Mitu aastat olen ikka seedinud, et minna või mitte. Seekord murdusin. Tänud sõpradele, eelkõige Virgo Karule ja Jaan Raivetile ;)
Regamist ei saanud võrrelda Vasa hullusega, kuigi algus tundus sama tempokas olevat, anti mingi online järjekorranumber, tuhandetes ikka... Kokku lasti peale 13 500 rattafanatti. Sain kenasti hakkama. Stardigruppidesse jaotamiseks tuli oma varasemad sõidutulemused sisestada. Laksasin rivitult siis kõik hullused üles, alates Trondheim-Oslo 540km non-stop avg 35.5km/h veeremisest, Paris-Dakarist, kuni Tartu Rattarallini välja. Ja ülla-ülla, saingi päris ok stardinumbri, lausa teise punti :) Kuigi takkajärgi tarkusena võib öelda, et ei mingit händikappi, Eesti harrastajate tase on ikka kuradima kõva. Siinsed 44km/h keskmised kiirused on küll tasasel maal saavutet, aga vunkijad oleme me ikka väga kõvad :)
Etapp oma pikkuselt polnudki midagi jubedat, pelgalt 148km. Asja tegi, aga veidike komplitseeritumaks rajal paiknevad tõusunukikesed. Algatuseks 2 x 3kati põksu (2.6km 6.7% ja 2km 7%), siis HC (Col du Tourmalet 17,1km keskmine tõusuprotsent 7,3%) + finišitõus taas HC (Hautacam 13,6km avg 7,8%)!
Otsustasime viie sõbraga teha sellise kiire nädalalõpu. Reedel lennukiga Gironasse, sealt kahe autoga Lourdesi. Väike võidusõit ja esmaspäeva öösel tagasi. Tagantjärgi tarkusena võiks öelda, et oleks ikka pidanud ka Touri ennast vaatama jääma, vähemalt ühte etappigi. Sügisel plaane tehes, olid veidi teistsugused mõtted.
Reede õhtul kohale jõudes valitses ümberringi ikka korralik leitsak. 35C sooja. Sättisime ennast elamisse, rattad kokku ja linnapeale laiama.
Järgmisel päeval tegime paarikümnekilsase rahuliku sutsaka, et kas varustus ikka toimib, lennutransa üle elatud. Peaaegu ok, välja arvatud üks puruks keeratud sadulaposti polt ja kõver raamikõrv. Ette rutates võib öelda, et raamikõrvamehe vokk pidas kenasti testisõidu vastu, kuigi, jah, stardis otsustas ikkagi täiega solvuda :), et mitte öelda murduda... Stardini tund ja suht rariteetsele Itaalia rattale uut raamikõrva leida, mission impossible. Ei kadesta.
Hommikul arvestasin nii, et tunnike enne stardipauku ikka enam-vähem valmisolekus no1 olla. Ja no nagu ikka, kui Arno isaga koolimajja jõudis oli koridor juba paksult rahvast täis :) Kuna mu lapsepõlvekodu aadress oli Nõukogude Liit (imelik, vene keeles polegi sõna "kodu"?), siis läks käiku plaan B, Не имей сто рублей, не имей сто друзей, а имей одну нахальную морду! (pole tähtis, et sul oleks sada rubla, või sada sõpra, piisab ühest nahaalsest näolapist) Ühesõnaga pressisin ennast ikka esituhande sisse ära. Koridor oli suhteliselt lai. Andis lootust Scott'ike esimeste kilsadega kenasti pundi etteotsa ära sättida.
Ilmaga vähemalt esialgu vedas. 18C soojapügalat. Stardist panime kuiva asfaldiga minema. Erinevad prognoosid näitasid, et võib-olla napilt pääseme ka üle Col de Tourmalet.
Stardipauk. Keegi ei liigu. Minut möödas. Ikka null virvendust. No kamoon. Vaatan majade vahelt pikalt kaugele ette, rattureid lausa tuiskab ükshaaval, sabad sirged... no mida? Ja siis saan poindile pihta. Vahetult peale stardijoont läheb trass mõne meetri laiuseks (pigem siis kitsuseks :) Nagu live ülekanne krdima "300" võtetelt Termopüülide kitsasteelt, Leonidast pole küll veel näha... Sinnamaani tipa-tapa ja siis saad alles vabas vees laksata... Edasised 5-6km tuli ikka korraliku slalli kühveldada, pea lenksu all, et esimestele kandadele jõuda. Õnnestus.
Ümberringi olid ikka täiesti ratturite moodi sellid. Kaks 3-kati põksu kannatasin ära. Edasi läks kuidagi uimerdamiseks. No ei sobi Eesti mehele selline pundi taga passimine ja võileiva nosimine. Mängurõõmu peab ka olema. Läksin ette sikutama. Küljetuul tegi pikkadel sirgetel omajagu valu. Eks nad vaatasid, et mida see paks siin tõmbleb, kohevarsti tuleb mägi ja siis saab terad sõkaldest ka läbi nina hingates eraldatud. Ei lasknud ennast väga neist kurjadest pilkudest häirida. Imiteerisime veel mõnekümne nõrgamõistuslikuga päris võidusõitu, ainult Eurospordi helikopterid olid peade kohalt puudu. Ülla-ülla, laksti suurel grupil ribad taga. No äge, noh! :) Pärast mind tulgu või veeuputus. Pole vahet mitmes ma finišis olen, võita ei saaks 80+kg mees sellist 2x20km 8-9% seinaga võidusõitu ka oma kõige imalamas unenäos mitte. Siis tulebki pigem teekonda nautida :)
Mingist ajast läks elu veits keerulisemaks. Tempot nagu ei olnud, kuidagi raske ikkagi. Tegin rajakaardi ja profiiliga küll veidike eeltööd, aga no ei uskunud, et see Tourmalet niii vara peale hakkab. Asi algas pisitasa 2% vaevu tuntava tõusukesega. Kokku oli tippu pea 40km. Ja nii kui loodist välja läks, ehk siis 8+%, panigi orkester pillid kotti, ei mingit võidusõitu ega konkurente. Ainult mina ja mägi. Mägi ja mina. Vahet pole, kas on keegi ees, kõrval või taga, mul on neist kõigist siiralt po*ui. Peaasi, kuidagigi liiguks ja külili ei prantsataks. Kirsiks tordile siis paduvihm, 6C kraadi "sooja". Korduvalt ja korduvalt pressid parema käega linki, et ülekanne kergemaks vahetada ning taaskord veendud, no pole enam ühtegi käiku järgi, ainsamatki.
Lõpuks saabub päästev mäetipp. Kuulus Tourmalet. Kusagil pidid olema lummavad vaated ja monumendid. Null emotsiooni. Ümberringi vihm ja udu.
Jään hetkeks seisma, tõmban kileka selga. Nüüd on mõnus. Väidetavalt head pikad sirged, saab 90km/h kätte. Aaaaga, Oh, ennäe imet, esimene serpentiin ja kaks venda juba seina põrutanud. Äkää, ei teinud pehmoks mind see, üldsekohe mitte. Osad lasid kummides, ptüi, rehvides rõhku madalamaks, et paremini märjal asfaldil ennast elus hoida. Mina mitte. Tulin kökaköka edasi. Külm, rõvedalt külm. Käed krampis, õlad krampis, keha väriseb vappekülmadest, see omakorda paneb ratta vibama, no tore, ma ei saagi sellest mäest alla ju :( Max kiirus ei küündinud isegi 50 peale. Vaevu vaevu edasi...
Ka kõige pimedamale ööle järgneb ükskord hommik. Jõuan alla. Proovin jalgu ringi ajada, ei õnnestu. Taaasa-tasa, pedaalitäis korraga. Juba 60 pööret minutis. Hakkab looma. Järsku on mu kõrval üks kaaskannataja, kellega hommikupoole grupis ässasi sai mängitud. Kutt hüüab Hawaii riietusele vastavas keeles: "Jump!" Ei, mitte mäest alla, et lõpetame selle pulli stiilse õhulennuga. Ikka tuulevarju pakkus. Ei tea kuskohast ta selle energia võttis, minu 30km/h munemise tempsist sai hetkega 40km/h ja elu läks kohe palju päikeselisemaks. Püüdsime ükshaaval jäätunud lõdisevaid rattureid ning saime suht käbedalt parajalt mõnusa pundi kokku. Karussell ja värk. Isegi sõimata said osad mu uue sõbra käest. Koostöö sujus. Eluisu tagasi. Viskasin vihmakile seljast.
Jälle ratturi tunne. Võtad alt kinni ja vajutad. Kuni... jõudsime Hautacami jalamile. Ainult 13,6km lõpuni. Koogitükk, sups ja valmis, kaks Kakumäe ringi, pole probleemi. Ainult, et keskmine tõusunurk 7,8%. Algus oli hea. Rahvast raja ääres karjakaupa ergutamas. Nagu päris. Nimelt sõidu aftekas oli mäe jalamil olevas külakeses. Ehk, et roniti üles välja finišeerima ja siis sama teed pidi alla tagasi.
Enne iga kilomeetrid on silt tõusuprossaga, 6,2%, 8,6%, 6,7% jne vahepeal 11,3%... kui Tourmalet oli selline ühtlane, siis viimasel mäel jagus trikitamist. Vaatad, pross alla 8, väga ok, napilt sõidetav, korraga nagu laskud, see tähendab, et kui kilomeetri algus on 2-3% ja avg 7, siis järelikult peavad mingid nukid vahepeal ikka väga teravad olema...
Valus oli, väga valus. Veel kolm kilsa enne finišit mõtlesin, et keegi teine minu sees, keegi teine, keda ma väga kontrollida ei suuda, keerab minu eest lenksu ringi ja ma veeren alla,.. Milleks mulle see jama, see mõttetu pingutamine? Kelle jaoks? Mida ma siin tõestan? Hing paelaga kaelas, silmamunade peal venid mäest üles, milleks?
Viimane kilomeeter, viimane serpentiin, finišikaar paistab. Null tahet mõni skalp veel võtta, kellegagi rinda pista, finišit teha. Isegi ratta selga sunnitud tigu oleks minu kõrval Jamaika sprinterina paistnud.
Finiš!
Sain vaevu ratta seljast maha. Komberdasin suurde telki, kus laud heast-paremast lookas. 3 purki kokat kadus nagu kerisele. Sõin-jõin, taastusin. Kle, päris lahe üritus ju :) Tea, kas peaks järgmine aasta ka tulema? Inimene on ikka kummaline loom.
http://www.strava.com/activities/168847857
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar