Julge hundi rind on haavleid täis!

Otsustasin ka sel aastal siis ühe jooksumaratonikese päevakorda võtta. Järjekorras juba viies. Liisk langes sedakorda Amsterdamile. Miks just Hollandi pealinn? Nimelt, on mu väike sugulane seal kohalik itikunn, sellest ka siis "2 in 1" mõte, ehk väike külaskäik vürtsitatud kerge sörgiga 82 riigist pärit 38 000 kaaskannatajaga.

Oma eelmised maratoniaastad olen ikka hooajaringselt mingitki sörgiteemat arendanud, sedakorda jäi kevad/suvi puhtalt jalgratta pärusmaaks. Malamuudipoisist treeningpartner sai olude sunnil komandeeringusse saadetud ja no ei leidnud ma üksi sörkimiseks mittemingisugust draiverit :( Koer, kelle liikumisvajaduse pärast suurt muret tundsin, leidis endale samasoolise hõimukaaslase ning on tänapäeval pehmelt väljendades hüperhäpi, hakkasin vahepeal isegi tõsiselt tema seksuaalses orientatsioonis kahtlema :)
Jooksutreeningutega alustasin peale Tartu Rattamaratoni, 5 nädalat enne Amsterdami.

Kusjuures, üleminek polnudki seekord kõige hullem :) Jalad veits kanged, aga see käib asja juurde. Tartu Sügisjooksul 44 minsaga lipatud 10km oli lootustandev. Vaatasin netist erinevaid kalkulaatoreid ja need pakkusid kümpsiku baasil maratoni lõpuajaks 3h25-3h35. Siiani oli isiklikuks eelmisel aastal Dublinis joostud 3h46. Esialgne plaan oli üritada 3h39 (tempoga 5:12/km).

Veidike unistasin küll veel kiireminigi liduda, aga mitte nüüd oluliselt... :)

Reede õhtuks jõudsime oma kalli abikaasakesega Amsterdami. Lennureis Eesti Õhuga läks suht tõrgeteta, kui välja arvata pisiseik, et piletit ostes lubati hinna sisse ka pardal pakutavaid vingeid hõrgutisi, päriselus oli see lihtsalt omavoliliselt maha tõmmatud või kellegi poolt ära söödud :) Mailiaadressi väga nende lehelt ei leia ja tasulisel numbril oma toitu ma ka taga ajada ei viitsinud :) Las ta jääb.

Nalja hakkas sama järgmisel päeval kui staadionil paiknevasse võistluskeskusesse oma numbrile järele läksin. Kõik oli bueno, expo, meeletu möll ja sagimine, aga mida pole, on minu rinnanumber :( Olete kenasti maksnud, olete kirjas, eliitgrupis!!! Aga teie numbri on keegi välja võtnud, team, manager?... Ooooot, Tulpidemaa pojad! Mis krdi eliitgrupis?!? Mis pagana team ja manager? Ma sisestasin regamisel oma eeldatava lõpuaja, 3:45. Mis eliitgruppi te taga ajate? Jah, Janne Salumäe on mu abikaasa, aga eestlastest jooksis päriselt maratone Jane Salumäe, mitte Janne, ja ta ei ole isegi mu tütar ega veel vähem ema! Jah, Erika Salumäe on olümpiavõitja, aga mis see siia puutub? Mina olen Priit Salumäe ja ma armastan rattasõitu, et mitte öelda vihkan jooksmist ja ma ei suuda ühtegi kilomeetrit alla 3 minuti neverever joosta. Mis krdi eliitgrupp? Mu laiade puusade ja kitsa selja taha mahub lõdvalt 5 eliitgrupi musta meest ennast korralikult ära peitma. VARJATUD KAAMERA või mis!?

Lõpuks korraldajad leebuvad, politseid ei kutsuta, mulle kirjutatakse ikkagi uus number välja. Eluvõimalus saada suures plaanis Eurosport live'e kustub hetkega. Tagantjärgi isegi kahetsen, esimesed 100m oleks vast ikka tuules püsinud :)

Päriselt nad muidugi mulle ei andesta, saan stardinumbri 172! ja mind paigutatakse gruppi 3h00-3h30! Tule taevas appi, miks nad mind vihkavad? :)

Kuid see polegi veel kõik. Võistluskeskusest lahkudes arvab üks kohalik naisterahvas, et sõidab ülekäigurajal mul lihtsalt varbad laiaks. Tõenäoliselt olin ikkagi spetsmärgistusega "ohtlik võitjasoosik", kes vaja eos elimineerida, hoida eemale üüratust auhinnalauast. Pääsen paari meeletu hüppega küll kindlast surmast, kuid kuna sooritus mõõtmisele ei läinud, siis Jaak Uudmäe Eesti kolmikhüpperekord jäi seekord napilt püsima. Mina õnneks ühegi kriimuta, aga mu tutikas "IP67 klassiga tolmu ja veekindel Sony nutitelefon, mis toimib ka ekstreemsetes tingimustes" - müüt saab sajaga murtud. Telefon prantsatab asfaldile ja tema kriimustuskindel klaas võtab hetkega moodsa spiderman-looki!

Mitte just kõige roosilisem algus, aga ega siis sellest ennast heidutada saa lasta.

Õnnelik kilekotimees stardis

Ilmaga eriti ei vedanud, ei midagi väga hullu, mingi 10C sooja ja rõve tuul. Päeva peale lubas +16C ronida (rõhuga sõnal "lubas", sest laeks jäi vast 13-14C). Jooksuriided selga, 5 geeli taskusse, prügikott peale, mis sooja hoiaks ja mille vahetult enne starti saaks ära visata, ning olingi põhimõtteliselt valmisolekus no1.

I am the King of the world!

Miskit erilist tunnet ei olnud. Suht kindlalt oma tempoga peale ja vaatab, mis saab. Aga... Oma stardigrupis mõnusalt loksudes ning nähes kuidas 3h30 sildiga vennad eest ära panevad, tekkis korraks nagu tahtmine sappa haakida, õnneks loobusin... Pilk kellale. Esimesed kilsad 5:00min/km, enam-vähem, plaanitust veitsa kiirem, aga anname andeks... ja mis siis juhtus, keegi ei tea :) Lõvisupp! 4:50, 4:51, 4:50, 4:47 jne 15. kilsa peal veel selline 3h20 kopikatega eeldatav lõpuaeg. Kuni 20km-ni ei läinud kordagi üle 5minsa kilsale. Jube mõnus, päriselt noh, nauding lausa see sörgivärk. Fännan kalkuleerimist-spekuleerimist, jagan laskmata karu nahka. Ühtlase tempo säilimisel tuleb 3h27 ära. No jummala kunn mees ikka olen :) Isegi 3h30 pacemakerid jäid jalgu :)

Poolmaraton 21,1km aeg 1h 44min - ikka 3 ja poole tunni tempo (eelmise aasta Dublinist lausa 9 minutit praem!).

Ja siis, ja siis, sai minu üürike pidu üllatavalt kiire lõpu :) Väga ei taha edaspidist meenutadagi. KÕIK vaevad saabusid üheaegselt. Pistis ja peksis, kiskus ja rõhus, keeras ja kloppis... :(

Finito, kaputt, pi*dets - 26. kilsa... 16 veel (stardinumber on ikka aus mul :)

26. kilomeetril oli mu naisuke ergutamas, hetkeks sain küll energiat, kergemaks läks, aga suurt pilti see ei päästnud... Kas liiga kiire algus maksis nüüd valusalt kätte või olin tõesti toitumisega midagi kapitaalselt mööda pannud, sest 30. kilomeetril astus uksest sisse, et mitte öelda, lõi selle jalahoobiga lahti, soomlasest sõber Yrjö! Peale temaga lähedast taaskohtumist, ning paariminutilist sisikonnal toibuda laskmist, läks tegelikult veidike kergemaks küll... Mitte, et ma jooksma oleks hakanud, enesetunne läks paremaks... edasi ikka koomas ja komberdades. Ei päästnud moosekandid ega kusagil vilksatanud raja ainus tuuleveski... Elu nagu tummfilmis, trambid oksega immutatud vatis, vabatahtlikult, ja nii ongi :)

Teine poolmaraton 21,1km aeg 2h 14min - KOLMKÜMMEND minsa kauem kui esimene pool! Tase! :)
Dublini maratonil hõiskasin: "Kahjuks lõpus tempo ikka totaalselt langes, teine pool distantsi lausa NELI SEKKI aeglasemalt! apteekersörkar Salumäe :)"

Ühesõnaga, kogemus väga vinge, aga: "Remember kids, don't try this at home!"

See paremal olev vend ei otsi prügikastist taarat, ta tervitab oma Soome sõpra Yrjöt :)

jun 2010 Stockholm 4:04 Elu esimene maraton, öäkkk, aiiaaaa... ja Carmen Kass
okt 2010 Frankfurt 3:57 Saksamaa jänesed seebiks! ehk Frankfurdi maraton 
okt 2011 Liverpool 3:49 Stilettod, miniseelikud, lillad ja Liverpooli maraton 
okt 2011 Dublin 3:46 Lugu sellest, kuidas ma Iirimaal voodood tegin
okt 2012 Amsterdam 3:58

Sry Karmen ja Ailt, mis si*asti, see uuesti :)

Sõber programmidirektor kaotas mulle Tartu Sügisjooksul 5minsaga, aga Amsterdami maratonil kaotas ta mulle hoopis 5 minsaga :) Kompromissitu heitlus. Nagu pildilt näha, siis ega tal ka vist lihtne polnud, istuma saada siis...

Kuidagi kehv mulje jäi Amsterdamist. Maailma top maratonide hulka pääses ta vist vaid tänu sellele, et osalejad saavad hiljem coffeeshoppe külastada, seeni nautida ning punaste laternate all paiknevaid kortereid kiibitseda, neid, kus peremehed toas temperatuurid nii põhja keeravad, et vaene õrnem sugu pesu väel akendel higistama peab...

Õnneks oli maratonipäevaga tekkinud esmamulje ikka suht petlik. Järgmised päevad käisime kallikesega merelt laenatud Almeres, Haarlemis, meediapealinn Hilversumis, imeilusas Delftis ja veel terve pika päeva Amsterdamis endas. Super. Lõpetuseks, kirss tordile, veel Ajax - ManC, Balotelli, Tevez, Meistrite liiga live!, kus kohalik sats siis Inglismaa rikkuritele koha kätte näitas.

Tänud Jaanile ;) 

Raudteejaam

Rattapoe stiilne ukselink Delftis

Tsekkige velotakso raami ;) Keegi oli minust ette jõudnud, sest kutt oli PÄRIS Hawaii Expressist ikka kuulnud juba :)

Inglasest ManCi fänn suure mängu eelõhtul kanalivaadet nautimas

* Musile tänud fotode ja seltskonne eest, eks

Aitäh Andres, Andrus, Boriss, Daniel, Gert, Gunnar, Hanna-Britt, Harles, Harri, Heiki, Hüüd-Keerit, Iiris, Indrek, Indrek, Ingrid Lisett, Iris, Jaan, Jaan, Jaanus, Jan, Janar, Janne, Janno, Kahro, Kaia-Liisa, Kaido, Kaijo, Karl, Karl August, Karl-Arnold, Karmen, Karol, Katre-Helen, Kätrin, Külli, Maire, Margus, Margus, Marko, Markus, Mart, Mart-Anton, Merje, Oliver, Priit, Priit, Rain, Rainer, Raoul, Raul, Riina, Risto, Sergo, Sigrid, Siim, Sten-Mark, Taivo, Tarmo, Teet, Tiit, Toomas, Uwer ja Verner!

Täielikuks akude laadimiseks on üks vinge retsept: võtad mõned kallid inimesed, paarkümmend vana sõpra, mõnedkümned uued kamraadid, veel hunniku huvitavaid tegelasi ja loomulikult jalgratta ning põrutate otsejoones lõunasse! Lased jalgadel 250 000 vändatäit mõnusalt pöörelda ja oledki uus ja värske inimene! Tehtud. Väga buenod kaks nädalat said ajalooks.

Laagri korralduse poolelt oli sel aastal tiimis pisikesed vangerdused. Nii kurb kui see ka ei ole, aga varasem raskekahurvägi kammis ennast kummalistel põhjustel ikka vääga korralikult sisse, siiamaani süda paha ja tõenäoliselt Montepulcianosse meid enam eriti tagasi ei oodata :( Aga, eks iga asi ole elus millelegi kasulik ja iga tee lõpp taas uue algus... Edasi Kentucky poisid, valu punanahkadele!

Ilm oli super. Päikest jätkus. Keskmised kraadid trennis 15C-23C. Lühikeste teema. Veidike sabistasin, et äkki oleks ikka pidanud ka lisaks lennureisile 500km bussiga Denia poole loksumist välja kannatama, et raha ikka oma perre jätta (tervitades Erika & Ene ;). Ilma tsekkides, siis on see märts-aprill ikka totaalne loterii. Jaanuaris sõidetakse lühikestes, samas, just sinu valitud kaks nädalat võib vihmapoiss täiega kimbutamas käia :( Momendil nt tsekin oma lemmiksaiti www.yr.no ja no no sajab seal :(

Neljas laagripäev sai küll märja asfaldi tõttu ühe puhkeka teha, kuigi, kahtlustan, et selle ajastus oli tegelikult kõikidele nagu_rusikas_silmaauku. Sunnitud puhkepäev, veidike meenutas vanasti suure CCCP suusakoondise treeninglaagrit, kus enne vaba päeva tuli range käsk kõigil sauna minna ning sunniti vägisi klaasitäitega samakat sisse ajama, organismile tuli ju korralik restart teha :) Muidu plaani järgi küll puhkekas, AGA näed konkurenti väikesele tiirule suunduvat ning nätaki, oled ka ise vaikimisi seitsme sekiga trenniriided selga ajanud :)

Girona ümbrus meenutas veits Toskaanat. Rulluv maastik. Samas leidus nii totaalseid seinu kui ka täielikku flatti. Kõrvalteede liiklustihedus selline 1-2 autot tunnis! Vot see on väärtus omaette.

Majutajad Girona Cyclingust, endised tipptriatleedid, olid meile valmis pannud 15+ rajakaardi gpsi faili. Midagi  igale maitsele. Väga super. Eriti mõtlema ei pea. Teinekord tundus küll, et no mida meetrilaiune asfaldijupp, et kuhu see küll viima peaks? Algul jätsin Garminpoisi seadistustesse kõik "at next roundabout take 2nd exit" ja ümberkalkuleerimised peale, ei olnud hea mõte, kompu elas täiega oma elu, oleks nagu mitu lähkrit Gevaliat sisse luristanud, juttu jätkus kauemaks, muudkui suhtles ja suhtles. See viga sai kiirelt kõrvaldatud. Sest, kui veits unelema jäädki ja juhuslikult kursist kõrvale kaldud, hakkab kompu enivei lenksul vibreerima ja ärkad kenasti üles :) Paar korda panin muidugi totaalselt udu ka. Kohe teine päev võtsin lihtsalt vale marsruudi lahti, õnneks oli see 70km asemel 30km. Vastupidise eksimuse puhul oleksin vblla endale paar vihavaenlast juurde saanud :)

Korra sai veel veidike nalja, kui nn rahulikul päeval võtsime ette kerge 109km ringi. Kokku lepitud, veereme iisilt. Peaaegu veeresimegi, ainult rajaprofiili unustasime eelnevalt tsekkida. Mingi ootamatu 21-kilsane tõus oli ennast teepeale risti ette istutanud. Saakeli! See pole ju iseenesest midagi hullu, kui rahulikult omas tempos kulgeda ning tõusuprossaks selline 4-8%. Aga no ei olnud päris see, teps mitte see. Vaatan praegu ise allolevat profiilipilti ja hirm tuleb nahka :) 19% nurgaga betoonlätakaidpidi üles ronida on ikka rahulikuks puhkepäevaks veista karm :) Igaljuhul, kõik said kenasti hakkama ja kaardilugemise vääratuse eest ei saanud füüsilist- ega isegi verbaalset noomitust, seekord :) Tõusust ikka vägev emotsioon, sest kõikide märkide kohaselt oli tegemist vanade roomlaste poolt rajatud Via Augusta kõrvalteega (info eest tänud Siimule, kes ka ise mõni päev hiljem sama trassi läbis).

Girona kohalik eestlasest rattaproff Rene Mandri tegi meile korraliku tourists special rattatrenni, kus 3h jooksul käisime läbi legendaarsed Lance Armstrongi testinõlvad ja ümbruskonnas paiknevate rattakuulsuste villad. Seff. Õhtul pidas Rene meile veel ühe superlaheda seminari mida_elukutselised_ratturid_tegelikult... Vinge, väga ladusa jutu ja laia silmaringiga sell, tänud.

Kataloonia velotuuri käisime kaemas. Kuna Rein Taaramäe, kes paljuski meie laagrivalikut dikteeris, otsustas ise hoopis mononukleoosiga vallatleda, siis jäi see võidukihutamine umbes 99,799% vaesemaks. Fännisärgid ja sini-must-valged lipud ja värgid olid suht useless... :( Kurb, aga noh saame üle. Või peaasi tglt, et Rein üle saab :) Velotuuri kõrghetk oli see, kui nägin laivis enda ees Bradley Wigginsi säärt! Mu käevars on ka tsipa jämedam :)

KOKKU: 14päeva: 45h ratast (1100km) + 5h hommikust kohvisörki! Abiks ikka 

Euroopa suurimal statkal käisime Barcat ja Messit vaatamas. Jalgpallijumal Lionel lõi 5:3 võidumängus Granadale kolm väravat ja tõusis juba 24-aastaselt Barcelona kõigi aegade suurimaks väravakütiks, olles nüüd klubi eest ametlikes mängudes lajatanud postide vahele tervelt 234 laksu! Väravaid ja möllu kogu raha eest!

Head uudised: Mu eile 12a saanud keskmine pruunsilm näitas, et suudab vabalt 13-kilsaseid tõuse laksata :)
Halvad uudised: Pikkadesse trennidesse ma teda veel kaasa ei võtnud, lohutuseks toksis teine päevad läbi pinksi. Momendil on seis selline, et ma vist väga ei tahagi temaga enam lauatenniselaua ääres rinda pista :)

Rocacobra tipp paistab

Legolandist maailma karmimale triatlonile!

Sai vahepeal paar nädalat akusid laadimas käidud. Kogu famiiliga. Ajalugu on selline, et ühele pruunsilmale sai kunagi kassasse kolikoid kogutud ning lubatud ta Disneylandi viia... päriselus ei ole enam seda kassat, münte ega Mikihiire reisi :( Takkatippu järgmine põlvkond peale kasvanud :) Seekord ajastusega nibin-nabin... Sihtkohaga tegi kompass küll veits trikke, mitte just päris Disneyland, aga nuh Legoland on ikkagi Legoland, ju. Ilus miniatuurne klotsilinn ja palju oksevabu atraktsioone.

Tagasi vurasime Taanist kiirpaadiga Norramaale. Kristiansand-Stavanger. Sealt tuli vupsti Preikestolen, üks paljudest tuntud Norra vaatamisväärsustest, mida külastab 6-kuulise hooaja jooksul about 130 000 lõusta. Fjordi kaldal asuv massiivne platoo ning 25x25 m suurune kaldast eenduv lame kaljunukk. Soositud koht basejumperite ja paarisenesetapjate seas. 2x Tallinna teletorn teineteise otsa vaba langemist!





Kui aus olla, siis armastan kõrgust nagu vampiir päikest. Mul ikka vedas räigelt, et lõpus pehmode raja valisin, teise, kaljuserva marsruudi peale ei taha väga praegugi mõelda :) Tehtud! Sellest "õigest" lamedast tšillimskohast jõudsime kõrgemalegi.


Ja siis tuli juba Gaustatoppen. Mägi, mille otsast selge ilmaga kenasti 1/6 Norrat näha! Võimas! Tehtud! Kogu perega! 1883m Norra tippudest kaheksas.





Sinna otsa matkata on ok, tuhandetele turismimagnet, 3-4h üles, veits vähem alla, aga... pagan, seal tipus on ka täispika triatloni Norseman Triathlon finiš! Kalpsavad hommikupoole ööd kusagilt praami pealt külma vette, ujuvad 3,8kilsa, siis üles-alla 180km ratast, mis algab 40kilsase tõusuga, edasi täispikk maraton, mille viimased kilomeetrid siis otse Gaustatoppeni õllekastisuuruseid kive mööda mäkke! Valus. Kokku 5000 tõusumeetrit, ja no see lõpp on ikka tõeline zombiede paraad. Ega ilmaasjata korraldajad sunni seal kohustuslikus korras võistlejaid seljakotiga toitu ja lisariietust kaasa vedama.



Tänavu pani selle lõbu kotti ei keegi muu, kui kahekordne Hawaii Ironmani võitja Tim DeBoom isiklikult. 11:18:47! Karm värk.

ps
Viimasel ajal on va krdi triatloni juttu igas rattatrennis kuuldud :) Tristar siin ja tristar seal. Hea töö Ain-Alar & Co. Nüüd mina ka, aga õnneks veel päriselt ei murdu :)

Pulmalistele kiivrid pähe!

"Baltikumi Pulmafoto 2009" võistluse parimad:

Baltikumi pulmafoto 2009 "Two for the road" autor on Viktorija Vaisvilaite Skirutiene Leedust. Selle võidukese eest siis auhinnaks 85 000.- Nikoni kaamerake :) Pole paha.

pildid pärit balticwedding.eu

Parim reportaažfoto kategoorias "The one and only tune" autor on taas Viktorija Vaisvilaite Skirutiene Leedust.


pildid pärit balticwedding.eu

No ei saa me enam isegi pulmafotokonkursse võita, ilma, et kaherattaliste sõpru kaadrisse ei sokutaks :) Vinge. Aga, mida karjatab paadunud rattafänn neid pilte nähes: "Appi, kiivrid! Lambad, kus on kiivrid!?! Hullud, ei hooli jne jne" Raju tuli tõmmatakse kohe peale! Pagan, ma ei tohiks ise kiivrimüüjana siin sellist juttu ajada, aga vahel tundub, et nagu täiega üle võlli pannakse... veered tsiviilriietes sirge seljaga 15km tunnis rattateel ja kui kiivrit ei kanna, siis KÄI parem JALA! (või veel hullem, sõida autoga) Saan aru, et vähegi sporti tegev inimene PEAB kiivrit kandma, aga vaatame, kasvõi seda videot nüüd...



kas parem oleks meil selline linnapilt nagu Utrectis või hoopis kolm ratturit neljas reas, aga neil on 100% lõuakaitsmetega kiivrid õlgadeni pähe surutud? Eks turvalisus koosneb ikka erinevatest elementidest, kiiver on vaid asja üks oluline osa. Moraal: Kanname kiivrit, aga oleme sallivamad, püüame selgitada ja mõista, enne kui hukka mõista, eks... ;)

lepituseks veel üks konkursil osalenud töö ;) (taas läbi sama leedulanna objektiivi, tal on vist rattateemaga mingi oma suhe :))

pildid pärit balticwedding.eu

Ülejäänud vinged Baltikumi_pulm_pulm_pulm temaatilised jäädvustused siit: http://www.balticwedding.eu/EE/

Nii, ja miks ma üldse mingeid pulmafotosid mööda kolistan? No, kuna üks mu kallitest pruunsilmadest oskab jäädvustada vääääga vinget pildivärki, siis ikka jääb ju mõni asi ka mulle tee peale risti ette :)

Ja varju hoidjana olen ma ka kõva olnud, nt see foto siin poleks, ilma minu sekkumiseta ikka pooltki nii väärtuslik:D Onju, Ain :)


http://www.hawaii.ee/?id=6267

Hallooo, no midaaa krdi bändinimi? August Hunt???

August Hunt! Mida see siis nüüd peaks tähendama? Aru ma ei saa, ette ma ei kujuta! Kõlab nagu: August Augusti poeg August vaatas esimesest August, kas ei paista teisest August August Augusti poeg August jne blaaah... Teate ka üldse mitmes välde "august" on?

Nagu inimese nimi vä? Või siis kusagilt august väljakraaksuv hallivatimees või mis?

Eestikeelne julgelt eksperimenteeriv popbänd ütlevad nad ise. Äkki krt hoopiski hämate siin minusuguseid harilikke? Tglt on August Hunt inglisekeelne "kesksuvine jaht"? Ärge lollitage lihtinimesi, eksju! ;)

Aga lugu on tõeliselt tšill... respekt ja panna ongi vaja!

alla anda ei saa veel

murran läbi kivist seina

et näha valgust homsel teel

Sammu muutmisel ärge unustage, et öö kõige pimedam hetk on vahetult enne päikesetõusu.

Ja veel, taustsüsteemist, hüpake veits batuudil, siis proovige sama sammu muru peal, on_ikka_maailma_gay_tunne küll :) kuigi jõudu jalgades kõikide uste lahtilöömiseks piisavalt...

Sünnipäevalaks

Juba üheksas aasta järjest ei lasta mul oma sünnipäeval kodus olla... ikka ja jälle sunnitakse kusagil soojas kliimas rattaga maanteed mõõtma... kole kohe, et mitte öelda, mulle see igatahes meeldib, täiega :)

Seekord taas Toscana, Montepulciano

Seltskond super, palju uusi tuttavaid ja palju vanu tegijaid...

Oma elektroonilise mängukanniga oleme juba päris hästi teineteist tundma õppinud... alguses üritasin küll veits linke väänata, ei saanud korralikult pihta, et kuidas ikkagi kerge nupulevajutusega on võimalik imelihtsalt käike vahetada (tglt pika kindaga oli ka suts keeruline, aga harjusime).

Ütleme nii, et selle vokiga on ikka kõvasti aasitud :) a la "OI MA TAHAKS NÄHA KUIDAS RATTARALLIL OTEPÄÄ TÕUSUL AKU TÜHJAKS SAAB!" jne jne

Kirss tordile pandi ühe väga omapärase sünnipäevakingiga, mida mu laagris olevad head sõbrad korraldasid (tnx :) Kui ikka jääd tühja akuga teepervele ja ratas ei käivitu... mida sa õnnetu hing peale hakkad? Varukumm ei aita, õhuballoon ei aita, pump ei aita, geel ei aita... ainus võimalik lahendus: KÄIVITUSJUHTMED ehk krokodillid!!! :))) tänuuuud, nende kablade koht on mu sõidusärgi tagataskus igaveseks bronnitud :)

Alati Teie
Priit Käivitusabi Salumäe

Kohalikud olid mu sünnipäeva ikka täiega oodanud, korraldasid selle auks kohe suuuuure rattavõistluse, kohe nagu mingi Suurupi- või Vääna- või Nabala rattaralli. Muidu oli sigalahe üritus, tore ning tähtis kihutamine, äkki oleks mul pidupäeva puhul isegi võita lastud, ainult, ainult et, vihma sadas, ja kui vihma sajab, siis ei lähe ju normaalne inimene oma ratast ja riideid määrima :) suhkrust saapamaa pojad, rsk! Ise hüüavad mõnuga: "Cancellar ja cancellar!" Äh!? Cancellara stardis?!? Suur Fabian ise vä?? Mis siis, me ei karda, meil on Raudmees Ain-Alar Juhanson ja Griša ja Füürer Aitab!!! Neeme ja supercool seltskond ja õhtuks tuleb eks_Ag2r_Bouygues_bulgaaria_Kalevšokolaad Erki Pütsep ka :) Aga, ei, jätsid kuradid külma kõhuga kogu businessi ära, lükkasid selle liiihtsalt mai algusesse edasi, tore, mott, jokk. Vahtisid meid nagu krdi imeloomasid seal stardipaigas :)

Rocco baar ja hunnik õnnetuid eestlasi :)

Sünnipäevalapsele olid kohalikud oma ombrello ragazza sebinud! Tuleb tõdeda, et väline vaatlus viitas küll sellisele 70+ kategooriale, aga ega teised peale Edgarpoisi ja Valentino Rossi saagi endale nooremaid lubada :)

Tegime lõpuks ikka soti ära :) küll treeningtempos.

Afterparty oli seff, kinke sain veel, aga nendest hiljem ;)

ei

ühe panen ikkagi, spetsiaalselt mu vanemalt pruunsilmalt, uhke olen tema üle :)
Biitlite Musträsta cover

nautige

Esisaja hind Tartu Maratonil - 8 varbaküünt!

