24.10.18

Toores liha ja tuharakramp, ehk L'Etape du Tour tema täies hiilguses

Iga harrastus(maantee)ratturi, et mitte öelda tsainikratturi unistus. 15000 ketikeerutajat joonel, valmis laksama ühte etappi päris Tour de France mägedemenüüst...

Minul viies kord järjest. Kuidagi sujuvalt sai ennast sügisel taas kirja pandud. Ju seal midagi ikka on, mis sunnib ennast järjekordselt sellele piinaretkele minema :) Tead väga hästi, mis tunded neil tõusudel sind valdavad, aga unustad millegipärast kõik kole kiirelt.
Orgunnipool taas sõber Jaani õlul. See vist ka üks driver, mis mind sinna tagasi viib. Ise midagi tegema ei pea, usalda meest ja Splitwise'i ning kõik sujub :)

Meie pisikeses seltskonnas 8 mamilit (eestlasi kokku 140). Enamusel juba Etape korduvalt tehtud, ainult üks rookie rivis.

Kogu meie stoori meenutas veits Agatha Christie 1939. aastal ilmunud kriminaalromaani: "Kümme väikest nee*rit", tänapäevase poliitkorrektse pealkirjaga "Ja ei jäänud teda ka". Elu on seiklus!



Esimesena tõmbas Karma või Saatus või siis pigem ikka autoroolis_telefoni_näppiv_killermanki joone peale sõber Taneli selleaastasele tuuri etapile :( See oli ikka päris kole, sinikaid ja õmblusi jagus... Õnneks luud-kondid terved ja samal õhtul tuli isegi täispika kontserdi andmine väga hästi välja (küll läbi valuvaigistite, aga ikkagi). Mehe sportlik ettevalmistus oli nii kõva, et Kroonika lapsajakirjanikud olid ta lausa Tour de France'i kolmenädalasele põhisõidule reganud :)

Üks vähem :(

Edasi nagu peaaegu sujus. Lend vahemaandumisega lätlaste pealinnas. Mingil seltskonnal tekkisid küll sellised rattakastide suurused komplikatsioonid. Nimelt Tallinn > Riia ots oli Air Balticul propelleritega vanakoolikas lennumasin, kuhu eestlaste rattakohvreid ka kõige osavamal tetrisemängijal keeruline paigutada oli. Meie rattad läksid õnneks mööda maad.

Ikka veel sujus. Elamine luks. Rattad kokku. Prooviring. Expol silma nuumamine jne.

Kuni, kuni, kuni reede õhtuni, täpsemalt siis õhtusöögini.


See pildil ei ole mina. See on minu sõber :) Mina tellisin pizza. Jah, Prantsusmaal ja pitsa või pizza, vahet pole kuidas kirjutada, igatahes keset sooja suve MITTE mingit peent gurmeekama - böff à la tartar, värskelt hakitud loomaliha ja toorest muna, eks! Kõik nii ei arvanud :)

Agatha Christie kriminaalromaan jätkus... boeuf à la tartare ehk böffi maiustajad kukkusid ükshaaval oma tuppa maha, kõvemad esimestena, nõrgemad hiljem, või siis vastupidi. BimedateÖödeFilmiFestival algas. Osad neist ei jõudnud juba "Ma olen jalgrattur" ajakirja suurele ühispildistamisele, teised kustusid õhtuks. Selge oli see, et seekordne tuur oli neile läbi. Kõrge palavikuga oksemöllus sisaldab agenda selliseid rohkem nagu eksistentsiaalseid probleeme, nt, et kas wc-paberit ikka jätkub :) Etteruttavalt öeldud, et võistlustrassi esimene tõus läks meie ukse eest läbi ja nad rai*ad ei tulnud isegi ergutama... potikallistamine oli olulisem :) positiivse poole pealt siis, et no vähemalt alla võtsid kenasti ja kiirelt.

