10.03.24

Vihkan hilinemist ehk vallatult valus Vasaloppet!

Mu vanaema õpetas mulle palju. Näiteks geograafiat. Tahtsin saada suureks maadeavastajaks. Esimeses klassis pidin tahvli ees teistele L-tähega sõnu kirjutama. Pisike mina kratsis kriidiga mustale lõuendile "LIMA". Õpetaja tõmbas loomulikult vile üles, et oioioi, see nüüd küll mingi kena tegu pole, hoia hobuseid väikemees, mida sa nii järgmisena kirjutada kavatsed? Ma siis kogu uue seltskonna ees hüüdsin selle häälega, mis wc loputuskastist nupule vajutades tuleb, et kas te siis tõesti ei tea Peruu pealinnagi, ise õpetaja? Ema kutsuti kooli, maadeavastaja minus sai esimese hoobi.

Vanaema õpetussõnadest on eredamalt meelde jäänud veel näiteks: "Tänaseida toimetusi ära viska homse varna!" Mitte, et ma seda ülemäära järgida suudaksin :) Koolis eksamiteks õppimiseks olin valmis midaiganes tegema, et mitte veeeel asjaga algust teha, koristasin või otsisin suvalisi toimetusi, kuigi kuklas kohustus kummitas sajaga. 

Teine hea õppetund vanaemalt oli: "Parem hüva rooga alles jätta, kui vatsa rebestada!" No siin pole ma ka just väga usin õpilane olnud :) Vasalt tulles Rootsi laeva buffeelaud näitas taas mu tõeliset palet. Kõike ja palju ja rivitult, valus :)

Kolmas õppetund, vot see sai alatiseks sisse kodeeritud: "Täpsus on kuningate viisakus!" Hoolimata kellegi staatusest või possast on oluline olla täpne, see näitab austust ja viisakust nii enda kui teiste suhtes. Hilinemine ei ole lihtsalt mitte mingitel tingimustel teemaks! Vanaemaga oli muidugi veel paar nüanssi, me läksime ikka alati selline pool tundi varem kohale, igaks juhuks. Tordile kirsiks oli tal kõik kellad veerand tundi ette keeratud, no, et ikka jõuaks õigeks ajaks :) Arvake siis, kas jõudsime täpselt või naaaatuke varem :) 

No ja tänapäeval kui on Waze'd ja asjad, krt, ärge hakake rääkima, et ma oleks jõudnud, aga linnaviletsus on si*apead, ehitavad oma trammiteid just nüüd jne jne :) Tõmban käima ennast praegu :D

Vanaemakesega
Vanaemakesega
Asjast.
Vasaloppet. 90kilsa suuskadel klassikalises tehnikas.
Maailma pikim, suurim, raskeim ja veel sada häda maraton.

Mu esimene pärineb aastast 2014 > stardigrupp 5 > 6h 38min > koht 3459.
Kui nüüd üdini aus olla, siis ma võtsin seda tulemust ikka päris isikliku solvanguna. Mina olin ju tugev ja tegija, aga nemad krt, lasevad ööläbi värskel lumel sadada ja üritavad mulle sajal muul moel kaikaid kodaratesse loopida. Vasaloppet on(oli) selles mõttes eriline, et medalit ei saa kõik. See on ette nähtud ainult valitutele. Kui kaotad võitjale rohkem kui 50%, siis oledki ilma. See siis veel eriline väärtuslik valuts, korralagedus kuubis, maivõi.

2015 võtsin jalad kõhu alt välja, lõhkusin olematu talvega trenni teha ja medal tuli ära. 5 minsa jäi isegi varuks :)
2015 > stardigrupp 4 > 5h 57min > koht 1411.

Tänapäeval pidi olema kaks erinevat medalit, esimestele suurem ja kuldse äärega, teistele pisem ja ääreta, peaasi, et keegi ei solvu, väga :) 

Ehk medal olemas ja nagu ei viitsi enam tagasi ronida... aga krt, kui sul variant, et 50. Tartu Maraton ja 100. Vasaloppet, selline supercombo, siis oleks patt see tegemata jätta. Isegi siis kui 8 aastat põhimõtteliselt suusatanud pole.
Ühe väga palava ilmaga ma telefoni haarasin ja koolivend Jürile Sporttravelist kõne võtsin: "TAHAN!" Ja nii ta läks :)

Sügisel alustasin asfaldi toksimisega. Napilt kõik lõunapausid sai rulle nühitud. Rattasõbrad pugistasid naerda.

