24.11.10

Kiibid ja zombid

Kohe-kohe peab vist suusavarustuselt tolmu maha pühkima... Proovin ruttu siia veel paar jooksuasja vahele visata :)

Esiteks, mõtlesin millegipärast eile veel DnB NORD Panga vana-aasta jooksu peale. 6 x 6,3 kilsane Kakumäe ring. Suurepärane võimalus igalt ringilt koju boksi keerata :) Vot see oleks tõeline tahtejõu proov, rõve nii vaimselt kui füüsiliselt :) Õnneks tuli täna lumi maha ja lollid mõtted peast pühitud.

Teiseks, vaadake kui vinget asja orgunnisid Asicsi mehed New York'i maratonil. Tõeliselt personaalne, lihtne, geniaalne, suurepärase ajastusega laksakas. 5000 sõnumit ja 2500 videoklippi. Tartu Maraton ja kiibimehed, ärgake! :)



Kolmandaks, ma ei saa aru, mis krdima zombimaania kõiki turundajaid tabanud on? Nagu öäkk juba või mis? Aga see Nike tossureklaam on ikkagi lahe.

22.11.10

Uutel bemmidel ei olegi suunatule kangi?

Mõni kuu tagasi kribasin, et Audi ei saa kohe ilma olla

Jutt käis uuest Audi Q5-st - sellega olid keerulised lood, no ei saanud neljarattaline ilma kaherattaliseta hakkama, kohe mitte ei saanud ;)
tseki veel
* No igas autoreklaamis peavad tänapäeval ikka mõned kohustuslikud jalgrattad olema...
* Kavalpead - Vorsprung durch Technik

Nüüd BMW uus X3. Loomulikult jalgrattad platsis :) Suusad ka.

See selleks, ega ma siis nüüd peast nii ratas ka ei ole :) või ok, las ma olen nagu olen...

Vaatan seda reklaamklipikest, päris hea teine, muss ja värk, aga, aga... kas neile ratturitele ette keeramisel tõesti ei oleks võinud piiiisikese törtsukese suunatuld vilgutada?

19.11.10

Maratonilt filmifestivalile, paljajalu

PÖFF - maailma kino kogu värvikuses, vaimutoit mitmele maitsele ja igale vanusele :)

Vaatasin eile ära festivali programmi kuuluva Etioopia, Saksamaa, USA koostöös valminud persoonifilmi "Atleet". Linateos kahekordsest olümpiavõitjast etiooplasest Abebe Bikilast. Vennast, kes silkas OM Rooma '60 maratoni 2:15.16 - paljajalu! Viis nädalat enne Tokio '64 OM-i opereeriti tal pimesool, ei loe, ikka võitis! Aga see ei ole veel kõik :)

Etioopia keisri ihukaitseväe sõdurite seas oli kaks jooksumeest. Bikila ja Biratu. Koos treeniti. Biratu oli kõvem, igast asendist. Olümpia katsevõistlusel tuli välja selgitada parim, atleet, kes Itaaliasse musta mandri esimese musta mehe kuldmedali järele saadetakse. Biratu jäi rongist maha :( Meeleheide. Valu. Variandid? Mida sa kõige paremini oskad? Selge, joosta. Tõmbas jalad kõhu alt välja ning keset ööd, 40km stardipaika. Jõudiski kenasti starti. Veel kolmekümnendal kilsal juhtis võistlust, aga siiski murdus :( 7h jooksul - 3h und ja 70km jooksu! Mehe olümpiaunistus purunes tuhandeks killuks. Aga see film ei ole temast. Hoopiski ta sõbrast, kangelasest, kes läks olümpiale ja riisus koore. Paljajalu :) Birtau peaks veel praegugi sörkima, 90-aastasena. Abebe, aga... vaadake ise

Draamat jagub. Igast asendist.
Filmis on sajaga ilusat maastikku, palju WV Põrnikat, palju dokkaadreid, palju valu ja kannatust..., Abebe salapärane, osade juttude põhjal kahjuks suitsiidne lõpp.

Kardan, et ilma taustainfota ei oleks see mind eriti käima tõmmanud. Ehk, ei peakski. Summa summarum jääb ikkagi Adidase slogan impossible is nothing.

7 pointsi 10st.



ps
Pidin seda filmi tegelikult koos sõber Luhatsi Tommiga vaatama. Inimene Suudab mees, seesamune kes on nüüd korvpallile käe andnud, kahjuks ka jala :) Eks ta ise räägib...

Ühisvaatamisest asja ei saanud, otsustasime koos kribada ja tsekkida, et kui erinevalt me ikkagi asjadest aru saame...

3, 2, 1
[12:11:12] Priit Salumäe: publish
[12:11:59] Toomas Luhats: publish

11.11.10

Varahommikused Van Damme, Stallone ja Seagal

Tänahommikusest pooletunnisest sörgist sai pooleteisttunnine action movie!

Äratus 6.oo
Veits sinna-tänna sebimist ning ongi dress seljas, toss jalas ja malamuudikesel rihm kaelas.

Õues pime. Taevas küll selge, aga pime ikkagi. Tuulevaikne. Mõnus +5C. Tervitan postiljoni, üritab mulle värsket Ekspressi pihku suruda, õnneks saab ise kiiruga pihta, et ma lähen, mitte ei tule. Mõtlen omaette, et mitu aastakest lehekandjatele veel tööd jätkub...

Sörgime edasi. Majade vahelt välja, taluni, kus üks suur bernhardiin meid oma haukumisega päriselt äratada püüab. Loomulikult tahaks Välk laksust täiega kakelda :) põhimõtteliselt oleks turvaline ka lihtsalt ülbitseda, teine isane ju kõrge traataia taga... aga mu kutsa teab, et suutes minutikese vastu pidada, võtta sisse põlgav possa ja mind_jätab_elukülmaks_su_piiksumine_sa_kole_KOER! nägu ning kohekohe järgneb peremehe poolt käsklused: stopp, istu, tubli ning saabub VABADUS, enam ei pea nööri otsas tolknema.

Sörgime taas. Malamuudike ajab pimeduses oma koeraasju, loeb külauudiseid, viuh sinna, viuh tänna, jätab jalga tõstes oma sõnumeid ja tujuteateid, nuusib, kraabib, aga ei lase peremeest silmist. Erilist korralekutsumist meil hommikuti ei toimu. Õnneks pole väga ka häirivaid faktoreid vaateväljas. Kes normaalne inimene ikka 6.30 mööda põlde ja metsavahesid kappab...

Mõtlen, sörgin, vahepeal ei mõtle, ainult sörgin, mõnus.

Hmm, kuhu Välk nüüd küttis? Ok, tavaline, tüüpkeiss. Liigun omas tempos edasi. Minut, kaks, viis. Ikka koera ei ole. Pagan. Ok, teen selle pika sirge veel lõpuni, siis hüüan korra vennikest.

Sirge saab läbi, juba kümme minutit ei ole ma oma sõpra näinud. "Siiiiia! Välkkkk! Ssssiiiia!" Kuulatan. Null. Vaikus. Ta on küll kitsesid ja kedaiganes veel taga ajanud, aga alati kenasti tagasi. Ok, kord sai põhjanaabrite juures pisikese koer(jänese)usega hakkama küll :) Mõrv

Igasugu tobedad mõtted trügivad pähe :( Keeran otsa ringi. Sörgist on vist juba jooks saanud. Hüüan. Kutsun. Proovin head ja halba tooni vaheldumisi. Null. Pimedus ümberringi. Ma ei ole ka mingi krdi indiaaniharidusega, et paneks kõrva vastu maad ja kuulaks, misasju teisel pool jõge, mäge ja metsa aetakse...

Olen pehmelt öeldes närrrrvis. Jõuan lõpuks kohta, kus malamuuti viimati nägin. Väike metsatukk. Kisan, karjun, kuulatan... ja mitte üks kord, ei kippu ega kõppu :(
Ooooot, kusagil midagi ragises. Liigun vaikselt edasi, kehastun üheks suureks kõrvaks. Jah, heinamaal või misiganes see on, pikad kõrkjatemoodi värgelduste vahel midagi toimub. Süda jõuab drum'n'bass tsooni. Liigun vaikselt lähemale, tunnen oma koera uriseva_möirgava hääle ära (malamuut ei haugu).

Midagi toimub, aga kes ja mis, ei saa aru, skeeri. Mingisugune möll ja tuuseldamine. Kohati on kõrkjaid ikka täie pa**ga maha rullitud...

Keegi, kes on Raske ja Suur, võitleb Välguga. Mu kutsa on kasvult malamuutide martinreim, enamus isased on martinmüürsepad, aga see, must kogu, kes pimeduses ta vastaseks, on pigem shaquilleo'neal...

Ma ei tea, kui pikad olid need piiiikad minutid, mis ma selle möllu keskel viibisin, igaljuhul vaikselt muutus õues valgemaks ning lõpuks said fightclubi mehed pika rohu seest välja...

SIGA! Isver ongi SIGA! Mu malamuut kaalub 34kg, turjakõrgus vast napilt 60cm, ta vastane vähemalt 150+kg ja ise üks suur turi! Rinnakorv nagu Marek Kalmusel. Päris karm vaatepilt. Arvake ära, kas adrenaliinilaks oli Välgul nii kõva, et ta mu käsklustele kuuletus või ei? :) Teistkorda võite arvata, kas ma seal vahel tahtsin olla? Krt, kas metssiga on inimesel ohtlik tüüp? Maeitea, igaljuhul oli ta suur, must ja kole. Olen kord elus kalal käinud, öäk oli, kalal suu verine, rohkem ei läinud... Nüüd võite arvata, mis mu suhe jahimeestega :) ning mida tean metssigadest ja nende kihvadest...

Tegin aga mõne meetri pealt katasid ja keerasin volume nupu põhja... Lõpuks saime tulema, uhhhh, karm! Siga kaasa ei võtnud. Ta gepsus oli õnneks teine kaart, mille järgi mataki-mataki-mataki oma suuna valis.

Seatemp!?! Mis!? Mina?, täna? eiiii, keegi teine oli

03.11.10

Saksamaa jänesed seebiks! ehk Frankfurdi maraton

Teine maraton läbitud! Eestlastest kolmas! Lepime kokku, et te ei küsi kaasmaalaste arvu, eks? (sõber selja tagant karjub - KOLM :)) Tegelikult oli neli :) No ei ole sel mingit tähtsust, ma isegi ei teadnud enne finišiprotokolli nägemist kas, kes ja kus. Ikka iseendaga jooksed võidu.



Jooks, võrreldes rattasõiduga, on minu jaoks ikka kuidagi lahjem supp :). Üle oma varju ei hüppa, ei lasta sind üksi grupist minema :), ei saa KUNAGI tugevate jooksikutega kaasa, et siis silmamunad tagurpidi lõpuni ära istuda ja mõelda: jään maha, ei jää maha, murdun, ei murdu. Juhusest, õnnest, sõidu lugemisest, kogemustest jne ei ole juttugi. Tartu Rattamaratoni driftimisel saavutatud koha võid ju üritada ajada vale seadistuse kraesse (maanteekingad, maanteepedaalid, täiesti slikid kummid) Aga, kui ikka ei jaksa joosta, siis ikka ei jaksa joosta :)

Frankfurt
. Nagu ma korra varem kribasin: nüüd olen juba kõva ning kogenud jooksuhunt :) KAKS pikka (2,5h ja 2,5h) trennigi tehtud :) Plaan oli ennast istutada taas selle 3:45 venna sappa, saagu, mis saab... Alla 4h sörkijad pidid ju ikka juba Tegijad olema (minu esimene maraton 4:04)

Arvasin, et Tallinna Sügisjooksul 45minsaga lidutud kümpsik lubas 3:45-st unistada küll. Maratonieelset stressi oli oluliselt vähem, kui esimene kord Stockholmis. 4 geeli tasku ja valmis. Natuke tegi murelikuks ilm, mida lubati 10C – 15C. Pidavat jooksuks ideaalne olema, aga ma ikka kaalusin kindaid ja mütsi ja pikkade varrukatega särki. Külmast Tallinnast tulles tundus see lühikese dressi teema kuidagi liig... aga lõppkokkuvõttes osutus õigeks valikuks. Päikese käes ikka läks päris kuumaks.

Frankfurt on võimas. Euroopa Manhattan, terastest ja klaasist rahanduspealinna pilvelõkujad on muljetavaldavad. Nende vahel mõned tunnid lakkamatu trummipõrina ja tuhandete pealtvaatajate ergutushüüete saatel sörkida, pole ka just kõige halvem kogemus :)

Stardigruppide komplekteerimine oli kõva. Regamisel panid ise oma eeldatava lõpuaja ning supsti olidki kohe enam-vähem võrdsete vendadega ühes pundis. Väga bueno lahendus. Huvitav, mis juhtuks kui nt Eestis Tartu Rattarallil sellist versiooni kasutada? :)

Start messikeskuse eest, finiš messikeskuse sees. Numbri lunastamisel vaatasin mõnuga eskalaatoreid, sest peale maratoni võib pelgalt sõna „TREPP“ mõne mehe hulluks ajada. (Ajavõtukiibid tulis sinna kolmandale korrusele ära viia)

Stardipaugust kangani jõudsin vast mingi kolme minutiga. Nägemisulatuses ees välkus küll 3.30 lipukesega jänes, aga nii mania grandiosat ma veel ei põe :) Võtsin oma tempo ja lihvisin mõnusa sussisahina saatel pankurite meka tänavaid. Muideks, paljud neist tööpäeva lõpus kõrghoonetest välja tormavad laitmatu välimusega pintsaklipslased kulgevad linnas jalgratastel, mis sest, et randmel särab Patek Philipp või mõni tema lähisugulane. Asi on elustiilis. Silm lausa puhkab :) Ette rutates ütlen kohe ära, et õhtul window shoppingut harrastades jäi üks eelpool mainitud käekell ikka väga täbarasse olukorda, nagu poisike, tema 59 000 eurone hinnasilt kahvatas kõrval paikneva teise brandi 103 000 eurose kõrval... :)

Ma ikka suudan teemast kõrvale kalduda :) Nii, joostud 1km, 2km, 5km, 9km... kus krt see 3:45 mees jääb? Kas ma olen nii kõva vä? Appi! Mis nüüd! Teisel pool tänavat tormavad meile sajaga vastu kamp, minust vähemalt poole peenemaid ja poole kergemaid musti mehi... Selline tunne, et ebaõnnestunud rööv toimus, kas:

a) Euroopa Keskpangas?
b) Saksa Föderaalpangas?

Tempo oli neil igaljuhul selline, et minu liikumisviisi võis kategoriseerida roomamise alla. Hiljem selgus, et polnudki mingid papist poisid, pundi ees keenlane Wilson Kipsang, kes panigi kogu ürituse kinni, kusjuures, rajarekordiga 2:04.57ga, ning tõusis maailma kõigi aegade edetabelis kaheksandaks. Muideks, meil on Wilsoniga palju ühist, jooksime mõlemad oma elu teist maratoni :) Ainult, et kui mina finišeerisin oli tema juba Nairobis ja tõmbas oma suguharuga sellise peo käima, et...

Edasi. Kümnes kilomeeter. Ja siis tuligi tagnt täie pa*aga minu lipumees. 3:45 silt seljal. Kus ta siis nii kaua oli? Haakisin igaljuhul sappa. Pampabaraa, pampabaraa. Kurat küll kütab. Kuidagi nagu kiire või mis? Stockholmi 3:45 mees küll nii ei tormanud :( Aga, ok. Punnitan tal kandadel edasi. Natuke nagu harjun juba... Ja siis tegi mees vea, rsk. Joogipunkt, jänes ei peatunud seal, eiiiiiiiiiiii, ja minu klaasistunud pilk oli talle kuklasse naelutatud ja ma jäingi kuivaleeee :(

Veidikese aja pärast hakkas raske, no ikka väga raske. Kiirelt pressisid koledad mõtted pähe, et ma ju teadsin mis tunne Stockholmis oli, no nah** ma siia ronisin, kas otse hotelli saaks jne Sellises vanuses võiks inimene ikka oma vigadest õppida, eksole. Oi ma olin tige :) Kohe nii solvunud, et veel mõned kilomeetrid ja ma ei kasutanud enam auväärt pacemakeri teenust.

Nagu hiljem protokollist selgus, oligi vend veits kiiresti tõmmanud :( Lippas 5min10/km (3h 37min lõpuajaks). Minu enda valitud algtempo oli õige! Pagan, kedagi ei saa usaldada :) Ei tea, kas peaks pulsoka ostma vä? (psst, don't try this at home, peale Dakari ei ole mul ei kella, ei jõujooke, ei taastusjooke, ei vitamiine...) Aga nüüd vist ikkagi peab soetama :) Rattahooaega saab ju kenasti paar suurlinna maratonikest vahele lükata. See on elamus omaette, aga pulsokaga oleks kogu krempel vast tsipa kergem tulema :)

Nii, ja hirmsatele 29-36km järgnes, üllatus-üllatus, täiesti nauditav lõpp. Protokoll küll ei näidanud, et mu kiirus oleks paranenud või midagi, aga hea oli. Absoluutselt teine tunne, kui oma esimesel maratonil, kus poolkoomas viimaseid kilsasi mõõtes, kahtlustades, et rootslased mõõdulinti kasutada ei oska, lõpujoone poole venisin.


300 meetrit päästva lõpujooneni

Finiš sisehallis. Fiiling viimase peal. Aeg 3h ja „kopikad“ :)) ehk 3:57. Ikkagi alla nelja tunni. Jalad pehmelt öeldes bingobongo, väike lihasevalu käib asja juurde, aga ei midagi erilist.

Ja kuna mu mahlamuudike vajab sörgitamist, siis maratonilisa on tulemas :) 3. ja 4. seeria to be continued... 3:45 lipumees, sa ei pääse mu käest! Värise! :)


Selline 21 meetrine haamriga vehkiv mehike seisis stardis mu kõrval ja seisab vast siiamaani :)

MyZeil - ostukeskus, 6 korrust ja 48 ooo m2, Kristiine Keskusel on arenguruumi ;)


Ehitus käib täie hooga. http://www.tower185.de/ 2011 valmiv, 55 korruse ja 200 meetriga Frankfurdis ja loomulikult ka kogu Saksamaal kõrguselt neljas torn.


Postiljoni sõiduriistal on lausa neli ratast


Jalgrattad on keskkonnasäästlikud liiklusvahendid. Selle arusaamani on jõudnud paljud linnad üle Euroopa ning pingutavad kõvasti jalgrattasõbralikumaks muutumise nimel. Pisikese tasu eest võib kes tahes rattale hüpata ning ringi kruisida, jättes sõiduvahendi hiljem mõnda üle kogu linna hajutatud jalgrattahoidjatest. Super.