Julge hundi rind on haavleid täis!

Otsustasin ka sel aastal siis ühe jooksumaratonikese päevakorda võtta. Järjekorras juba viies. Liisk langes sedakorda Amsterdamile. Miks just Hollandi pealinn? Nimelt, on mu väike sugulane seal kohalik itikunn, sellest ka siis "2 in 1" mõte, ehk väike külaskäik vürtsitatud kerge sörgiga 82 riigist pärit 38 000 kaaskannatajaga.

Oma eelmised maratoniaastad olen ikka hooajaringselt mingitki sörgiteemat arendanud, sedakorda jäi kevad/suvi puhtalt jalgratta pärusmaaks. Malamuudipoisist treeningpartner sai olude sunnil komandeeringusse saadetud ja no ei leidnud ma üksi sörkimiseks mittemingisugust draiverit :( Koer, kelle liikumisvajaduse pärast suurt muret tundsin, leidis endale samasoolise hõimukaaslase ning on tänapäeval pehmelt väljendades hüperhäpi, hakkasin vahepeal isegi tõsiselt tema seksuaalses orientatsioonis kahtlema :)
Jooksutreeningutega alustasin peale Tartu Rattamaratoni, 5 nädalat enne Amsterdami.

Kusjuures, üleminek polnudki seekord kõige hullem :) Jalad veits kanged, aga see käib asja juurde. Tartu Sügisjooksul 44 minsaga lipatud 10km oli lootustandev. Vaatasin netist erinevaid kalkulaatoreid ja need pakkusid kümpsiku baasil maratoni lõpuajaks 3h25-3h35. Siiani oli isiklikuks eelmisel aastal Dublinis joostud 3h46. Esialgne plaan oli üritada 3h39 (tempoga 5:12/km).

Veidike unistasin küll veel kiireminigi liduda, aga mitte nüüd oluliselt... :)

Reede õhtuks jõudsime oma kalli abikaasakesega Amsterdami. Lennureis Eesti Õhuga läks suht tõrgeteta, kui välja arvata pisiseik, et piletit ostes lubati hinna sisse ka pardal pakutavaid vingeid hõrgutisi, päriselus oli see lihtsalt omavoliliselt maha tõmmatud või kellegi poolt ära söödud :) Mailiaadressi väga nende lehelt ei leia ja tasulisel numbril oma toitu ma ka taga ajada ei viitsinud :) Las ta jääb.

Nalja hakkas sama järgmisel päeval kui staadionil paiknevasse võistluskeskusesse oma numbrile järele läksin. Kõik oli bueno, expo, meeletu möll ja sagimine, aga mida pole, on minu rinnanumber :( Olete kenasti maksnud, olete kirjas, eliitgrupis!!! Aga teie numbri on keegi välja võtnud, team, manager?... Ooooot, Tulpidemaa pojad! Mis krdi eliitgrupis?!? Mis pagana team ja manager? Ma sisestasin regamisel oma eeldatava lõpuaja, 3:45. Mis eliitgruppi te taga ajate? Jah, Janne Salumäe on mu abikaasa, aga eestlastest jooksis päriselt maratone Jane Salumäe, mitte Janne, ja ta ei ole isegi mu tütar ega veel vähem ema! Jah, Erika Salumäe on olümpiavõitja, aga mis see siia puutub? Mina olen Priit Salumäe ja ma armastan rattasõitu, et mitte öelda vihkan jooksmist ja ma ei suuda ühtegi kilomeetrit alla 3 minuti neverever joosta. Mis krdi eliitgrupp? Mu laiade puusade ja kitsa selja taha mahub lõdvalt 5 eliitgrupi musta meest ennast korralikult ära peitma. VARJATUD KAAMERA või mis!?

Lõpuks korraldajad leebuvad, politseid ei kutsuta, mulle kirjutatakse ikkagi uus number välja. Eluvõimalus saada suures plaanis Eurosport live'e kustub hetkega. Tagantjärgi isegi kahetsen, esimesed 100m oleks vast ikka tuules püsinud :)

Päriselt nad muidugi mulle ei andesta, saan stardinumbri 172! ja mind paigutatakse gruppi 3h00-3h30! Tule taevas appi, miks nad mind vihkavad? :)

Kuid see polegi veel kõik. Võistluskeskusest lahkudes arvab üks kohalik naisterahvas, et sõidab ülekäigurajal mul lihtsalt varbad laiaks. Tõenäoliselt olin ikkagi spetsmärgistusega "ohtlik võitjasoosik", kes vaja eos elimineerida, hoida eemale üüratust auhinnalauast. Pääsen paari meeletu hüppega küll kindlast surmast, kuid kuna sooritus mõõtmisele ei läinud, siis Jaak Uudmäe Eesti kolmikhüpperekord jäi seekord napilt püsima. Mina õnneks ühegi kriimuta, aga mu tutikas "IP67 klassiga tolmu ja veekindel Sony nutitelefon, mis toimib ka ekstreemsetes tingimustes" - müüt saab sajaga murtud. Telefon prantsatab asfaldile ja tema kriimustuskindel klaas võtab hetkega moodsa spiderman-looki!

Mitte just kõige roosilisem algus, aga ega siis sellest ennast heidutada saa lasta.

Õnnelik kilekotimees stardis

Ilmaga eriti ei vedanud, ei midagi väga hullu, mingi 10C sooja ja rõve tuul. Päeva peale lubas +16C ronida (rõhuga sõnal "lubas", sest laeks jäi vast 13-14C). Jooksuriided selga, 5 geeli taskusse, prügikott peale, mis sooja hoiaks ja mille vahetult enne starti saaks ära visata, ning olingi põhimõtteliselt valmisolekus no1.

I am the King of the world!

Miskit erilist tunnet ei olnud. Suht kindlalt oma tempoga peale ja vaatab, mis saab. Aga... Oma stardigrupis mõnusalt loksudes ning nähes kuidas 3h30 sildiga vennad eest ära panevad, tekkis korraks nagu tahtmine sappa haakida, õnneks loobusin... Pilk kellale. Esimesed kilsad 5:00min/km, enam-vähem, plaanitust veitsa kiirem, aga anname andeks... ja mis siis juhtus, keegi ei tea :) Lõvisupp! 4:50, 4:51, 4:50, 4:47 jne 15. kilsa peal veel selline 3h20 kopikatega eeldatav lõpuaeg. Kuni 20km-ni ei läinud kordagi üle 5minsa kilsale. Jube mõnus, päriselt noh, nauding lausa see sörgivärk. Fännan kalkuleerimist-spekuleerimist, jagan laskmata karu nahka. Ühtlase tempo säilimisel tuleb 3h27 ära. No jummala kunn mees ikka olen :) Isegi 3h30 pacemakerid jäid jalgu :)

Poolmaraton 21,1km aeg 1h 44min - ikka 3 ja poole tunni tempo (eelmise aasta Dublinist lausa 9 minutit praem!).

Ja siis, ja siis, sai minu üürike pidu üllatavalt kiire lõpu :) Väga ei taha edaspidist meenutadagi. KÕIK vaevad saabusid üheaegselt. Pistis ja peksis, kiskus ja rõhus, keeras ja kloppis... :(

Finito, kaputt, pi*dets - 26. kilsa... 16 veel (stardinumber on ikka aus mul :)

26. kilomeetril oli mu naisuke ergutamas, hetkeks sain küll energiat, kergemaks läks, aga suurt pilti see ei päästnud... Kas liiga kiire algus maksis nüüd valusalt kätte või olin tõesti toitumisega midagi kapitaalselt mööda pannud, sest 30. kilomeetril astus uksest sisse, et mitte öelda, lõi selle jalahoobiga lahti, soomlasest sõber Yrjö! Peale temaga lähedast taaskohtumist, ning paariminutilist sisikonnal toibuda laskmist, läks tegelikult veidike kergemaks küll... Mitte, et ma jooksma oleks hakanud, enesetunne läks paremaks... edasi ikka koomas ja komberdades. Ei päästnud moosekandid ega kusagil vilksatanud raja ainus tuuleveski... Elu nagu tummfilmis, trambid oksega immutatud vatis, vabatahtlikult, ja nii ongi :)

Teine poolmaraton 21,1km aeg 2h 14min - KOLMKÜMMEND minsa kauem kui esimene pool! Tase! :)
Dublini maratonil hõiskasin: "Kahjuks lõpus tempo ikka totaalselt langes, teine pool distantsi lausa NELI SEKKI aeglasemalt! apteekersörkar Salumäe :)"

Ühesõnaga, kogemus väga vinge, aga: "Remember kids, don't try this at home!"

See paremal olev vend ei otsi prügikastist taarat, ta tervitab oma Soome sõpra Yrjöt :)

jun 2010 Stockholm 4:04 Elu esimene maraton, öäkkk, aiiaaaa... ja Carmen Kass
okt 2010 Frankfurt 3:57 Saksamaa jänesed seebiks! ehk Frankfurdi maraton 
okt 2011 Liverpool 3:49 Stilettod, miniseelikud, lillad ja Liverpooli maraton 
okt 2011 Dublin 3:46 Lugu sellest, kuidas ma Iirimaal voodood tegin
okt 2012 Amsterdam 3:58

Sry Karmen ja Ailt, mis si*asti, see uuesti :)

Sõber programmidirektor kaotas mulle Tartu Sügisjooksul 5minsaga, aga Amsterdami maratonil kaotas ta mulle hoopis 5 minsaga :) Kompromissitu heitlus. Nagu pildilt näha, siis ega tal ka vist lihtne polnud, istuma saada siis...

Kuidagi kehv mulje jäi Amsterdamist. Maailma top maratonide hulka pääses ta vist vaid tänu sellele, et osalejad saavad hiljem coffeeshoppe külastada, seeni nautida ning punaste laternate all paiknevaid kortereid kiibitseda, neid, kus peremehed toas temperatuurid nii põhja keeravad, et vaene õrnem sugu pesu väel akendel higistama peab...