Nagu me teame, siis Vasal stardikoht ülioluline. Kilsa kaugusel joonest on pudelikaela tõus, kuhu ennast siis vastavalt stardigrupile tund+ ära pargitakse. Korraldaja pole nõus lainestarte tegema. Traditsioonid maksvad ka midagi, eks. Ühesõnaga, et norm stardikohta saada, siis tuleb mingi eelnev "seeding"sõit teha. Tartu Maraton on täitsa teemas. Selleks, et Tartus norm stardikohta saada, pidin jällegi ühe Estoloppeti tegema. Alutaguse oli ainus klassika. No ei läinud seal kõige paremini :)

Karma on ikka l*** :)

Mõned päevad enne Alutaguse suusamaratoni Tripassioni Vidrik uuris, et kas mul podcasti miskit põnevat komprat pole ühe ta külalise, Evgeni 500km_nonstop_kesettalve_trekil kohta, kellega ma suht palju koos pedaale tallanud. Nt 1000km järjest :) Ei osanud väga midagi pakkuda, aga meenus kuidas ta klubisse sai, selleks oli vaja Tahtejõu tuuril pikali panna ja prillid näkku kinni kukkuda… its, its...

Siis Pirtal hommikul enne tööd väikesel suusaringil sõber Karlpoiss, kes värskelt murdmaasuusatamisevõlumaa enda jaoks avastanud, kurtis, et tahab ka Alutagusele tulla, aga need paganama laskumised seal teevad veidi ärevaks... lohutasin, et po*ui, olen sõitnud, pole seal midagi hullu, pane aga. Endale meenus kuidas viimane kord 9a tagasi sealsamas olime ja tänane USA koondise kunnmäärdemeister Karel näoga lund kündis ja oi-oi, kuidas tema sinikate üle ilgutud sai…
Ja nüüd siis minu Alutaguse suusamaraton, peaproovi peaproov, Tartu Maraton > Vasaloppet. 
Hommikul näitas termomeeter vahepeal -24C, Stardis oli vist mingid 15-16 miinust. Tundus hirmus, aga nii kui sõitma sai, oli chill ja puhas nauding... Korraldajad ideaalsed kolm klassikajälge valmis meisterdanud, äge.

Algus oli siis kena, 3:08/km tempo poole maani, täitsa mõnus paaris tõugata. Kuniks... 19. km paiku üks uljaspea, kellele minu pakutud vedamistempo selgelt ei sobinud nagu püssikuul leekima pani, umbes kümneks sekundiks, sest üheteistkümnendal viskas kamikaze ennast horisontaali, nii pikk kui lai keset suusarada :) No ja polnud mul neid mägikotka instinkte, ei saanud ma temast üle ega ümber... Pea käis kolakaga vastu maad, keegi nagu sõitis selga ka vist... korjasin ennast kokku, jess, varustus terve, pudel vöökotti tagasi, prillid ette. Lego koos. Nu ja siis märkasin, et keegi oli lumme nagu punaseid suuri marjakesi poetanud, oih, veri ju, oih, minult vist. Siis sain aru, et ühe silma vaateväli oli kuidagi ahtake :) Prilliklaas oli põsesarna lõiganud :)


Kakerdasin edasi. Veits prilli vahelt tilkus nagu, no savi :) Libisesin lõpuni ära, mingid 24 kilsakest.
Et siis kunagi olen Tartu maratonil suuska sõitnud 3 õmblust küünarnukis, nüüd järgneval Tartu juubelimaratonil 2 õmblust näkku pikitud :) Sport on lahe!


Tartus oli ka tore. Sõita väga ei jaksanud millegipärast. Puhatud sai vist veits vähe, aga Vasa 4. stardigrupi välja ma lunastasin. No ja pervo nägin vähemalt välja oma tuliuues vormis :)

50. Tartu Juubelimaraton! JÄÄRADA! Oi see oli vast naljakas sõit, viimati sai nii palju analoogsel pinnasel kakerdatud poisikesena, siloaugus, aga siis olid uisulaadsed tooted all ja üks pulk käes ja litter ja venkud vs Kanada, aga seda värki nimetati jäähokiks :) Nu ja teine nali selle sõidu juures oli siis mu kiirsõidukostüüm :) Saan aru, et sõber Allanil meeldib inimkatseid teha, eelmine spetskingitus oli minu enda näopildiga sokid :) Nüüd siis see kombe. Kuna mu viimasest Tartu maratonist oli üheksa aastat, siis eelmine sõiduriie vist solvunud ja ennast kusagile ära peitnud. Vahepeal sebisin poliitkorrektse Daehlie vormi, mis ilmselgelt moomoobossile hinge läks :) ja disainerid saidki ränga käsu, tehke midagi jõhkrat, midagi, et ta raisk seal suusarajal kõigile ette jääks :) vaata ka eskimo vanasõna: "Never eat the yellow snow"! :)

Olingi sajandaks Vasaloppetiks peaaegu valmis!


Ikkagi Vasaloppet

Sporttravel
kirjutas: Eelmisel aastal mõtlesime, et küll oleks äge minna koos 100 eestlasega, aga milline rõõm ja üllatus kui suusahuvilisi sai kokku veelgi rohkem!
See väärikas suusamaraton on eestlaste seas tänavu oh kui populaarne – 57 800 suusataja seas osaleb Vasaloppeti suusanädala üritustel kokku 346 eestlast (90 km põhisõidul 254). Paljud suurriigid nagu Austria, Šveits ja Prantsusmaa jäävad osalejate arvult meie selja taha. Oleme Norra, Saksamaa, Soome, Taani, Tšehhi ja Itaalia järel lausa seitsmendal kohal! Kõige enam osalejaid on muidugi Rootsist.
Elagu Eesti, elagu Vasaloppet 100! 

Vaikus enne tormi

Läksime kahe suure bussiga. 50 + 50 klassikahunti, suusad said veel eraldi kaubikusse. Marsruut Tallinn > Helsinki Stockholm. Tagasi otse laevaga Tallinnasse. Seltskond oli kirev. Paar inimest said minnes öö juba kartsas rahulikult tudu teha. Ühel vedas lausa nii, et öömaratoni pidi kahe lambiga läbima, üks otsa ees, mis valgust näitas, teine silma all, mis väga vist ei näidanud :) 

Vinge! Elamine kaheksastes majades. Ei kurda. Ka seal jagus erinevaid inimesi, häid inimesi. Kõiksugu kulda tuli erinevatel teemadel, igav ei hakanud. Lausa elutõdesid, nagu mu vanaema omad noh, aga mitte just kõige lahjema koefitsendiga korrutatuna, näiteks pojale eluteele "Poiss, rsk, tikud ja m*** pole mängimiskes, eks !" jne :D
Südamesse läks lugu, kuidas inimesed võtsid oma perre kutsa, kellest isegi varjupaik oli sunnitud keelduma :( Esikäpad murtud, kurt ja pime väärkoheldud koerake, kes kartis kõiki ja kõikjal. Tänaseks 3 aastat uut elu elanud pisike robottolmuimejake suudab juba saba liputada, mängida ja elust natukenegi rõõmu tunda... Headus ei ole maailmast kadunud. Putin, värise raisk!

Tublimad käisid kohe esimesel õhtul öömaratonil. Natuke kahetsen isegi, et seda varem ei planeerinud. Jõuab veel vast.

Öömaraton

Laupäeval tegime kiire sutsaka Morasse. Mõni kilomeeter suusatamist, veidike expotamist ja koju pastat näost sisse ajama.

Dala puuhobused

See ei ole mina, see mees on isegi minust vanem

19 paiku sättisid enamus juba magama, et siis pühap hommikul 3:30 Säleni poole startida. Kõik sujus. 

Hommik, või siis vara-varahommik läks ka plaanipäraselt, mõni minut peale poolt hakkasime liikuma. Kõik oli kena. vaikus enne tormi :) Plaan oli 6:00, kui stardikoridorid avatakse kohale jõuda. viid oma suusad ära, proovid kuidagigi meelde jätta, et kuhu sa nad panid ning lähed lebotad rahulikult bussis edasi.

Kõik aga nii roosiliselt ei läinud :) 6:30 jõudsime täpselt 7km kaugusele stardipaigast. Ja põhimõtteliselt sinna me ka ennast istutasime. Venis, venis, venis meie liikumine. Aeg mitte. 3-4 nõrgema närvikava, või siis tugevamate instinktidega isendid haarasid suusad ning panid piki maanteed autode vahelt stardi poole leekima. Kusjuures jõudsidki starti. Mina lohutasin ennast, et kohe kohe klaarib veits ära ja hakkame kiiremini liikuma. No Tartu võistlustele jõuan ka ju tund enne ja teed sooja ja puha, rahu, ainult rahu. No ei olnud rahu, paanika oli, sees vähemalt :) Savi see stardikoridori sisene koht, peaasi, et kohale jõuaks ja oma ruudust startida. Agaaa, aeg tiksus armutult. Olen korduvalt unes näinud, et ei jõua võidusõidu starti, ratas kadunud, kummid tühjad jne, aga seekord oli reaalsus. Me jõudsime 45! minutit PEALE stardipauku statkale. KOLMVEERAND tundi. Ei mingeid rahvamasse ega pidulikku Vasa 100. juubeli starti. Valus :)   

Liikusime kogu pundiga esimesse stardikoridori, paar pilti ja kellad käima ning paaristõuked alaku! 10000+ inimest enne meid olid sulalumeväljast teinud tõelise sigade songermaa. Null klassikajälge. Etteruttavalt võin öelda, et nii jätkus vähemalt 70km, siis tuli rajatraktor vastu ja tõmbas mõned triibukesed ette.

Suusatamine kestis täpselt napi kilomeetri, kuniks algas see kurikuulus tõus. Üllatus-üllatus, see oli paksult rahvast täis. 50 minutiga jõudsid viimased siis tõusu alla. Sisimas lootsin, et äkki saab täiega üles sõita, aga ega elu siis nii ilus ka ei ole... flashback aastast 2014

Nalja saab, aga keegi ei naera. Nii tõsiseid nägusid pole ma vist ühegi ratta-, suusa-, ega jooksumaratoni stardis näinud. Lausa Viljandi tikutehase maskoti tunne tuli peale. Mõnuga seisime seal mäekesel. Tuhandetes. Teineteise taga. Lähedal. Kuklasse hingates. Vahepeal kostus siit-sealt võõrkeelseid sajatusi, tõenäoliselt roppusi, seda kõike loomulikult kerge kepiragina saatel. Iga paarisaja meetri tagant olid korraldajad üles seadnud spetsiaalsed kepijagajate boksid. Ei tea, mis diiliga sealt endale uue toika lunastama pidid, aga abiks ikka. Seisin, vaatasin seda mustmiljonit harkisjalgadega aeg-luubis jenkat tantsivat suusatajat.

Starditõus

Korraga viskas nagu valguskiirt sisse, vasakul äärel just minu ees olid paar pisikest naisterahvast suusad jalast krabanud ning laksasid vudinal pundi kõrvalt üles. No krt, mis mul kaotada, proovin ka. Oioioi-oioi, no kus tuli sajatusi, me kaebame, tahad trahvi, saad disklahvi! Sa pätt, röövel ja kaabakas! Kahjuks või õnneks vajusin kohe ka kaks korda kubemeni lumme, sealt välja kaevamine ei olnud just kõige lõbusam töö, selline seliliprussaka tunne, loomulikult kümnete parastajate pilkude all :) Ok-ok, mu Rootsi sõbrad, ärge mõelge ka lainestartidele, oleme solidaarsed, seisame ennast siis ühiselt üles. Suuski alla pannes tahtis üks neist iseseisvalt alla tagasi sõita, see oli veel täielikust õnnest puudu :) 

Ja lõpuks üles me saimegi, napilt alla tunni ja 5 kilomeetrit sõidetud. Pole paha. Või noh kui stardipaugust mõõta siis olgem täpsed, natuke alla kahe tunni ja viiekas tehtud! :)

Edasine oli lõbus. Lumepudru slaalom. Vasak-parem, parem-vasak, otse, vasak-vasak-vasak, otse, parem-vasak-parem-vasak, otse... Oli viisakamaid ja vähem viisakamaid möödumisi. Naljakas isegi. Pole kunagi ennast nii tugevana tundnud :) 

Seltskond ümberringi ikkagi kuidagi morbiidne. Juubel ja pidu, no ei, ikka enamus nühivad klaasistunud vaade suusaninadele naelutet.