Sõidust

Seekordel trassil ähvardati mingi hirmsa loodist väljas oleva mäepoisiga, kus tõusuprossa pidi lausa 12% olema. Sebisin endale seekord siis 36x32 ülekanded. Eest väiksem ketas 36 hammast ja tagant suurim 32. Sellega on nii, et ükskõik kui kerged käigud ka ei oleks, ikka tahad ühte lisaks :) Samas, kusagil on optimaalne piir, et ikka pingutada ja kiiremini üles jõuda. Kui liiga raske, siis kukud ümber ja jalad krampis, kui liiga kerge, siis jäädki kerima :)



Teise teemana hirmutasid korraldajad meid kruusalõiguga. Aga nagu ikka, kurat pole kunagi nii kole nagu teda joonistatakse... See 6km ja 11,2% läks mul ikka väga ludinal, lausa nauding oli. Offroadi sektsioonike ka selline sutsakas, et ei tulnud mõttesegi rehvi lõhkuda :)

Tagasi starti.

Sättisin ennast piisvalt varakult koridori valmis. Päriselu oli ikka see, et kusagil Kamtšatkal seisad omadega. Taas tekib küsimus, et kas mõned ööbivad seal stardikanga all? Õnneks seekord väga mingeid pudelikaelu polnud esimestele kilomeetritele joonistatud, sai kenasti ennast sõiduga suht ette siksakitada.

Uudse lahendusena olid stardikoridoride aiad 2m+ kõrged, mis tähenab, et keegi nagu naljalt ennast ega oma kasvõi 5kg kaaluvat ratast sealt üle sebida ei suuda. Pisike nüansike selle juures muidugi oli, millega korraldajad vblla arvestada ei suutnud/tahtnud. Need varajased ööbijad seal stardikordoris, neil on tõenäoliselt kõikidel selline siseorgan nagu põis. (Liverpooli jooksumaratoni start meenus) Ja siis sõltuvalt stardieelse ärevuse astmest või tarbitud vedeliku kogusest, aga see organ vajab aeg-ajalt tühjendamist :) ja no koledaks läks teema seal ikka suht kiirelt. Logistika nägi välja umbes selline, et võeti tühi plastpudel, täideti see kollase vedelikuga, tühjendati selle sisu vaikselt aia äärde ja ulatati pudel sõbrale. Ja no krt me, kes me veel prostamol unot ei tarbi, pidime siis stardipaugu kõlades neist vedelikuniredest üle sõitma :) Bunny-hopp sellise olematu kõrgusega objektist ei ole kuigi keeruline, aga seda kõike oli seal liiga palju ju... rõveeee :) Selline Alberto Tomba tunne oli, slalli kollaste jõekeste vahel...



Esimene tõus läks mängeldes, välja arvatud siis see, et meie ajutise kodu väravas tühjus valitses. Toore liha mehed olid loomulikult unustanud meeste vahelise tõelise sõpruse.

Alla sain oma arust ka suhteliselt kiiresti. Eamus ajast panin paarisrakendis koos Evgeniga (siis veel ei aimanud, mida me sügisel koos ette võtame :)) Sellisel rulluval maastikul kangutasin ja utsitasin mina, tõusudel tegi tempot pigem tema.

Olin rajaprofiili vaadates nagu meelde jätnud, et see pull koosneb neljast tõusust. Suures plaanis nii see oligi, aga see imelik kolmas hammas peale HC tõusu ei sobinud nagu kohe üldse. Polnud kuidagi valmis. Mäletasin sõber Jussi väljendit, et peale teist tõusu tuleb Tallinn > Varssavi ots, tuligi, aga enne seda oli vastik :)

Evgeniga kruusa kündmas
Püsisime ikka Evgentsikuga kenasti koos. Col de Rommet võtsime naudinguga, isegi liigse naudinguga. Ma ei tea mis krdi asi siis sisse läks, aga takkajärgi tundus, et seal "põksul" (8,8km - avg 8,9%) tahtsime nagu kuidagi teineteist paika panna :) Varasemalt teada tuntud Evgeni Half Wheeler ei lasknud mind enda kõrvale ja nii ta kontrolli alt väljuski :) Eurosport Live lõi nagu pähe ja loomulikult siis enam lenksul olevale Garminpoisile silmi ei jagu... paned nii, et tatti lendab, äge on muidugi, aga mitte väga kauaks :) Sõbra jätsin maha (Elagu Eesti!), tõusu lõpp oli juba vaaaalus. Lootsin laskumisel taastuda ja Colombiere'l taas panna, aga ei ole see elu nii lill miskit. Uimerdasin, et mitte öelda seisin selle viimase mäe kuidagi üles ära. Raske, väga raske. Ja süüdistada pole kedagi. Vana mees, aga ikka ei oska hobuseid hoida, rsk :) Laskumisel (11km) väntasin vist kokku üldse 3! korda, tuharakrambid oli asja nimi :) Polegi varem sellise temaatikaga kokku puutunud. Evgeni, mis sa tegid? :)

Evgeni, TriPriit, Marko, Tuharakramp 

Viies Etape du Tour - tehtud
2014 – 264. (8 458 lõpetajat)
2015 – 491. (9 963)
2016 – 731. (11 164)
2017  467. (11 230)
2018 - 628. (12 209) strava

Enam nagu ei viitsi vist. No, ok, ühe korra tahaks ikka veel, nii, et saaks lõpuni pingutada, pingutust nautida :) Jälgiks pulssi ja võimsut ja ei laseks ennast sõidu ajal kaasmaalastest häirida :)

Agatha krimka juurde tagasi.

Ühel meist siis tegi pidur sellise triki



Pani lihtsalt kogu kupatusega raami küljest minema. Õnneks mitte laskumisel. No sõit tehtud. Proovis siis hääletada ja taksot tellida ja veel mõnda vigurit, aga ei olnud keegi väga koostööaldis :) Katkestajate bussi kaugus 3h+ miinimum. Mida teeb üks tugev Eesti mees? Sõidab lõpuni. Jah, ilma tagumise pidurita Alpides, kümneid kilomeetreid laskumisi. Vot nii! Respekt.

Ja siis mingi hullunud ATV omanik ajas lõpukoridoris rahvast alla :( Ei olnud põnev tegelikult. Pidurisaaga mehele oli ta varem trassil napika teinud, karm.

Ühel meist läks rehv. Et polnud ka nagu päris iizi-biizi sõit.

8st/2 siis pääsesid kadalipust seekord puhaste paberitega. Elu on seiklus. 

2019 stardid näeme ;)

Nauding läbi lillede

09.10.18

Vaese mehe Everest...

Sai eelmise aasta talvel rattaga veidike Aafrikat avastatud. Keenia pealinnast Nairobist Tansaaniasse ja paunaga tagasi. Vahepalaks tipa-tapa maailma kõrgeima eraldiseisva mäe Kilimanjaro (5895m) tippu. Vinge reis oli, võtan kunagi veel ennast kokku ja kriban sellest eraldi, jah, kindlasti. Lubasin ju Janikale, kellele ikka tuhat tänu võlgu, sest just suuresti tema inspiratsioonile see reis teoks saigi ;)


Edgari ja Normaniga tipus!
Keegi käteringimees majandab hirmsasti :)

Lootsin veits, et see reis nakatab mind sellise päris mägironimispisikuga, aga peale tipuvallutust poeg Normani poolt õhku visatud avalduse järgi kadus mott nagu ära:

"Alustuseks olgu öeldud, et hõre õhk ja mina pole erilised sõbrad :/
Kõige raskemad, tahtejõul ja isa toel läbitud, viimased 4 tundi minu elus.
(Baaslaagrist tipuni - 6,5h)
Tahtejõud sai minu jaoks uue tähenduse."

Üksi ka ei viitsi ju :)
Kripeldama jäi nagu midagi. Everest, Everest...

Kuni ühel päeval lugesin, et everestida saab ka maanteerattaga :) Selline ikka vääääga vaese mehe Everest... aga ikkagi Everest

Everesting on iseenesest suht lihtne väljakutse. Valid kusiganes maailma nurgas ühe künka, mäe või mäekese ja kütad seda niikaua üles-alla, kuni Džomolungma aka Mount Everesti merepinnast mõõdetud 8848 tõusumeetrit täis saavad. Reeglitest veel niipalju, et ei tohi sõita ringil ning pausidele kuluv aeg peab jääma alla 2h.

