Meie mehi niimoodi näkku ei panda, eks!

Kui nüüd üdini aus olla, siis ma võtsin seda eelmise aasta Vasa tulemust ikka päris isikliku solvanguna. Mina olin ju tugev ja tegija, aga nemad krt, lasevad ööläbi värskel lumel sadada ja üritavad mulle sajal muul moel kaikaid kodaratesse loopida. Kes need nemad on, ise ka ei tea. Rootslased nt, vastikud kapitalistid noh :) Ja takkatippu tordile kirss või kirsile tort, medalit kõikidele ei jagugi, see veel eriline väärtuslik valuts, korralagedus kuubis, maivõi.

Seda asja lihtsalt ei saanud nii jätta. Regamine, esimene kadalipp trikoovooru pääsuks, kestis seekord taas rekordnumbreid näitavat napid 90 sekundit. Juhuse osakaal tuli välistada. Tõestasin, mis masti mehega tegu. Harjutasin eelnevalt mitu päeva, kuidas oma mailiaadressi murdosa sekiga copypaste'da + tuhandete kaupa randmeringe ning näpupainutusi lisaks. Hommikul pühkisin kuvariekraanilt tolmu, panin võrkmaika selga ja hopsti madallähtesse :) Ära tegin! Sups ja valmis. Regatud.

Edasi sebisin endale offroad rullid. Algul ei saanud vedama, pärast pidama. See tähendab, et ühel päeval laekusid mulle kontorisse 2 paari rulle, ühed hullemad kui teised. Tegime küll facelifti ja lasime uue tarkvara peale, aga no ikkagi... Kahjuks või õnneks sai nendega vaid paar trenni tehtud. Rattaga tööle veeremine tundus ikkagi turvalisemana :) Esimese lumekirmetisega ajasin oma Desurekid välja ning tähelepanu, valmis-olla, paaristõukeralli alaku!

Jaanuar kujunes eriti valusaks. Rattaga tööle, lõunast tunnike suuska, õhtul rattaga tagasi. Nagu sportlane kohe. 40h ratast + 5h rulle + 26 suuska = 71h. Sellise põhja pealt võiks rootslasi loputada küll :)

Olematu talve hitid:

Episood no1. Hommikul teen silmad lahti, ümberringi valge, no vähemalt pool metra lund öösel maha laksanud. Ideaalne. Paar kraadi külma. Ei hakka autot ahistama. Võtan ja panen Desukatega otse kodutrepilt Harku metsa. Veits kõnniteed, 7km kergliiklusteed ja kohal. Ülilahe. Edasine metsaring kokku ca 10km ja sama teed mööda tagasi. Kuid oh õnnetust, hommik on küll õhtust targem, aga selle paari tunniga oli lund vahepeal ikka väga napiks jäänud :( Pehmelt öeldes otsin viimased kilsad seda olematut valget ollust lausa tikutulega taga. Muidujalutajad millegipärast naeratavalt totralt, kui ma suhteliselt haljal asfaldil sädemeid lennates suuskadega paaristõukeid pusin. Lõpuks jõuan koju. Tundub, et isegi naabri koer on selili ja naerukrampides. Peaasi, et ta nüüd saba ei anna. Püüan pilku suusaninadest kõrgemale mitte tõsta ja hiilin tasahilju tuppa. Just nii karastub teras ja tugevaks saadaksegi (saalist kostub naerapahvatus).

Episood no2
Tuul, et mitte öelda torm. 20m/sek ja edasi. Uurin tööl pinginaabrilt, kogemustega suusahundilt, et kas sellise ilmaga on võimalik rulle sõita. Vastuseks tuleb, et jah, ainult, et tuul peab olema vastu või tagant. Täpselt nii ongi. Esimesed 13kilsa tempo selline 6-8km/h. Sisuliselt seisan, tõukan, seisan, tõukan. Siis tuleb pöördepunkt, tagasi lausa sööstlaskuja  Aare 210,896 km/h Tamme tunne,  Ristmikel võtab korralikult hirmu nahka. Äge! Fun!

Episood no3
Varahommik Pirita Terviserajal. Kell 7:13. Tähistaevas. Välän külmetäs ja taivast ei sadanud grammigi lummõ, traktor oli just ahjusooja klassikajälje sisse pressinud. Üksinda ringil. Uskumatu fiiling.

Episood no4
24.02 Riigi sünna. Lumi on põhimõtteliselt lännu. Vihma ladistab. Siirdun Trummi, suusatama. Üllatus, üllatus, sealne 2,5km kunstlume rada on rahvast täis. 97minsa vägisi-veesuusatamist Vabariigi auks! Palju õnne paaristõuked. Vasa värise! Päris lõbus, kohustuslik insta pilt ka, mida sõber Priit Ailt kiiresti kommis: "Loobu!"
Teades, et talle just avanes soodne võimalus Vasal osalemiseks, millest vend nobedalt ja kergekäeliselt keeldus, siis oli mul talle ka ühene sõbralik vastus olemast: "Häbi Priit Ailt  See, et sina nõrk ja loobud, ei tähenda, et teised sama pehmod oleksid. Memmerätt myass :)"

Ailt: "Loobu, või lase edasi, tee pilte, kui vastik see kõik on ja saa läbi selle kuulsust ja reppi juurde."

Krt, see pani korraks isegi mõtlema, et kui see tõesti nii vastik on, siis päriselt, miks ma seda teen? Propageerin tervislikke eluviise? Naaat! Teekonna nautimine võiks olla ikka sama tähtis, kui tulemuse saavutamine. Hmm, päriselt, see on veidike nagu maso või jah, aga mida hullemates tingimustes trenni teed, seda mõnusam on hiljem kamina ees istuda ja õue vaadata ning tunda, et asi oli täiega seda väärt. Ilusa ilmaga võivad kõik tillulillutada, aga püüa sa sellisega, kus hea peremees koeragi  välja ei aja, trenni teha... Just nii karastub teras ja tugevaks saadaksegi :)

Episood no5
Napid päevad Vasani jäänud, aga nii fänn ma ei ole, et viimase lihvi jaoks Haanjasse sõita. Polegi muud varianti, kui Lillepi park ja rullid alla. Vot see polnud enam väga mõnus :) Asfalt külmunud, kepid ei pea, küünarnukid valusad jne... Pole siis ime, et nädal peale Vasat sellise emotsioonipuhanguga maha sain: "Veeren rattaga kergliiklusteel. Kurvi tagant kõlab kolksadi-kolksadi-kolksadi. Rullsuusataja! Ma ei kasuta vägivalda, ma ei kommenteeri, vaikin ja isegi naeratan kaastundest. Olen tugev ja tolerantne. Olen salliv." :) Aga trenn sai tehtud ja tunne oli hea. Uskusin, et Sälen-Mora tuleb napilt alla 5h ära! Medal on iseenesest mõistetav. Siis polnud veel õrna aimu ka, mis mind tegelikult ees ootab.

Eesti Worldloppeti klubi läks oma satsiga neljapäeval. Kuna pidin ühe rattakasti norrakas Heiko Kõikide Triatleetide Hirm Superman Sepp'ale saatma, siis olude sunnil nägin ka nende jõuku. Väga keskendunud ilmed. Nagu viikingid röövretkele minemas. Igal mehel vähemalt üks suusamäärimise pukk kassas. Spordikotid suuremad, kui mul kogu garderoob kokku. Suusakottidest rääkimata. Veits kõhedaks võttis, sest minu suusad said just määritud :) 3 päeva ette. Kuna ihumäärdemeister :) Karel "Tatjana Mannima" Kruuser pidi oma hoolealusega Engadini minema, siis minu asjad tehti varem valmis. Savi, kas ilm muutub või ei :)

Sain koduste toimetuste tõttu reedel minema. Töökaaslane Murder (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada) organiseeris kogu reisi. Ma ei jaksanud väga kaasa mõelda. Lubas teha säästueelarve, usaldasin, tegi :)

Laevaga üle, autoga Mora, ööbisime koolimajas, nagu kunnid, kolmekesi suures klassis, finišist napp kilomeeter maad. Numbrid värgid, pastaparty. Ei midagi erilist. Varakult põhku. Suutsin suht kiiresti uinuda ja mingi pool tunnikest magadagi. Siis ärkasin. Vaatan Murder (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada) toksib pimedas telefoni. Maga! Homme tähtis sõit! Ei, tema noor mees, veri vemmeldab, pusib kaelapidi fastfood Tinderi kosjarakenduses. Imestab, kurvastab, poriseb omaette. Tõmbab, aga lahinguvälja diapasooni laiemaks, piiranguid vähemaks, naised 40 - ok, kohe meestele ka roheline tuli, aga no 10km raadiuses ikka vaikus! Mis toimub!?! ...

Ärkame 3:40. Päris okei. 5h und kindlasti selja taga. Sips-sops veits toimetamist ja bussi peale. Ühistransa oli ladusalt organiseeritud. Pilet skänniti sisse ja elavas järjekorras laoti suusad alla ja rahvas üles, kui istuma ei mahtunud, siis peksti järgmisse vagunisse. Mul oli juba teine bussisõit sel talvel. Kasutasin Tartu Maratoni vip-teenust (sponsorite värk :) esimest korda. Ülemiste parklast otse Otepää staadionile ja Elvast tagasi koju. Sõitu alustasime 4 reisijat ja bussijuht + 2 reisisaatjat. Võikud, kohvi. Väga luks. Tartus viskas mingeid Marcialonga korraldajaid lisaks. Mul oli küll kõiksugu kaelapadjad ja värgid, aga no ei suutnud korralikult magada. Nüüd Vasa bussis lasin tunnikese mõnusat und. Kuidagi pingevabam oli vist :)

1h20min enne starti jõudsime kohale. Veidike nagu närviliseks kiskus olemine. Mu stardikoridoris oli vaba ruumi küllaga, isegi lindi ees. Ainult, et, üks pisike iluviga selle kena asja juures. Seal nimelt laiutas selline pahkluuni 10x10m veelomp. Mahutasin ennast sinna kõrvale kuidagiviisi ära. Õnneks polnud veel suusasaapaid jalga pannud, vähemalt startidin kuiva jalaga. Põhimõtteliselt ei olnud mingit vahet, kas siseneda stardikoridori 1:20 või 5minutit enne stardipauku. Selles mõttes chill. Parimad kohad olid tõenäoliselt taas kella 4 juba võetud :)

no veits vesine tõesti

Ja nagu ikka, ümberringi mornid näod. Aru ma ei saa, ette ma ei kujuta, miks nad seda teevad? Saan aru, et kahekümnest Vasast kaks on selliste ilmadega nagu mul õnnestus tabada, aga ikkagi. Tartus on kaelkirjakud ja klounid ja pidu, Vasa on nagu sunnitööle minek.

Start. Liigun. Jalad veeeeel kuivad :) Aga mitte kauaks. Ja siis algab see tõusupoiss. No inimene on ikka kummaline loom. Halvad asjad suudetakse väga kiiresti unustada. Siin ma olen ja taas, seisan! :)
2014 flashback: Tuhanded paistes pallidega mehed oma järjekorda ootamas Lausa Viljandi tikutehase maskoti tunne tuli peale. Mõnuga seisime seal mäekesel. Tuhandetes. Teineteise taga. Lähedal. Kuklasse hingates. Hah gay! Vahepeal kostus siit-sealt võõrkeelseid sajatusi, tõenäoliselt roppusi, seda kõike loomulikult kerge kepiragina saatel. Iga paarisaja meetri tagant olid korraldajad üles seadnud spetsiaalsed kepijagajate boksid. Ei tea, mis diiliga sealt endale uue toika lunastama pidid, aga abiks ikka.
Seisin, vaatasin seda mustmiljonit harkisjalgadega aeg-luubis jenkat tantsivat suusatajat.

Õnneks läks sedakorda ikkagi nobedamalt. Ja unustet ta oligi. Rohkem ma seda ei tee, või ok, never say never, kui murdun ja teen, siis ainult sellise klausliga, et stardin esimesest grupist, rsk.

Mõned tunnid tavalist vägisisuusatamist. Jõun poolele maale ja vaatan kella. Mäh. 5:40 tempo. Et mismõttes. Kas ma olen tõesti nii kehv? Ok, teine pool vblla kiirem ja esimene tõus selja taga, aga ikkagi :(

Laksan igas punktis veits geeli ja topsitäie jooki ning edasi, kuklas vasardamas  Maти Карлович'i madal tämber: "Работай, Работай, Работай!" No panen panen, kuni vist mingi 15kilsa enne lõppu märkan silte võitja aja ning medalilimiidiga. 6:02. Vaatan kella, aju tõmbab nagu vana 486 protsessoriga õmblusmasin, ragistab, ragistab ja välja ragistab. 4minsa/km ja teen ära! Suht lõdvalt. Kergendus...

Aga tõehetk on see, et iga krdima minutiga läheb rada kehvemaks. Raiun paaristõukeid, jooksen mäkke, armu ei anna ühegi nurga pealt. Libisemist ei ole, ega tule. Kui ma seda fkng medalit ei saa, siis jään sinna Morasse sulaseks ja ootan järgmise aastast uut võimalust. Koju ilma medalita lihtsalt e-i l-ä-h-e! Selge. Ei anna alla!

Kõige hullem on see, et rada on palistatud 15cm pikkuste murdunud kepiotstega. Igal sajal meetril on korra tunne, et nüüd siis ka minu toigastega kõik! Kepp vajub jääst läbi ja, ja, ja, uhhh, seekord mitte...

10km veel. Töötan, töötan. Suudan. Väljas on 12C, mina suusatan, veesuusatan, jalad põlvedeni läbimärjad, lirtsadi-lörtsadi. 3:40/km, graafikus. Tuleb.
9km, 8km, 7km... Ei anna alla. Pole vist kunagi peale 5h veel niimoodi pingutanud.

Viimane kilomeeter! Teen ära. Nüüd võivad kepid ja suusad ka murduda. Jõuan! Finiš. Meie mehi niimoodi näkku ei panda, eks! :) Olemas medaljon! Selle järgi ma siia tulin! 5h:57min 20sek. Medali limiit oli 6h:02min:42.  Pehmelt öeldes ikka väga lähelta piti tilanne! 5min varuks. Selline 1,5km ja 90km sõidu peale. No ma ei tea :)

Arvestades, et enamusel eelmise aastaga võrreldes 30min kehvem aeg, mul 40min parem, siis nagu võiks ikka happy olla küll. Hiljem lugesin Holdeni blogist Pasaloppet 2015! postitust ja sain pihta, et kuhu see koer siis päriselus maetud oli:
Altpoolt tulnud jää toel jäätus ära jäljepõhja peamine millimeeter, mille peal liidriteks pääsenutel oli veel hea lipe, aga juba kahekümnendal mehel oli jäljepõhi vesine. Vahed ca kümnese liidrite grupi ja jälitajate vahel hakkasid kiiresti kärisema ning finišis tehti taas uus Vasa rekord  - 50-s mees kaotas võitjale lausa 31 minutiga!!! See aga omakorda tähendas paljudele eestlastele, keda oli kokku tervelt 124, medalist ilma jäämist, kuna raja seisukord halvenes lausa minutitega ning kuuetunnise lõpuaja tegemine sellistes tingimustes oli ainult tugevate pärusmaa! Paljud kurtsid hiljem, et kusagil 50km kandis hakkas lipe ära kaduma. Suudan siia tuua vähemalt kaks põhjust, miks nii juhtus. Esiteks pani kümnekraadine õhutemperatuur veed voolama ning teiseks oli umbes pool suuskadele alla määritud mitmest tonnist kliistrist rajapõhjas uut suuska ja just selle suusa libisemisala ootamas, et sinna külge kleepuda. 

Vägev. edasi Pesu. Söök. Chill. Mõnus. Rahul.
Töökaaslast Murderit (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada) oodates jäi kael veidike kangeks, kuna tahtsin ta kindlasti enne finišijoont kätte saada, lubas mees ju just minule esimese inteka õiguse ning jättis sajad Norra, Rootsi, Soome, USA, Kihvangoolia ning Tõngu akrediteeritud suusaajakirjanikud pika ninaga. Igaljuhul oli tema esimene emotsioon väärt talletamist :)

VW - Vasa autopartner oli väga kenasti väljas. Antud isendi puhul häiris turundusinimese töö. Tõenäoliselt oli RedBull unustet ja siis viimasel hetkel kinni kaetud. Põhimõtteliselt sai paremini pilti kui katmata kujul oleks saanud :)

Pasaloppet?

Kõvad Eesti mehed käisid tagasitulles Ikeast läbi. Valisid 5 aiatooli välja. Vaatsid peale, hindasid visuaalselt, kõik 3 ühest suust: "Mahub autosse, loomulikult!" Milleks mõõta, eks. Auto juures selgus tõde, et ega nii lihtsalt ikka ei mahu küll :) Tunnikese rassisime, tõstsime sisu ja liigutasime toole, või liigutasime toole ja tõstsime sisu. Igatahes finaal oli see, et mis ei mahu, see ei mahu, ei selili ega külili. Aga, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Igal Eesti mehel on vähemalt 3 koormarihma taskusoppis peidus. Sai need raisad katusele tõmmatud ja mustlaslaager põrutas mööda Rootsit 200km, kenad toolid katyusel vilistamas. Sellega saaga muidugi läbi veel ei saanud. Laevale minnes küsiti ikka väga mokk_üle_kulmu näoga, et kas sa kloun tõesti kujutad ette, et see sul alla 1,90m. No tegin maailma kõige kurvema kutsu kõige kurvemad silmad pähe ja ühe hingetõmbega lajatasin kogu jõhkra mõõtmisloo ära. Selle mehe süda oli kahjuks purunematu. Kõvem kui karastatud klaas. Mine osta uus pilet kõlas vastuseks. No mida ma ostan, laev läheb 10minsa pärast välja ju. Äkki me paneme need toolid sisse? Saime rohelise tule. No ronisime ise välja ja saime kuidagi poollahtise luugiga laevale. Seal haigutas loomulikult tühjus. Kes ikka esmaspäeval väga Rootsist Eestisse tahab sõita. Ruumi nii üht kui teistpidi piisavalt. Mõtlesime, et seome siis oma toolid katusele tagasi, ei saa ju auto pagassi pärani jätta... Ja siis tuli TEMA: "Kuulge, klounid, tee nu**ite niimoodi tüürimeest ikka korralikult pe*se ju!" Mähh? Me tõesti pole andnud vähematki põhjust mingiks anaalseksiks :( Kardan selliseid asju. Ei tihanud enam küsida ka, et mida see nüüd tähendama pidi. Jätsime siis luugi ööseks lahti, aga vähemalt seksima ei pidanud selle tüürimehega... Vedas, vist.

Töökaaslane Murder (nimi muudetud, kuid isik toimetusele teada)

Statoil, tubli töö!

Eelmisel sügisel tegime Hawaiiga väikese Statoili flirdi, eesmärgiks ühiseid kevadisi turundusteemasid leida. Sädet oli, aga leeki nagu väga üles ei puhunud :)

Töö käigus sai kütusespetsidele ka ühte Copenhagenize.com blogipostitust nina alla hõõrutud: Bicycle Care Station by Statoil, et vat kus ikka välismaal osatakse :) Ei mäleta täpset reaktsiooni, kuid erilisi heurekasid ja ovatsioone nagu ei täheldanud :) Olime küll valmis ratturite heaolu nimel projektile ka ise veits õlga alla panema, aga läks nii nagu läks... ehk, et ei läinudki kuidagi.

Vahepeal on veidike vett merre voolanud, kui nüüd seda Norra õlitilka hoolega hõõruda, hakkab alt kandalaste Öökull kumama, sellest omanikevahetusest võiks järeldada, et küll neil seal ettevõttes palju muudki teha, kui õnnetute ratturite peale mõelda :)

Kuid imesid juhtub, sõidan mõned päevad tagasi Haabersti Statoilist mööda ja no ei usu oma silmi! Nagu pauk luuavarrest, hjuuuudz valge jalgratas laiutab keset tankla seina. Mismõttes, mis toimub!?!

Respekt!
Piinan kohe ummikukohvi pakkujate turundusjuhti ennast ja saan oluliselt targemaks. Jalgrataste hooldusalade ideed testitakse hetkel. Kui see klientidele meeldib ja seda hakatakse kasutama, siis on plaan kevadel ka mujale teenindusjaamadesse laieneda. Siiani on ainult positiivset vastukaja, rohkem operatiivset tagasisidet oodatakse kevadel, kui õige rattahooaeg peale hakkab. Hoolduspunktis saab hetkel kumme pumbata, käsipesu teha ja tulevikus on jaamas saadaval ka käepärane rattavõtmete komplekt. Lisaks on seal koht, kuhu saab ratta oma lukuga kinnitada ajaks kui klient poes ringi tuuseldab (ok, minu väänatud lauselõpp, viisaka firma turundusjuht räägib teiste sõnadega :).

Testisin siis eile asja ära. Arenguruumi on, aga anname kõik andeks :)

Päris kenasti sobib mu ratas siia, eks :) S-suurusega raamiga võiks veidike keerulisemaks minna, aga vast saab hakkama. 

Puust ja siniseks

Õhku saab autoventiilile ja loomulikult ka peenikesele presta ventiilile.
8 atti kätte ei saa, aga  4 vast ikka. MTB ja linnarattaga hätta ei jää, maanteepüssi jaoks veits vähe :(

Veesurve võiks veidike tugevam olla. Mingid harjad_värgid äkki ka? Veega lodistada lihtsalt pole nagu see. 

Rattahoidja küll, aga raamist kinnitada väga nagu ei saa :( Läheks sisse šoppama küll, kuid siia oma vokki ei tahaks nagu eriti jätta. Mingi intelligentsem raamikinnitusega võimalus paluks  ja teenindajalt võiks luku ka saada ;)

Hoia mind hellalt! Armastusega. Sinu ratas.

Tubli töö, Statoil! Ma siiani küll pigem ühe teise N-tähega tankla klient olnud, aga teie selline pisike kompliment rattarahvale mõjutab mu alateadvust vast niipalju küll, et järgmisel korral oma raudhobusele juua ostma minnes tahtmatult hoopis teie boksi keeran :) Tänud

Nina nuuskamine oma (või ka kellegi teise) mütsi või varrukasse pole sobilik!

Juba 1530 aastal ütles Rotterdami Erasmuse õpik, et nina nuuskamine oma (või ka kellegi teise) mütsi või varrukasse pole sobilik. Kombekas on nina pühkida taskurätiga, kui aga teil ei juhtu seda käepärast olema, siis kahe näpu vahel põrandale, misjärel on kombekas see lärakas kohe jalaga laiali hõõruda.

Alljärgnev reklaamklipike on pühendatud kõikidele vapratele, kes sportimise ajal taskurätiga majandada suudavad :) Isegi võistlustel olla selliseid kangelasi nähtud.

Rattakullerid kõhuorjust reklaamimas

Esimene klipp tekitab mingigi tunde, teise, Läti-Eesti teemaga on asi keerulisem :) Mitte, et ma Karumsi kohukestest keelduda suudaksin, aga no selline rattakuller, tõeline naistemagnet, vist, vä, arumaisaa...

2011 Mcdonalds new commercial for dessert! from burner on Vimeo.

Tädi kingad olid ikka väga temaatilised, cool :D

Uue aasta algul loodetavasti meiegi kinolinadele jõudvat "Premium Rushi" ei soovita läti piimameistritel küll vaatama minna. Nende rattakulleri kuvand variseb kokku kui kaardimajake, puruneb tuhandeks killuks :)

Tänud Selver, põnev oli ;)

Selver avas eile Tallinnas Kadaka teel oma essa self-scanning ostutehnoloogiaga ehk müüjavaba ostlemise võimalusega poekese.

See Selverpoiss ei jää küll kuidagi mu koduteele, aga no ma lihtsalt pidin asja ära proovima. Survestasin veits oma kallist abikaasat ja 22.00 paiku olimegi platsis. Pehmelt öeldes käis isegi nii hilisel kellaajal ikka hull andmine :) Ju oli minusuguseid uudistajaid veel...

Uut tehnoloogiat saavad retsida Partnerkaardi omanikud, neil tuleb enne müügisaali astumist sõlmida eraldi leping. Pisike järjekorrake ning supsti, spetsiaalset pulti rabama, mis võimaldas siis kaubad müügisaalis ise sisse skaneerida. Teoorias topid skaneeritud mudru kohe kotti – ei mingit lindile tõstmist, ega jäist dialoogi:

- "Tre, pjartner on?"
- "On"
- "Andke siia, tjõmban ljäbi"

Ostude eest saab tasuda iseseisvalt spetsiaalses makseterminalis, kui hakkama ei saa ja kinni kiilub, siis loomulikult ka tavalises kassas.

Self-scanning tehnoloogiat ma hulluks ajada ei suutnud. Proovisin msn_skype_like emotikonidega varustatud pulti küll tavatelefonina kasutada, sinna raadiojaamu installida, wii puldi asemele sokutada, no ei õnnestunud. Turvameestel olid õnneks käed-jalad tööd täis, et alaealisi alkoga makseterminalist mitte läbi lasta.

Ainuke asi, millele kohe pihta ei saanud, et kui tahan ostetud asjade nimekirjast mingeid tooteid kustutada, siis miks ma ei saa puldist seda otse teha? Pead skanneri ikkagi toote ribakoodile suunama ja siis miinusmärki pressima.

Kustumatu mulje jättis intelligentne kaal, mis tunneb ära, millise viljaga parasjagu tegu. Väga seff.

Tubli Selver!

Loodan, et juba õige pea kraaksatab pult mulle enne maksmist: "Hei, düüd, sa unustasid ju piimad võtta!"

Kokkupakitud korvpallur

No nii. Smart on mulle varemgi ette jäänud:
Ratturi päevitus vol4

Kui te olete kunagi reisinud spetsiaalse rattakohvriga või istunud Smarti roolis, siis teate, millest ma rääkima hakkan. Kuigi üks neist on nagu selgelt normaalmõõtmetest väljas, teine vajab maasturi taustal luupi, siis inimeste suhtumine nende kasutajasse valdavalt sarnane. Pea meetrikõrgust kohvrit on suht keeruline järgi vedada. Lennujaamades sellega mööda eskalaatoreid kolistades saate raudkull selliste "oh_sind_ullikest" pilkude osaliseks. Õnneks on emotsioonid küll valdavalt positiivsed. Rattakohvri seiklused pärinevad Barcelona, Madriidi, Riia ja Tallinna lennujaamast. Päev Smartiga toimus siinsamas Eestimaa pealinnas.

Autoroolis iseenesest ok, aga üle õla taha vaadata ei soovita. Peale juhiistet saab sõiduk laksust otsa :) Rõõmu jagus sellegipoolest, kõik mornid isegi lapsi muretsevad ja muretaiganast kooki küpsetavad defaultpahurad kaasmaalased said naeratuse näole, valdav taas "oh_sind_ullikest" pilkude uputus :)

Nädalake tagasi Roomas, kohaliku Totti-kamba ja Juve mängu eel sai Smarti juhte ikka korralikult kadestatud. Kogu olümpiastaadioni ümbrus oli juba 2h enne mängu triiki täis pargitud. No eriti kuulilt mõjusid risti paigutatud smardikesed.

Siit tuleb põhiteema. Lakersi virtuoos Kobe Bryant aitab maaliröövlit tabada! Tahaks muidugi "making of" vaadata, et kuidas ta ikkagi sinna sõidukisse sisse suudeti installeerida...

Ma lendan siiski

Olen tihti imetlenud lennufirmade reklaame, lendamisest on tehtud selline peeeehme_mõnus_äraolemine, nagu ema süles tukastamine. Alguses viiakse sind vaikimisi lapsepõlve ja alles hiljem adud, et tegelikult on jutt lendamisest teatud kindlat marki tiivulise raudruunaga. Viimane Estonian Airi reklaam ei olnud "SEE", pigem kohe esimestest sekunditest veits õõvastav, kui sind pelgalt tooliga ja sügavas unes mööda taevast ringi loksutatakse :(


CRJ ad in Estonian from Estonian Air on Vimeo.

Aga nagu sellest veel vähe oleks... Keegi "naljatilk" pani reklaami tagurpidi jooksma ning vürtsitas pisikese heliefektiga. No, anna olla :(

no EI SOOVITA, aga...

Kurja, kus mulle meeldib kui meie endi kohalik kooperatiiv on ennast mõne siin linastuva filmiga sidunud. Millegipärast meenuvad esimesena Depp & Binoche "Šokolaadi" šokolaad ja äkki ka "Mina, robot" ja Audi... või oli seal lihtsalt hea product placement ilma eestlaste audidiilerita ja ma panen udu :) Vahet pole, igaljuhul surfimultikas Surf's Up ja Hawaii Express mätšisid hästi. Meie üks loojatest, Taivo, sai seal suht napilt, et peategelase häältki sisse lugeda :)

Igaljuhul, olen ma olnud juba pikka aega valmisolekus no1, et kui midagi peaks veel Hawaii teemadega haakuma, siis kindlasti tahaks õige kuvandiga paadis olla...

Nii, vahepeal näidati PÖFFi raames sakslaste Höllentouri, Põrgu ratstel, Tour de Franceist vinge film. Saime jala ukse vahele :)

Siis tuli pikk vaikus ja nüüd, mõni aeg tagasi vaatasin sellist treilat:

No kõva! Ratas ja outdoor ja elustiil missugune... Paar meie brandi ka. Kuna baseerub tõestisündinud lool, siis lõppu me teame, eks... aga savi sellega. Kontakteerusime filmilevitajatega, et siitpoolt huvitet. Vahepeal voolas veits vett merre ning hoplaaa istusingi ma eeleeleelesilinastusel :) ja pidin isiklikult kama puhtuses veenduma...

Algus oli paljutõotav, Rentslimiljonäri Danny Boyle ei saa ju saasta toota. Lisame sinna veel James Franco ja no, kõva värk! Selline fiiling, et hoia ja keela, Aga see sai RAKSAKI otsa...

Ma ei hakka sisu ümber rääkima :) Karm oli, väga karm. Astusin peale filmi lõppu sealt pimedast saalist välja ja mõtlesin, et no oli seda rsk nüüd vaja :( Kuidas ma neile kinoinimestele otsa vaatan, suur jutumees tuli siia käteringe tegama ja koostööst rääkima... Me ei pane oma imagot neva sellise asjaga kokku juuu... tuumatš, liiiiga, liiiga...

veits seedisin, päevake paar ja, ja, ja murdusin ikkagi :)
see oli tegelikult ikka sigakaasahaarav, et mitte öelda kohustuslikku kavva kuuluv...

EI SOOVITA! aga, kui tahad maitsta tõelist ELUTAHET, näha, milline jõud meis kõigis tegelikult peitub, siis KINNO!

kaamera: olemas
taskulamp: olemas
köis: olemas
kell: olemas
jook: olemas
telefon: PERRRSE :(

ps
Parim tootepaigutus ei ole meie Suuntol, kuigi see on ka super. Parim on Gatorade'l. Vaadake. Mul meenus helge nõukaaeg, nagu iga normaalne põhjaeestlane fännasin Soome TVst pakutavaid mainoksia. Mälupilt: külm kakao kõrge kaarega klaasi, kaata, kaata, kaaakaota kuppiin viisi saatel. Pole just midagi erilist, aga olin parasjagu ühel oma varakevadisel suusasõidul ning panin ikka totaalselt udu. viimane 5km ring osutus 20kilsaseks, neljas tund, koju on veel palju, +6C, päike, organism kuuuuivab, januuuuuuuuuuuuu ja kõrvade vahel lõhub, et mitte öelda V-A-S-A-R-D-A-B see krdima põhjanaabrite kakaoreklaam, nonstop...

pps
Ah, veel tuli meelde. Ma ei anna neile kunagi, mitttte kunagi andeks, et treileris kõlanud üüüüülivinge
Band of Horses - The Funeral filmis kuulmata jäi :(

Mis on ühist La Senza rinnahoidjal ja Schwinn jalgrattal?

Aisakell, aisakell!
Kella kauge hüüd...

Kaks kampaaniakest:

Esimene neist, ameerikamaa 100+ aasta vanune vokitootja Schwinn, on valmis meisterdanud vinge virtuaalse rattakellakoori. Poliitiliselt väga kena ja korrektne, pruunlased, naised, lapsed, mehed, kõigil kiivrid kõrvuni pähe tõmmatud ja puha. Kusjuures, positiivne on see, et iga saadetud aisa(ratta)kellakese e-kaardiga teete veel ühe kenakese heateo. Vaadake ise: http://www.schwinnbellchoir.com/



Väike viidik kah...

Schwinn Bell Choir from Schwinn Bellchoir on Vimeo.

Nii, teine värk siis La Senza pesu.

Samuti väga atraktiivne jõulukampaania :) Laulukoor missugune, puhta interaktiivne ;) Saab oma musikaalsusel lennata lasta ja ei pea ainult jõululaudega piirduma... Vaadake, et sõltuvusse ei satu ning pärast mind süüdista :D http://www.cupsizechoir.com/?k=1

Väike viidik kah:

Kiibid ja zombid

Kohe-kohe peab vist suusavarustuselt tolmu maha pühkima... Proovin ruttu siia veel paar jooksuasja vahele visata :)

Esiteks, mõtlesin millegipärast eile veel DnB NORD Panga vana-aasta jooksu peale. 6 x 6,3 kilsane Kakumäe ring. Suurepärane võimalus igalt ringilt koju boksi keerata :) Vot see oleks tõeline tahtejõu proov, rõve nii vaimselt kui füüsiliselt :) Õnneks tuli täna lumi maha ja lollid mõtted peast pühitud.

Teiseks, vaadake kui vinget asja orgunnisid Asicsi mehed New York'i maratonil. Tõeliselt personaalne, lihtne, geniaalne, suurepärase ajastusega laksakas. 5000 sõnumit ja 2500 videoklippi. Tartu Maraton ja kiibimehed, ärgake! :)



Kolmandaks, ma ei saa aru, mis krdima zombimaania kõiki turundajaid tabanud on? Nagu öäkk juba või mis? Aga see Nike tossureklaam on ikkagi lahe.

Uutel bemmidel ei olegi suunatule kangi?

Mõni kuu tagasi kribasin, et Audi ei saa kohe ilma olla

Jutt käis uuest Audi Q5-st - sellega olid keerulised lood, no ei saanud neljarattaline ilma kaherattaliseta hakkama, kohe mitte ei saanud ;)
tseki veel
* No igas autoreklaamis peavad tänapäeval ikka mõned kohustuslikud jalgrattad olema...
* Kavalpead - Vorsprung durch Technik

Nüüd BMW uus X3. Loomulikult jalgrattad platsis :) Suusad ka.

See selleks, ega ma siis nüüd peast nii ratas ka ei ole :) või ok, las ma olen nagu olen...

Vaatan seda reklaamklipikest, päris hea teine, muss ja värk, aga, aga... kas neile ratturitele ette keeramisel tõesti ei oleks võinud piiiisikese törtsukese suunatuld vilgutada?

Need silmad, need päästetud kaevurite silmad

Kõik Tšiili kaevurid on päästetud, juhuu. Ajalooline operatsioon, kus 69 päeva maa all lõksus olnud mehed lõpuks taevast näevad, edukalt lõpuni viidud. Miljonid silmapaarid jälgisid live reality show'd BBC-st ja CNN-st ja tõenäoliselt kusagilt veel...

Päästetud kaevur Claudio Yanez foto: AP

Üle kahe kuu päevavalgusest eemal olnuna ei pruugi inimese silmad päikesega just kõige suuremad sõbrad olla. Ja siis tuli OAKLEY, ameeriklaste prillitootja, kes hoolitses kõikide päästetute silmade eest. Sellised vennad vajavad absoluutselt parimat! Oakleyst olen palju kribanud, siin: Kuidas ma Hawaii Expressi petsin ja siin Blogipostitus tegi palju "pahandust" :) ja siin Eestlaste olümpiamedalite ühed vahetumad tunnistajad on?

Kaevurite Oakley Radarid (üks kõvemaid tootepaigutusi läbi aegade, ütleksin ma)

Oakley'st veel niipalju, et täna Austraaliasse mtb-tuurile Crocodile Trophy'le lendav Allan Orase silmi hakkavad kaitsma tuliterad Jawbone'd. Samad prillid on ka tema tiimikaaslasel, Klubi Tartu Maraton juhatuse esimehel Indrek Kelgul. Jass on vist eluaeg ilma prillideta sõitnud, tema saab andeks :) (nende tegemistest saab lugeda siit http://eestikrokodillid.blogspot.com/)

Rain Veidemani ja Rakvere Tarva rattariided

Ai, mulle meeldivad sellised mõtle_veits_kastist_välja ideed, võtad kusagilt totaalsest teisest valdkonnast midagi ning istutad omasse elementi... antud näide, NBA, NHL ja MLB rattariided, pole nüüd just liiga radikaalne, aga ikkagi... Rattureid, kes talvel jäähokit taovad, ikka leiab ja mitte vähe. Korvpall ja liibuv rattasärk ööbivad hotellis tõenäoliselt eraldi tiibades :) Pesapallist ei tea ma midagi.
Ameerikalste VOmax on selliste teemadega turule tulnud. Vinge.

Iga normaalne Kobe Bryanti fänn tahab ju Tartu Rattaralli stardis olla sellise igavest truudust tõotava rattasärgiga:


foto: http://www.vomaxgear.com/

Või siis NHLi tulihingelised pooldajad võiksid sebida endale näiteks Chicago Blackhawksi seti ning kukkuda sellega järgmisel hooajal Elioni sarjas vastaseid hirmutama? ;)

foto: http://www.vomaxgear.com/

Audi ei saa kohe ilma olla

Selle Audi Q5 on ikka keerulised lood, no ei saa neljarattaline ilma kaherattaliseta hakkama, kohe mitte ei saa ;)

Kirjutasin sellest:
* No igas autoreklaamis peavad tänapäeval ikka mõned kohustuslikud jalgrattad olema...
* Kavalpead - Vorsprung durch Technik

nüüd siis norrakatelt selline värk, tglt tekib päris TUNNE kohe :)

Machete Don't Text

Pole juba ammu siia mingit filmihala pritsinud... mitte, et ma nüüd kinos harvemini käiks, aga... las ta jääb :)

Sai eelmine nädal ühe toreda mitte_just_kõige _rohkem_riideid_seljas pildiajakirja kutsel kinos käidud. Filmiks alla 14-aastastele keelatud ning nõrganärvilistele mitte soovitatav - Machete! Ma ei tea, miks seda üldjuhul suhkruroo lõikamiseks kasutatava piiisikese (pool meetrit!) noakese kirjapilti eestipärasemaks ei tahetud muuta, matšeete oleks ju kenam? Olgu.

Komöödia. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Trejo, De Niro, Seagal, Lohan, Alba jne, aga las ka nemad jäävad.

Hoopis põnevam oli taas veenduda, et EI pea product placementi puhul toode alati pildis olema. (Meenub Bondi "Rolex? No, Omega") Pole vaja telefoni marki suurelt ekraanilie külmutada, piisab ka helinast :) Nokia Classic Ringtone - laaapsepõlv on lüühikeseks jääänud mullll :)
Ajastusega pandi küll veits mööda, ideaalne oleks seda mussi olnud lasta mõned minutid peale filmi algust, kui matšeete oli maha raiunud umbes 15 kätt, 18 jalga ja 9 pead ning õbluke kehakateteta naisterahvas koukis kusagilt, kus inimese keha tavaliselt pooleks läheb, välja telefonikese, mida siis keegi krt millegipärast brändida ei tahtnud :D Kus olid turundajate silmad?

Jessical lasti küll õunaga iga nurga alt poseerida... kuid tõelist maasikat ära ei kasutatud :(



Aga, et hagijad ei maga, kõik rahaks, selles võite veenduda siin:
You’ve seen the movie. You’ve seen the mexican. Now buy the shirt.
http://www.machetedonttext.com/

Kaunis vuntsidega naine!

Juba paar päeva on ta mulle silma jäänud! Kaunis naine, aga Hitleri vuntsid :( Uskumatu. Eile pidin teda kohe pildistama...

Alguses arvasin, et äkki kellegi imbetsilli vastik kuri käsi mängus, teate, nii nagu poliitreklaamidega tihtipeale juhtub... kenad siledad retušeeritud valitavad + imepärase markeri upgrade: tedretäpid, vistrikud, habemed, vuntsid, mustad hambad jne

Siis läksin Uusmaa kodukale, et no mis värk on? Ei ole ju vuntsidega naine?

Aru ma ei saa, TAK kirjutab oma lehel: "Kleebisreklaam bussi välispinnal on levinuim sõidukireklaami alaliik, kus spetsiaalsed ilmastikukindlad reklaamkleebised on paigaldatud piki bussi külgi, paigaldatavate reklaamkleebiste arv, asukoht, tihedus, eksponeerimise aeg, perioodilisus jne. sõltub kampaania iseloomust ja kliendi soovist." Reklaami asukohtade loetelu lõppu on lisatud veel: "Võimalikud on ka teised variandid, näiteks vigurkleebised."

Äkki olen mina lammas ja see ongi osav tähelepanupüüdmise võte!?!

Tere, palju teil maasikad maksavad?

Misiganes põhjusel ei jõudnud ma kinno "Punast elavhõbedat" vaatama... Sai nüüd siis lõpuks telekast nähtud ja no ei tekitanud erilisi emotsioone :(

Küll, aga sain positiivse laksu samal ajal ühest punase elavhõbedalasega jooksnud 30-sekisest reklaamikesest...

Ma ei tea kahjuks/õnneks väga midagi Elisa kõnekaardist, aga mulle meeldib Schwinn Cream Lady ;) Ka meie peres sõtkub üks hästi kallis inimene sellise pedaale ;) Stiiiiilne vokk, onju!

See selleks, mulle meeldis Inga Salurand ka Ühtse Eesti suurkogul, kus ta hullult laheda venekeelse kõnega üles astus, aga ka see pole oluline... Oluline on see, et reklaamis sõidab rattaga selline inimene, kes päriselus ka velot nähes ära ei ehmata :) Vähemalt cycle chic estonia on ta otse teolt tabanud ;)


Elisa - Turupäev from MustFilm on Vimeo.


Foto: cycle chic estonia

Puhka rahus

Mida teeb Õige Eestlane nähes, et naabril temast paremini läheb? Õige Eestlane surub hambad risti, vaikib, ei märka, poriseb, toriseb, räägib taga ja teeb kõik selleks, et konkurent samasse kohta tagasi tõmmata... Mitte mingil juhul ei lähe ta lahkelt kiitma ja endalegi eduvalemit hankima: aita mind, mis ma tegema pean? Õppima? Rohkem tööd tegema? Vietnami salviga meelekohtasid määrima? Lotot mängima?

Kaks reklaami kriipisid reedesel koduteel mu Oakley Radarite taga peituvaid nägemiselundeid. Üks hea, teine mitte nii väga hea :)

Rademari -60% särgid bussiootepaviljonides ja prindis (eriti seff, ilma raamideta keset uudiseid) on varemgi ette jäänud ja mitte ainult selleks, et nad mustakollased, Hawaii Expressi logovärvides on :) Kuigi, abiks seegi... Need Saku Suurhalli ees olevad 33XL maikad on super. Isegi "kuni" prossa ees on andestatav, juhul kui kaupluses klient ikka reaalseid soodukaid ka näeb... Hea töö.



Vot, aga teisest ei saa ma aru :( Slogan "PUHKA RAHUS!" - guugeldage, võin kihla vedada, et 99% tulemustest on seotud sellise pikemat sorti ja viimase puhkusega... vähe veel, siis paneme plakatile hunniku varbaid, krt oleks võinud neile ikka lipikud ka külge riputada, oleks veel võikam :(

Jalgpall on parem kui keks!

Tundub, et ka meil püütakse vuvuzela-hullusest oma osa lõigata ;)

Me kõik oleme inimsööjad!

Lindakivi direktriss Katrin Siska soovitused igavese nooruse ihkajaile: ärge sööge muna, kana, liha, mereande, kala ning loobuge laiptoidust, on juba vanakool ja eilne päev...

Isegi Wrangleri teksameeste We are animals kahvatub järgneva ees.

"We're all cannibals"

Belgia tõenäoliselt kuulsaim sportlane, Tour de France'i viiekordne võitja Eddy Merckx'i rattabrand on tulnud lagedale vägagi julge avaldusega :) Printreklaamidel laiutab kohalik paha poiss, korduvalt kokaiiniga patustanud, eksmaailmameister Tom Boonen, kes hirmuäratavalt näljase näoga :) lubab Prantsuse tuuril konkurentidele koha kätte näidata...

Head isu, las õgib sprintereid! Meie Reinule ta loodetavalt järgi ei jõua.