Tavalise nööridega numbri asemel sai eelnevalt kerge lisaraha eest tellida sõiduvestid, millel riigilipp ja sõitja nimi. See andis veits elevust juurde. Sai rahvast eesnimepidi ergutada ja mõned laulujupidki üles võtta. Itaallased nt peale minu: "Lasciatemi cantare, con la chitarra in mano" peale lasid mõnuga edasi "lasciatemi cantare, sono un italiano" Pilgud ei kohtunud kunagi, aga särtsu ja motti oi kui palju :) Lätlased said teada, et valdan vabalt nende keelt, no see "Rigas piena kombinats!" tuli mõned korrad ikka ära, ristsõnadest pärit "iela" ja "saldejums" jäid järgmiseks korraks, ega kaval, et mitte öelda tark mees, siis kõiki trumpe korraga lauale käi, eks :) 
No põhjanaabritega sai ka nalja, tasus ainult küsida, mitu korda nad kodustel jäähoki MM-del rootslasi võitnud on? Või siis suusalegend Juha Mieto ja Wassberg ühte lausesse sulatada :)

Kusagile poole maani mulle täiesti meeldis. Edasi enam mitte. Lumepudru slaalom jätkus ja jätkus. Vasak-parem, oot tegelikult ka paned juurde, et ma su ette ei saaks? parem-vasak, otse, ei viitsi, istun su taga siis natuke, vasak-vasak-vasak, otse, no sinu taga ka siis veidike... 

Rada oli vahepeal muutunud raudteeks, ei, mitte sellesmõttes, et kõva nagu raudtee, aga eraldiseisev muldvallil rajalaadne toode. Suusatriibud olid kui hotwheels-mudelautodele loodud rajad, vahepeal kokku, siis risti, siis laiali :) surmasõlm vaid puudus. Et ühest jäljest kõrvale teise saada, siis pidid alguses alla ja siis uuesti üles sõitma. Keppidega olid külgedele tõelised kaitsekraavid sisse toksitud. See omakorda tähendas, et paaristõuked käisid napilt põlve-puusa kõrgusel nagu oleks suures hädas mõnelt lapselt suusakepid vasakule pannud.

Sõidu teine pool oli ikka kannatamine. Ainus helge hetk vastu sõitev rajatraktor :) Natukenegi jäljes libisemist.

Kokkuvõttes tuleb rahul olla :) 
Aeg: 8h 07min (sealt maha siis starti 46 minsa hilinemine, Strava järgi koos pausidega 7h 21min)
Koht: 4296.

Veidike kripeldas, et ei murdunud ja kand-varvas starti ei kütnud, aga arvestades mu jooksuvihkajatest jalgu, siis nemad igaljuhul andestasid, sajaga. Kui enne Vasat mõtlesin, et saab olema selline "same-same, but different, but still same", siis päriselus nii värvilist emotsiooni ikka ei planeerinud küll... Tempel mällu kogu eluks :) Vaevalt mul sellist massispordiüritust veel tuleb, kus ise möödud suurusjärk 6-7000 osalejast ja sind karistab 90 kilsa jooksul vaid 5 võistlejat :) Elu on seiklus.

Tänud Sporttravelile. Läks nagu läks, juhtub ka parimates perekondades, pakun, et edaspidises elus teiega enam keegi kunagi kusagile hiljaks ei jää :)

Aitäh ka Aivole, Marttile, mul nüüd ikka ägedat tutikat suusarvarustust jagub, aerokepp ja värk ;) Tarmole ja Tanelile, et suusad lippama sai, teistele Hawaii kamraadidele ka... perele, et nad ikka mind veel taluvad...

Kogu reisiseltskonnale veelkord sügav kummardus. L'Etape du Touril näeme, jah ;)

Finiš

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar