Minu 10 mäge

Kui ajakirja "Ma olen jalgrattur" väljaandja ja vastutav toimetaja Vahur Kalmre palus, et ma oma kümne mäe emotsioonid kokku kirjutaksin, siis esimese hooga kerkisid kohe silme ette kõikidele rattasõpradele Eurospordist tuttavad Tour de France hiiud - Alpe d'Huez, Col du Tourmalet, Mont Ventoux, Col du Galibier jne. Olen päris palju selliseid oma rattacv-sse kokku ahminud, mõned isegi mitu korda ja erinevaid nõlvu pidi, aga kuidas neist 10 kõige-kõige välja valida ning mille alusel ritta panna, see osutus paganama keeruliseks.

Ivar Jurtšenko tegi meie supermanidest laheda rattafilmi „Mäed, mida polnud“, mis sest, et Kangert ja Taarakas seal sadade kilomeetrite kaupa püstloodis seintest üles ronivad. Ma proovin alustada täiesti algusest. Laulusõnad ütlevad: „Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, Vaid metsad lõputud ja laukasood.“ Mägedest, mida päriselt küll pole, aga eks kõik sõltub ju ikkagi taustsüsteemist.

Tade küla, lauda mägi, J.Lauristini nimeline kolhoos, Harju rajoon
pikkus – mitte midagi,
keskmine tõusuprotsent – pole sedagi

See juhtus sügaval nõukaajal. Koolis ma veel ei käinud, aga ratas mul juba oli. Selline päris kohe, ilma abiratasteta. Voki lenksule oli värvilise traadiga kinnitatud räsitud papist silt, millel ilutses suurelt number 1. Rattaspordist ei teadnud ma midagi, motospordist küll. See 1 tähendas soomlast Kari Lahtineni, Kalevi Suursõitude kuningat. Lembit Teesalu polnud siis veel keegi. Kiirused võisid mul olla küll piiisut väiksemad kui Pirita ringrajal, aga duhhi jagus, isegi praegu sellel mõeldes tuleb kastoorõli lõhn ninasõõrmetesse.

Kõige erilisem hetk oli, kui sai õele ja teistele koolist tulevatele vanematele lastele vastu sõita. Siis läks olematust sumbutajast tulev heli ikka väga valjuks. Kurvem asja juures oli see, et nägin mängukaaslasi küll juba väga kaugelt, aga no ei lubanud ema-isa neile päris vastu sõita, see paganama lauda „mägi“ oli mõnisada meetrit koduuksest. Sealt edasi oli keelatud maa. Kaua minusugune suur mees sellist ahistamist kannatada jaksab, ise juba kuuene ju. Nii ta läks. Pabistasin, mis ma pabistasin, aga piire tuleb ju kombata, reeglid ongi rikkumiseks. Pilk õue, keegi ei näe, hops ratta selga ja viuhhh, korraga olingi kruusateel ja keset seda suurt laskumist. Panin nii kuipalju need väikesed jalad sõuda jaksasid, kiiresti-kiiresti, sest naabrilapsed olid juba tõusunuki all. Nad peavad motoässa nüüd märkama. Mina, suur mees, rattaga, üksi. Ja siis see toimus. Tõstsin ühe käe lenksult, et lehvitada, hüüda, kuniks üle selle juhtraua ma lendasin. Pikalt ja kenasti, efektselt, mitu pikka sekundit, näoga keset kruusateed! Plärrraki!  Isegi praegu seda aeg-luubis kõrvalt vaadates hakkab halb. Rääkimata piinlikustundest, mis emme-issi ees oli, et keelust üle astusin ning loomulikult kärnadest, mis mu nägu mitu pikka kuud katsid. Vot selline oli see esimene mägi ja ratas suhe.

Edasi läks mõni pikk aasta(kümne)ke mööda, tuli ratas tagasi ja tuli ka rattasport.

San Baronto, Toscana, Itaalia
pikkus – 10km
keskmine tõusuprotsent – 2,3%

See oli minu ja Hawaii tänavu toimuvast 18. rattalaagrist järjekorras esimene. Kõik tänu praegusele Mr moomoole, Allan Orasele, kes Itaaliast otse Hawaii Express tiimiga liitus. Elasime mäe otsas, imelise vaatega Pistoia linnale. San Baronto külakese lähedal. Vincist 6km kaugusel. See tähendas, et kõik trennid algasid kerge downhilliga ning lõppesid kuuekilsase tõusuga :) + lõppu veel maasikas ultimo kilometro 20% tõusunukiga. Seda viimast sai mõnigi mees ratast käekõrval lükates vallutada. Kodutõus iseenesest midagi hullu ei olnud, keskmine 5%-7%. Rahulikus tempos ideaalne. Tõeline ratturite paradiis. Nädalavahetusel sõitis seda marsruuti 8 000 - 10 000 velosipedisti! Alates mtb-proffidest, kes "raske rauaga" vaikselt-vaikselt jõutrenni tegid, kuni lõpetades 70 aastaste villastes sõiduriietes vanahärradega. Giro d'Italialgi on seda San Baronto tõusu_laskumist korduvalt vajutatud.

Esimese laagri tipphetki oli kohtumine kohaliku mehann-MacGyveriga.
Teisel päeval, keset trenni, otsustas mul üks pedaal oma töölepingu lõpetada :( Veeresime lähimasse rattapoodi. Seal mõõdeti mind ja mu sõiduriista nii ja naapidi, räägiti palju palju... Allan vahendas. Sobrati kaelani tagavaraosade kastis ning lõpuks võeti kasutatud sisekumm ja seoti rattaking kõvasti-kõvasti pedaali külge. Seda siis igaveseks, koos kingas oleva jalaga + jala küljes oleva Priiduga. Või siis, mitte päris igaveseks, aga vähemalt koju sõita oli ok. San Baronto, tempel mällu kogu eluks.
Poeke koos töökojaga, Cicli Nieri, kus mu jalg pedaali külge aheldati, kuulus ja kuulub tänaseni Andrea Nieri'le. Mehele, kes tol ajal oli profitiim Mapei mehaanik.

Port d’Envalira, Andorra
kõrgus - 2408m merepinnast
pikkus – 35km
keskmine tõusuprotsent – 4,8%

Classic Port d’Envalira otsas

See oli mu esimene päris tõus. Paris – Dakar 7200km kogu tuuri lühim, aga kindlasti üks raskeimaid etappe. Kohe stardist 37km tõus (Tallinnast Kosele ülesmäge :) Port d’Envalira-le, 2400m kõrgusele merepinnast. Kõrgeim asfalteeritud tee Püreneedes. Korduvalt olnud Tour de France ja Vuelta a España kavas. Tõus tõusuks, seda võid võtta omas tempos, aga tuuuuuuul, karm, et mitte öelda vastik. Ühtepidi serpentiini puhub vastu, teistpidi küll tagant, aga tõuseb ju. Kuna vastutuule ots oli üksi ikka tõsine pingutus, siis üritasin võimalikult kaua esimestega sammu pidada, et vähegi kergem oleks. Allatuule 10% tõus läks nagu lennates. Vägisi tundus, et ühtepidi on oluliselt vähem sõita, kui teistpidi. Siis hakkas veel vihma ka vastu nägu, käsi ja jalgu peksma. Viimastel kilomeetritel vastutuule osas oli kiirus 8-10 km/h, selline tunne, et kohe kukun ümber. Üldliidriga lõpetasime koos. Startides temperatuur 15-18C vahel, üles jõudes vaid 6C. Kuna finiš oli mäe otsas ja edasi aega enam ei võetud, siis sai rahulikult kõik oma soojad riided laskumiseks selga ajada, põue ja pähe ajalehte lisaks pandud ning Andorra La Vella poole teele. Sahhhhhhhhhhhhhh, ilma ühegi vändatäieta saad 75km/h kiiruseks... maastikurattaga.

Rocacorba, Girona, Kataloonia
kõrgus - 970m merepinnast
pikkus – 13,8km
keskmine tõusuprotsent – 5,7%

Palju õnne sünnipäevaks!

See põksuke iseenesest polnud nagu midagi erilist, välja arvatud nüanss, et tegime selle koos poeg Gunnariga, tema 12. sünnipäeval! Mõlemad maantekatega. Isa oli väga uhke ja on siiamaani.

Col du Tourmalet, Püreneed, Prantsusmaa
kõrgus - 2131m merepinnast
pikkus – 35km
keskmine tõusuprotsent – 4,7%

Tõus, mis vist väga palju tutvustamist ei vaja. Ka mitmeid kordi olnud Tour de France ja Vuelta a España kavas. Seda olen teinud kaks korda erinevaid nõlvu pidi. 2014 oma esimesel L'Etape du Touril. See on siis võidusõit, kus tuuri korraldaja ASO võtab France'i kavast ühe päris etapi ning teeb sellest napilt ihaldusväärseima harrastajate rattasõidu terves maailmas. Sõidetakse täpselt sama trassi, mida proffide karavan mõni päev hiljem ette võtab, ajavõtt, kohad, vanuseklassid, ikka võidu peale. Trass suletud. Enamus kordades üritatakse vähemalt üks HC-kategooria mägi ka sisse panna.

Pean seda lugu natuke kaugemalt pihta hakkama. Sõit algas kahe 3-kati põksuga, mille kenasti ära kannatasin. Edasi läks kuidagi uimerdamiseks. No ei sobi Eesti mehele selline pundi taga passimine ja võileiva nosimine. Mängurõõmu peab ka olema. Läksin ette sikutama. Küljetuul tegi pikkadel sirgetel omajagu valu. Eks nad vaatasid, et mida see paks siin tõmbleb, kohevarsti tuleb mägi ja siis saab terad sõkaldest ka läbi nina hingates eraldatud. Ei lasknud ennast väga neist kurjadest pilkudest häirida. Imiteerisime veel mõnekümne nõrgamõistuslikuga päris võidusõitu, ainult Eurospordi helikopterid olid peade kohalt puudu. Ülla-ülla, laksti suurel grupil ribad taga. No äge, noh! :) Pärast mind tulgu või veeuputus. Pole vahet mitmes ma finišis olen, võita ei saaks 80+kg mees sellist 2x20km 8-9% seinaga võidusõitu ka oma kõige imalamas unenäos mitte. Siis tulebki pigem teekonda nautida :)

Mingist ajast läks elu veits keerulisemaks. Tempot nagu ei olnud, kuidagi raske ikkagi. Tegin rajakaardi ja profiiliga küll veidike eeltööd, aga no ei uskunud, et see Tourmalet niii vara peale hakkab. Asi algas pisitasa 2% vaevu tuntava tõusukesega. Kokku oli tippu pea 40km. Ja nii kui loodist välja läks, ehk siis 8+%, panigi orkester pillid kotti, ei mingit võidusõitu ega konkurente. Ainult mina ja mägi. Mägi ja mina. Vahet pole, kas on keegi ees, kõrval või taga, mul on neist kõigist siiralt po*ui. Peaasi, kuidagigi liiguks ja külili ei prantsataks. Kirsiks tordile siis paduvihm, 6C kraadi "sooja". Korduvalt ja korduvalt pressid parema käega linki, et ülekanne kergemaks vahetada ning taaskord veendud, no pole enam ühtegi käiku järgi, ainsamatki.

Lõpuks saabub päästev mäetipp. Kuulus Tourmalet. Kusagil pidid olema lummavad vaated ja mingi monumt. Null emotsiooni. Ümberringi vihm ja udu.

Jäin hetkeks seisma, tõmbasin kileka selga. See oli mõnus. Edasi väidetavalt head pikad sirged, saab 90km/h kätte. Aaaaga, oh, ennäe imet, esimene serpentiin ja kaks venda juba seina põrutanud. Äkää, ei teinud pehmoks mind see, üldsekohe mitte. Osad lasid kummides, ptüi, rehvides rõhku madalamaks, et paremini märjal asfaldil ennast elus hoida. Mina mitte. Tulin kökaköka edasi. Külm, rõvedalt külm. Käed krampis, õlad krampis, keha väriseb vappekülmadest, see omakorda paneb ratta vibama, no tore, ma ei saagi sellest mäest alla ju :( Max kiirus ei küündinud isegi 50 peale. Vaevu vaevu edasi...

Selline oli siis mu esimene Tourmalet. Mitte just kõige vingem. Õnneks sai eelmisel sügisel ka ilusa ilmaga sama mägi ära tehtud. Super. Hunnitud vaated, puhas nauding. Eriti kui keegi tempot ei dikteeri.

Sama etapi meenutustega tuleb edasi minna.

Ka kõige pimedamale ööle järgneb ükskord hommik. Jõuan alla. Proovin jalgu ringi ajada, ei õnnestu. Taaasa-tasa, pedaalitäis korraga. Juba 60 pööret minutis. Hakkab looma. Järsku on mu kõrval üks kaaskannataja, kellega hommikupoole grupis ässasi sai mängitud. Kutt hüüab Hawaii riietusele vastavas keeles: "Jump!" Ei, mitte mäest alla, et lõpetame selle pulli stiilse õhulennuga. Ikka tuulevarju pakkus. Ei tea kuskohast ta selle energia võttis, minu 30km/h munemise tempsist sai hetkega 40km/h ja elu läks kohe palju päikeselisemaks. Püüdsime ükshaaval jäätunud lõdisevaid rattureid ning saime suht käbedalt parajalt mõnusa pundi kokku. Karussell ja värk. Isegi sõimata said osad mu uue sõbra käest. Koostöö sujus. Eluisu tagasi. Viskasin vihmakile seljast.

Jälle ratturi tunne. Võtad alt kinni ja vajutad. Kuni... jõudsime Hautacami jalamile. Ainult 13,6km lõpuni. Koogitükk, sups ja valmis, kaks Kakumäe ringi, pole probleemi. Ainult, et keskmine tõusunurk 7,8%. Algus oli hea. Rahvast raja ääres karjakaupa ergutamas. Nagu päris. Nimelt sõidu aftekas oli mäe jalamil olevas külakeses. Ehk, et roniti üles välja finišeerima ja siis sama teed pidi alla tagasi.

Hautacam, Püreneed, Prantsusmaa
kõrgus - 1635m merepinnast
pikkus – 17,3km
keskmine tõusuprotsent – 6,8%

Enne iga kilomeetrid on silt tõusuprossaga, 6,2%, 8,6%, 6,7% jne vahepeal 11,3%... kui Tourmalet oli selline ühtlane, siis viimasel mäel jagus trikitamist. Vaatad, pross alla 8, väga ok, napilt sõidetav, korraga nagu laskud, see tähendab, et kui kilomeetri algus on 2-3% ja avg 7, siis järelikult peavad mingid nukid vahepeal ikka väga teravad olema...

Valus oli, väga valus. Veel kolm kilsa enne finišit mõtlesin, et keegi teine minu sees, keegi teine, keda ma väga kontrollida ei suuda, keerab mu eest lenksu ringi ja veeren alla,.. Milleks mulle see jama, see mõttetu pingutamine? Kelle jaoks? Mida ma siin tõestan? Hing paelaga kaelas, silmamunade peal venid mäest üles, milleks?

Viimane kilomeeter, viimane serpentiin, finišikaar paistab. Null tahet mõni skalp veel võtta, kellegagi rinda pista, finišit teha. Isegi ratta selga sunnitud tigu oleks minu kõrval Jamaika sprinterina paistnud.
Finiš!

Sain vaevu ratta seljast maha. Komberdasin suurde telki, kus laud heast-paremast lookas. 3 purki kokat kadus nagu kerisele. Sõin-jõin, taastusin. Kuule, päris lahe üritus ju. Tea, kas peaks järgmine aasta ka tulema? Inimene on ikka kummaline loom.

Ka Hautacam sai eelmisel sügisel uuesti võetud. Koos meie triatlonilegend Marko Alberti ja teiste sõpradega. No ei olnud nii valus nagu see eelmine kord.

Col d'Izoard, Alpid, Prantsusmaa
kõrgus - 2361m merepinnast
pikkus – 19km
keskmine tõusuprotsent – 6%

Col Is-so-hard

Taas klassik, mida olen mõlemat pidi võtnud. Esimene kord 2017 Tuuri etapil.
Kus ta oli lõputõusuna ja konkreetne varasema aasta korratud õudusunenägu. Priit Zombie Salumäe olematu kiirusega mäkke vaarumas. Kõik näitavad kandu, kõik... EI, valetan, üks helge hetk oli, väärt hetk! Ähmane pilk seletab, et ees on Norra rattur, Statoili logo ja pisike ristilipp seljal reedab päritolu (ok, vahel võib ka eksida, eriti meie must-kollast vormi silmas pidades: "Tsau, sa Hawaiilt? Ma Mauiilt" :). Kas tõesti tüüp liigub veel aeglasemalt kui mina? Äkki ta seisab? Ei, istub sadulas ja jalad nagu teeksid mingeid üles-alla liigutusi. Jõuan vaevaliselt kõrvale. Pilgud kohtuvad. "NO, shit!" karjatan nii, et ise ka ehmatan oma viisakuseavalduse peale. "Thooooor! Whatta you doing here?!?!" Maailmameister, 10x Tour de France etapivõitja Thor Hushovd isiklikult. Mees tegi mu kenale südamlikule tervitusele vastuseks oma kõrisõlme juures nelja näpuga paar edasi-tagasi žesti. Mõistsin :) Kellelgi oli veel raskem. Jätsin The God of Thunderi sinnapaika, veninroomanseisansuren veeeeeel tuuuuunnnnnnnikese ja nagu nõiaväel, vupsti olengi 2,5km üle merepinna.

Col d'Izoard sai vallutatud - nagu üks sõber seda hääldas Col Is-so-hard!

Kilimanjaro Aafrika kõrgeim tipp
kõrgus - 5895m merepinnast

See mäekesekene nagu esimese hooga ei vääriks kohta siin loetelus, aga, kui kõik algusest ära rääkida, siis igati kõlbulik.

Ei suutnud ma kuidagi oma vanemale pojale 25. sünnipäevaks kinki välja mõelda. Ema on tal selline, kes kilkab jaanipäeval, et ostsin sulle just kolmanda jõulukingi ära. Mina nii ei oska. Ootan mingit sobivat hetke. Vahel isegi nii pikalt, et piinlik hakkab. Ühesõnaga lõpuks, aastajagu hiljem jäi kusagilt silma suhteliselt normaalse hinnaga lennupiletid Keenia pealinna Nairobi. Samal ajal oli Hawaiisse tulnud uus vinge rattakotibrand Apidura. Sellised kergemad versioonid, kuhu ainult hädavajalik kraam sisse mahub. Ja no tagatipuks oli ka gravelbike, selline uus ja põnev teema. Nii ma need pusletükid kuidagi kokku sobitasingi.

Lähme Aafrikasse kaheks nädalaks ratastega sõitma! Sõber Edgari Treier ka kindluse mõttes punti ja otsus tehtud. Trassi paika panemisega olid lood juba keerulisemad. Õigeid kaarte nagu pole, ainult suured teed, mida ei taha. Kuniks tuli Kilimanjaro vallutamise mõte. Pagan see ju Nairobist kiviviske kaugusel, väikese paunaga mingi 300km. Teeme ära? Äkki sõidaks siis mäkke ka rattaga juba? Guugeldasin. Appi, ongi tehtud. Aga no see oli selline turundustrikk pigem. Sõita seal suhteliselt võimatu. Enamus distantsist ratas selga pakitud. Samas, lähed Moskvasse ja Punasele väljakule mitte. Kurat, käime ikkagi seal mäe otsas ka ära. Ratastega kohale, tipa-tapa üles-alla ja ratastega tagasi. Mõeldud-tehtud. Sisuliselt olime oma liikumisgraafikus täiesti vabad, lenksul olev Garmini kompuuter näitas, et tunni pärast loojub päike, tüübid hakake nüüd öömaja otsima. Saime hakkama. Veits paanikat, kaelkirjakuid, sebrasid, hüääne ja muid kohalikke loomi, palju rehvipurunemisi, kõvasti eksootikat ja miljonivaateid. Tehtud.

Käteringid

Kili vallutet

Montserrat, Kataloonia
kõrgus - 735m merepinnast
pikkus – 8,5km
keskmine tõusuprotsent – 6,9%

Kui sa sõidad seda tõusu 15h jooksul, üles-alla kokku 282km, kogudes nii 9032 tõusumeetrit, siis kas hakkad teda vihkma või armastama, aga külmaks ta sind igal juhul ei jäta ja unustada teda ka ei suuda. Everestitud.

Evgeniga "Everesti" otsa

Mont Ventoux, Prantsusmaa
kõrgus - 1912m merepinnast
pikkus – 25,7km
keskmine tõusuprotsent – 4,5%

See on tõus, mis Eurospordist on mega, super, hüper, vinge. Aga ise sõites, no ma ei tea. Tujud mitte tunded. Ei saanud ma sealt väga muud emotsiooni, kui et lõpukaadrites tuttav hoone mäe tipus tekitas selle telekamiski. Bucketlisti vääriline küll, kord elus teha, aga no tagasi ei kipu. Ei oskagi öelda miks.

Appi, ongi 10 mäge täis. Aga mul on veel ju Col du Galibier, Col Agnel, Teide, L'Alpe-d'Huez, Col de la Lombarde, Tabasalu tõus, Col du Lautaret, Col de la Croix de Fer, Col de Peyresourde, Coll de la Gallina, Col d'Aubisque, Lubja tõus, Vetta Monte Amiata...

Edu valem: kopeeri ja täiusta, 2. seeria

Kopeeri ja täiusta... Lidl ja Säästumarket, Bauhaus ja Bauhof, näited jagub veel...

Eelmine samateemaline postitus oli rattateemadel, kui Rõuge Racing Team sai valmis oma unikaalse näoga tiimiriietusega.

Seekordne laks tuleb hoopis suusamaailmast.

Sõber saatis eile lingi ja küsimuse, et kas said nüüd rikkaks? müüsid patendi maha või lasid lihtsalt pihta panna... jutt siis Hawaii suusakombest.

Teema algas eelmise aasta septembris, mil saatsin oma ihudisainigurule maili subjektiga: 
"Suusakombedisainitahanruttujumees :)"

põhimõtteliselt tahaks, et identiteet oleks HAWAII ja oldschool 
niipalju, kui vanakooli tsekkisin erinevatelt inimestelt, siis kõige olulisem on PÕLVIK! et, siis mitte päris põlvik, disainitud ikka ;)

Priit 

Selline lühikese ja konkreetse jutuga briif :)

Mõned nädalad, hunnik kavandeid, veidi ennastsalgavat ja kompromissitut vaidlust, võitlust, leppimist ning lõpptulemusega olin ikka pehmelt öeldes üsna rahul. Ja mitte ainult mina ;) 

Ja nüüd siis Itaalia suusaspordi au ja uhkuse, 70km pikkuse Marcialonga maratoni kodulehelt leiame sellise ametliku dressi. Teagi, kas solvuda ja kedagi tutistada, või olla õnnelik, et oled nii head tööd teinud, et sind sajaga kopeeritakse :)

Pe*se see uus liiklusseadus!

Eelmisel nädalal käis kõigepealt siis pressist läbi uudis, et Politsei hakkab jalgrataste helkureid ja signaalkelli kontrollima. Enamusele rattarahvast jäi see vast hoomamata, kuni sai netti üles riputatud protokolli väljavõte, mis ikka tõelise kulutulena välgukiirusel levima hakkas. Tõepoolest ooongiiii kedagi trahvitud: "Juhtis jalgratast, millel puudub töökorras signaalkell"

Kas pollaritel enam tõesti midagi kasulikku teha pole, kas kõik vargad_pätid_kaabakad ja autoroolis kihutajad on juba kinni püütud? jne jne. Suurem osa reageerijatest olid just sellise suhtumisega. Ok, oli ka teistlaadi mõtteid stiilis, et politsei ei tee ju seadusi ja, mis seal siis imelikku on, kui rattur pimedas nähtav oleks jne

Mulle millegipärast meenus anekdoot, kus perekond paadikesega jõe peal. Oh imet, tõmbavad lupsti kuldkala välja. See võrukael paneb loomulikult oma tavalise loo repeat-i peale. Laske mind ainult vabadusse, täidan punktipealt teie kolm misiganes soovi. Perepeal tõmbab kohe filmi käima, loomulikult laseb õnnetooja vette. Samal ajal jõuab perepoeg oma salasoovidele detsibellid taha installida: "Hamstrit tahan!". Isa: "Per*e see hamster!", millele järgneb ema agooniaeelne karjatus: "Võtke välja! Võtke välja!"

Kõik tahavad justkui head, aga välja tuleb ikka nii nagu alati :)

Ok, ei lahmi, süveneme veidike.

Uuest liiklusseadusest loeme:

§ 87.  Jalgrattale esitatavad nõuded
 (1) Jalgrattal ja pisimopeedil peab olema:
 1) töökorras pidur ja signaalkell;
 2) ees valge ja taga punane ning vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur.

Pidurid korda. Loomulik. Keegi ei vaidlusta. Signaalkella juurde tuleme veel tagasi. Järgmisena võtame helkurid.

Ausalt öeldes esindan ma siin eelkõige liibuvates pükstes lükramehi. Võidusõiduratastega. Just see seltskond, kes helkuriteemale kõige rohkem vastu punnib. Esmapilgul õigustusega. Tavakruisijad tõenäoliselt vaatavad oma ratast ja no pole varem isegi märganud, aga siin ju kõik helkurid omal kohal, millest see paanikaosakond ? :) Eks võttis ennast ka korra nõutuks, et kas  ma tõesti pean oma udupeene elektroonilise käiguvahetajaga 6,4kg kaaluva ratta kodaratesse mingisugused plastmassmonstrumid külge kruvima. Paljud meist on valmis hinge hinda maksma, et järjekordne mõni gramm vähem kaaluv jupp ära vahetada ning siis tuleb keegi ja ütleb, et vot paned nüüd sellised jurakad kodaratesse lisaraskuseks. Mismõttes? Aerodünaamikast rääkimata.

Pagan, loen veel seadust, kodaratest ei räägi ju keegi. Erinevad jooksu- (velje) ja kummitootjad kasutavad tegelikult tihti helkurit oma toodete juures. Sõber kirjutas, et tal on helkurid rattakingadel (taga ja külgedel), pükstel (taga säärte peal), kinnastel (krõpskinnutsed), jopel (varrukatel ja seljal, ees rinnakõrgusel )  ning isegi kiivri kogu kuklaosa on üks suur helkur. Et, mis siis ikkagi on oluline, kas olla pimedas nähtav või olla pimedas nähtav?

Uurisin Politseist, et mis need  õnnetud lükramehed tegema peavad.

Vastus:
Kui helkurriba täidab oma eesmärgi ehk helgib, siis läheb ta arvesse. Kindlasti tuleks jälgida sellise helkurriba kulumist ja määrdumist. Kulunud ja määrdunud helkurriba eesmärki ei täida ja liiklejat pimedas näha ei ole.
Helkurite suurus ja kuju ei ole olulised. Seaduseandja eesmärk on teha jalgrattad liikluses nähtavaks. Seda peaks arvestama rattale helkureid pannes.

Kõlab nagu HOOLIMINE, mitte seaduses näpuga järge ajamine elik kellegi tahtlik peedistamine või raha välja pumpamine?

Võtsin meie reklaamiagentuuri ette ja palusin neil helkurkilega veidike vaeva näha. Tulemuseks punased-valged mummud, südamed, ruudud, ristkülikud, erinevad logod. Midagi igale maitsele.

Jah,  seadus tuleb paraku teha ikkagi vist enamuse järgi. Sinna erandite a la "välja arvatud trenni tegevad sportlased" sisse kirjutamine läheb keeruliseks. Trenni tegevate sportlastega on üleüldse segased lood. Ma tulen hommikul tööle täpselt samas liibuvas varustuses nagu õhtul trenni minnes. Aga ratas on mul pigem ikka kui transpordivahend. Veeren vaikselt mööda kergliiklusteed. Siis nagu peaks tuled/viled küljes olema ja kaaskodanikega arvestama. Õhtul lähen paari omasugusega trenni ja nüüd enam liikluseeskirjad ei kehti. Siit jõuamegi sujuvalt autojuhtide lemmikteemani, et kas Urmo Aava teeb Järvevana teel kiiruskatseid ja kas Värnik lammutab ööklubis odaga. Ok, viimane näide oli halb, Värnik võib ööklubis odaga möllata küll, aga seda ei suuda ei Anu Säärits ega Helar Osila spordiuudistes kajastada, teise saate teema :)

Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan on see, et palju on ikka meie endi kätes, kas meiega liikluses arvestatakse ja kas meil on õigus teistelt nõuda seda, millele me ise vilistame.

Tegelikult ei pea liikluses kõik ju kõiki vihkama :)

Veel õli tulle. Milleks mulle need helkurid, ma ju pimedas ei sõida, neist ei ole kasu. Nõus. Isiklikust kogemusest: Varakevadel trennis, tuul keerab, väike valearvestus, kerge nälg ja jäängi hopsti väääga hämara peale. Noh, mul õnneks tagatuli. Panen selle vilkuma, töötab. Jõuan poole tunni pärast koju, vaatan ratast, tuli ei plingi :( Millal ta tühjaks sai, ei tea. Helkurit polnud loomulikult. Risky business.

Jõuamegi vaikselt rattakellani. Signaalkellani siis. Mitte pulsimõõtjani, mis põhimõtteliselt ju annab ka mingi alarmsignaali, kui süda liiga puperdama kukub :)

Politsei trahvib, appi! Rattamüüjate vandenõu, tegid raisad hea lobitöö ja nüüd müüvad nagu muda. Ma tõesti tahaks näha sellist Eesti rattakaupmeest, kes oleks valmis misiganes koguse rattakellakeste müügi nimel laskma tekkida situatsioonil, kus inimesed trahvihirmus ratta nurka panevad ja pigem sörkjooksule või saalialadele sõrme annavad. Suhteliselt lühinägelik oleks selline ajutine müügiedu. Küll, aga olen kindel, et kõik, või vähemalt enamus kaupmehi on valmis panustama rattasõidu turvalisemaks muutmise nimel.

Ma eelmisel aastal panin oma maanteerattale pisikese kõll-kõll vanakooli kella peale. Ja no ma tõesti olen võibolla erand, aga mulle meeldib sellega kergliiklusteel kõlistada. Miks? Sest meie kergliiklusteedel valitseb sõna otseses mõttes üks suur kaos. Lapsevankrid, nende emad, laste siis, mitte lapsevankrite. Siis emad, kes pole enam kenad, lapsed, koerajalutajad, rulluisutajad, tõukeratturid, jooksjad, kepitajad ja veel kõiksugu karvased ning sulelised. Et neist vähegi mööda saada, selleks on rattakell piisavalt spetsiifilise heliga. Kümnest kaheksa annavad sulle viisakalt teed. 20%, kes on kõrvaklappidega, pilves või lihtsalt po*uistid, neile ei mõju nagunii ei pidurite klõbistamine ega hüüded/röögatused, a la: "Möödun vasakult või möödun paremalt!" Jah, paljud üritavad muga vaielda, et nad saavad ideaalselt hakkama ka hõigetega. AGA, minu arvates on kellakõlin soliidne, ja mis põhiline, kõlab ikka suhteliselt ühtemoodi kõikides erinevates meil räägitavates keeltes.

Veidi tõmbaksin paralleeli Hispaania/Itaaliaga, kus ratturist möödasõitu planeeriv autojuht annab kerge signaaltörtsu, märguandeks lihtsalt. Teinekord  isegi vaid selleks, et sa küünarnukiviipega talle omakorda möödasõitu lubaksid. Respekt, vastastikune. Jah, meil on sinnani pikk maa, aga taaskord, matslus tekitab matslust, vihkamine vihkamist. Ehk reguleerib rattakell veidike ka kergliiklusteede sõjaseisukorda. Mida rohkem ta heliseb, seda enam inimesed jõuavad järeldusetni, et äkki ei olegi neljakesti õlg-õla kõrval jalutamine just kõige mõistlikum tegu...

Ah jaa, mis kasu mul sest krdi kellast, kui ma kergliiklusteele ei roni. Nõus. Ei olegi. CFC või Nõmme Rattaklubi saateautoga treenivatel poistel ei ole seda kella tõesti kellelegi tilistada. Samas, peavad nad kuidagi ka treeningbaasi jõudma ja sealt koju veerema. Kahtlustan, et nii mõnigi kasutab selleks kergliiklusteed.

Ma olen nõus, et kella puudumisel trahvimine on ikka suht üle võlli teema, aga vähemalt on see kampaaniakorras ratturite kontrollimine pannud inimesed uue liiklusseaduse osas veidikenegi mõtteid vahetama.

Austame jalakäijaid, rulluisutajaid, koerajalutajaid, autojuhte, bussijuhte... Teeme algust kohe ja  ma olen kindel, et pehmelt öeldes paaaaar pikka aastat ning olemegi Eestist supsti nagu üleöö vorminud oma pisikese Mallorca, jalgratturite paradiisi ;)

Aitäh Andres, Andrus, Boriss, Daniel, Gert, Gunnar, Hanna-Britt, Harles, Harri, Heiki, Hüüd-Keerit, Iiris, Indrek, Indrek, Ingrid Lisett, Iris, Jaan, Jaan, Jaanus, Jan, Janar, Janne, Janno, Kahro, Kaia-Liisa, Kaido, Kaijo, Karl, Karl August, Karl-Arnold, Karmen, Karol, Katre-Helen, Kätrin, Külli, Maire, Margus, Margus, Marko, Markus, Mart, Mart-Anton, Merje, Oliver, Priit, Priit, Rain, Rainer, Raoul, Raul, Riina, Risto, Sergo, Sigrid, Siim, Sten-Mark, Taivo, Tarmo, Teet, Tiit, Toomas, Uwer ja Verner!

Täielikuks akude laadimiseks on üks vinge retsept: võtad mõned kallid inimesed, paarkümmend vana sõpra, mõnedkümned uued kamraadid, veel hunniku huvitavaid tegelasi ja loomulikult jalgratta ning põrutate otsejoones lõunasse! Lased jalgadel 250 000 vändatäit mõnusalt pöörelda ja oledki uus ja värske inimene! Tehtud. Väga buenod kaks nädalat said ajalooks.

Laagri korralduse poolelt oli sel aastal tiimis pisikesed vangerdused. Nii kurb kui see ka ei ole, aga varasem raskekahurvägi kammis ennast kummalistel põhjustel ikka vääga korralikult sisse, siiamaani süda paha ja tõenäoliselt Montepulcianosse meid enam eriti tagasi ei oodata :( Aga, eks iga asi ole elus millelegi kasulik ja iga tee lõpp taas uue algus... Edasi Kentucky poisid, valu punanahkadele!

Ilm oli super. Päikest jätkus. Keskmised kraadid trennis 15C-23C. Lühikeste teema. Veidike sabistasin, et äkki oleks ikka pidanud ka lisaks lennureisile 500km bussiga Denia poole loksumist välja kannatama, et raha ikka oma perre jätta (tervitades Erika & Ene ;). Ilma tsekkides, siis on see märts-aprill ikka totaalne loterii. Jaanuaris sõidetakse lühikestes, samas, just sinu valitud kaks nädalat võib vihmapoiss täiega kimbutamas käia :( Momendil nt tsekin oma lemmiksaiti www.yr.no ja no no sajab seal :(

Neljas laagripäev sai küll märja asfaldi tõttu ühe puhkeka teha, kuigi, kahtlustan, et selle ajastus oli tegelikult kõikidele nagu_rusikas_silmaauku. Sunnitud puhkepäev, veidike meenutas vanasti suure CCCP suusakoondise treeninglaagrit, kus enne vaba päeva tuli range käsk kõigil sauna minna ning sunniti vägisi klaasitäitega samakat sisse ajama, organismile tuli ju korralik restart teha :) Muidu plaani järgi küll puhkekas, AGA näed konkurenti väikesele tiirule suunduvat ning nätaki, oled ka ise vaikimisi seitsme sekiga trenniriided selga ajanud :)

Girona ümbrus meenutas veits Toskaanat. Rulluv maastik. Samas leidus nii totaalseid seinu kui ka täielikku flatti. Kõrvalteede liiklustihedus selline 1-2 autot tunnis! Vot see on väärtus omaette.

Majutajad Girona Cyclingust, endised tipptriatleedid, olid meile valmis pannud 15+ rajakaardi gpsi faili. Midagi  igale maitsele. Väga super. Eriti mõtlema ei pea. Teinekord tundus küll, et no mida meetrilaiune asfaldijupp, et kuhu see küll viima peaks? Algul jätsin Garminpoisi seadistustesse kõik "at next roundabout take 2nd exit" ja ümberkalkuleerimised peale, ei olnud hea mõte, kompu elas täiega oma elu, oleks nagu mitu lähkrit Gevaliat sisse luristanud, juttu jätkus kauemaks, muudkui suhtles ja suhtles. See viga sai kiirelt kõrvaldatud. Sest, kui veits unelema jäädki ja juhuslikult kursist kõrvale kaldud, hakkab kompu enivei lenksul vibreerima ja ärkad kenasti üles :) Paar korda panin muidugi totaalselt udu ka. Kohe teine päev võtsin lihtsalt vale marsruudi lahti, õnneks oli see 70km asemel 30km. Vastupidise eksimuse puhul oleksin vblla endale paar vihavaenlast juurde saanud :)

Korra sai veel veidike nalja, kui nn rahulikul päeval võtsime ette kerge 109km ringi. Kokku lepitud, veereme iisilt. Peaaegu veeresimegi, ainult rajaprofiili unustasime eelnevalt tsekkida. Mingi ootamatu 21-kilsane tõus oli ennast teepeale risti ette istutanud. Saakeli! See pole ju iseenesest midagi hullu, kui rahulikult omas tempos kulgeda ning tõusuprossaks selline 4-8%. Aga no ei olnud päris see, teps mitte see. Vaatan praegu ise allolevat profiilipilti ja hirm tuleb nahka :) 19% nurgaga betoonlätakaidpidi üles ronida on ikka rahulikuks puhkepäevaks veista karm :) Igaljuhul, kõik said kenasti hakkama ja kaardilugemise vääratuse eest ei saanud füüsilist- ega isegi verbaalset noomitust, seekord :) Tõusust ikka vägev emotsioon, sest kõikide märkide kohaselt oli tegemist vanade roomlaste poolt rajatud Via Augusta kõrvalteega (info eest tänud Siimule, kes ka ise mõni päev hiljem sama trassi läbis).

Girona kohalik eestlasest rattaproff Rene Mandri tegi meile korraliku tourists special rattatrenni, kus 3h jooksul käisime läbi legendaarsed Lance Armstrongi testinõlvad ja ümbruskonnas paiknevate rattakuulsuste villad. Seff. Õhtul pidas Rene meile veel ühe superlaheda seminari mida_elukutselised_ratturid_tegelikult... Vinge, väga ladusa jutu ja laia silmaringiga sell, tänud.

Kataloonia velotuuri käisime kaemas. Kuna Rein Taaramäe, kes paljuski meie laagrivalikut dikteeris, otsustas ise hoopis mononukleoosiga vallatleda, siis jäi see võidukihutamine umbes 99,799% vaesemaks. Fännisärgid ja sini-must-valged lipud ja värgid olid suht useless... :( Kurb, aga noh saame üle. Või peaasi tglt, et Rein üle saab :) Velotuuri kõrghetk oli see, kui nägin laivis enda ees Bradley Wigginsi säärt! Mu käevars on ka tsipa jämedam :)

KOKKU: 14päeva: 45h ratast (1100km) + 5h hommikust kohvisörki! Abiks ikka 

Euroopa suurimal statkal käisime Barcat ja Messit vaatamas. Jalgpallijumal Lionel lõi 5:3 võidumängus Granadale kolm väravat ja tõusis juba 24-aastaselt Barcelona kõigi aegade suurimaks väravakütiks, olles nüüd klubi eest ametlikes mängudes lajatanud postide vahele tervelt 234 laksu! Väravaid ja möllu kogu raha eest!

Head uudised: Mu eile 12a saanud keskmine pruunsilm näitas, et suudab vabalt 13-kilsaseid tõuse laksata :)
Halvad uudised: Pikkadesse trennidesse ma teda veel kaasa ei võtnud, lohutuseks toksis teine päevad läbi pinksi. Momendil on seis selline, et ma vist väga ei tahagi temaga enam lauatenniselaua ääres rinda pista :)

Rocacobra tipp paistab

Pahandused pruunlasega

Kõik viimased päevad on kubisenud kurjakuulutavatest telefonikõnedest, kõik ühtse tööpealkirjaga: "Tartu suusamaraton ja pakane!" - Mida selga paned? Mitu kihti? Kas ajaleht püksi ka? Kas saapakatted on olemas? Mask on ok? Kuidas sa labakutega energiageeli avad? jne mustmiljon suurt ning suuremat häda... Ma ei stressa (veel :), normaalselt suudetakse ilma ette ennustada 3 päeva. Neljapäevast hakkame sebima :)

Praegu kihutan oma jutuga hoopis soojemassse kliimasse. Nimelt sai koos Velolove'ga rahvast mõni aeg tagasi rattatreeningutele ja Itaaliasse kevadlaagrisse kutsutud.

Kõik oli nagu tore, kuni sinnamaale, et Hawaii'le laekus mitu kaebust teemal, MIKS me reklaamides musti mehi kasutame ning seda veel alatul ning odaval moel oma riietesse photoshoppides... :(



Jutt käis sellest plakatist. Krt, mul tõmbas ikka silme eest mustaks :) Vend on jummala ehe mees, päriselt. Ok, ratturi päevitust tal ei ole ega tule, aga velomees missugune... Tean teda napilt isegi nimepidi, koll on kas Ibrahime Fall, Baye Mordiop või Ibou Diop... Teen tõendusmaterjaliks Dakari blogist väikese copy-paste :)

Kohalikud rattaässad
(16.11.2006, Priit)

7000km sai täis! Sadakond kilsa läheb korraldajate poolt viimati lubatust üle. Tegelikult ei ole sellel enam mingit vahet. Kaks etappi jäänud. Otse oleks Dakari 160km, võiks ühe valuga ära kütta, saaks varem koju :) Meie teeme, aga homme veel migi pisikese kaare sisse.

Inglasest poissmehel (ei tasu ponnistada, tüdruksõber tal kreeka_srilanka segu) on rihm täitsa maas :( Oksendab ja jookseb olematu tualeti vahet korraga (bushcamp). Leedukal oli ka hommikul mingi kala sees. Sõime eile linnas nelja peale ühe suure pizza, Doug kahtlustab, et äkki sinna see koer maetud ongi (ei ole sõnakõlks). Praegu väriseme Maxiga, et kas ka meie kõhtusid sama saatus tabab...Homne sõit tõotab tulla põnev.

Täna liitusid meiega kolm kohalikku ratturit: Ibrahime Fall, Baye Mordiop ja Ibou Diop (must mees ise sõbrunes mu dellikese klaveriga). Homme saabub vist neljas ka. Muidu paistavad päris tegijad olema, aga ratturi päevitus küll millegipärast puudub. Sõidavad kaks viimast päeva kaasa. Liikumisvahendid on neil sellised nõksa räsitud, mõned aastad vanad, aga ühel süsinikkahvel ja puha.... Kutid on igaljuhul praegu õnnelike nägudega. Neil oli kolme peale üks telk, loovutasime lätlasest alles jäänud peavarju, vendadel nüüd lahedam veits. Eks õhtul kuuleb kohalike rattasõitudest rohkem. Margus saab jälle oma prantsuskeelele rakendust.
-cut-

Veelkord punasesse
(17.11.2006, Priit)

Hommikul start 7.30. Sooja ainult 18C kraadi, saate aru, külm oli... mõtlesin juba, et peaks riideid juurde otsima. Peale päikesetõusu lükkas hoova kiiresti 28C peale, täiesti ok.

Ainult üks Senegali ratturitest räägib prantsuse keelt. Hollandlased sebisid kõik eile õhtul tema ümber ja kuidagi kavalalt hoiti meid kogu teemast eemal. Päris hilja õhtul seati veel vokid viimasepeale laskevalmis, vahetati kumme ja timmiti käiguvahetusi. Selge see, et Hawaii Team’le otsustati kohalike jõudude kaasabil koht kätte näidata. Ega meil väga midagi muud üle jäänud, kui pisut alatud olla :) Hommikul ärgates tungisime otse vaenlase tagalasse, võtsime ühe komplekti Sauliuse punaseid riideid ning panime ühele mustale rattakunnile selga. Mees oli häpi ning ilma igasuguse muu moosimiseta meie paadis :) Oleks te hommikusöögilauas neid „pikki” tulpidemaa nägusid näinud... Jälle Hawaii’l täiendus, lätlane läheb, leedukas tuleb, ikka vähe, nüüd veel kohalikud ka.

Tänasel etapil võeti viimast korda aega, homne Dakari sisenemine on juba üks_suur_õnnelik_karavan. Sõit algas väga mõnusalt ja rahulikult, liidergrupis kokku 11 nägu. 62km, kuni lõunapausini saimegi ühtlaselt sõita, keegi ei üritanud mingeid jamasid korraldada. Tundus mõistlik ka, sest Doug oli sisuliselt rivist väljas ning sama seis nüüd ka Väikesel Robil (järelikult ei olnud ikka pizza süü). Ainult Pikk Rob oli viha täis ja ei suutnud end tagasi hoida. Kohe peale lõunat ründas ja valusalt. Põhimõtteliselt meil ükskõik, mees üldarvestuses kusagil Kamtšatkal, nii, et mine aga, ja tunne, ükskordki, et oled kõva! Aga paganama kohalikud vennad sabas, no ja arvake nüüd ära, kas me sõitsime „peaga” või mitte :) Loomulikult järgi, las iga kingsepp jääb ikka oma liistude juurde, mustad mehed on väga tublid jooksjad, aga ratta seljas nad eestlaseid ei koti... Järgmised 20km käis selline literdamine, et anna olla. Ainult mina olin tõsiselt paha, väga paha, istusin Pika Robi taga ja absoluutselt ei huvitanud, kes, mis ja kus. Vend vedas end ja mind isuga kõikidele jooksikutele järgi. Meie valik tiimikaaslaseks värbamise osas osutus ka totaalselt valeks, punastes riietes Senegali mees lasi esimeste seas jala sirgu. Vaikselt ja ükshaaval kustusid ratturid tagant ära. Lõpuks jäime ainult Max, mina, Pikk Rob ja üks kohalik tegija. Edasi käisin juba viisakalt eest läbi, kuna viimane lõik oli suht kitsas ja suuuuurte aukudega, siis õnneks keegi finišit tegema ei hakanud. Selline siis viimane tõsine etapp. EI LASE ME ENDILE PÄHE ISTUDA :)

Homme jääb üle veel kuidagi Classikukestega finišisse veereda, käia, matkata, roomata, jalutada, vahet pole mis ajaga, mis hinnaga, KAKSIKVÕIT peab ära tulema!

Väike Rob oli kusagil külakeses kohalikule ratturile otsa suutnud sõita :( Õlg natuke katki ja kiiver pooleks... Lenn ja Kloun Erik Copperfield panid kusagilt mööda ja saabusid meist paar tundi hiljem, mitte just eriti rõõmsate nägudega.Träkk oskas ennast poolenisti liiva kraapida jne, jne ...

Praegu ookeani ääres kämpas. Täna köök kogu päeva avatud, söön end segi. Mingi liha on vardas, arbuusid, särgid-värgid... Rudy on sajaga omas elemendis.

Intercontinental Team


Peale viimast finišit


Senegali tšempiooon

mott

Need silmad, need päästetud kaevurite silmad

Kõik Tšiili kaevurid on päästetud, juhuu. Ajalooline operatsioon, kus 69 päeva maa all lõksus olnud mehed lõpuks taevast näevad, edukalt lõpuni viidud. Miljonid silmapaarid jälgisid live reality show'd BBC-st ja CNN-st ja tõenäoliselt kusagilt veel...

Päästetud kaevur Claudio Yanez foto: AP

Üle kahe kuu päevavalgusest eemal olnuna ei pruugi inimese silmad päikesega just kõige suuremad sõbrad olla. Ja siis tuli OAKLEY, ameeriklaste prillitootja, kes hoolitses kõikide päästetute silmade eest. Sellised vennad vajavad absoluutselt parimat! Oakleyst olen palju kribanud, siin: Kuidas ma Hawaii Expressi petsin ja siin Blogipostitus tegi palju "pahandust" :) ja siin Eestlaste olümpiamedalite ühed vahetumad tunnistajad on?

Kaevurite Oakley Radarid (üks kõvemaid tootepaigutusi läbi aegade, ütleksin ma)

Oakley'st veel niipalju, et täna Austraaliasse mtb-tuurile Crocodile Trophy'le lendav Allan Orase silmi hakkavad kaitsma tuliterad Jawbone'd. Samad prillid on ka tema tiimikaaslasel, Klubi Tartu Maraton juhatuse esimehel Indrek Kelgul. Jass on vist eluaeg ilma prillideta sõitnud, tema saab andeks :) (nende tegemistest saab lugeda siit http://eestikrokodillid.blogspot.com/)

4 tunniga Riiast Tallinnasse - maastikurattal!

Just sellise hullu eesmärgiga tuli meie Läti edasimüüja lagedale! Teeme koos midagi ägedat! Sõidame rattaga Läti pealinnast teie pealinna ja seda MTB-ga! Valuuuus!

Ütleme nii, et pääääris põlvist nõrgaks ei võtnud. Kui me oma Hawaii Expressi Lõunakeskuse kaupluse avamist planeerisime, siis käisid ka igasugused mõtted peast läbi... Panna Allan Oras rekka taha ja lasta tal Järve Hawaiist Tartusse sõita, nii 2 tunniga :) Paneks rattale ette hiiglasuure hammasratta ja suure auto tuulde ja taha kaamera ja lives pulsid-värgid jne. Funnn, aga asi tundus kuidagi ikkagi liiga ekstreem. Füüsiliselt ei oleks temasugusel, õige seadistusega rattal loomulikult, vast eriti keeruline seda 90km/h kiirust hoida, aga auke vältida, teid turvata ja eskortida jne - no way, ikkagi liiga ohtilk :(

Kui nüüd seda eelmist mõtet lugeda, siis tegelikult ei läinud meil just väga kaua aega, et lätlastele eitav vastus kokku meisterdada. Põhiargumendiks just turvalisus - ei ühtegi kooskõlastust jne jne... Liiga suured riskid :( Meie ei mängi kaasa :(

Aga lõunanaabrid ei jätnud jonni :) Eile tuli siis selline pressikas mu postkasti!

Riga – Tallinn by bicycle in 4 hours!

18. august 2010. a. kell 11:43

In the time when the prices of fuel is only raising, but a healthy way of living becomes very popular more and more bicycles are shown in the streets. To cycle from home to a workplace, to a shop or visit someone – it`s simple. But what about longer trips? It is not impossible as it turns out.

To prove the mentioned fact this week, 19th of august, it is planned to go from Riga to Tallinn by bicycle in four hours – only a bit more than a car drive. Two bicyclists from the team „Hawaii express” will take part in this drive. The trip will start at the border of the city of Riga and the finish line is marked at the border of the city of Tallinn. The total distance is approximately 300km.

“We define it as an interesting activity – it is not a competition, there is no regulations only crazy idea”: tells on of the members Krišjānis Jansons – Ratiniks. There will be a lorry, which will accomplish the same distance, creating a shelter to help sportsmen to keep the average speed around 75km/h. Vehicles will be specially fitted MTB bicycles.

“The aim is to prove that a bicycle is a competitive vehicle in long distances also. We want to prove that it is possible to make the 300km distance from Riga to Tallinn in four hours”: tells Krišjānis Jansons-Ratiniks.

Members: Sportsmen from the team „Hawaii express” Krišjānis Jansons–Ratiniks and Nauris Selga.
Start: 19th of august, 6.00 am, at the border of Riga on the road Ērgļi (in Ulbroka).
Finish: Approximately after four hours at the border of Tallinn

Vennad ei mõistnud nalja. Esimese kõne sain peale hommikusörki kusagil seitsme paiku. Sisuks: kõik kontrolli all, kiirus hetkel 85km/h, paduvihma sajab, rekka taga on selline veepilv, et ratturit pole praktiliselt näha, üks katkestaja! Mitte just paljulubav seis, kui 30km peale starti pool tiimist juba boksi keeranud :)

Järgmine ühendus oli tsipake enne Pärnut ja uskuge või mitte, aga tempo oli selline, et ma pidin ennast hakkama Laagrisse, Tallinna piirile vastu sättima :)

Rabasime müügijuhiga ühe suure pudeli šampust kaasa ning asusime Tallinna silti otsima. Teate sellist kahemeetriste tähtedega - T A L L I N N - vanakoolikat. No ei leidnud. Ausalt. Üldse polnud mingit Tallinna kirja kusagil :( Oli küll üks must, vinge, kiirust ja temperatuuri näitav võllapuu (ristsõnades - kaak :), aga seal kallal nokitses_remontis palehigis mingi elektroonikamees ning sõna TALLINN ei olnud ta nõus isegi pildistamise hetkeks tabloole kuvama :(

Nii jäigi supermanist Tallinna sildi taustal fotosüüdistus tegamata :(



Võidukas finiš Tallinna "sildi" all. Tubli Krišjānis. Respekt!


Garmin näitab ikka päris hulle numbreid: keskmine kiirus 69,6km/h, maksimaalne kiirus 88,7km/h, keskmine pulss 151bpm, kulutatud kaloreid 8448


Aeg 4tundi ja 17minutit, kilomeetreid kokku 299,4


Vot siin saab minu mõistus otsa :) Esimene hammakas oli vahetatud suurema vastu - ok. Aga 48 on ikkagi vähe. See tähendab 70km/h ja ülekande 48/11 juures pedaleerimiskiiruseks 129 pööret/minutis! Uskumatu vend!


Kummid siledad, aga suht balloonid :) Väidetavalt kindlam, stabiilsem, inertsiga lihtsam hoogu üleval hoida


Vot tase taas, baigiking ja eggbeater :) Süsiniktald ja maanteepedaal oleks ikka elu oluliselt lihtsamaks teinud, aga kes ütles, et lihtne peab olema, eks...


WADA accepted


Selle hobuse ratsanik suutis vaid esimesed kolmümmend kilsa sadulas püsida


Et papist poistega tegu ei ole, seda tõestas ka saateauto peegli küljes rippuv vidin :)


Mismõttes aerodünaamika? Kiivril peab nokk ees olema, siis ei lenda käbid silma. Kõva jalg on asja võti!


Krišjānis oma Scott Scale'kesega. Veelkord kummardus. Spēcīgs!

Tuliseim spordi toetaja Eestis!

Turunduskonverentsil Password 2010 jagati Eesti olulisemaid turundusauhindu. Aasta Turundustegu 2009 Grand Prix võitis SEB spordisponsorluse programm "SEB – tuliseim spordi toetaja Eestis!"

Tublid!
Võite selliseid klippe endale lubada :) need on mõnusad, isegi Campagnolo särk ja maanteel kihutavad mtb-mehed on vabandatavad :) Kompensatsiooniks ju Schwinni kolmerattaline Town and Country ühes Oscari väärilises rollis ;)

Rõõmupakett - teine seeria

13 kuud tagasi heietatud teema Rõõmupakett:

Täna oli meil ikka suhteliselt produktiivne reklaamikoosolek... Põhiline teema käis sisu ja pakendi ümber. Vaatenurk selline: kas inimesed aduvad allahindlustele tormi joostes ka, et mida nad selle suure protsendimiinuse eest tegelikult saavad? Ikka võidab see, kel surres rohkem asju... Diskussiooni käigus jäime enda juurtele kindlaks, hind peab olema õiglane, aga müüme ikkagi mitte HINDA, vaid VÄÄRTUST, EMOTSIOONi, mida läbi meie poolt pakutava raua on võimalik saada...

Edasi jõudsime ääriveeri sinnani, et äkist oleks mingi paketiteema aktuaalne? Mitte selline nõukaaegne Brežnevi pakike, kus peale defitsiitse kauba antakse kohustuslikus korras kaasa ka mingit saasta. Pigem nii, et luues ühe või teise paketi, inimesed mõtlevad vähem tootele endale, aga saavad aru, millist naudingut sellega tegelemine annab. "Spordipakett", kuhu kuuluks siis näiteks suusad, saapad, kepid, aga ka treeneri nõuanded, söök, jook, regamine mõnele vingele üritusele jne jne. Veel tuli rataste osas kõne alla "transapakett", "linnapakett", "tervisepakett" ning veel nipetnäpet, kuni jõudsime "rõõmupaketini" :) Ja läkski normaalne konstruktiivne töömeeleolu laadaks :) Piinlik kohe...

järgnes videoke, mis on eiteaküllmiks :) kogunud 2 660 965 vaatamist :) tseki siit http://www.youtube.com/watch?v=6yDRm29H5c0

ja lubatud teine osa:

Nanopõdranahast suusapõhjad!

Mul on ikka vedanud, lausa kõrvaltoas istub Hawaii Expressi ostujuht, sõber Olaf. Sellesmõttes, et mitte ainult ei istu, ikka töötab, palehigis lausa. Ja vedanud on mul sellega, et tema boksist leiab ikka ja alati palju huvitavaid asju, mida testida/katsetada/proovida/maitsta...

Viimane moeröögatus, millega vend odavat populaarsust koguda otsustas: šveitslaste imetiivuline Kangoo Jumps... ehk sellised rulluisusaapad, millel all kahtlased vedruvärgeldused. Loomulikult vedasin need jalga ja tžampisin täiega mööda arhitektuuripärl TOPi pikki koridore. Suhteliselt koomiline tunne igatahes ning kahjuks/õnneks jäid need monstrumikesed ka meie tootevalikust välja (ja kui nüüd siiralt aus olla, siis ostuosakonnal polnudki väga midagi selle viguriga pistmist. Pigem olin mina see, kes arvas, et äkki ühes Tln kaupluses oleks fun antud värki pakkuda... siis näidati meile ka hindu ning muid tingimusi ning unustasime kogu kangooteema).

Nii, aga ma tahtsin ju hoopiski nanotehnoloogilistest suuskadest rääkida. Eelmisel kevadel enne Itaalia rattalaagrit võtsin Fischeri revolutsiooniliste auguga suuskade süütuse. Sedakorda puhusid veits teised tuuled:

Koht: Meie oma Nõmme-Harku suusaparadiis 2010
Aeg: Tunnike ja pool veel peale
Relvad: KARHU Optigrip sensatsioonilised nanotehnoloogiliselt valmistatud määrdevabad klassikasuusad

Karhu brand (mitte õlle-, ikka spordibrand :) tekitab minus igaljuhul positiivseid nostalgilisi emotsioone. Maailma üks vanimaid murdmaakamade tootjaid, pildis alates 1916. Harri ja Marja-Liisa Kirvesniemi ning loomulikult Karhu M-toss :)

Nüüd siis tõeline taastulemine, imerelv, absoluutselt määrdevaba klassika suusk, ei vaja ei libisemis- ega pidamismääret!!! Kusjuures, suusa põhi on täies pikkuses kaetud mingi nanotehnoloogilise "põdranahaga" (üks nanomeeter on miljardik meetrist ehk sama palju väiksem meetrist, kui millimeeter on väiksem tuhandest kilomeetrist), mis ühtepidi libiseb ja teistpidi peab. Ei mingit libisemis- ega pidamisala sebimist, võtad sõbra suusad, kes sinust 20kg kergem ja annad aga minna. Töödeldud tald kestab 2000 sõidukilomeetrit. Kõlab ikka uskumatult küll... mitte ainult ei kõla, ongi uskumatu.

Nii, enne tänast hommikut olin ikka kõvasti netis tuuseldanud, et mida nende rakettide kohta kribatakse... ja no uskuge või mitte 90% tagasisidest oli positiivne, suusk libiseb okeilt, aga peab nagu_kännu_taga. Vot sellist ongi ju mulle vaja, vähemalt trennisuusaks. Ei mingit möksimist, suusk ei mäkerda kotti ega kindaid ega autot, ja ei võta rajalt mingit jama külge jne jne

7.00 rajale. Öösel oli sadanud värsket märga lund. Sooja 0C kuni +1C... Panin ufod jala külge. Skeeri. Lükkan, liigun, libiseb... äkää, väga ei libise vist :( Veel, eiii... Nii, vahelduvat, PEAB, aga mitte nagu_kännu_taga, pigem nagu 80_meetrise_hiidsekvoia_taga! TÄIEGA PEAB! Nagu klassikarullidel. Aga no ei libise... :( krt, siis meenub mulle, et suusa libisema ja pidama saamise võlu pidi seisma keemilise ja mehaanilise protsessi ühisosas... õpetati ju, et enne rajale minekut lase laudadel 5 minsa jahtuda ja temperatuuriga harjuda. Seda ma ei teinud :( Tõmban suusad kindaga puhtaks ning nühin hambad ristis edasi. Neljajalgne malamuudist kaaslane vaatab kõrvalt ja no ei saa pihta, et mida sa mees matkad... Endal selline tunne, et ongi päris põdranahad talla külge naelutatud, andke mulle püss ka veel selga ja olengi karujahile minev tšuktš valmis!

Ütleme nii, et tunni teises pooles libisemine muutub üha paremaks, aga mitte heaks :( Lõpuks murdun, võtan autost oma Fischer RCS-d, millel küll pidamine all Tartu Maratonist :) Libistan paaristõugetega pool tunnikest peale. Äkki ma olen liiga headest suuskadest ja pulbritest ja värkidest lihtsalt ära hellitatud? Või siis ikkagi imesid ei sünni? Või ei olnud need ilmastikuolud NEED, mis antud suusale kohased.... Igaljuhul ma ei jäta jonni, lähen ja kriibin taas Olafi ust ning üritan homseks Fischer Zerod ja samad Optigripid alla saada ning vaatame, kas ma olen lammas või jah... :)

"Si.. veri ja lilled" isiklikult külas ;)

Sain oma eelmise postitusele Nagu kaks tilka vett just "publish" vajutatud, kui kontori uksest tormas peasüüdlane ise sisse :) et, kus hundist kirjutatad, seal...

Rein Taaramäe aka Taara on ikka üks kuradima lahe tüüp. Tõeline tsilll vend :) Kes tahab tulevase Tour de France üldvõitja hullu trennipanemise ja naljasoonega lähemalt tutvust teha, siis lugege kindlasti Rattaprofid.com blogi.
Seal muideks kõik meie tegijad pedaalitallajad reas. Alustades perpetuum_mobile_rattalegend Jaan Jass Kirsipuust ja lõpetades õrnema soo esindaja Liisa Ehrbergiga.

põnevat lugemist küllaga, nt

Jass Reinust:
Taaraga on suht keeruline koos treenida, sest tema mereääres matkata ei viitsi ja meie pole võimelised temaga sammu pidama tema lemmik radadel. Ta paneb üldse hullu oma 3X5 h seeriatega, aga õnneks ta väga ei kihuta ja taipab ikka puhata ka.

Taara treeningmahud:
2009-975h-30 300km
2008-902h-29 000km
2007-850h-27 800km
2006-815h-23 500km
2005-835h-21 000km
2004-635h-15 500km
2003-415-h-12 000km

Si.. veri ja lilled 2009 jne jne

et siis moraal, tsekake Rattaprofid.com blogivärki, põnev on... (ma ausalt öeldes ei uskunud, et see käima läheb, aga loodame kõige paremat ning sooviks vendadele ikka kribamisega püsivust ja kindlat meelt... ka võistlushooajal)

Miljonäriproua aluspesu

Kunagi kirjutasin X-Bionicul teemadel nii: Sokid on kantud dopinguainete nimekirja? Nüüd järjekordne "kala", sedakorda küll pisut teise nurga alt :)

X-Bionicu itaallastest sõbrad rääkisid ühe toreda loo meie rikastest idanaabritest. Einestasid saapamaa spordikaupmehed rahulikult ühes Lõuna-Tirolis paikneva La Villa suusakeskuse Michelini tärnidega luksuslikus restos. Paar seltskonda noobleid gurmaane õdusa muusika saatel toitu nautimas...

Korraga siseneb umbes kuuekümnene Vene miljonär, käevangus võtmehoidja, ptüi, käevangus kena, napilt kahekümnendates võluv kaunitar, kelle pooleteistmeetriseid jalgu varjab kallis kasukas. Aga seda mitte kauaks, järgmisel hetkel jäetakse autohinnaga üleriie garderoobi... edasised kaadrid pelgalt slow motion... restoran tarretub haudvaikseks, on lausa kuulda, kuidas meesterahvaste kõrisõlmed neelatamisel megadetsibelle genereerivad...

Daami õhtutualett on võrratu, vaid kõrged kontsad ning hõbedane X-BIONIC® Radiactor Underwear




Väidetavalt olevat restorani omanik oma naisele ka kiirelt sellise "kleidi" tellinud :)

ossa, TASUTA nädalaks Alpidesse suusatama!

Nii, eelmine kampaania, kus me 3 x 100 eegust Hawaii Expressi kinkekat välja loosisime tõi meie Facebooki lehele 100 fänni juurde... Seekord tõstsime veidike panuseid ;)

Flachau suusanõlvad (177 km radasid) on peamiselt keskmise raskusega ning ulatuvad üle mitmete ahelike ja orgude... täpsemalt juba http://www.hawaii.ee/?id=34215&tpl=1005

Mandlid jäid õnneks alles

Ma vist vihkan sellist ilma, kes ei vihkaks... :( Kus lumi on? Oleks veitsagi valgem ja lõbusam...

Nüüd pisteti veel Hawaii 2010 rattalaagri info ka veebi, pagan, ma tahan juba kevadet, Toskaanat, kuiva asfalti, sooja tuult, päikest, selget taevast... põnevad kahte nädalat, rahustavaid, akud vajavad korralikku laadimist ;)

Eile nägin ühte eriti ülbelt valmistatud klipikest, mis tõi värskelt mälupilti paari aasta taguse rattalaagri Hispaanias, Alicantes.



Mingi kolmetunnine trenn oli just lõppemas, veeresime sõbraga rahulikult lõdvestavat viimast kilomeetrit. Hoidsin oma tutikal Scott'ikesel "pealt kinni". Asfaldipüssi kõveral lenksul on nimelt sellist kolm põhihaaret:
* esiteks - alt, siis kui kihutad ja oled võimalikult madalas asendis, võidusõiduvärk
* teiseks pidurilinkidest, selline mugavam viis, selg ei ole eriti pinge all
* kolmandaks "pealt kinni", see on selline relaks, piduriteni küündida suht raske.

Nii, pealt kinni siis, viimane pööre kodutänavale, ja korraga, nagu Olümpia hotell keset Vilsandi saart, avaneb mu ees auto uks :( Järgmist hetke väga ei mäleta. Äkki inimrööv? Ei, juhipoolsest uksest tavaliselt rattureid pihta ei panda...

Teine seeria algas tänaval pikutades. Ratas oli kusagil eemal ja kergelt legostunud, endal kõri paistes... giljotiinist autoukse ülemine serv tahtis mind kiire mandliopiga õnnistada :( Edasi läks veel põnevamaks, autojuht oli prantslane, kes rääkis vaid omakeeli, Policía coche-st välja hüpanud kaks rindadega mundrikandjat ja kiirabi hablasid ainult espanjooli, keegi väga teineteisest aru ei saanud, tõeline paabel... Kokkuvõttes ikkagi õnnelik õnnetus, tõsiselt sai kannatada ainult lõõtspilli meenutanud Peugeoti uks... (kindlustajad said käed valgeks)

Selliseid õppetunde väga rohkem kogeda ei tahaks :( Nii, et vaatame veelkord alljärgnevat videot ja teeme omad järeldused ;)

Silmamunad peast väljas

Teinekord tundub, et parem on vähem teada, vähem kogeda, nii on elu oluliselt lihtsam ja odavam :)

Eile hommikul käis meil kontoris oma toodete ja teadmistega uhkustamas :) Gourmet Coffee esindaja. Alguses pisike presekas, kes, kus, miks ja milleks... põnev oli, edasi asusime ube nuusutama ning siis juba erinevaid kohvimarke sajaga sisse luristama, sest ainult nii pidi korralikult erinevatest maitsetest sotti saama :)

Kofeiinižonglöör Heili pani meile südamele, et kohv on salapärane ja põnev, tema saladustesse tungimine vajab aega, püsivust ja kirge. Saladustesse ma tõenäoliselt tungida ei jaksa, nii aega kui püsivust napib :) Ei osanud ma ka piisavalt peen olla, ega ära tunda kreemjat täidlust, vürtsikat tsitruseliste järelmaitset, troopiliste puuviljade mahlasust, roosi ja vanilje aroomi, mango, meloni ega maasika maitset... jne jne

aga ohvriks langesin sellegipoolest :) edaspidises elus tuleb mu hommikukohv otse Keeniast, Nairobi lähedalt Thikast, ~1700m kõrguselt Gethumbwini Estate istandusest.

Veinine, tugeva mustasõstra maitsega, väga täidlane ja kirka tsitruselise happesusega kohv. Järelmaitses on tunda valget greipi :) vot nii... maitse oli sama hea kui lõhn... uskumatu...

ja no ei usu ma, et kofeiini mõju kestab vaid tunnikese, krt, mul on siiamaani eilsest silmad punnis peas :)

tõsielusari: "Kardan oma elu pärast" 2.osa

Ärkasin meeletu karjatuse saatel, higisena, üle kere värisedes, rebisin oma silmi, kõrvu, nina, põski, suud... tirisin kahe käega juukseid, tahtsin tunda mingitki valuaistingut... kas ma olen olemas? elus? unes? ilmsi? KAS MA PÄRISELT EKSISTEERIN? jooksin ummisjalu peegli ette... tean, et mind ei ole Orkutis, Facebookis, Rate's, Twitteris, MySpace's, LinkedInis... mul ei ole isegi MSNi... äkki mind ei olegi päriselt olemas? mis TEGELIKULT toimub? pliis, pliis, pliis... annaks Google vähemalt midagigi...

Just selline postitus pealkirjaga Kardan oma elu pärast... sai 11 kuud tagasi siia blogisse pistetud. Halasin veel, et president ja sportlased on Youtubes, politsei kolib vaikselt sotsiaalvõrgustikku... Nüüd siis jalgrattatootja Scott ka... oli seda veel vaja, krt... kuhu me nii küll jõuame? mis mu elust nii saab? päästke mind! :)

Kas ma sain siis selle peaaegu aastakesega päästetud? peaaegu :) Või nagu Tarmo sinna kommis: oled nüüd poololemas :) Ehk, Lõustaraamatus eksisteerin ja külvan oma maailmavaadet nii_kuis_jaksan :) Twitteriga sama teema, säuts ja säuts...

aga põhiline on tglt see, et Hawaii Express pistis oma seemnekese Facebooki mulda. Ja kui "sõber" võib sotsiaalvõrgustikus nagu pisut devalveerunud terminiks saada, siis fänniks olemine on ikka väga soovitavav ning igati abiks ;) Me keegi ei taha ju pimeduses kombates rongist maha jääda... :)

Tln>Rakvere>Paide>Viljandi>Valga>Võru>Otepää>Tartu>Tln

Tegime kahe päevaga pisikese tunne_oma_kodumaad tripi, või siis õigemini: tsekka_hawaii_kaupluste_talvist_valmisolekut_reisi :)

Põhimõtteliselt on joped, suusad, lauad ja muud talvekamad valmisolekus no1, pisikesed faintjuunimised käivad asja juurde...

Aga fotikas sebis oma rada :)


Rakvere Hawaii uksele oli ennast sisse seadnud selline vägev jalgratas :) Tuleb välja, et kohalike rattafännide poolt tehtud kingitus on seal seisnud juba 2006 aasta augustist :D Kuidas ma küll varem pole märganud? :)


Tellistest laotud leti võib kümne aasta pärast Sotheby's kivihaaval maha müüa... nii nagu Lance äsja oma ratastega tegi http://www.ireport.com/docs/DOC-349713


Rakvere Hawaii töökojas, mitmemeetrisel plakatil võidurõõmu nautivast Allanist on vahepeal saanud Euroopa Meister ja Eesti 2009 aasta parim jalgrattur!


veloart


Meie Paides paiknev frantsiisirakuke oli pehmelt öeldes "huvitav" :) Arvutid & suusad/rattad kenasti ühes ruumis külgkülje kõrval teineteise embust nautimas... Muideks, maja ise on ikka tõeline väärtus, 11 aastast andis see katus peavarju ÜHETEISTKÜMNEKORDSELE MAAILMAMEISTRILE, laskesportlasele August Liivikule! Veel juhiks tähelepanu tõelisele taaskasutusimele, trepp majja on euroalustest :)


nummiretro


Masu oli Viljandi Day-Off keskuse teisel korrusel oma sõrad ikka väääga laiali ajanud... IIk suletud :(


Nitromees Eero Ettala signatuurlauad, lihtsalt lahedad...


Valga. Toidupoes selline plakat: Maikls Džeksons TAS ARĪ VISS... nemad käivad oma kinoelamusi saamas Lätimaal... 45km kaugusel Smiltenes.


Hawaii Valga: hoolitseme laste turvalisuse eest, puust ja punaseks... ratast ilma kiivrita, no way... tublid!


Võrus, Tamula järve äärde ehitatud 17 milkune rannapromenaad annab pärnakatelegi silmad ette.


Hawaii võrukate Vancouveri taliolümpia suht olematu eelarvega meisterdatud stend, selline vanakoolikas, et mitte öelda südantsoojendav :)


Sram Rediga puidust lasteratas :)


Vahepeal oli Otepää poe ette 15cm lund maha sadanud :)


Tänapäeval ei saa sellised kollektsioonid uute suuskade nöol enam eriti täieneda... Ma ei tea, kas Otepääl oleks mõni pubilaadne toidukoht, kus sisekujunduses EI kasutataks sellist temaatikat? :)

Ja nüüd kooles mu pildiaparaadi aku ära :( Tartu uus Lõunakeskuse hjuuudz videoekraan ja muu ülikoolilinna ilu jäigi jäädvustamata...