Õnneks oli maratonipäevaga tekkinud esmamulje ikka suht petlik. Järgmised päevad käisime kallikesega merelt laenatud Almeres, Haarlemis, meediapealinn Hilversumis, imeilusas Delftis ja veel terve pika päeva Amsterdamis endas. Super. Lõpetuseks, kirss tordile, veel Ajax - ManC, Balotelli, Tevez, Meistrite liiga live!, kus kohalik sats siis Inglismaa rikkuritele koha kätte näitas.

Tänud Jaanile ;) 

Raudteejaam

Rattapoe stiilne ukselink Delftis

Tsekkige velotakso raami ;) Keegi oli minust ette jõudnud, sest kutt oli PÄRIS Hawaii Expressist ikka kuulnud juba :)

Inglasest ManCi fänn suure mängu eelõhtul kanalivaadet nautimas

* Musile tänud fotode ja seltskonne eest, eks

Sügis ja talv, ühe hingetõmbega

Facebook on päriselt vastik :) Sööb mu blogikirjutamise isu. Hmm, ok isu ei saa vist väga süüa... Igaljuhul, postitad lõustaraamatusse oma mõtte, kui juhuslikult on väärt mõte (harva küll :), siis saad asap tagasiside ja seda mitte anonüümsetelt kommijatelt, ikka reaalsetelt inimestelt, et mitte öelda sõpradelt :) Töö on vahetu, kiire, korralik ja PEALISKAUDNE :( Selline fast food. Blogipostitusi teinekord endal ikka hea takkajärgi lugeda, et mis ja mida sai kunagi mõeldud/tehtud/kribatud või halvemal juhul siis tehtud/kribatud/mõeldud :) Facebookis küll nüüd timeline ja puha, aga see pole ikka päris see (veel?)

Ühesõnaga, homme algab 2012 rattahooaeg ;) Juhuuu, Hispaania, Girona. Valiku kaalukriteeriumiteks said otselend, sportlastele mõeldud majutus ning ratturile/triatlonistile ideaalsed treeningtingimused. Ja loomulikult ei tasu alahinnata, et 19.-25.03 toimub sealsamas Kataloonia velotuur. Mitte, et me sinna sõitma läheksime :), ikka meie superkangelast Rein Taaramäed vaatama. Sellest, aga lugege juba http://camp.hawaii.ee/

Nüüd lajatan ühe hingetõmbega ka vahepealsed sportimised :)

Hirmsasti tahtsin 9. Kakumäe Masohhistide Mängudele, juba üle-eelmisel aastal mõtlesin sellel ränkraskel üritusel osaleda, aga õnneks tuli lumi varem maha. Nüüd, pika ja sooja sügisega sain täiesti enese jaoks arvestatava jooksuvormi ;) Nagu sipsti oleks minusugune alla 3:40 lidunud... aga seekord murdis haigusersk ka kunnimatest kunnimad, kogu mu kallis pruunisilmne porukas oli riburadapidi horisontaalis :( Nagu allolevalt pildilt paistab, siis minu valvekord läks suht lihtsalt, aga kuidas mu vapper naisuke aastasele selgeks tegi, et nüüd oled tunde selle juhtme otsas ja  tegevusraadiuseks ongi vaid meeter?

Taastusin küll ära, aga  sellises konditsioonis ei ole väga mõtet tervisega riskida. Nii ei jäänudki muud üle kui Herr Inimene Suudab Luhatsi Tommiga ennast ühele Kakuka ringile ümber regada. Abiks ikka. Sai hea sõbraga juttu puhuda ja samas traagiliselt hukkunud sportlaste laste toetuseks ikkagi legaalsel moel oma pisike panus antud.

Kiired ja vihased 5

Veits vist jäi ikka kripeldama midagi, sest vahetult pärast seda potsatas mu postkasti mingi kummalise sisuga kiri: Dear Priit Salumäe, Thank you for registering for the 37th TCS Amsterdam Marathon. You have elected to run the Marathon. Oktoobris, õnneks peale rattahooaega.

Ja siis tuli lumi. Ja mu malamuut sundis mind suusarajale. Mitte just verbaalselt, aga no ma tean kuuuuuuuuuui õnnelik ta Harku ringil toimetades on. Asja kehvem pool on muidugi see, et koer ja suusarada nõuavad üldjuhul normaalse inimese jaoks sellist pehmelt öeldes offline ajastust. Enne 8 ja peale 22! Mitte just kõige sobilikumad ajad Tartu Maratoniks treenimiseks. Otse mastercardi reklaamklipist: tippsuusad - 400€, kepid - 200€, saapad - 300€, Harku rajavalgustus - 20 000€/km, kl 23, tulede kustutamise hetk, sina pimedas metsas - priceless! :)

Mõned suusakilsad sai ikka tunnikaupa kokku korjatud. Tartusse läksin uutes väääga seffides kiirsõiduriietes. Ilma igasugu sportliku ambitsioonita :) Sõit sujus ülimõnusalt. Isegi viimased kilomeetrid olid inimlikud. Kella ei julgenud väga vaadata, tundus selline 4:20 libistamine... Kiire arglik pilguheit randmele näitas, et ohooooo, 3:50, vabshee rahul :) Ainult korra varem olen kiiremini suusatanud. Ja ei olnud sel aastal mingi superkiire rada vist nagu, ehk, jah, või, kuid....

Uue sõiduvormiga oli veel üks hea lugu. Isa küsis, et kuidas ta mind telepildis ära tunneks. Ok, pole probleemi, tseki kirkaid kollaseid põlvikuid... Kahjuks, või siis pigem õnneks oli see teleülekanne taas nagu Scatman John oma parimatel päevadel. Kogu kuradima norrakate United Bakersi tiim oli ju kollaste põlvikutega!!! Mu issi oleks teleka ääres hullunud, tema poeg terve sõidu vältel mitmekordselt esigrupis vägesid juhatamas! :)

Ilma takistava spinnakerita oleksin ikka alla 3h sõitnud :)

Maratoniprotokolli sirvides leidsin sellise rea. AT kunn Anti Arak, 333. koht, aeg 3:33:33!!! Uskumatu ikka :) Palju õnne! Sellist tulemuse tegemise tõenäosuse kõrval on Viking loto numbrite äraarvamine lihtsalt P-O-I-S-I-K-E :)

Veel. Supersulemehest nimekaim Priit Pullerits oli oma konkurentidele(?) pähepanemise listi ka mind suranud... Ei no tore, peaksin vist õnnelik olema :) Aga, et ma seal suuuuht viimaste seas figureerisin, siis korra tõmbas ikka pulsi üles. Kui õige treeniks eraldi suusaks, võtaks Vasaloppeti plaani ja paneks immikat ja rulle ja värki ja viskaks kõlava selge häälega kinda, lajataks ropult: PANEN 2013 Tartu Maratonil PULLERITSULE PÄHE! :) Õnneks muidugi lollid mõtted said kiirelt kustutet. Ega siis minu eas enam selleks sporti tehta, et kellelegi hambad_ristis_silmad_punnis_tatt_viltu ära teha... Ikka mönuga tuleb asju vötta (*sarnasus ühe vedeliku reklaamlausega on rangelt juhuslik). No ja kui väääga vaja, siis maanteerattad võib ju ikkagi joonele panna :)

Euroopa meister isiklikult finišis ootamas ;)

9. Kakumäe Masohhistide Mängud 2011

Juba eelmisel aastal mõtlesin sellel ränkraskel üritusel osaleda, aga õnneks tuli lumi varem maha ja hullud mõtted said peast pühitud. Nüüd murdusin. 18. detsembril kell 10.00 Rocca al Mare kooli parklas 6 x 6,2km pikkust Kakumäe ringi ja veel tsipake peale. Kokku siis maratoooon, jooksumaraton, just 42,195km! Suurepärane võimalus igalt ringilt koju boksi keerata :) Tõeline tahtejõu proov, rõve nii vaimselt kui füüsiliselt. Loodetavasti terve Eesti, normaalne Eesti naudib sel ajal juba täiega suusarõõme :) Ilm võib olla vabalt -20C, aga võib ka mitte olla :) Eelmisel aastal maitsestati seda jooksukest miinus kümne tselsiuse ja mõnusa, et mitte öelda rõveda tuulega.

Osalusotsuse kaalukeeleks sai kindlasti ka see, et DNB Vana-aasta jooksuga toetatakse traagiliselt hukkunud sportlaste jalgrattur Lauri Ausi, kümnevõistleja Valter Külveti, maadleja Küllo Kõivu ja kuulitõukaja Taavi Peetre lapsi. Maratoni igast osalustasust läheb 10 EUR laste toetuseks.

Mujal maailmas on hästi populaarne oma pingutamised heategevusega siduda. Meil on siiani ikka olulisemal kohal pigem naabrimehele pähepanemine. Kuid mitte ainult, näiteks Elion Estonian Cup’i korraldajad, Pro Jalgratturite Klubi ning traagiliselt hukkunud noore ratturi Lennart Rooti vanemad asutasid fondi, millest laekuv raha läheb noorratturite toetamiseks. Iga Elion cupil osaleja on sinna oma pisikese panuse lisanud. Respekt.

Ühesõnaga, kuna lund ei ole ja kusagilt veel väga ei paista ning Vana-aasta jooksul kavas ka 6,2km pikkune sörgitamisekene, siis KÕIK_see_mees_naine_noor_vana_koer_kass heategevuseks joonele! 10 eurosest osalustasust läheb 5 euri laste toetuseks.

Mu sõber-sparringupartner Stockholmi maratonilt ja 300 kilsaselt Vätterundani rattasõidult, herr Toomas Inimene Suudab Luhats lubas ka platsis olla ja uuele hooajale nurgakivi panna ;)

Uus spordikell näitab isegi koerte kaklust!

Murdusin - mul on nüüd tätšskriin spordikell, gepsuga, näitab pulssi, kiirust, kõiksugu vigureid, loomulikult ka kellaaega, kuupäeva ja aastaarvu :) Eile, mahlamuudiga sörkides, avastasin, et Garmin Forerunner 610 on tegelikult midagi hoooopis enamat, kui tavaline pulsikell...

Uus kell fikseerib ja salvestab tasuta, ilma lisaressurssi kulutamata, ka kõik mu koera ja tema sõprade/vaenlaste tegevused.

pulss langeb, kiirus langeb - malamuut loeb külauudiseid ja jätab oma staatuse uuendusi

pulss tõuseb, kiirus tõuseb - malamuut näeb kitse

pulss tõuseb, kiirus langeb - malamuut näeb kobrast

pulss tõuseb järsult, kiirus nullis - malamuut kakleb

jne jne

tark kell mul ikka :)


eilne kaklus, mis õnneks sai kiirelt ja kaotusteta/vigastusteta ühele poole

ps

Millegipärast meenus soomlaste Russarös paiknev ülitäpne ilmajaam. Lihtne ja tõhus. Maasse lüüakse kaks jämedat oksa, nende vahele ripuatakse nööri otsa tavaline kivi:

kivi on märg - sajab

kivi on kuiv - ei saja

maas on vari - päike

kivi on pealt valge - lumi

kivi pole näha - udu

kivi kõigub - tuul

kivi seisab paigal - tuulevaikus

kivi hüppab - maavärin

kivi on vee all - üleujutus

Ema, ma abiellun Ahmediga! - teine seeria

Kallis ema!

Ma otsustasin kodust lahkuda. Ma armastan teda nii väga! Võib-olla tema tätoveeringute pärast, mis talle vanglas tehti, võib-olla mootorratta pärast, mille ta varastas, aga võib-olla sellepärast, et ta on mu raseduse esimesel kuul mulle toeks olnud, ehkki ta pole üldse mu lapse isa.

Me hakkame Ahmediga elama metsas tema treileris. Treileri ümber on aed, kus me kasvatame kanepit. Kanepit anname ka Ahmedi sõpradele, kes omakorda annavad meile kokat ja heroiini.

Ema, palun palveta, et avastataks aidsiravim, Ahmedil on seda väga vaja!

Tegelikult olen ma praegu naabrite pool ja kirja kirjutasin ma selleks, et sa taipaksid, kuidas elus on palju hullemaid asju kui minu kehvake koolitunnistus ülemisel riiulil!

Sinu tütar

Kõik sõltub taustsüsteemist :)
Oma OK kingadega ei tasu niisaama kingapoest läbi astuda, seal paistavad nad sellised õnnetukesed ja lääpas_räsitud, et kohe kisub uute järele. Mu vanad Asics Trabucod olid ka eilseni täiesti enam-vähem tossud :)



_____________________

see eelnev blogijutt saab kohe KAKS aastat vanaks! Vahepeal olen sörkinud kokku 330 tunnikest, maratonid ja osad trennid Kayanodega. Trabucodele jääb kusagil 300h, minu tempoga 6-7min/km = 2500km! Et ma vist ei ole jooksusussi müüjatele väga maasikas klient :) Kui jalgadest veidikenegi hoolid, siis üle 1500kilsa ei tohiks ikka lasta?

Lugu sellest, kuidas ma Iirimaal voodoot tegin

Nii kui 2012. aasta jalgpalli EM-valiksarja play-offi paaride loosimisel Eesti koondise vastane selgus, laksas keegi mulle täiest jõust vasaraga kuklasse: "Tegutse Priit, eestlaste pääs euroopakatele on SINU kätes! T-e-g-u-t-s-e!" ja taustal trampis The Prodigy "Voodoo People"! Vuudupiipl, vuudupiipl...

Otsustatud. Pilk klaasistus, pulss ja vererõhk peatusid Ostankino teletorni vaateplatvormil, lihastest said teraskimbud ning edasine elu hakkas veerema ainult ühe eesmärgi nimel - minna otse karukoopasse ja elimineerida seal Iirimaa koondise mängujõud, platsinägemine, osavus, tehnika, vedamine. Vuudupiipl, vuudupiipl...

Mis ma teen, mis ma teen? Kuidas pääseda salaja Dublinisse? Nad ei tohi mind märgata, neil ei tohi olla õrna aimu ka, mis on mu invasiooni tegelik eesmärk. Focus, Neo, focus! Jess! Ma lähen Dublini maratonile, sel ajal on linnas 16 000 jooksjat, sulandun massi, tegutsen nähtamatult, vääääga hea mõte!

Algus tundus igaljuhul lihtne :) Aga!, juba võistlusele registreerimisega tekkisid esimesed problad, no ei võeta minu krediitkaarti tõsiselt, räägitakse, et to protect our customers from identity theft, credit card details are erased ja try again jne jne, kaasasin itigurud ja värgid, no ei saa :( Tundus, et juba eos aimasid iirlased halba. Kontakteerusin korraldajatega, lubati mulle ülesandmisvorm FAKSIDA, faksiti, faksiti... siimaani ootan. Kui uksest ei saa, siis proovime aknast, tänu sõbra kaardile sain regamise makstud/tehtud (tnx Gaspar :) Pisike "agake" veel, eelmisest Liverpooli maratonist sai Dubliniks 3 nädalat. Veidike vähe nagu? Savi, eesmärk on mujal. Vuudupiipl, vuudupiipl...

Tiimiga liitub mu naisuke ja tema endine töökaaslane (jookseb) koos abikaasaga. Neil kellelgi ei ole õrna aimu ka mu tegelikest jalgpalliga seotud kurjadest ja mitte nii kurjadest plaanidest. Vuudupiipl, vuudupiipl...

Turvakontrollis piiksun küll kõvasti, aga piirivalve ei aima midagi, supsti peale paari üritamist ikkagi läbi. Lennukile! Kõik bingobongo käsipagas korralikult ära paigutatud, turvavööd kinni ja siis, middaaaaa? Kapten teatab, et neil vaja tankida, kõik kupatatakse lennukist välja! Mismõttes? Kuid see pole veel kõik, nad lendavad Riiga kütuse järele!!! Kas me oleme Varjatud Kaameras või mis? Mul oli kunagi üks töökaaslane, kes sõitis autoga Tallinast Raplasse bensu järgi, pidavat soodne olema, arvutas välja! No selle kolliga sai ka Aegviidu Elionil käidud, väljas +25C , meie kökaköka 70km/h rekka taga tuules, kliimaseade välja lülitatud, higistame nagu neegrid saunapingil, pidavat soodne olema, arvutas välja! Temale anname andeks, eks, aga lennuk miks 300kilsa kaugusel tankimas käib? Nad vist ikkagi olid mu plaanidest haisu ninna saanud :(

3 tundi lennujaamas passimist ja supsti, oli raudlind taas valmis meid oma pardale laadima (hiljem selgus, et Tallinna lennujaama solkkütus või midagi oli kogu kaose põhjustanud, hea et niigi läks).

Dublin. Turvakontrollist edukalt läbi, seekord piiksumata. Kui nad vaesekesed vaid teaksid, kelle ja milliste kavatsustega nad praegu oma riiki lasid. Mees, kes tuli kirjutama kahe riigi jalgpalliajalugu! Vuudupiipl, vuudupiipl...

Esimene õhtu kuulasin maad, kaardistasin tegevusi, jälgisin mängu. Teisel päeval kuulasin tegevusi, kaardistasin mängu, jälgisin tegevusi ja sörkisin pool tunnikest...

Kolmandal päeval olin missiooniks VALMIS! Ärkasin 3 tundi enne starti, hullupilk kattis tervet mu nägu, kaela ja õlgu. Sõin kerge pudru, panin jooksuriided selga, viisin 3 seljakotitäit nööpnõelu varem välja vaadatud peidikutesse ning asusin maratoni stardi poole teele. Vaikus enne tormi.

Sulandusin kenasti 14 000 maratoonari vahele. Stardipauk antud, lidusin 2miili ja keerasin osavalt siksakitades vasakule. Olles veendunud, et "saba" taga ei ole, rabasin oma külmrelva(nõelte)kollektsiooni ning suundusin otseteed Aviva staadionile, kohta, kus 15. novembril täitub kõikide eestlaste unistus, me jõuame jalgpalli euroopa meistrivõistlustele, UEFA Euro 2012 FINAALI!!! Ja loomulikult juhtub see tänu minu maagivõimetele ja ennastohverdavale tegevusele!

Vintsisin ennast üle statka ääre, mõned hüpped ja olingi pehmel rohelisel murul. Liikusin palliplatsi keskele, rabasin kotist Iiri koondise Teddy-Beari ning torkimine, start!. Vuudupiipl, vuudupiipl... Nõelad tegid millimeetri täpsusega oma kohutavat laastamistööd. Iiri kahurväe jõud rauges iga sekundiga, Robbie Keane’i jalad täitusid marmelaadiga, puurivaht Shay Giveni sisse puges globofoobia - hirm, HIRM, äkki jalgpall lõhkeb, parem ma ei püüa ega katsu seda, hoian heaga eemale... Aiden McGeady, John O’Shea ja Damien Duffi võiksid vabalt oma karjääri lõpetada Eesti neljanda liiga põhjatsoonis, kas Pirita JK Reliikvia või FC Toompea 1994 ridades, varumängijate pingil... Vuudupiipl, vuudupiipl...

Veel 4% oli jäänud ja ongi mission completed! Äkitselt, nagu kõuelaviin, täitus staadion politseidega, korravalvuritega, sõjaväelastega. Väljaku kohal tiirlevatest helikopteritest laskusid mustades maskides eriüksuslased, sajad püssitorud olid suunatud otse minule... 3% jäänud. Pulss tõusis 200 peale, kohe-kohe, 2%, tegutsesin, veeeeel veidi, karjusin täiest kõrist: "I WANT LAWYER! I WANT LAWYER!", sihtisin oma piirajaid nööpnõeltega, tundsin ennast nagu tõeline Eesti Kalevipoeg Soomes Sortse Sugemas!

Veel 1% oli jäänud, "I WANT LAWYEEEEEEEER!" ja.... ärkasin! Värisedes, üleni higisena, hotellivoodis, kell oli 5 hommikul, Dublini maratoni stardini oli jäänud veel 4 tundi, õnneks oli kõik, või siis enamus sellest, uni :)

"Chuck Norris never ran a marathon!"

Mina sörkisin läbi, ja kuulake nüüd kõik, kahjuks lõpus tempo ikka totaalselt langes, teine pool distantsi lausa NELI SEKKI aeglasemalt! apteekersörkar Salumäe :)

esimene 21,1km 01:53:09
teine 21,1km 01:53:13
kokku siis 3:46:22, isiklik reks ja kolme nädala sees teine maraton, rahul :)

Ok, natuke jäi kripeldama, et 3:45 sisse ennast ei suutnud pressida, aga ega varu nüüd väga polnud ka, iga kiirem samm tekitas lauluisu, et mitte öelda okserefleksi: "Ööööööööööööööööö(kkk) on pikem kui päääev...". Moraal, ärge never üritagegi maratonil mingeid võõraid spordijooke tarbida, ainult testitud kraam, see, millega ka trennis/võistlustel varem kokku puutunud.

Tänud kallile naisukesele, Elole ja Ahtole ;)

jun 2010 Stockholm 4:04 Elu esimene maraton, öäkkk, aiiaaaa... ja Carmen Kass
okt 2010 Frankfurt 3:57 Saksamaa jänesed seebiks! ehk Frankfurdi maraton
okt 2011 Liverpool 3:49 Stilettod, miniseelikud, lillad ja Liverpooli maratonokt 2011 Dublin 3:46
mis järgmisena ... ?

Stardinumber ja vaheaegadega käepael. Pole ikka raatsinud kella osta, aga seekord ei pidanudki vaheaegu käe peale tätoveerima :)

Borati kostüümis meest küll peale 42 stringikilsa eriti ei kadesta, eks :) Pappkarpides robotil võis tuule käes ka keeruliseks minna. Halloweeni õudukatel oli savi.

Tunnistus, et tehtud ta sai

Naisuke oskab ka pisikese seebikaga päris kenad nurgad välja otsida ;)

Molly Malone ei lase ennast mingites Hispaania turistidest ega muust mudrust eriti segada

Vendadelt Grimmidelt inspiratsiooni saanud ühe kooli ees paiknenud venna-õe skulptuur, kena.

Kõik uksed on erilised, et napilt nagu meie Lasnamäe rõdud :)

Dublini üks kohustuslik vaatamisväärsus Ha'penny sild on tabalukuteemaga kaetud, tuleks nagu tuttav ette

Igalt teiselt Iirimaa pealinna postkaardilt vastu vaatav Temple Bar. Seal käis ikka tõeline andmine

Iirimaa vanim pubi Brazen Head. Asutatud aastal 1198

800aastat vana pubi tualetiukselt lugesin esimese hooga Penis! :) Ma ei tea, kas oli see nüüd paarist pindist Guinnessist tingitud või mu mitte just kõige noorematest silmadest, aga meeste pelleri uksele iseenesest sobiks ju ka "Penis!" :)

Stilettod, miniseelikud, lillad ja Liverpooli maraton

Minu kolmas jooksumaraton. Sedakorda sai ette võetud Inglismaa ja Liverpool. Valikukriteeriumid: sügis (pärast rattahooaega siis), otselend, mingigi arv kaaskannatajaid :) Sõelale jäid 09.10 Liverpool ja 31.10 Dublin. Otsustasin mõlemad võtta :) Ok, 3 nädalase vahega on pisut liig, aga kuhu mul kiiret.

Easyjetiga supsti kohale, no ja ja, maandumisel küll veidike kõigutas. Ei, mitte selleks, et lennuk oli täis Belfasti mängule suunduvaid sinisärklastest jalkafänne ja tugevamad neist suutsid ennast ikka juba õhus olles korralikult ämblikuteks timmida :) Ikka tuul oli päääris kõva, mis raudlindu rahus laskuda ei lubanud.

Muideks, Liverpooli maratoni sloganiks on: The long & winding road race! Ma nagu alguses ei pööranud sellele tähelepanu, long_long, pikkus on ikka ju 42km, aga noh winding, mismõttes? Vot selles mõttes, et ma ei ole elus kokku ka niipalju murtud, katkiseid, pooleks, mahajäetud jne vihmavarje näinud, kui nüüd selle viie Liverpooli päevaga :) Mis krdi tuultekoridor see on, ei tea. Igaljuhul veits pani nagu muretsema küll. -Väike anonüümse kommentaatori korrektuur ka siia: Liverpooli maratoni moto: The Long And Winding Road on tuntud biitlite (McCartney) laul, kes samuti ju Liverpoolist pärit. "Winding road" tähendab mitte tuulist, vaid käänulist teed ;) Tänud-

Esimene asi, mis lennujaamast linna suundudes silma kargas oli: PRÜGIKAST, või ikka prügikastid kohe! Täpsemalt siis nende värv. Kui mujal maailmas on normaalne ikka rohelised või mustad prükkarid, siis Liverpoolis oleks nagu üks suur Telia_Sonera_Elion_EMT_Rademar_Abrahami Miski on lilla! reklaamikampaania pihta hakanud :) Mingi legend räägib, et kuna linnas on kaks kõrgliiga vutisatsi: Liverpool, kelle vorm punane ja sinine Everton, siis need prügikastid on just punane+sinine=lilla tulemus. Ma ei tea.



Tegin peale lennureisi ka pisikese taastava jooksutiiru. Tuulele andsin andeks, aga no see vasakpoolne liiklus on ikka karm :) Pagan, ühestki ristmikust ei saa normaalselt üle. Keeruta oma pead sinna ja tänna. Ja iga veerand tunni tagant suudad ikka korralikult ehmatada, kui taas ilma juhita autot mööda kihutamas näed :) Jummala normaalsed bling-bling tutikad sõidukid, jaaa, rool paremal, arumaisaa :)

Õhtul vaatasime naisukesega, et mis siis ümberringi ka huvitavat toimub. Hmm, kohe hotelli kõrval 11 000 lõusta mahutav Echo Arena. 164 milli naela maksnud, keskkonnasäästlik paduöko värk, kus isegi wc-d laksavad vihmavett. Koht, mis vaid kolme esimese aastaga näinud Muse, Lady Gaga, Oasisise, Coldplay, Kanye Westi, Nickelbacki, Katy Perry, Beyoncé ja teiste sellise suurusjärgu tähtede esinemisi. Nii, mis meil siis täna kavas? Snoop Dogg, hilja juba, see on peal. Homme? Keegi Rihanna! Ai, ai. Barbadose kaunitar isiklikult, Esquire arvates maailma seksikaim naine. Teda võiks ju näha küll :) Õnneks, oli kogu üritus sold out. Õnneks sellepärast, et keskmine pileti hind algas 100£, no niipalju ei oleks see asi nüüd küll minu jaoks väärt :)


Mida kõike sinna kaasa ei tohtinud võtta. Aga no Rihanna ja Umbrella keelatud. Pagan küll...

Kontserdi sihtgruppi seas sai visuaalne vaatlus ikkagi läbi viidud :) Uuringu tulemused: keskmine vanus 15, keskmine kingakontsa kõrgus ja seeliku pikkus kattusid, mõlemad 15cm!


Vaateratas ja Echo Arena


Maratoni eelõhtu pastaparty sai peetud Jamie Oliveri itaalia söögikohas. Hull konveier. Mul jäi ime tabamata :)

Aitab lobast. Jooksu juurde.
Liverpool asub Mersey kaldal. Maratoni start anti teisel pool jõge. Ühtegi silda aga ei ole ja ei tule! Päriselt :) Ainult 2 tunnelit. Hommikul oli vaja ennast siis kuidagi sinnapoole saada. Mitte just eriti keeruline ülesanne, spets maratoonarite bussid ja metroo jne. 5 naela ja mõned minsad.


Kuhu poole, mees?

Viimane Liverpooli maraton toimus pea 20aastat tagasi. See tähendab, et korralduskogemus sisuliselt puudus. Ma vist aimasin veits halba :)

Jõudsime tund ja kopikatega enne avapauku kenasti kohale. Sebisin veits sinna-tänna. Andsin üleriided ära ja umbes 15min enne starti ronisin oma koridori. Ei olnud see just väga lihtne, ruumiga oli seal selgelt liiga kitsas. Ka siin olid varem oma eeldatava lõpuaja märkinud ja vastavalt sellele said siis omasuguste hulgast startida.

Kell on 9.29. Minut stardini. Venitan ennast veel veidi. Sooja pole teinud, jõuab, pikk maa ees. Temperatuur umbes +12C. Pilves. Tuuline. 9.30. Midagi ei toimu. Sekundid kuluvad. Minut, kaks. Rahvas muutub veits närviliseks. Kõik on ju oma üleriided ja mustad soojendavad prügikotid õlgadelt heitnud, aga no ei tule stardipauku kusagilt. Peale 5minsa seismist kostub valjuhääldist esimene "kohe-kohe anname stardi". Julgemad mitte_just_kõige_suuremate_põitega vennad hakkavad stardikoridori ja mõne meetri kaugustel asuvate puude vahel pendeldama. Möödub 10minutit, 20minutit. Ikka ei midagi. Keegi väga ei protsesteeri ka. Vahepeal plaksutatakse. Kui 20 aastat oled oodanud, siis ootad veel need mõned minutikesed küll...



30 minutit ametlikust satrdiajast möödas juba. Lõpuks annab korraldaja infi, et, äääääääääh???? Võistlus on edasi lükatud, politsei ei anna stardiks luba. Kui kauaks? Mis toimub? Õnneks abikaasake tõi mulle veits riideid ümber, survaivin.

Ümberringi algab padu-urineerimine. WC kabiine selgelt kõigile ei jagu. Päris jube. Ka naised ei pane miskiks lähedal asuvate puude ääres kükitada :)

40 minutit, 45minutit ja lõpuks ometi: 5minsa stardini. Päriselt! Krt, ma sõin hommikut nüüd juba 4h tagasi. Paneks äkki ühe geeli ära :) Peaaegu tund aega jäi kogu üritus hiljaks. Põnev. Ei saanud ennast sellegagi lohutada, et teised ka ju passivad ja nälgivad, minu võistlus käib ainult iseenda vastu :) Huvitav, mida need võidu peale jooksajad küll kogesid.

Lõpuks saime siiski minema. Mõnus. Etterutates ütlen, et miilides rajamärgistus on ikka oluliselt parem kui kilsades. Neid on ju selgelt vähem! Ainult 26,2. See ei ole mingi 42, eks! :)

Hea on olla. Liigun mõnuga. Ilm läks vaikselt soojemaks, isegi päike tuli jooksjaid piiluma. Jõeäärde jõudes tuul muidugi ei halastanud, aga, mina, kogenud rattamees, otsisin ühe 2m pika venna ja istutasin ennast tema kandadele. Veits abiks ikka :) 7.- 10. miil lajatas supervaatega, teisel pool kogu Liverpooli kilukarbijoon kenasti välja joonistatud. Ikka on veel suht mõnus silgata...


Kuna ma säästueelarvest ja kärbetest johtuvalt pole endale ikka pulsokat suutnud sebida, tempotegijad/pacemakerid sel maratonil puudusid, siis selline käele kirjuttet vanakooli spikker oli igati abiks :) Lõpuajaks 3:45

10. miil saabus esimene mitte_nii_hea_tunne. Sain hakkama. Tundus, et kohe-kohe pistab ja värki, aga kõik möödus rahulikult. Siis TUNNELISSE! Peaaegu 5km maa all! Lahe, jõe alla pugedes saab laskuda, aga peale laskumist tuleb ju tavaliselt ka tõusta :) Ja mitte vähe.
Kokku oli rada vist isegi mingi 500+ tõusumeetrit (kellegi gps jäädvustas 350m, aga maa-aluse põhitõusu jättis vahele).

Tunneli viimane ots oli ikka juba päääris vastik. Vaikselt hakkas kusagilt mingi mürin, mis tasapisi hoogu võttis ja voluumi peale keeras. Keegi naljahammas arvas, et vihm ja rahe. Tegelikult oli meid koos päevavalgusega ootamas umbes paarkümmend trummarit. Vinge, andis ikka korralikult jõudu juurde see. Edasi sinkovonka kesklinnas, rahvamasside meeletute ergutuskooride saatel. Polnud paha. Võimu tuli juurde ja juurde.

Vahepael veel üks korralik tõus, peale mida jõudsime parki. Polnud teine küll eriti suur, aga kuidagi oli sinna kikilipsu kujuliselt oma 5 miili trassi sisse joonistatud. Lõpp veelkord kerge tõus ja no boring, mis boring... Edasine küll vaid kerged 3 miili finišisse, aga mina olin igastahes tühi, mis tühi :( 3:45 tempo oli unustet. Oleks ikka tahtnud tõusvas joones sörkida, aga ju see rajaprofiil siis lõpuks kätte maksis.

Finišis juba sadas korralikult vihma. Aeg 3:49. Isiklik reks vähemalt. Rahul :)
Sedakorda olin ennast veits ka süsteemsemalt ette valmistunud. Isegi mõned lõigukesed ja tempotrennid maratonile eelneva kuu jooksul. Tänud Karmenile, kes mulle korraliku plaani joonistas ;)

Jookus ajal õgisin tasku pistetud 4 geeli + 2 korraldajatelt lisaks. Juua pakuti ainult pudelitest. Väga bueno. Kuigi, 0,5l või isegi veits suuremad Gatorade energiajoogi putleid oli ikka suht kehv tunne raja äärde visata, võtsid mõned lonksud ja hoplaaa :) Selge raiskamine.

Null vaseliini ja ei ühtegi villi :)

Kui järgmine aasta Easyjetil ikka Tallinnast otselend jätkub, siis julgelt soovitan seda jooksukest. Vinge linn ja super rada. Kui veel Premier liiga mõne vuti ka selleks nädalavahetuseks vaid sebida suudaks :)


Superlambanana - banaani ja lamba ristand. Ajalooliselt siis Liverpooli suurimad kaubaartiklid. Banaanid sisse, lambad välja.


Albert Dock. Siit saab aimu, milline võiks ka meie mereäär kunagi välja näha.


Nagu kaks tilka vett: ülivõimas anglikaani katedraal, sees restod ja värgid ning brittide punane telefoniputka. Sama arhitekti töö.

Taastun Dubliniks ;)

Kiibid ja zombid

Kohe-kohe peab vist suusavarustuselt tolmu maha pühkima... Proovin ruttu siia veel paar jooksuasja vahele visata :)

Esiteks, mõtlesin millegipärast eile veel DnB NORD Panga vana-aasta jooksu peale. 6 x 6,3 kilsane Kakumäe ring. Suurepärane võimalus igalt ringilt koju boksi keerata :) Vot see oleks tõeline tahtejõu proov, rõve nii vaimselt kui füüsiliselt :) Õnneks tuli täna lumi maha ja lollid mõtted peast pühitud.

Teiseks, vaadake kui vinget asja orgunnisid Asicsi mehed New York'i maratonil. Tõeliselt personaalne, lihtne, geniaalne, suurepärase ajastusega laksakas. 5000 sõnumit ja 2500 videoklippi. Tartu Maraton ja kiibimehed, ärgake! :)



Kolmandaks, ma ei saa aru, mis krdima zombimaania kõiki turundajaid tabanud on? Nagu öäkk juba või mis? Aga see Nike tossureklaam on ikkagi lahe.

Maratonilt filmifestivalile, paljajalu

PÖFF - maailma kino kogu värvikuses, vaimutoit mitmele maitsele ja igale vanusele :)

Vaatasin eile ära festivali programmi kuuluva Etioopia, Saksamaa, USA koostöös valminud persoonifilmi "Atleet". Linateos kahekordsest olümpiavõitjast etiooplasest Abebe Bikilast. Vennast, kes silkas OM Rooma '60 maratoni 2:15.16 - paljajalu! Viis nädalat enne Tokio '64 OM-i opereeriti tal pimesool, ei loe, ikka võitis! Aga see ei ole veel kõik :)

Etioopia keisri ihukaitseväe sõdurite seas oli kaks jooksumeest. Bikila ja Biratu. Koos treeniti. Biratu oli kõvem, igast asendist. Olümpia katsevõistlusel tuli välja selgitada parim, atleet, kes Itaaliasse musta mandri esimese musta mehe kuldmedali järele saadetakse. Biratu jäi rongist maha :( Meeleheide. Valu. Variandid? Mida sa kõige paremini oskad? Selge, joosta. Tõmbas jalad kõhu alt välja ning keset ööd, 40km stardipaika. Jõudiski kenasti starti. Veel kolmekümnendal kilsal juhtis võistlust, aga siiski murdus :( 7h jooksul - 3h und ja 70km jooksu! Mehe olümpiaunistus purunes tuhandeks killuks. Aga see film ei ole temast. Hoopiski ta sõbrast, kangelasest, kes läks olümpiale ja riisus koore. Paljajalu :) Birtau peaks veel praegugi sörkima, 90-aastasena. Abebe, aga... vaadake ise

Draamat jagub. Igast asendist.
Filmis on sajaga ilusat maastikku, palju WV Põrnikat, palju dokkaadreid, palju valu ja kannatust..., Abebe salapärane, osade juttude põhjal kahjuks suitsiidne lõpp.

Kardan, et ilma taustainfota ei oleks see mind eriti käima tõmmanud. Ehk, ei peakski. Summa summarum jääb ikkagi Adidase slogan impossible is nothing.

7 pointsi 10st.



ps
Pidin seda filmi tegelikult koos sõber Luhatsi Tommiga vaatama. Inimene Suudab mees, seesamune kes on nüüd korvpallile käe andnud, kahjuks ka jala :) Eks ta ise räägib...

Ühisvaatamisest asja ei saanud, otsustasime koos kribada ja tsekkida, et kui erinevalt me ikkagi asjadest aru saame...

3, 2, 1
[12:11:12] Priit Salumäe: publish
[12:11:59] Toomas Luhats: publish

Varahommikused Van Damme, Stallone ja Seagal

Tänahommikusest pooletunnisest sörgist sai pooleteisttunnine action movie!

Äratus 6.oo
Veits sinna-tänna sebimist ning ongi dress seljas, toss jalas ja malamuudikesel rihm kaelas.

Õues pime. Taevas küll selge, aga pime ikkagi. Tuulevaikne. Mõnus +5C. Tervitan postiljoni, üritab mulle värsket Ekspressi pihku suruda, õnneks saab ise kiiruga pihta, et ma lähen, mitte ei tule. Mõtlen omaette, et mitu aastakest lehekandjatele veel tööd jätkub...

Sörgime edasi. Majade vahelt välja, taluni, kus üks suur bernhardiin meid oma haukumisega päriselt äratada püüab. Loomulikult tahaks Välk laksust täiega kakelda :) põhimõtteliselt oleks turvaline ka lihtsalt ülbitseda, teine isane ju kõrge traataia taga... aga mu kutsa teab, et suutes minutikese vastu pidada, võtta sisse põlgav possa ja mind_jätab_elukülmaks_su_piiksumine_sa_kole_KOER! nägu ning kohekohe järgneb peremehe poolt käsklused: stopp, istu, tubli ning saabub VABADUS, enam ei pea nööri otsas tolknema.

Sörgime taas. Malamuudike ajab pimeduses oma koeraasju, loeb külauudiseid, viuh sinna, viuh tänna, jätab jalga tõstes oma sõnumeid ja tujuteateid, nuusib, kraabib, aga ei lase peremeest silmist. Erilist korralekutsumist meil hommikuti ei toimu. Õnneks pole väga ka häirivaid faktoreid vaateväljas. Kes normaalne inimene ikka 6.30 mööda põlde ja metsavahesid kappab...

Mõtlen, sörgin, vahepeal ei mõtle, ainult sörgin, mõnus.

Hmm, kuhu Välk nüüd küttis? Ok, tavaline, tüüpkeiss. Liigun omas tempos edasi. Minut, kaks, viis. Ikka koera ei ole. Pagan. Ok, teen selle pika sirge veel lõpuni, siis hüüan korra vennikest.

Sirge saab läbi, juba kümme minutit ei ole ma oma sõpra näinud. "Siiiiia! Välkkkk! Ssssiiiia!" Kuulatan. Null. Vaikus. Ta on küll kitsesid ja kedaiganes veel taga ajanud, aga alati kenasti tagasi. Ok, kord sai põhjanaabrite juures pisikese koer(jänese)usega hakkama küll :) Mõrv

Igasugu tobedad mõtted trügivad pähe :( Keeran otsa ringi. Sörgist on vist juba jooks saanud. Hüüan. Kutsun. Proovin head ja halba tooni vaheldumisi. Null. Pimedus ümberringi. Ma ei ole ka mingi krdi indiaaniharidusega, et paneks kõrva vastu maad ja kuulaks, misasju teisel pool jõge, mäge ja metsa aetakse...

Olen pehmelt öeldes närrrrvis. Jõuan lõpuks kohta, kus malamuuti viimati nägin. Väike metsatukk. Kisan, karjun, kuulatan... ja mitte üks kord, ei kippu ega kõppu :(

Ooooot, kusagil midagi ragises. Liigun vaikselt edasi, kehastun üheks suureks kõrvaks. Jah, heinamaal või misiganes see on, pikad kõrkjatemoodi värgelduste vahel midagi toimub. Süda jõuab drum'n'bass tsooni. Liigun vaikselt lähemale, tunnen oma koera uriseva_möirgava hääle ära (malamuut ei haugu).

Midagi toimub, aga kes ja mis, ei saa aru, skeeri. Mingisugune möll ja tuuseldamine. Kohati on kõrkjaid ikka täie pa**ga maha rullitud...

Keegi, kes on Raske ja Suur, võitleb Välguga. Mu kutsa on kasvult malamuutide martinreim, enamus isased on martinmüürsepad, aga see, must kogu, kes pimeduses ta vastaseks, on pigem shaquilleo'neal...

Ma ei tea, kui pikad olid need piiiikad minutid, mis ma selle möllu keskel viibisin, igaljuhul vaikselt muutus õues valgemaks ning lõpuks said fightclubi mehed pika rohu seest välja...

SIGA! Isver ongi SIGA! Mu malamuut kaalub 34kg, turjakõrgus vast napilt 60cm, ta vastane vähemalt 150+kg ja ise üks suur turi! Rinnakorv nagu Marek Kalmusel. Päris karm vaatepilt. Arvake ära, kas adrenaliinilaks oli Välgul nii kõva, et ta mu käsklustele kuuletus või ei? :) Teistkorda võite arvata, kas ma seal vahel tahtsin olla? Krt, kas metssiga on inimesel ohtlik tüüp? Maeitea, igaljuhul oli ta suur, must ja kole. Olen kord elus kalal käinud, öäk oli, kalal suu verine, rohkem ei läinud... Nüüd võite arvata, mis mu suhe jahimeestega :) ning mida tean metssigadest ja nende kihvadest...

Tegin aga mõne meetri pealt katasid ja keerasin volume nupu põhja... Lõpuks saime tulema, uhhhh, karm! Siga kaasa ei võtnud. Ta gepsus oli õnneks teine kaart, mille järgi mataki-mataki-mataki oma suuna valis.

Seatemp!?! Mis!? Mina?, täna? eiiii, keegi teine oli

Saksamaa jänesed seebiks! ehk Frankfurdi maraton

Teine maraton läbitud! Eestlastest kolmas! Lepime kokku, et te ei küsi kaasmaalaste arvu, eks? (sõber selja tagant karjub - KOLM :)) Tegelikult oli neli :) No ei ole sel mingit tähtsust, ma isegi ei teadnud enne finišiprotokolli nägemist kas, kes ja kus. Ikka iseendaga jooksed võidu.

Jooks, võrreldes rattasõiduga, on minu jaoks ikka kuidagi lahjem supp :). Üle oma varju ei hüppa, ei lasta sind üksi grupist minema :), ei saa KUNAGI tugevate jooksikutega kaasa, et siis silmamunad tagurpidi lõpuni ära istuda ja mõelda: jään maha, ei jää maha, murdun, ei murdu. Juhusest, õnnest, sõidu lugemisest, kogemustest jne ei ole juttugi. Tartu Rattamaratoni driftimisel saavutatud koha võid ju üritada ajada vale seadistuse kraesse (maanteekingad, maanteepedaalid, täiesti slikid kummid) Aga, kui ikka ei jaksa joosta, siis ikka ei jaksa joosta :)

Frankfurt. Nagu ma korra varem kribasin: nüüd olen juba kõva ning kogenud jooksuhunt :) KAKS pikka (2,5h ja 2,5h) trennigi tehtud :) Plaan oli ennast istutada taas selle 3:45 venna sappa, saagu, mis saab... Alla 4h sörkijad pidid ju ikka juba Tegijad olema (minu esimene maraton 4:04)

Arvasin, et Tallinna Sügisjooksul 45minsaga lidutud kümpsik lubas 3:45-st unistada küll. Maratonieelset stressi oli oluliselt vähem, kui esimene kord Stockholmis. 4 geeli tasku ja valmis. Natuke tegi murelikuks ilm, mida lubati 10C – 15C. Pidavat jooksuks ideaalne olema, aga ma ikka kaalusin kindaid ja mütsi ja pikkade varrukatega särki. Külmast Tallinnast tulles tundus see lühikese dressi teema kuidagi liig... aga lõppkokkuvõttes osutus õigeks valikuks. Päikese käes ikka läks päris kuumaks.

Frankfurt on võimas. Euroopa Manhattan, terastest ja klaasist rahanduspealinna pilvelõkujad on muljetavaldavad. Nende vahel mõned tunnid lakkamatu trummipõrina ja tuhandete pealtvaatajate ergutushüüete saatel sörkida, pole ka just kõige halvem kogemus :)

Stardigruppide komplekteerimine oli kõva. Regamisel panid ise oma eeldatava lõpuaja ning supsti olidki kohe enam-vähem võrdsete vendadega ühes pundis. Väga bueno lahendus. Huvitav, mis juhtuks kui nt Eestis Tartu Rattarallil sellist versiooni kasutada? :)

Start messikeskuse eest, finiš messikeskuse sees. Numbri lunastamisel vaatasin mõnuga eskalaatoreid, sest peale maratoni võib pelgalt sõna „TREPP“ mõne mehe hulluks ajada. (Ajavõtukiibid tulis sinna kolmandale korrusele ära viia)

Stardipaugust kangani jõudsin vast mingi kolme minutiga. Nägemisulatuses ees välkus küll 3.30 lipukesega jänes, aga nii mania grandiosat ma veel ei põe :) Võtsin oma tempo ja lihvisin mõnusa sussisahina saatel pankurite meka tänavaid. Muideks, paljud neist tööpäeva lõpus kõrghoonetest välja tormavad laitmatu välimusega pintsaklipslased kulgevad linnas jalgratastel, mis sest, et randmel särab Patek Philipp või mõni tema lähisugulane. Asi on elustiilis. Silm lausa puhkab :) Ette rutates ütlen kohe ära, et õhtul window shoppingut harrastades jäi üks eelpool mainitud käekell ikka väga täbarasse olukorda, nagu poisike, tema 59 000 eurone hinnasilt kahvatas kõrval paikneva teise brandi 103 000 eurose kõrval... :)

Ma ikka suudan teemast kõrvale kalduda :) Nii, joostud 1km, 2km, 5km, 9km... kus krt see 3:45 mees jääb? Kas ma olen nii kõva vä? Appi! Mis nüüd! Teisel pool tänavat tormavad meile sajaga vastu kamp, minust vähemalt poole peenemaid ja poole kergemaid musti mehi... Selline tunne, et ebaõnnestunud rööv toimus, kas:

a) Euroopa Keskpangas?
b) Saksa Föderaalpangas?

Tempo oli neil igaljuhul selline, et minu liikumisviisi võis kategoriseerida roomamise alla. Hiljem selgus, et polnudki mingid papist poisid, pundi ees keenlane Wilson Kipsang, kes panigi kogu ürituse kinni, kusjuures, rajarekordiga 2:04.57ga, ning tõusis maailma kõigi aegade edetabelis kaheksandaks. Muideks, meil on Wilsoniga palju ühist, jooksime mõlemad oma elu teist maratoni :) Ainult, et kui mina finišeerisin oli tema juba Nairobis ja tõmbas oma suguharuga sellise peo käima, et...

Edasi. Kümnes kilomeeter. Ja siis tuligi tagnt täie pa*aga minu lipumees. 3:45 silt seljal. Kus ta siis nii kaua oli? Haakisin igaljuhul sappa. Pampabaraa, pampabaraa. Kurat küll kütab. Kuidagi nagu kiire või mis? Stockholmi 3:45 mees küll nii ei tormanud :( Aga, ok. Punnitan tal kandadel edasi. Natuke nagu harjun juba... Ja siis tegi mees vea, rsk. Joogipunkt, jänes ei peatunud seal, eiiiiiiiiiiii, ja minu klaasistunud pilk oli talle kuklasse naelutatud ja ma jäingi kuivaleeee :(

Veidikese aja pärast hakkas raske, no ikka väga raske. Kiirelt pressisid koledad mõtted pähe, et ma ju teadsin mis tunne Stockholmis oli, no nah** ma siia ronisin, kas otse hotelli saaks jne Sellises vanuses võiks inimene ikka oma vigadest õppida, eksole. Oi ma olin tige :) Kohe nii solvunud, et veel mõned kilomeetrid ja ma ei kasutanud enam auväärt pacemakeri teenust.

Nagu hiljem protokollist selgus, oligi vend veits kiiresti tõmmanud :( Lippas 5min10/km (3h 37min lõpuajaks). Minu enda valitud algtempo oli õige! Pagan, kedagi ei saa usaldada :) Ei tea, kas peaks pulsoka ostma vä? (psst, don't try this at home, peale Dakari ei ole mul ei kella, ei jõujooke, ei taastusjooke, ei vitamiine...) Aga nüüd vist ikkagi peab soetama :) Rattahooaega saab ju kenasti paar suurlinna maratonikest vahele lükata. See on elamus omaette, aga pulsokaga oleks kogu krempel vast tsipa kergem tulema :)

Nii, ja hirmsatele 29-36km järgnes, üllatus-üllatus, täiesti nauditav lõpp. Protokoll küll ei näidanud, et mu kiirus oleks paranenud või midagi, aga hea oli. Absoluutselt teine tunne, kui oma esimesel maratonil, kus poolkoomas viimaseid kilsasi mõõtes, kahtlustades, et rootslased mõõdulinti kasutada ei oska, lõpujoone poole venisin.


300 meetrit päästva lõpujooneni

Finiš sisehallis. Fiiling viimase peal. Aeg 3h ja „kopikad“ :)) ehk 3:57. Ikkagi alla nelja tunni. Jalad pehmelt öeldes bingobongo, väike lihasevalu käib asja juurde, aga ei midagi erilist.

Ja kuna mu mahlamuudike vajab sörgitamist, siis maratonilisa on tulemas :) 3. ja 4. seeria to be continued... 3:45 lipumees, sa ei pääse mu käest! Värise! :)


Selline 21 meetrine haamriga vehkiv mehike seisis stardis mu kõrval ja seisab vast siiamaani :)

MyZeil - ostukeskus, 6 korrust ja 48 ooo m2, Kristiine Keskusel on arenguruumi ;)


Ehitus käib täie hooga. http://www.tower185.de/ 2011 valmiv, 55 korruse ja 200 meetriga Frankfurdis ja loomulikult ka kogu Saksamaal kõrguselt neljas torn.


Postiljoni sõiduriistal on lausa neli ratast


Jalgrattad on keskkonnasäästlikud liiklusvahendid. Selle arusaamani on jõudnud paljud linnad üle Euroopa ning pingutavad kõvasti jalgrattasõbralikumaks muutumise nimel. Pisikese tasu eest võib kes tahes rattale hüpata ning ringi kruisida, jättes sõiduvahendi hiljem mõnda üle kogu linna hajutatud jalgrattahoidjatest. Super.

Natuke piinlik on :(

Elu esimene maraton, öäkkk, aiiaaaa... ja Carmen Kass kirjatüki lõpus julgesin välja tulla sellise avaldusega: ja kui ma 2 päeva vihkasin kõike ja kõiki, mis vähegi oli seotud sõnaga "jooks", siis kuidas need lollid mõtted ikka nii lühikese ajaga pähe tulevad? ;) Äkki Frankfurt 31. oktoober? :)

Murdusingi :) Vaid 23 päeva jäänud. Enne Stockholmi 42km ei olnud õrna aimugi, et millist värvi tempotegija lipu taha ennast sättima peaks. Olin pidanud ikka korduvalt silmi maha panema, kui jälle ja jälle küsiti, et mis ajaga lõpetada tahan või kui kiiresti kilomeetrit joosta kavatsen :) Pagan, ma ei teadnud ju... Ma olin sörkinud koeraga hommikuti ja vahel ka õhtuti, juuuu.

Nii, nüüd olen juba kõva ning kogenud jooksuhunt :) KAKS pikka (2,5h ja 2,5h) trennigi tehtud :) Plaan oli ennast istutada taas selle 3:45 venna sappa, saagu, mis saab... Alla 4h sörkijad pidid ju ikka juba Tegijad olema (minu esimene maraton 4:04)

Aga nüüd kadus mott küll täiega, NULLI! :( Need Frankfurti korraldajad saatsid mulle kirjakese, kus lubavad kellegi maailmarekordit üritma panna. No ei ole midagi erakordset, aga... lugege ise, pekki :D

The German geology student Achim Aretz will try to break the world record in running a marathon backwards. In order to succeed on Oct. 31 in Frankfurt he needs to be faster than the current record holder the Chinese Xu Zhenjun who ran 3:43:39 hours in 2004.

Achim already holds the world records for the half marathon (1:36:45) and 10K (41:26) so he thinks he has a good shot. He has been doing this since 2006. His "normal" marathon best is at 2:57:33 which he ran in 2004.

Wish him luck.

Mismõttes??? :) Krt mu Tallinna Sügisjooksu kümpsik oli 45 minsa ja ma ikka oma mäletamist mööda lidusin, see kuramus paneb selg ees neli minutit paremini :( Võtan talle Saksamaal tuulde, vaatan tõtt, teen nägusid, midaiganes... tagurpidijooksjale tuleb pähe panna! Uskumatu ikka...

Elu esimene maraton, öäkkk, aiiaaaa... ja Carmen Kass

Tehtud! See on põhiline, muu on ebaoluline :)

Aga, et kõik ilusasti ära rääkida, siis alustame kõõõõige algusest. Miks jooksuvihkajast rattasõber murdus? Lihtsalt, aasta tagasi sai perre üks alaska malamuut soetatud, see vennike vajas veits sörgitamist, alguses 15minsa kaupa, nii kevadepoole saime isegi paar tunnikest mööda põlluvaheteid kimatud (kimasime_me_jeeee :)

Nagu ma ühes varasemas postituses kirjutasin, siis Ei ole mul õrna aimu ka, et millist värvi tempotegija lipu taha ennast sättima peaks? Olen pidanud ikka korduvalt silmi maha panema, kui jälle ja jälle küsitakse, et mis ajaga lõpetada tahan või kui kiiresti kilomeetrit joosta kavatsen :) Pagan, ma ei tea... Ma olen sörkinud koeraga hommikuti ja vahel ka õhtuti, juuuu.

Paar päeva ennem starti suutsin ikka stressama hakata. Kuhu ma oma spordigeelid panen? Kas mütsi ostan? Mis ja kas päikeseprillid on ok? jne jne

Triatleedid Ain-Alar Juhanson ja Priit Ailt, meie oma Hawaii Pirita ultrajooksuguru Ailar Nirgi, hea sõber Margus Püvi, kolleeg Olev Peters ja veel hulk inimesi olid vist ikka täiega hämmingus, et mida see krt nüüd põdema hakkas, helistab ja põeb, põeb ja helistab :)

Geelide osas kaalusin kõiki variante, alates rattasärgist kuni padrunivööni välja, kuni avastasin, et mu Asicsi kiirjooksupükstel :) on taga igavene vinge lukuga tasku, sinna mahtus ideaalselt 4 geeli. Mütsist loobusin, pole lihtsalt mingeid nokatseid kunagi kasutanud. Eelmise aasta videot vaadates oli nii 60-70% küll mingi valge peakate olemas, aga noh, ju ma siis 30% mees.

Nii, jõudsime siis Tomm Inimene Suudab Luhatsi ja tema võluva abikaasaga hommikuks laevaga Stockholmi, kaklesime veits tumedanahalise ma_ei_tunne_seda_linna_kus_ma_töötan_ja _ma _ei _mõista_ingliskeelt taksojuhiga ning olimegi supsti hotellis.

stardini 3,5h - aega piisavalt...

Hotelli numbrituppa jäi meist kaks tühja tuubi vaseliini ja kummikindad, kahtlane :)

Edasi juba metrood ja värki, ümberringi kümneid ja kümneid maratoni rinnanumbritega kaunistatud jooksusõpru, enamustel joogipudel huulte külge klammerdunud, tankimisprotsess täies hoos.

stardini 1h 10min

Jõuame statkale, hull sagimine, kes külili, kes selili, kes keskendub, kes teibib rinnanibusi, kes kreemitab nina jne... elu on ilus... nii, kus meile stardinumbreid jaotatakse? ja nüüd tuleb LAKS! Täiega! NUMBRITE VÄLJAANDMISE AUK ON 20 MINUTIT TAGASI SULETUD! Ähh?!? Midaaaa!?! Ei saagi peale? Eiiiiooole võimalik! Murrame kusagilt lintide vahelt läbi, teeme kurva vasika silmadega süütu kutsika nägu ning... uhh, uhh... meile ulatatakse stardimaterjalid... Vedaaas... :) Ei tea, kuskohast see udupanemine tekkis, eks Tomm ikka süüdi, mina ju ei eksi ometi :)

Panen esimest korda elus oma tossule kiibi külge, õpetuses on küll mingi teibi ja värgiga, aga kisun paelad lahti ja pressin ta sinna vahele. Seon jalavarju kinni ja olen põhimõtteliselt valma. Aga... Toss poob. Hmm. Nomuidugi, ma ju pesin oma käimasid ja paelad said uuesti peale ja no hakkab pihta... edasi sõlmin kogu stardini jääva aja oma paelu lõdvemaks ja lõdvemaks ja lõdvemaks, ikka tundub, et pigistavad, rsk :) Ega ma ju ometi pabista :)

Pressin ennast suure vaevaga viimasesse stardikoridori. Rahvast on ikka rohkem kui inimesi, uskumatu. Ja tempotegijatest õhupallidega vennad on minust vääääga kaugel ees. Näen seal 4:15, 4:00, 5:00, 5:15, 4:30 siltidega asjapulkasid. Kuidas ennast sinnani võidelda, ei tea...

Nagu ikka, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Keegi vist nõukogude_kooli_karastusega vend murrab mu kõrval teed... pakin ennast kenasti kokku, haagin talle sappa ning olemegi supsti mõnedsajad kohad eespool. Seal tuleb gruppe eristav rauast aed vastu :(

Kuulen, et stardis on ka Soome välisminister Alexander Stubb, koos oma abikaasaga muideks. Selle avalduse peale võtan käed oma olematutsest taskutest ning löön pihku, vastu pihku (meie "Möla"Madise sõnavara :), ehk siis, plaksutan tuhandete stardikoridoris olevate soomlastega võidu.

Start

Pauk käib! Seisame. Sekunditest saavad minutid, no ikka nagu seisame :( Õhupallid, kaugel silmapiiril liiguvad... Mõne minsa möödudes saab siis juba paar arglikku jooksusammugi teha. Vötan mönuga...Vahepeal tekib mu ette mees, kel seljal 3:15, proovin tempot, äkääää, tuumatš. Sörgin hoogsalt edasi. Peale veitsat rapsimist jõuan ikkagi 5:00 vennani välja, haagin sappa.... tirilimps, tirilimps, Ei, aeglane :) Kütan edasi, mõne kilomeetri pärast astun 4:30 tempotegijate kandadele, siis 4:00 kollidele, no ei sobi keegi mulle :) Oi, ma olen ikka niii kõva ja nii valiv :)

Sain juba esimese 5km jooksul teada, et ma olen niiii tugev, et jooksen täispika maratoni alla 4 tunni noh! :) Uskumatu vend! Siiamaani ei ole sellise tempoga 20km ka läbinud, aga nüüd jätab kõik 4:00 kiiruse pakkujad seljataha ja kepsutab edasi :)

9km joostud.

Kuna mul oli kaasas 4 geeli, siis jaotasin oma maratoni pizzakeeles quattro stagioni-ks, neljaks sektoriks, mille lõpp päädib kiire PowerBari glükoosilaksuga. Ei mingit "palju joostud, palju lõpuni" teemat. Lihtsalt kõigepealt on vaja survaivida 9km-ni, siis 18km, edasi 27km ja viimane tähis ongi 36. kilomeetripost. Vat alles siis hakkan juba mõtlema, et mis küll edasi saab ja palju veel jäänud on...

Alguses see tehnika igaljuhul toimis :) Pehmelt öeldes päris mõnus kohe.

Korra valdas mind küll pisike hirmujudin, kus mingist sillast üle tatsati, see kõikus jooksjate mütamüta all ikka üsna hirmuäratavalt :(

18km

Vahepeal olin püüdnud kinni mehe, kelle seljal sildike 3:45 ja kes iga minut oma kella vaatas :) Istutasin ennast tema saba peale. Vot see tempo sobis. Kõikides joogipunktides jõime kenasti ja päääris elu_on_lill tunne tuli.

Carmen Kass

Ohooo, kas petavad silmad, või tõsi on see, käes tal pakitud kohver ja keep... ei, ei, ikka bikiinides, just, just, jah, meie supermodell isiklikult raja ääres kaasa elamas! Et paarkümmend kilsa lidutud ja juba katus sõidab? Õnneks veel mitte :) pelgalt Lindexi reklaamplakatid :)

21km

Hakkab pihta :( Siin tundsin esimest tagasilööki. Keegi torkis mõned sendid puusanukist allpool mu reit... visuaalne vaatlus ei tuvastanud ühtegi vaenlast :( nähtamatu nuga oli aga halastamatu, asus iga saja meetrikesega aktiivsemalt tööle...

esimesena meenus detsembrikuine kiri Dr Mihkel Mardnale:

Olen nagu sügist rahulikult võtnud, malamuudiga sörk ja pikad jalutuskäigud. Nüüd astus vend mingi asjaga käpa katki, tegime 4-5 päeva vahe sisse ja... üks hommiku ärgates olin reie välisküljele mingi imeliku laksu saanud :( Kooli ajal nimetati seda vist "puuka" kohaks.

Ühesõnaga kuskilt sealt oli ka füüsiliselt katsudes väga valus :( Käia ei saanud jne. Eriti hull oli jalga tõsta trepist ülesminekul. Edasi panin mingeid soojenduskreeme ja teipi ning andis mõne päevaga järgi, siis ronis veits nagu puusa poole... :(

Siis olin ikka paar nädalat audis. Iliotibiaalse trakti sündroom, tekkinud pika monotoonse töö tulemusena. Külmaravi, NSAID geelid, reie väliskülje venitusharjutused jne Minu võit, lõpuks :) see oli pool aastat tagasi, aga mis saab nüüd?

23km

Noamees kloonis ennast kiiresti ning suundus ka mu teise jala kallale, seekord oli tal kaasas juba veel suurem tapariist. Mis nüüd siis, ma ju ei katkesta! Pekki!!! Järgmise geelilaksuni oli veel 4km. Pean vastu. Ülamägi oli ok, aga alla, uuuuuuuuuuuuuuuuuu...Hoidsin ennast klambritega 3:45 venna taga kinni... Mida kaugemale ma seda valu kannatades jõuan, seda parem, aeglasem tempo ei leevenda piinu...

32km

Aitab! Tsau tempomees, tore oli sinuga, ma valin nüüd oma tee... :) Palju lõpuni jääb? Ei ma ei mõtle sellele veel, 4km on viimase geelipeatuseni, siis kalkuleerime edasi. Järjest tihemini hakkab ümberringi mingeid venitavaid grimassnägusi tekkima. Maraton pidi algama 35. kilomeetril :) Võitlen edasi!

Mu "jooksmine" meenutab väliselt vist midagi Michael Jacksoni Moonwalkist, tantsuliigutustest electric_boogie_best_off kogumikult, paarist sammust, mis püüdsid jäljendada põhjanaabrite ekspresident Martti Ahtisaari kõnnakut, ning kõik see kompott miskerdatud rohkete higipisaratega...

35, 36, 37 meeeeeeletult pikad kilomeetrid...

Üks Kakumäe ring veel jäänud, üks bussijaama ja tagasi ots jne jne, midagi ei aita, NEED KILOMEETRID ON VALESTI MÕÕDETUD :( See ei ole võimalik! Rootslased, ostke mõõdulint või midagi!

Vahepeal möödub must (et mitte öelda kihutab ülihelikiirusel) mustmiljon inimese suurune parv 4:00 siltidega. Teen nende tempos püsimiseks meeletu pingutusega kuus või seitse jooksusammu, kaheksandat enam ei jaksa :)

Asicsi turundusinimesena keelaksin koheselt minusugustele zombidele, viimast staadiumit rasket suguhaigust põdevatele puujalgadega buratinodele, meie brandi tossud&dressid... Asics on ikka jooksjate märk. See on antireklaam.

40. kilomeeeeeeeter - puhas piin

41. kilomeeeeeeeeeeeeter - kõik eestikeelsed ropud sõnad reas ja mõned idanaabri laenud sidesõnadeks vahele

42. kiloooooomeeeeeeeeee...kajhakhfbb...ter

Mu reitel paiknevad rattasõtkumislihased on vist nüüd valust ja kurbusest jäädavalt kärbunud, nelja tunniga totaalselt hävitatud, nad ei andesta mulle sellist petmist eales... :(

Staadion

Kus on see ülev ja joovastav tunne, mis pidi mulle statkale jõudes tiivad andma? Null emotsiooni. 1912 aasta olümpiakatel, kus tehtud kokku 83 maailmarekordit! Vägev. Aga mina mõtlen, et pekki, mul on veel terve pikkkk kurv ja sirge "joosta"... jubeee

Finiš

Piinad ei ole veel läbi :) Ma vihkan meest, kes mõtles välja trepid! Kas tõesti ei suutnud ta siis kohe eskalaatorit leiutada. Saamatusehunnik!

Paari järgmist päeva iseloomustab hästi see Londoni maratoni kunagise peasponsori reklaamklipike :)



Tegelikult ei ole kurat ikka nii hull nagu teda joonistatakse... Tagantjärgi tarkusena arvan, et aeglasem algtempo poleks mind väga palju päästnud. Kui sa ei ole üheski trennis üle 2h sörkinud, kui sa ei ole kordagi asfaltil jooksnud, kui su põhitreeningvahend on jalgratas, siis tulebki peale 2,5-3h sein ette... Pump ja sellega seonduv oli mul ideaalses konditsioonis, aga tugiaparaadi karastus jättis selliseks lahinguks pisut soovida :)

Polegi ju kõige hullem pilt :)


mis veel? Tomm on kõva! Luhats on kõva! Respect, respect, respect! Lugege tema INIMENE SUUDAB blogipostitust. Mott

ja kui ma 2 päeva vihkasin kõike ja kõiki, mis vähegi oli seotud sõnaga "jooks", siis kuidas need lollid mõtted ikka nii lühikese ajaga pähe tulevad? ;) Äkki Frankfurt 31. oktoober? :)

Tark ei torma, juba järgmine nädal pisike rattaots, 300km Vätternrundan ;)