Varahommikused Van Damme, Stallone ja Seagal

Tänahommikusest pooletunnisest sörgist sai pooleteisttunnine action movie!

Äratus 6.oo
Veits sinna-tänna sebimist ning ongi dress seljas, toss jalas ja malamuudikesel rihm kaelas.

Õues pime. Taevas küll selge, aga pime ikkagi. Tuulevaikne. Mõnus +5C. Tervitan postiljoni, üritab mulle värsket Ekspressi pihku suruda, õnneks saab ise kiiruga pihta, et ma lähen, mitte ei tule. Mõtlen omaette, et mitu aastakest lehekandjatele veel tööd jätkub...

Sörgime edasi. Majade vahelt välja, taluni, kus üks suur bernhardiin meid oma haukumisega päriselt äratada püüab. Loomulikult tahaks Välk laksust täiega kakelda :) põhimõtteliselt oleks turvaline ka lihtsalt ülbitseda, teine isane ju kõrge traataia taga... aga mu kutsa teab, et suutes minutikese vastu pidada, võtta sisse põlgav possa ja mind_jätab_elukülmaks_su_piiksumine_sa_kole_KOER! nägu ning kohekohe järgneb peremehe poolt käsklused: stopp, istu, tubli ning saabub VABADUS, enam ei pea nööri otsas tolknema.

Sörgime taas. Malamuudike ajab pimeduses oma koeraasju, loeb külauudiseid, viuh sinna, viuh tänna, jätab jalga tõstes oma sõnumeid ja tujuteateid, nuusib, kraabib, aga ei lase peremeest silmist. Erilist korralekutsumist meil hommikuti ei toimu. Õnneks pole väga ka häirivaid faktoreid vaateväljas. Kes normaalne inimene ikka 6.30 mööda põlde ja metsavahesid kappab...

Mõtlen, sörgin, vahepeal ei mõtle, ainult sörgin, mõnus.

Hmm, kuhu Välk nüüd küttis? Ok, tavaline, tüüpkeiss. Liigun omas tempos edasi. Minut, kaks, viis. Ikka koera ei ole. Pagan. Ok, teen selle pika sirge veel lõpuni, siis hüüan korra vennikest.

Sirge saab läbi, juba kümme minutit ei ole ma oma sõpra näinud. "Siiiiia! Välkkkk! Ssssiiiia!" Kuulatan. Null. Vaikus. Ta on küll kitsesid ja kedaiganes veel taga ajanud, aga alati kenasti tagasi. Ok, kord sai põhjanaabrite juures pisikese koer(jänese)usega hakkama küll :) Mõrv

Igasugu tobedad mõtted trügivad pähe :( Keeran otsa ringi. Sörgist on vist juba jooks saanud. Hüüan. Kutsun. Proovin head ja halba tooni vaheldumisi. Null. Pimedus ümberringi. Ma ei ole ka mingi krdi indiaaniharidusega, et paneks kõrva vastu maad ja kuulaks, misasju teisel pool jõge, mäge ja metsa aetakse...

Olen pehmelt öeldes närrrrvis. Jõuan lõpuks kohta, kus malamuuti viimati nägin. Väike metsatukk. Kisan, karjun, kuulatan... ja mitte üks kord, ei kippu ega kõppu :(

Ooooot, kusagil midagi ragises. Liigun vaikselt edasi, kehastun üheks suureks kõrvaks. Jah, heinamaal või misiganes see on, pikad kõrkjatemoodi värgelduste vahel midagi toimub. Süda jõuab drum'n'bass tsooni. Liigun vaikselt lähemale, tunnen oma koera uriseva_möirgava hääle ära (malamuut ei haugu).

Midagi toimub, aga kes ja mis, ei saa aru, skeeri. Mingisugune möll ja tuuseldamine. Kohati on kõrkjaid ikka täie pa**ga maha rullitud...

Keegi, kes on Raske ja Suur, võitleb Välguga. Mu kutsa on kasvult malamuutide martinreim, enamus isased on martinmüürsepad, aga see, must kogu, kes pimeduses ta vastaseks, on pigem shaquilleo'neal...

Ma ei tea, kui pikad olid need piiiikad minutid, mis ma selle möllu keskel viibisin, igaljuhul vaikselt muutus õues valgemaks ning lõpuks said fightclubi mehed pika rohu seest välja...

SIGA! Isver ongi SIGA! Mu malamuut kaalub 34kg, turjakõrgus vast napilt 60cm, ta vastane vähemalt 150+kg ja ise üks suur turi! Rinnakorv nagu Marek Kalmusel. Päris karm vaatepilt. Arvake ära, kas adrenaliinilaks oli Välgul nii kõva, et ta mu käsklustele kuuletus või ei? :) Teistkorda võite arvata, kas ma seal vahel tahtsin olla? Krt, kas metssiga on inimesel ohtlik tüüp? Maeitea, igaljuhul oli ta suur, must ja kole. Olen kord elus kalal käinud, öäk oli, kalal suu verine, rohkem ei läinud... Nüüd võite arvata, mis mu suhe jahimeestega :) ning mida tean metssigadest ja nende kihvadest...

Tegin aga mõne meetri pealt katasid ja keerasin volume nupu põhja... Lõpuks saime tulema, uhhhh, karm! Siga kaasa ei võtnud. Ta gepsus oli õnneks teine kaart, mille järgi mataki-mataki-mataki oma suuna valis.

Seatemp!?! Mis!? Mina?, täna? eiiii, keegi teine oli