Selliselt saidilt nagu www.everesting.io leiab vinge kalkulaatori. Sisestad suvalise Stravast võetud tõusuprofiili ja saad vastuseks, mitu x seda pead laksama, et tõusukad täis teha. Suures plaanis nii, et mida suurem nurk, seda vähem kilomeetreid. Arvestama peab sellega, et järsema mäe peal väsid rohkem, laskumisel taastud vähem, kuna kiirus liiga suur ja vabalt tirri lasta keeruline.

Eestis pole veel siiani ühtegi künkakest everestitud.
Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge.
Ja kummalised nende laululood
:)

Näiteks Lauluväljaku tõusu tuleks üles-alla sõita 719 korda! :) Kokku 289km. Rutiinitaluvusega peaks ikka väga hästi olema, rääkimata siis reielihase jämedusest :)




EVERESTING COUNTRIES

Everesting is a truly global concept. Take a moment to see the first Everesters for each country. Will you be the first to claim a new country?

Ideaalne tõus minusuguse jaoks tundus olema selline 6-7% nurk, millel pikkust kuni 10km. Saab mõnusalt üles kerida ja laskumisi nautida. Võtmesõnaks kindlasti "ühtlane profiil". Nagu me teame Touri etapil iga kilsa järel paiknevatest infotahvlikestest, siis on ikka pullikaka küll, kui näed, et ees ootab nt avg 9% kilomeeter, mis aga algab kerge laskumisega. See tähendab, et keskmist kätte saada läheb kohe 12+ prossaks üle, bääääd või b(lj)ääääd.

Vahepeal sai viies kord Tahtejõu tuuri (3 päevaga 1000km) sõidetud ja seal mõttekaaslasi otsitud. Põgusalt kompasin siit ja sealt, ainsana ja kohe võttis vedu sõber Evgenike :)  Miks ta hoobilt murdus, ei tea. Ju ma mingit voodoot tegin, aga põhimõtteliselt käed me lõime. Kuna pidime enivei koos sügisel Andmomentsiga Püreneedesse Hawaii KOMile minema, siis tundus ainuõige otsusena nüüd ja kohe Everesting ära teha.

Plaan oli päevake muust reisiseltskonnast varem kohale jõuda. Tõusu valikul lähtusime lennujaamast, kas Girona või Barcelona. Mida vähem kohapeal toimetamist, seda parem. Evgentsikpoiss värbas oma šarmantse habemega hullutades meile tiimi ka ühe lisaliikme, sel aastal ainsa õrnema soo esindajana kogu Tahtejõu tuuri läbinud Kristeli. Tema ülesanne oli siis vajadusel süüa-juua lisaks sebida.

Montserrat, profile

Tõus, mille välja valisime asus lennujaamast umbes 50km. Rendiauto + airbnb. Kõik oli peaaegu hästi, kuni sinnamaani, et kohalike söögikohtadega suht si*asti... sellest saime üle, pitsat leidus kerge autosõidu kauguselt. Kehvem lugu selgus ratta kokkupanemisel. Lennufirma oli suutnud mu vokikasti kusagile lapiti maha panna ja siis transamehed olid seal peal kas maganud või hüpanud või kukerpalle teinud...

Ja sa rulli rulli rulli rulli rulli kasti peal
Kuniks uued uued scotti rattad on sees katkised
Ja sa rulli rulli rulli rulli rulli kasti peal
Kuniks uued uued scotti rattad on sees katkised

igaljuhul raami kõrv (see junn, mis käikarit raami küljes hoiab) kõver ning isegi piduri link ära väänatud. Raami kõrva ise puutuda ei raatsinud, lasin muskelmees Evgenil murda, siis on hiljem keda süüdistada :) Päriselus saime ta nii palju tagasi, et käikar tuli vähemalt kodaratest välja, sõita sai, aga tagant kõige suurema hammika peale ei läinud :( 

Kell 5midagi äratus, kerge hommikusöök, natuke liigset molutamist ja 6:30 start. Taskutesse paar banaani-batooni, pudelid täis, tuled peale ja jeeeehat!

optimistid

Algus oli väga vinge 7kilsa allamäge, sooja 6C juures. Vest ja varrukad olid peal, aga veidike külm ikka. Ja siis ta algas. Täispimedas ronimine. Kusagilt kaugelt mägede tagant kumas küll päikesetõusu, aga sellega nagu polnudki kiiret. Maagiline, et mitte öelda müstiline oli see varahommikune karges õhus rattaga turnimine. Iga serpentiin oli veel uus. Tõusunurk mugav, teekate super. Ainsana püüdis idülli rikkuda üks kassike, kes ennast keset kurvi mingi kurja neljarattalise poolt 3D kleepekaks moondada lasknud :(

päikesetõus
Esimene kord kloostri juurde jõudes tundus see teema ikka väga iizi-biizi. Sups alla ja ongi ainult 15 korda jäänud :) Ringi pikkus kusagil 17km. Puusalt sellised 40minsa üles ja 10 alla. Paras pingutus ja mõnus lõdvestus.

Selle kloostri juurde 16x järjest

Peale kolmandat ringi teadsin kogu Evgeni lapsepõlve :) Kuuldemäng missugune. Leppisime kokku, et kui lood korduma hakkavad, siis ei kuula viisakusest lõpuni, ütleme otse, et oled juba seda asja 2x rääkinud :)

siit ta algas
pool tehtud, tuju hea, veel... :)
Kass oli vahepeal ära läinud. Parfüüm jäi. Ja siis tulid bussid. Palju busse. Suured bussid. Hordide viisi kloostrit külastama. Tõsusudel nad ei seganud, aga laskumistel 9/10 kõlkusid kõige järsema kurvi peal ees. Sparringupartner sai korra ühele neist ka oma Conti Grand Sport Race esirehvi jäljed peale :) õnneks jäid püsti nii Evgeni kui buss.


Peale poolt distantsi selgus, et jääme pimeda peale. Kodutöö oli küll nagu tehtud, aga ma millegipärast ei arvestanud sellega, et päike enne looja läheb, kui me selle jamaga ühele poole saame.

Vahepeal kiskus temperatuuri juba 30C peale, päike ei halastanud.
Peale kümnendat ringi läks ikka juba väga koledaks. 180km sõidetud. See distants pole iseenesest midagi hullu. Olin varasemalt sõitnud 550km järjest (3x), sel aasal Vätterni 300km, Tahtejõu 1000km (290km+380km+333km), aga krdi ronimine hakkas haiget tegema. Kehas ei olnud enam ühtegi valuvaba kohta nagu :) Miks me seda teeme? Keeraks boksi? Naaaaaat!

Süüa ei tahtnud enam midagi, jook ei läinud sisse. Lõunaks sõin pikast saiast kolmandiku. Tellisin jogurtit. See nagu päästis :) Terminaator Evgeni keris rahulikult edasi. Tuletame meelde, et minu tagant eelviimane hammikas lubas mul kenasti jõutrenni teha, milleks ma nagu väga valmis ei olnud.

Vahepeal tuli kloostri parklavalvur vastu. Pani oma putka kinni. Busse enam ei olnud. Tüüp tuli tööle, meie sõidame, tegi pika päeva ära, meie ikka sõidame. Lehvitas sõbralikult hüvastijätuks. Ta vist ei aimanud, et segastel pedaalisõtkujatel veel mõned tunnid pimedat jäänud. Oleks teadnud, oleks äkki kartnud :) Normaalsed ju.

elämä on laiffi

Viimastel ringidel panime igaks petteks auto sappa. Tulede valgel veits turvalisem nagu.

8848! sai täis. Veel ei keeranud boksi. Korraldaja soovitus, et sõitke natuke üle, sest kes seda teie gpsi teab :) Nii tegimegi. 9032 tõusumeetrit kokku. Laskusime veel alla ka. Politsei tuli vastu. Huvitav, kui ta meid eelmine ring oleks tahtnud koju ajada, kes võitjaks oleks jäänud :)

Üks raskemaid füüsilisi pingutusi mu elus. Tehtud!
EVERESTING! 9032 climbing meters in a single ride!


https://www.strava.com/activities/1871739521

Tänud Evgenile ja Kristelile, ilma teieta poleks teinud. Vabandused kalli abikaasa ees, et sellest kergest lõdvestavast rattasõidust sulle eelnevalt teada ei andnud :)

ПАННА ОН ВАЯ! ;)