jõhker. Suht must stsenaarium. Oma peaga poleks ma seda kinno vaatama roninud. Pigem kunagi hiljem telekast... aga, kuna üks põhirolli kandja Mart Müürisepp ja minu vanem pruunsilm õpivad koos Nukuteatri Noortestuudios, siis olin sunnitud :) hea isa olema ja teisipäevaõhtul kinno ronima.

Kusagilt meenub mingi lugu, kuidas ennemuistsel ajal piletimüügi tsikk elule vürtsi lisas :) Teades, et filmile eriti vaatajaid ei tule, paigutas võhivõõraid inimesi saali paarikaupa ja teineteisest võimalikult kaugele :D Ühte äärde mees-mees, teise noormees-vanem daam, mustmiljon põnevat kombinatsiooni tekkis :) Eks saali sisenedes korralikud inimesed vaatavad ikka kenasti rea ja koha, isegi kui pingiread tühjavõitu tunduvad... Kunagi ei tea, kas toolid jäävadki haigutama või viskab viimasel hetkel veel rahvast peale...

Tänapäeval valib programm õnneks automaatselt võimalikud parimad kohad. Kui on mingid erisoovid, siis saad netist piletit ostes, kui ka kassat paluda, esiritta või kuhuiganes istumise sättimist.

Vashat vaatas kogu saali peale kokku 11 inimest.

Fim mulle meeldis. Huumorit jagus ja üllatus, üllatus, seda mitte Uuspõllu rollist. No ei sobi talle selline tegelaskuju :( Igasugused Jani joked lähevad sajaga peale, aga hea politseinik Vashas, nujah... Tom ehk Mart Müürisepp oli selle eest ikka oma siira sinisilmse uudishimuga täiega elemendis :) Jah, mulle meeldis see film, isegi saksatürklastest tšetšeenid ei seganud, koleda arvutigraafikaga plahvatus oli savi, korrusmaja punased laternad po**i, vahepealne tempo langemine ükskõik. Saurix sai feimi, Volvo oli pildis, 1Partner lõikas loorbereid, Foorum ja Viru Keskus tekitasid furoori. Tallink oli abiks, aga oleks võinud ennast ikka vaikimisi kusagil pikal ülelahesõidul ka pilti pressida.

ja kelle iganes lugu on see lõpus kõlanud "It's a Perfect World" oli? see oli väääääga hea!

http://www.vashamovie.com/

28.01.09

Pühendatud Vanale Oinale ;)

Toomas Luhats muretseb oma INIMENE SUUDAB blogis: "Kas veloergomeeter ongi nii uskumatult nüri või olen mina lihtsalt vana oinas?"
Ongi nüri :) AGA, miks seda üldse peaks taluma ja kuidas nüriduse vastu võidelda?
Toomas tahab läbida poolpika triatloni, selle kolmest alast üks on ratas. Nagu 30%. Kui vaadata täpsemalt, siis Tommi treener Ain-Alar Juhanson tegi 2008 Paide triatloni nõks peale 4 tunni. Rattale kulutas sellest 2h ja 15min. Ehk ratta osakaal on ajaliselt juba 50% peal. See tähendab, et kui tahad triatleediks saada, siis pead suht okeilt ka ratast sõitma... Saladus peitub siin: selleks, et suht okeilt ratast sõita, tuleb eelkõige ratast sõita :D Keping ja muu surramurra ei päästa!
Aeroobse põhja ladumiseks on loomulikult parim viis sügisel_talvel_varakevadel õues liikumine (loe: värske õhk) keping, matkad, sörk, murdmaasuusatamine, uisutamine (töötavad rattasõiduga sarnased lihasgrupid) jne... aga ikkagi peaks ka pedaalimisele mõtlema.
Kõigepealt, milline rattapukk? Tavalised lihtsad veloergomeetrid on laia sadulaga, püstise sõiduasendiga, ajuvabade pedaalidega, vale vändapikkusega, ütleme nii, et sportlasele ikka suht ebamugav. Ideaalne oleks sebida rattapukk, kuhu saad oma (vana) ratta kinnitada. Vana sellepärast, et väidetavalt teeb see pukis väänamine raamile tsipa liiga :( Põhiline sama sõiduasendi säilitamine, mis suvel olema saab. Variant on ka rullid. Seal saab ideaalse pedaleerimistehnika, aga jõudu arendada on keerulisem.
Miks pukil kerida?
* Sadagu väljas kasvõi pussnuge, teil on alati võimalus kodus trenn ära teha
* Riietumisega läheb mõni minut
* Trenni minekuks kulub 50 sekundit
* Treeni kell 5.00 hommikul või 21 õhtul, trennisaal on alati avatud :)
* Ei pea linnast välja saama, et normaalselt sõitma saaks
* Päike ei looju ja pimedaks ei lähe, kui elektriarve makstud :)
* Ideaalne pedaleerimistehnika harjutamiseks: kerid 120+ pööret minutis, väntad ühe jalaga jne.
* Võimalik teha spetsiifilisi jõu-, kiirus-, intervall- kui ka tehnikatreeninguid. Perfekto jõutrenniks, "raske rauaga" aeglaselt väntamine, milleks oma kodu ümbruses piisavat tõusu leida - mission impossible
* Eriti ok taastavateks trennideks - sind ei sega autod, foorid, jalakäijad, kehv teekate, mäed, tugev tuul jne... laksad täpse vajaliku doosi :)
Kuidas vaimu värskena hoida?
Vot siin lähen Ain-Alariga riidu :) Tema väldib kõiksugu ipode ja muid lisavidinaid. Tal on õigus. Ratturi vasak kõrv (austraallastel äkki parem kõrv :) on treenitud kuulama, mis nende selja taga toimub. Ehk, tümpsuga sõites on lihtsalt ohtlik, ümberringi teadmatus.
Teiseks on täispikal triatlonil keelatud raadiosaatjad ja muu lisamudru, millega mussi kuulata jne.
Kolmandaks treenitakse ilma lisavidinateta vaimu. Kui harjutatakse mitu pikka tundi järjest ja hoitakse ennast "värskena" muusika või audioraamatuga, siis võistluste ajal võiks/peaks tähelepanu koonduma kindlasti mitte kriminulli kuulamisele.
Teisalt. Parem vaadata telekast midagi motiveerivat ja teha selline "liikuva pildiga" pukitrenn, kui üldse mitte teha ja vabandusi otsida ning 20minsaga piirduda. Mina panen tavaliselt mõne lemmikfilmi peale ja 1,5h mõnusat trenni on garanteeritud :)
Spinning on ka suht ok, saad oma klippidega rattakingi kasutada ja tavapärase sõiduasendi sättida. Intensiivsusega tuleb küll ettevaatlik olla. Parem vast treeneriga kohe kokku leppida, et keeran moe pärast raskust juurde ja natuke tagareas viilin, et oma pulssi järgida. Lihtsalt omaette kerides võite teistel moti alla kiskuda :(
Wenna Wend Mart Kuusk, täispika Ironmani uskumatuna alla 10h teinud mees, luges ergomeetril rahulikult mõnesajaleheküljelist raamatut :) Vot see mul ei õnnestu.
(LAPSED, ÄRGE EDASI LUGEGE!)
Viimane mitte voodis/tugitoolis raamatu lugemine oli ammuammu kooliajal, füüsika tunnis, esimeses pingis, põlvedel olevaks teoseks Thomas Mayne Reidi Peata ratsanik, 560 lehte!!! :( Siis tuli õpetaja, pani käe õlale ning vaatas sügavalt silma. Ei lasknud maha, ei tapnud ära, ei karjunud, ei tutistanud, ei löönud joonlauaga, isegi direktori juurde ei viinud. Vaikis mõtlikult. Mul oli vääääga piinlik :( Peale seda hakkasin isegi aru saama, et keha liigub ühtlaselt sirgjooneliselt või seisab paigal, kui talle mõjuvate jõudude resultant võrdub nulliga ja et kaks keha mõjutavad teineteist jõududega, mis on suuruselt võrdsed ja suunalt vastupidised... jne

27.01.09

Savisaar tõestas, et ma ei olnud pilves!

2006 Pariisist Dakari pedaalides olin Marokos oma päevablogisse kirjutanud sellised read:
Korra mõtlesin täna küll, et nüüd näen juba luulusid ja aeg lennukipiletid ringi vahetada. Kitsed puu otsas! No ei ole võimalik, appi! Mitte niisama tagajalgadel, vaid ikka kohe paari meetri kõrgusel matsutavad vaikides lehti! Hullumaja, aga tõsi. Testisin teiste peal ka, kõik nägid sama. Hüppavadki nagu kuukulgurid hops, hops puu otsa, mismoodi, kuidas, ette ma ei kujuta...
Järgnesid kommentaarid stiilis, no las need kitsed siis olla, kui juba elevanti hakkate puu otsas nägema, siis kutsume teid korrale :) Mällu see uskumatu pildike küll sööbis, aga jäädvustada ei olnud kahjuks aega ega võimalusi.
Nüüd siis tänu tänase Postimehe esikaanel ilutsenud Remo Savisaare fotole sai reputatsioon kohaliku rahva ees taastatud ja tõestatud, et ei näinud luulusi, ei valetanud, ei tüssanud, ei petnud, ei olnud narkootikumide ega alkoholi mõju all :)
National Geographicu veebruari numbris ilmus meie superhüper loodusfotograafi ülesvõte puu otsas sitsivatest kitsedest! Tänud ja jõudu Remole. Tegija!

* Postimehe artikkel
* Remo Savisaare pildiblog http://blog.moment.ee/
* Remo kitsepilt http://blog.moment.ee/arhiiv/2007_01_01_archive.html kruttige alla
ja üleüldse salvestage see pildiblog endale favoritesidesse, puhake silmi, närvi ning muid kehaosi :)

25.01.09

Välk - tootepaigutus ja CC Plaza superpersonal!

Ka kõik meie lapsed võiksid teada, milline näeb välja patulinn Las Vegase maailmaime, 3933 numbritoakesega hotell Bellagio, seda loomulikult koos uhke kasiino ning imeilusa järvega, kus purskkaevud inimesi pisaraid poetama panevad... just, just seesama koht, kus George Clooney, Brad Pitt ja Co "Ocean's Eleven-is" natuke lüpsitehnikaid praktiseerisid... Loomulikult oleks järelkasvule oluline alateadvusesse istutada ka Bally's casino kaubamärk. Eestlastele U-Haul kolimisteenus vast eriti korda ei lähe, aga Ford, iBook ja iPhone logod tagugu endale pähe :) Et, siis need kõik brandid olid väga sefilt esindatud uues Disney 3D animaseiklusesVälk”. U-Hauli kaubikud võib-olla natuke liiast, iPhone see-eest väga peetult, vingelt, coolilt. Kõik lapsed kohe kinno!
Unustame product placement'i, ilma selleta ei saa tänapäeval vist ka enam lastele midagi toota :( Tegelikult oli filmis väga väga südamlik teema. Täiskasvanutelgi palju õppida. Peategelane koer Välk (vist valge saksa lambakoer?) elas oma pisikeses võltsmaailmas... ja seda maailma ehitati tema ümber suurte jõududega ja üsnagi hoolega. Täpselt nii nagu meie vahel väga kiivas ühiskonnas, kus tõelised väärtushinnangud kipuvad ununema, kus võidab see kel surres rohkem asju ja kus kinnisvara hinnad saavad ainult tõusta. Selleks vajame teinekord natuke raputamist, et veidikegi suuremat pilti näha ja end üles äratada...
Tasub vaatama minna. Võib-olla ainult neil mitte, kes oma võsukestele kutsikat lubanud, aga otsusega teadlikult venitavad :)
Ja nüüd sügav kummardus CC Plaza personalile. Võtsime koos oma pisema kolliga popkornid ja joogid ning sättisime mugavalt istuma/vaatama. Natuke sahmimist sinna-tänna, telefonid välja ja joped seljast. Järsku näen kuti silmis krokodillipisaraid, tema pisikeste näppude vahel on 3D prillide murdunud sang :(
Üritan lohutada, et see on ASI, see ei ole midagi muud... ja siis tuleb ekraanile kiri: LÕHUTUD PRILLIDE EEST TRAHV 1000 KROONI! Uhh :( Väikemees tõmbus ikka täiesti kössi, pakkis ennast kokku ja paistis vaevalt toolist välja :( Lohutasin, mis suutsin ja tundub, et filmielamus jõudis ikkagi pärale. Ütleme nii, et väike osa minus peidus olevast nõukaaegsest Priidust tahtis pärast filmi need katkised prillid vaikselt tagasi sokutada ja trahvist pääseda. Vabanduseks: oli sel ajal ju riigi tagant varastamine rohkem selline robinhoodi värk :( Õnneks see mõte kadus silmapiirilt sajaga, mil paganama moel ma oma pojale oleksin hiljem küll seletanud, et juhtub, mis juhtub, ole alati aus...
Pärast filmi ootasime kui enamus saalist väljusid ning läksime kõrvad lontis saaliteenindajate juurde. Neid oli kokku KOLM, kaks meest ja üks naine! Tundus nagu oleks kurjategijad oodatud. Andsime oma prillid siis üle, et näete meil juhtus õnnetus :( Ise värviliselt ette kujutades, kuidas meid kõigepealt kusagile keldrisse aheldatakse ja siis turvamehed, politsei jne jne. CC Plaza teenindajanna tegi kurva näo pähe ja lausus: "Juhtub, kurb... aga vähemalt andsite teada ja olite ausad. Enamus nii ei tee." Saan aru, et see tonnine trahv rohkem nagu selline ennetava toimega, et asju korralikult hoitaks, aga ikkagi. Hea tunne jäi sisse. Eriti muidugi lapsele mõeldes. Ausus ja viisakus on väärtused.

23.01.09

Läti Disko ja Rat-ta-ta!?

Juba mõned päevad on mu mailboksi ramminud kirjake, kus eestlased ennast lõunanaabritest paremaks peavad. Subjektiks: "Miks on tore elada Eestis, mitte Lätis... ;)". Jätkub rida halenaljakaid pilte lätlaste uskumatutest seiklustest nende endi kodumaal... Fotod korjatud päris huvitavast veebist: Million Reasons Why Latvia Is The Best Country In The World .com http://millionreasonswhylatviaisthebestcountryintheworld.com/ Kahe kohaliku noore kuti poolt loodud sait, mis tänaseks hullult feimi kogunud ja nagu näha ka lõdvalt riigipiirid ületanud.

AGA, krt, ühe ränga solvangu osaliseks saime meiegi :( Trafficu "Läti Disko" on selle juures poisike. Kas tõesti Eesti parim naisrattur ei või siis tippspordist vaheaastat võttes oma sõiduriista lätlaste juures hoida? Kohe ärapanijad kohal! Isend on kenasti kahe trossi/ketiga lukustatud ja puha, aga nemad kukuvad ilkuma ja pilte üles riputama :( Miks peab Gretekesega niimoodi alatult käituma?
Veenduge ise :)

Turvaliselt pargitud Grete tööriist ja Hawaii Expressi "Rat-ta-ta!?" reklaam aastast 2002.































22.01.09

Vargad ei vali!

Kurikaelad panid kuu alguses Antlantast pihta Ameerika Ühendriikide ekspresidendi ja Nobeli rahupreemia laureaadi Jimmy Carter'i ning tema abikaasa jalgrattad :( 8-käigulised Specialized Globe velod maksavad poes kusagil 10 000.- krooni ümber. Vaevalt varastel õrnematki ettekujutust oli, et kelle liikumisvahendid nad vasakule lohistasid... tehti 10 taala eest nurga taga cashiks...

loe täpsemalt The Atlanta Journal-st
ps
Tomm ja Triin, te ei ole üksi :) Ainult väga tegijate rattad rotitakse paarikaupa ;)


Hawaii Express nüüd Tšiilis!?

ADM Interactive'i digitaalmeedia guru Riho saatis Tšiilist hirmuäratava pildi... Kas tõesti meie teadmata on Hawaii Express-i leedukad või lätlased end vaikselt Lõuna-Ameerikasse sebinud? :) Veeb juba olemas ja puha http://www.chilexpress.cl/ :D

21.01.09

Ratturi päevitus vol7 - Hrvatska radiotelevizija

Horvaatia laagriga jätkates...

Oletame, et teie töö on roolikeeramine. Täpsemalt siis bussi rooliratta väänamine. Te ei ole, aga oma tööst väga vaimustunud. Võib-olla lapsepõlves ahistati teid tsipa, kooliajal ei õnnestunud kõik nii nagu tahtsite... soovisite oma aastatega kogunenud vihapahmaka kusagile välja valada, mõtlesite korravalvuriks hakata, ei sobinud... valisite bussjuhi ameti, tore, aga teist sai oma tööd, oma reisijaid, kõike ja kõikjal vihkav bussijuht :( Ainuke asi, mis kogu asja juures meeldis, on see, et teie olete JUHT, see tähendab, et JUHITE kaudselt inimesi. No nagu ÜLEMUS noh. Saate kamandada. Reisijad ei ole mitte kliendid, keda te teenindate, vaid alluvad, kelle peale häält tõsta saab. Te olete tähtis. Teie otsustate, kus kaudu sõita, millal peatuda, kas suitsetamine roolis võib kedagi reisijatest äkki, ega ometi, mis te nüüd, juhuslikult segada?
Olete selliseid kohanud? Meil õnnestus :( Tšehhis pidime tegema x tunnise peatuse... Eelpool kirjeldatud Pealik arvas, et teeme 2x! Finaal oli see, et vennad valasid endale lihtsalt paar klaasi alkot sisse... leidlikud. Proovi sa selliseid rooli ajada :) 2009 aastal nimetatakse seda innovatiivsuseks :D x tunnisest vahemaandumisest sai libiseva graafikuga 3x-ne peatuseke. Lõpuks leppisime ikka ära... :) kaks nädalat pidime veel koos laagrimõnusi nautima. Isegi velotasime ühiselt ja nagu päris sõbrad kohe... Küll, aga edaspidised kevadised rattapuhkused on millegipärast kõik lennureisid olnud ;)

Mida veel? Diskoteka's käisime. Kohalikud kutid kõik, keskmine pikkus: KAKS MEETRIT, keskmine nägu: TIGE! Sellised laiaõlgesed slaavi korvpallurid, kellega hämaramas kohvikus tutvust tehes ulataks kõigepealt rahakoti ja siis ütleks hädise vibreeriva häälega tere. Õrnem sugu oli meestest kindlasti mitu protsenti kenamad...

Mida veel 2? Neli ööpäeva järjest sadas vihma! Kohalikud rääkisid juba peale esimest 12 tundi oavart, et meil pole siin kunagi niimoodi olnud. Kohekohe saab sadu läbi. Ei saanud. Siis näidati prognoza vremena, ehk ilmateadet, kus kõik bingobongo, aga ikka sadas. Kui juba kolm päeva järjest oli kallanud, siis tegime endale kilekottidest spetsiaalsed rattaselga mõeldud ujumisjalanõud ja sukeldusime lompide all aimatavasse asfaldisse....

Mida veel 3? Üks kena tüdruk, kes on tänapäeval ühe kõva rattamehe kõige kallim, tuli mitte selle kõva rattamehe rattapulgal hämaras kohalikust toidupoest ja see ratas oli Scott, aga ka nii hea märk nagu Scott ei ole mõeldud kenade tüdrukute pulgal sõidutamiseks, ja selle Scotti süsinikkahvel karjatas EIIIIIIIIII ja praksatas pooleks ja see kena tüdruk, kes tänapäeval on ühe kõva rattamehe kõige kallim, oleks peaaegu kukkunud, aga õnneks sai pea ette panna ja peas polnud kiivrit ja tema siledasse laupa tekkis suur auk ja sealt tuli palju palju verd ja kole kole oli ja kõik olid hirmul, aga siis sõitsime ambulanta'sse ja tuli doktor medicine ja tegi mitu õmblust ja lõpp oli õnnelik ja õpetlik... (krt nagu Pohlaku sulest lause tegin praegu :)

Mida veel 4? Kas ma oleks nagu liiast veiniuimas või mis, aga kuidagi negatiivsed emotsioonid on selle Hrvatska laagri kohta :) Tegelikult, sest mina tean, mis on TEGELIKULT, oli vinge! Emotsioone jagus. Kohalikud on külalislahked, avatud, meeldivad, ausad ja peavad eestlastest. Tagasi tahaks. Dubrovnikus jäi käimata.

Mida veel 5? Ma sain tuttavaks Margus Püviga! Oleks siis teadnud, et seda kiiksuga kutti, kes peale 5h rattatrenni läheb lõdvestuseks JOOKSMA (tule taevas appi!), saan mõne aasta pärast, peale Pariisist Dakari pedaalides peaaegu, et oma vennaks pidada... oleks teda noominud, et kui ma sulle mõne aasta pärast sellise idee välja käin: "Teeme midagi REAALSET ikka!", siis võta seda pakkumist tõsiselt :D (Vaadake üleval olevale ribale, parempoolne lipuhoidja on Max :)

20.01.09

15 naist 99 000 krooni eest!

Viisteist ratta seljas superprinkideks vändatud pepudega tütarlast ootavad uut omanikku...

Hawaii Express korrastab oma logistikamajandust. Sellega seoses pandi üks Peugeot Boxerike müüki. Nüüd vaatan Postimees.ee uudisteportaali esilehte ning ennäe imet, seal Soov'i reklaambanneril laiutab meie kaubikuke... Kahju hakkas kohe neist rannalliival unistava pilguga silmapiiri mõõtvatest kaunitaridest :( Kuna tüdrukud on, aga sinna furgoonile värvitud, siis päästeoperatsioon ka suhteliselt keeruline, nuuks :(

http://www.soov.ee/vaata.seam?id=1534941


17.01.09

Ratturi päevitus vol6 - Horvaatia

2004 parkisime oma rattaporuka kaheks nädalaks Horvaatiasse. Sedakorda taas bussiga ja otse Šibenikki. Umbes Pärnu suurune veneetsiapärane linn peidab endas muinasjutulise kindlusega vanalinna, kus üle 100 kohviku ja palju koduseid pisikesi restorane...

Slaavi riik, kes viie aastaksese eest reklaamis oma Euroopa ilusaimaid randu ja huvitavat mägist loodust lausega: “Tulge Horvaatiasse, enne kui turistide massid selle paiga taasavastavad!” Oli ju sõda vaevalt 8 aastat tagasi lõpu saanud. Ühtepidi küll piisavalt pikk aeg, aga sellegipoolest võis nii mõnegi kaasreisija näost murelikkuse noote välja lugeda. Peab tunnistama, et endalgi oli suhteliselt õõvastav pommirahe all kannatanuid hooneid ja teeäärseid "ettevaatust miinid" silte jõllitada :(

Sihtkohta oli jäänud veel mõnnikümmend minutit bussisõitu, maantee, mida mööda liikusime, meenutas Tallinnast Peterburi suunduvaid esimesi kilomeetreid... nagu oleks mingitest paneelidest kokku lapitud, justkui Легендарная Байкало-Амурская raudtee?... õhkkond bussis muutus iga sekundiga aina närvilisemaks. Vahepeal, enne seda tühermaad, olime mitu tundi piki rannikut sõitnud, pulss küttis ikka täiega punasesse, megajärsud kurvid kaljuservadel ja sajad meetrid vabalangemist... Meie tippmehe Allan Orase tujuseier tõmbas kolakikolaki läbi bussi põhja. Hooaja üks olulisemaid tegevusi, kvaliteetne kevadlaager, paistis nende teede peal küll pigem utoopiana :(

Vahelduseks sõelus ees ja taga meeletutes kogustes kohalikku folkloori, Top Gearist tuntud Jeremy Clarksoni poolt maamunal viletsamaiks autoks tituleeritud Yugo-sid. Juba tundus, et olime ennast ikka selgelt hämada lasknud, kas siis lubatud 2750 tunnist päikesest aastas, ööpäevaringsest aprillikuisest +15C avg, meid võõrustada lubanud kohalikust pisikesest rattaklubist, kes väidetavalt kusagil 100-150 kilsa iga päev treenida suudavad. Vaevalt, et kaalukeeleks sai hoopiski see, et Šibenik oli sünnilinn Horvaatia läbi aegade ühele kuulsaimale korvapallurile, NBA-s ilma teinud, kuid kahjuks karjääri tipul traagiliselt hukkunud Dražen Petrović-le? Mis koss siia puutub? Igaljuhul see riik ei paistnud kusagilt otsast ratturite jaoks olevat :(

Korraga nägime ilmutust! Uskuge või mitte, aga nende esmakordselt 1978 Jugoslaavias ilmavalgust näinud ja 70 riiki eksporditud (ei ole võimalik!), 3500 euri maksvate Yugode vahele ilmus 400 000 eurone LUMIVALGE MAYBACH 62! Nagu Roman Abramovitši Pelorus Bellakeste vahel. Kohalikud numbrid peal, stoilise rahuga kulgemas endast 100x odavamate liigikaaslaste seas... See oli meile igaljuhul hea märk :) Veel pool tunnikest ja oleksime nagu paradiisi jõudnud... Imeilus, Aadria mere rannikul Dalmaatsias asuv Sebenico (itaaliakeeli) linnake, koos oma UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud katedraaliga, võttis meid avasüli vastu.
Jagus rattasõiduks ilusat asfalti, tõuse, laskumisi, gostionoje'si, gostionica'si, lasticama'si, riblji restoran'e, teran'i, opoplo't, plavac't, dingačpostup'i ja ohtralt bevandat...

Otsige Maybache ;)

16.01.09

Superv6imed

Jarek: mind hammustas kana-
libalinnuke
ja ma sain superv6imed
minust sai lindmees:
suled tiivad ja nokk
p2ris v2rk t2is komplekt
olen lendav ja munasid sittuv mees
kas sa suudaksid v6tta mind veel t6siselt?

minust sai lindmees yo!
suled tiivad nokk- t2iskomplekt noh!
nagu madonna vanus see on uskumatu
p2ris lind mitte kukk nagu sposato
lind nagu igavene kananahk
lind nagu Saksa vapp
aga mees nagu sead
mees
nagu 6lu higi masinad m2da
mees nagu tean mis wc pean valima kui on h2da
ehk siis lindmees!
ja kui nyyd kevadel loeks mu tibusid
siis tallinnast saaks tallinnuriik
mul on v6imed
kiren keset 88d
munen golfiraja vahel
lasen lastel end s88ta
ja p2rast s88n lapsed
et ei ole p2ris kehv lind
kui narrid lasen su laeall noka kyljest lahti nagu tetris
meil on naismehed meesnaised
maailmas t2is mutante
veel selline tyyp siis-
oleks v6ind minna hullemini
kui n2iteks oleks must saand
lehmmees hoopistykkis

2ra karda- me
oleme sarnased parem
l2hme ujuma- mul on lestad varvaste vahel
lindmees lindmees pool lind oujees

mind hammustas kana-
libalinnuke
ja ma sain superv6imed
minust sai lindmees:
suled tiivad ja nokk
p2ris v2rk t2is komplekt
olen lendav ja munasid sittuv mees
lid mees lind mees pool lind pool mees

Munnis Munk:
lind mees lind mees pool lind pool mees
Jarek:
kas keegi veel v6taks mind nyyd t6siselt?

6nneks alati seal
kus superkangelane
on ka pahad,
kelle k2est vaja p22sta planeet
ja siis loodan et ongi teil tarvis
lindmeest....

14.01.09

Ratturi päevitus vol5 - kiivrita :(

Kiirus on juba 83 km/h! Laskumine jätkub. Väntad kõige raskema käiguga juurde, ilus sirge tee, veel, peegelsile asfalt, lisa, tuulevaikus, tempo, ühtegi autot silmapiiril ei paista. Tõmbad ennast veeeel rohkem lenksu lähedale, adrenaliin mühab verre... Vaatame, kas saab spidokale kolmekohalise numbri... jalad kerivad pea 130 pööret minutis... korraga, UHHH, mis nüüüüd!!! kaks vändatäit lähevad kuidagi tühja :( ratas vibab, kõhtu täidab õõnes kuristik... miljon mõtet käib peast läbi... ei pane pikali, ei kuku, eiiii, rangluu, käeluu, uued sõiduriided, veri, kärnad, kargud, kips, töö, puhkus, lapsed, murdosa sekundi jooksul jõuan kesteabmillele mõelda... MUL EI OLE KIIVRIT PEAS!

Aasta oli 2002, Hispaania, Lorca. Püsti jäin. Keskjooks oli ennast kuidagi lahti kerinud :( Kukkumine kukkumiseks, aga kiivrit mitte kanda, selle peale annab ikka tulla... Kas tõesti jõuavad sellised asjad ainult läbi oma p**** kohale?
Kukkudes saadud marrastused paranevad aja jooksul, ehk ainult armid jäävad. Nädalate ja kuudega kasvavad arstide abiga kokku kõik murdunud käe- ja jalaluud. Peapõrutus aga võib tekitada pöördumatu kahju.
Me kõik usume, et oleme tublid ja osavad – meiega ju ometi ei juhtu! Ühe sõbra-sõbra ratas vääratas metsas puujuurika taga ja kukkudes purunes kiiver täielikult. Ja sõbra-tuttav ei kandnud kiivrit. Ta püüdis kiire sõidu peal kärbest silmast kätte saada, tõmbas tasakaaluhoidmiseks lenksu küljes kogemata esipidurit... diagnoositi koljupõhimiku murd ja täna ei saa ta oma eluga enam iseseisvalt hakkama. Ja tuttava-tuttava-tuttaval on asja surnuaiale lilli viima oma emale, kes mägirattaga pealtnäha väikesest künkast üsna väikese hooga laskudes lahtisel klibul kukkus.
Need kõik on õnneks t e i s t e lood. Osakem neid kuulda, tähele panna ja omad järeldused teha.
(tekst Tegija kannab kiivrit veebist)

Paar korda talvel olen veel üritanud ennast petta, a la paksu mütsi peale kiiver ei mahu ja sellise ilmaga võib ja sada muud vabandust... VABANDUSI EI OLE! Kui oma kupli all midagi kaitsmist väärt ei leidu ning selle maailmale demomine ok, siis mõtleme millist eeskuju näitame järeltulevale rattaseltskonnale...
Õnneks on asjad Eestis ikka kordades paremuse poole liikunud. Näha sportlast ilma kiivrita treenimas, see on suhteliselt kuuvarjutus. Ka transpordivahendina jalgratast sõtkuvate inimeste seas on kiivri kandmise trend selgelt tõusujoones.
Mart Laar ja Romano Prodi 2001 aastal toimund kohtumisel, suhteliselt õõvastav vaatepilt selle jutu kontekstis? Midagi nagu oleks puudu?








12.01.09

Ratturi päevitus vol4

Järgmine peatus Hispaania. 90 000 elanikuga linnake - Lorca.

Kui te olete kunagi reisinud spetsiaalse rattakohvriga või istunud Smarti roolis, siis teate, millest ma rääkima hakkan. Kuigi üks neist on nagu selgelt normaalmõõtmetest väljas, teine vajab maasturi taustal luupi, siis inimeste suhtumine nende kasutajasse valdavalt sarnane. Pea meetrikõrgust kohvrit on suht keeruline järgi vedada. Lennujaamades sellega mööda eskalaatoreid kolistades saate raudkull selliste "oh_sind_ullikest" pilkude osaliseks. Õnneks on emotsioonid küll valdavalt positiivsed. Rattakohvri seiklused pärinevad Barcelona, Madriidi, Riia ja Tallinna lennujaamast.

Päev Smartiga toimus siinsamas Eestimaa pealinnas. Autoroolis iseenesest ok, aga üle õla taha vaadata ei soovita. Peale juhiistet saab sõiduk laksust otsa :) Rõõmu jagus sellegipoolest, kõik mornid isegi lapsi muretsevad ja muretaiganast kooki küpsetavad default pahurad kaasmaalased said naeratuse näole, valdav taas "oh_sind_ullikest" pilkude uputus :)

Oot, miks ma seda nüüd kirjutan? Aaaa, ok, Lorcasse rattalaagrisse minnes oli siis velo pakitud spetskohvrisse. Tänapäeval juba saadame rattad mööda maad eraldi transaga, saab kasti kõiksugu jõujoogid, energiabatoonid, riided, kiivri jne sisse surada. Kohvrisse on seda kõike kuidagi keeruline pressida. Aga ma üritasin. Õnnestus. Kuigi, jah, tõehetk saabus peale ratta kokkukruvimist. Sada meetrit sõidetud, piuuhhhhh, viskas kodara välja :( Olin küll vinge pakkimismeister, aga ratta jooksud ei armasta üleliia võõraste esemete seljas kaheksasse pressimist...

Edasine oli kosmos. Lähimas rattapoes võeti mind kenasti vastu. Probleem tuvastatud, tehti hispaania keelt mitte tönkavale selgeks: una hora! Selge. Tunnikese pärast tagasi. Jooks sirgeks aetud, kummi kaheksa atti sisse löödud, mehannid reas nagu üks_suur_naeratus. How much?, küsin mina. Vatuseks kõlab UN EURO! Oot, oot, kas ma kuulsin valesti? Küsin üle, näitan eurost münti ja no nii jääbki :) 15 eegu eest võetakse kumm maha, vahetatakse kodar, rihitakse jooks ja kauba peale pumbatakse veel Murcia maakonna õhust kivikõvaks. Super!

Järgmisel kahel nädalal sai minust selle poekese püsiklient :)

10.01.09

Ratturi päevitus vol3 - doping!?

Kui teil ikka väga suur isu on dopingukahtlustus kraevahele saada, siis minge varakevadel rattalaagrisse tutika veloga, mille tehnilistest parameetritest teil õrna aimugi pole...

Kunagi ammuammu õppisin koolis ühiskonnaõpetuse tunnis sellist asja nagu põhjuslik-tagajärglik seos. Üritasin õpetajale selgeks teha, et korduvate tema tundidesse mitteilmumiste (pojad, ärge seda pln lugege :) taga ei ole mina, vaid hoopis keegi teine. Ma ei vihka seda ainet ega õpetajat. Süüdi on kanadalane, 1861 sündinud James Naismith. Kui tema, paha mees, poleks korvpalli leiutanud, siis minust ei oleks saanud võimlarotti, kes kuni viimase bussi väljumiseni saalis peale loobib, ma oleks pärast tunde koju läinud, ära õppinud ja alati kenasti esimesse tundi jõudnud... Nüüd, aga näete ise, mis juhtus.

Valede ülekannetega kevadlaagrisse minekuga on sama jama, pisike hammasrattake võib edaspidist elu palju mõjutada :) Mägedes sõitmiseks on oluline, et saaks omas tempos kerida, siis ei aeta pulssi väga üles, liigud aeglaselt, aga kindlalt tipu poole. Kui kergeid käike ei jagu, oled sunnitud kiiremini üles väntama, sest liigselt raske rauaga kangutades on oht lihtsalt külili kukkuda :) Sõites rahulikult, nii 60 vändapööret minutis, ülekandega 39 x 25 (eest väike, tagant kõige suurem), saame kiiruseks 12,5km/h. Minu tutikal pillil oli suurem tagumine ketas 21 hambaga. 60x/min jalgu ringi ajades kasvab kiirus juba 14,9km/h! Ehk, pead rohkem pingutama, pulss läheb üles ja vooooorm saabub varakult :D Kevadlaager peaks olema rahulik põhjaladumise aeg, sest mida laiem on püramiidi põhi, seda kõrgem tipp. Nn "saiavormi" saavutamiseks tehke nii nagu mina 2002 Toscanas :)

Kodumaale tagasi jõudes oli selline tunne, et andke ainult võistlusi, võtan lenksul alt kinni ja läbi_nina_hingates võin kellega iganes võrdselt kihutada. Esimene võimalus end ässadega testida saabuski kohe. Keila Bianchi-Yema 123kilsane maantesõit oli kokku toonud suht esindusliku seltskonna. Esimesel ringi pandi asjad paika, eest läksid Cofidises sõitev Tombak, Kayaba-Yema proff Kana, Oras... peapunt jäi loksuma, asi nagu otsustet... Ja siis teisel ringil sain mina koos igiliikur EJLi suure juhi Karla ning veel paari selliga pelotonist minema. Midaiganes seal otrõvis tehti, aga igaljuhul püüdsime me nad kinni! :) Sõitsin vahepeal küll silmamunade peal, aga asi oli seda väärt. Jooksikutega ühinedes jäi eredalt meelde Allani kivistunult_kohkunud grimass, esimest aastat Hawaii Expressi ridades pedaaliv mees vaatab üle õla ja näeb mind, tsainikust tiimipealikut lähenemas... :D

Edasisest literdamisest ma muidugi palju aru ei saanud, viuhhh keegi paneb vasakult tee äärest paugu, teised järgi, kohe kontra paremalt, uuesti vasakult jne jne, hullumaja :) Krdi vere maitse suus, kõrvus kohiseb, silme eest must, aga sunnid end kõikide litritega kaasa minema... Lõpuks võttis Tombak ikkagi oma, Oras teine. Mina kusagil tosina peal, peagrupist mingi paari minsaga ees. Vinge võiduajamine oli ja kuuldused manustatud "jõusöödast" saidki tuld :(

Maikuiseks Tartu Rattaralliks oli mu lennukus loomulikult raugenud ning hooaeg läbi :D Hakkasin rahulikult suusahooajaks valmistuma... Järgmises laagris olin juba normaalsete ülekannetega :)

07.01.09

Kuidas mu väiksem pruunsilm talve maha magas

Käisin eile kallitega Estonia Talveaias Antonio Vivaldi "Aastaaegu" kuulamas. Ooper-Kvartett oli teose seadnud minimaalseimale koosseisule, millega seda väidetavalt võimalik originaalis esitada, ehk siis sooloviiul, viiul, vioola, tšello, klavessiin. Lisaks luges Jüri Aarma pausidel Antoniopoisi enda sulest pärinevaid sonette.

Räägitakse, et see Vivaldi teos on tõenäoliselt enamiku "mittemuusikute" lempar. Iga "harilik" on võimeline kaasa ümisema ja hiljem kontserti kiitma/kritiseerima... Siin ma nüüd olen :)

See selleks. Väiksemale pruunisilmsele igaljuhul meeldis niiväga, et TALVE ajal magas juba pea emme süles sügavat und... :) (talv on aastaaegadest viimane) Äratada ka ei julge, teades väikemehe pahurusastet, kui teda muusika kuulamisel segatakse... Mõni sekund enne lõppu kergitas mehehakatis oma pea, nagu allveelaev periskoobi, vaatas tõsise näoga ringi, pisikesed käed plaksutamisvalmisolekus no1. Oleks nagu tahtnud öelda, et kui midagi tõeliselt nautida, siis saab seda teha vaid suletud silmadega.

Aga, et ma nüüd seda geige spielenit kuulates liiga mömm, pehmo ja eunuhh ei tunduks, siis on veel üks hoopis teisest teemast lugu, mis kord aastas kõhus liblikad täiega lendama paneb... Ei, ei, ei ole James Blunt, ei ole Marilyn Manson, ei ole Linkin Park, absoluutselt muu elu... hoopis René Eespere loodud Tartu Maratoni hümn. Seda just suusamaratonil. Rattaüritustel jätab millegipärast külmaks. Kui veebruari keskpaigas Otepääl Tehvandi staadionil toimuval spordipeol stardikangas tõstetakse ning selle mussi saatel rajale pääseb, see on tõeliselt ülev tunne... aga eks mees teab, mida teeb ja kuidas inimestele südamesse pugeda ;) Ärkamisaeg ju Eespere looming... krt, mul tekkis praegu sportlik huvi, et mil moel Tartu Maratoni asjapulgad selle hümni endale ikkagi said. Uurin välja :)

05.01.09

Põrgu ratastel!

Mõtelused blogis oli eile sissekanne Mäkketõus suuskadel, kus kirjeldati äsja lõppenud võitluslikku Suusatuuri. Tsiteerin: "Igatahes annab viimane mäkkeronimise etapp täieliku õiguse uut suusatamise võistlussarja nimetada Tour de Ski'ks nagu vihje Tour de France'ile." Vot "Vihje" ongi väga õige sõna, nende ürituste võrdlemiseks.

Veenduge ise:
Tour de Ski/Tour de France
9 päeva/23 päeva
2 puhkekat/2 puhkekat
7 etappi/21 etappi
102km/3559km
võitja aeg 2h 56min/võitja aeg 87h 52min
Kestvad kiiduavaldused Vegard Ulvangile ja Jürg Capolile, kes lõpuks suusatuuri idee ikkagi ellu viisid. Tagasiteed ei ole. Selline jõuluaegne superüritus ja meie endi vennad täiega lahingus, mis sa hing veel ihaldad... Superemotsioon, patt on lihtsalt pärast ise suusarajale minemata jätta. Ideaalne formaat murdmaanühkimise populaarsuse tõstmiseks, kandepinna laiendamiseks.

Aga, kes tahab insaiderina Tour de France vaadata, sellele soovitan soojalt filmi Hell on Wheels või Höllentour või siis Põrgu ratastel. Pepe Danquart’i dokumentaal, mis 2004. aastal pälvis isegi parima lühifilmi Oscari!!! ei ole mingi higilõhnaline spordifilm, see on sigadramaatiline kahetunnine linateos nii vaimsest kui füüsilisest võitlusest. Näeme valu ja rõõmu, sõpru ja vaenlasi, verd ja pisaraid, võite ja kaotusi, mustvalget ja värvilist kihutamist. Muideks, film oli mõni aasta tagasi ka PÖFFi kavas.

DVD-d võin headele lastele laenata ;)

04.01.09

Ratturi päevitus vol2 - MacGyver ja saudid

Jätkame oma laagerdamise muljetega.
2002 Toscana

Esimese laagri tipphetki: kohtumine kohaliku mehann-MacGyveriga.
Teisel päeval, keset trenni, otsustas üks rattapedaal oma töölepingu lõpetada :( Veeresime lähimasse rattapoodi. Seal mõõdeti mind ja mu sõiduriista nii ja naapidi, räägiti palju palju... Allan vahendas. Sobrati kaelani tagavaraosade kastis ning lõpuks võeti sisekumm ja seoti rattaking kõvasti_kõvasti pedaali külge. Seda siis igaveseks, koos kingas oleva jalaga + jala küljes oleva Priiduga. Või siis, mitte päris igaveseks, aga vähemalt koju sõita oli ok :)
Poeke koos töökojaga, CICLI NIERI, kus mu jalg pedaali külge aheldati, kuulus ja kuulub tänaseni Andrea Nieri'le. Mehele, kes tol ajal oli profitiim Mapei mehaanik. See tähendab, et ta timmis selliste kollide nagu Johan Museeuw, Oscar Freire ja Paolo Bettini rattaid... ja loomulikult kaubeldi seal vaid Colnagoga.
„Noh, kas SCOTT’i siin ei müüdagi?... muahhhahhaaaaa...“ lajatati mulle nagu märja kaltsuga pikki ***e! Eluterve nöökimine ja aasimine on tihti meie ühistrennide kohustuslikus kavas. Kogu kohalik maanteerattapark koosnes pea eranditult makaronimaa enda toodangust. Bianchi, Pinarello, Colnago, Coppi, jne jne Muudest märkidest võis kohata vaid mõnda üüüüksikut Cannondale’i (seda tõenäoliselt tänu Mario Cipollini ja Saeco klubi sõiduriistadele) Aastaks 2002 oli Eesti turg SCOTTi poolt hurraaga vallutatud (kummardus Hawaii Expressile :), mujal Euroopas kinnitasid šveitslased valusalt kanda. Aga high end toodetele, tiimide toetamisele jne ei pandud veel erilist rõhku. Ses suhtes oli naljal isegi veits pointi, aga... mitte keeeeegi vähegi rattaspordiga kursis olev inimene poleks neverever uskunud, et läheb veel 3 kevadet ja sellest samast poest saab SCOTT esinduskauplus otse rattaparadiisi südames! Neri vahetas usku :) temast sai Saunier Duvali kunnmehann... (äge sõna, ise just leiutasin :)
SCOTT omakorda asus tipptiime toetama, esialgu Jean Delatour, siis Saunier Duval, tänaseks on jõutud Pro Touri absoluutsesse tippu... 09 istub Team Columbia scottidel.
Aga, et nüüd jutt liiga läilaks ei läheks, siis üks biiiig mistake, millega hakkama saime... jalutame õhtul meie laagripaigast kiviviske kaugusel paiknevas 20 000 elanikuga Montecatini linnakeses. Koht, kus juba Giuseppe Verdi armastas bassutada. Ühtäkki näen kutti, kel seljale kirjutatud - EESTI. Ok, ikka juhtub... aga siis veel kahte ja siis veel ja veel sinistes dressides mehehakatisi... mis toimub? Nimelt, eelmisel õhtul, kui meie lakke vahtisime ja roppe anekdoote rääkisime, kohtus meie külje all Eesti jalgpallikoondis Saudi Araabiaga. Kusjuures eelseisvatele maailmameistrivõistlustele warm up-i tegevad saudid said 0:2 tappa. Eesti võitis! Seda kohas, kus tõenäoliselt oli 19 kuni 19 pealtvaatajat. Itaallastele Eesti vs Saudi-Araabia on sama põnev vaatemäng, kui meile Kihvangoolia vs Tõngu rahvuskoondiste mõõduvõtt... rsk, krt...
Saudid kaotasid samal suvel MMil Kamerunile vaid 0:1, nii, et siit järeldame... ;) Loomulikult ei jõudnud me Itaaliast tagasi ka Eesti - Venemaa 2:1 mänguks :( ainus järeldus... armastame rattasõitu ikka täiega :D

02.01.09

Toomas Luhatsist saab sõltlane!

Terevisiooni saatejuht saab meheks, tõeliseks meheks, raudmeheks :) Asjale lisab vürtsi, et Toomas on oma sõnade kohaselt kesises sportlikus vormis, hästi söönud ja vähemalt 20 kilo ülekaalus! Trenni teeb maksimaalselt kord nädalas, mängib keskkooli sõpradega korvpalli...
Ja nüüd siis võtab ette Pühajärve triatloni! Uskumatu, aga tundub, et see ei ole mingi uusaastašampanja mõjul visatud katteta lubadus... projekti on kaasatud ka maailma absoluutsesse tippu kuuluv triatleet Ain-Alar Juhanson.
Respect Toomas! Ma olen 15 tunniga uhanud ratta seljas 540 kilsa, sõitnud südatalvel polaarjoonele, Pariisist Dakari pedaalinud, visanud sisse järjest 97 vabaviset + teinud veel miljon muud lollust, aga triatloniga pole maha saanud. Vetelpäästjad saaksid ikka suht võistluse alguses käe valgeks :)
Põhiline on, et mees protsessi naudiks. Kas tulemuseks saab olema täispikk või poolpikk või misiganes võistlusdistants, see ei oma suurt tähtsust. Oluline on endale ja teistele tõestamine - liikumine on mõnus, vajalik, cool. Enesetunne paraneb, töövõime paneb lakke, saabub MU ENERGIAVARUD ON PIIRAMATUD olek, lendad pilvepiiril ;)
Ühistrennides näeme, rsk :)
Toomas Luhatsi käekäiku saab jälgida kord kahe nädala tagant Terevisiooni saates või siit blogist: INIMENE SUUDAB