Võttes arvesse, et võrreldes eelmise aastaga kogunes mul hooajaga KOLM KORDA! rohkem suusakilomeetreid, siis pidingi ju parema tulemuse tegema ;) 2009 suusavärk sisaldas endas "sada häda", kõigepealt oli keegi ennast otsustanud mu suht tutikate Fischer Carbon Lite'de uueks omanikuks kuulutada, seda loomulikult omavoliliselt ja jäädavalt :( mott kadus...

Möödunud hooaja Тартуский Марафон и Балтийский путь postituses olin vist nagu suht nördinud :)
Selge taandareng :) Piinlik tunnistada, et meie tänavuse vinge_lumise_pika talvega, mis põhja poole kahjuks ei jõudnud, sain kokku vaid 100 treeningkilomeetrit. Sellise baasi pealt ei tohi minna hullu panema. Tunnen praegugi, arvutil klõbistades, mingeid selliseid lihaseid, mille olemasolust ma enne maratoni teadlik ei olnud :D Ja kui kõik ikka päris ausalt ära rääkida, siis mu "kiirsõiduriided", ehk liibukad, mida viimati 2 aastat tagasi kandsin, hoidsid kuidagi väga taljesse :) Vöökotti oli ka keegi õhem poiss vahepeal kandnud, vähemalt nii ma endale sirge seljaga valetada üritasin :) 5 talvist lisakilo ei ole teps mitte lihaste arvelt... ja Harimägi tundis selle halastuseta ära! Edasi nägin enda ees/taga/kõrval minu rinnanumbrist ikka tunduvalt kaugemalt stardikoridoridest alustanud suusahunte...

Sel hooajal haarasin härjal sarvist, hoidsin kaalu ja tripeldasin mahtu: kokku 300km! vot nii...

2003 koht 272 aeg 3:53
2005 koht 213 aeg 4:15
2006 koht 236 aeg 3:52
2007 koht 305 aeg 3:41
2009 koht 641 aeg 4:08
2010 koht 387 aeg 4:06

Ja mis põhiline, ma tundsin ennast kogu sõidu vältel ikka kuradima hästi. Vaid kaks korda käis peast läbi mõte, et miks ma seda ikkagi teen :)

Nelja tunniga kulus 2 pudelit energiajooki ja SEITSE geeli! - noor kasvav organism vajab energiat :)

Muidu on ka kõik hästi, väiksem pruunsilm tahtis eile Toompeale lipu heiskamist vaatama minna, panin 6.00 äratuse, suutsin ta põhimõtteliselt voodisse istuma saada, aga, aga poiss kahtles täiega oma isa vaimse tervise kvaliteedis/kvantiteedis, et miks ma oma lihast last küll vihkan ja vaba päeva öösel üles ajan... lohisesin siis hoopiski teleka ette, Vancouveris tegid lätlased jäähokis tšehhide vastu imet, saatsin oma lõunanaabrist sõbrale kiitva/hooliva messi, kutt helistas õhtul 18.09 tagasi, et mis tahtsid? :)

Ja veel olen ikka niii kurb, et mu kolleeg, kes ennast hiigelsõiduga Tartus saja esimese piirile rammis, kaheksa varbaküünt pidi ohverdama, nutt, nutt... no ei ilgu ometi keegi :)

The Twilight Volvo Saga: New Moon

Asi oli nii, et minu neljarattaline vajas hädasti arsti. Autoarsti. Kogu armatuurlaud oli kenasi hoiatavaid tulukesi täis, veojõukontroll, ABS ja midagi veel keeldusid minusugusega koostööd tegemast :( Vastupidiselt mu koera koolitajatädile, kes esimese lume saabudes hullus, et ta auto pidurid on õhtal, teevad kõrra-kõrra ja ei pea korralikult kinni... vajan mina hädasti ABS-i ja värki, ning seda eriti just talvistes tingimustes. Sellest siis auto arstionude kätte usaldamine. Autoarstionude siis.

Kuna ma nii kunn ei ole, et asendussõidukit suudaks sebida, siis tegin lihtsalt Viru Keskuses window-shoppinguga aega parajaks. Korraga, raksaki, komistasin Forum Cinema papist atribuutikaga lauakese otsa, neiu ei lasknud ennast eriti sellest ründavast toonist heidutada. Soovitas mu ragbimängijaliku lähenemise peale hoopiski kenasti sõpradele jõulukingiks piletivouchereid soetada. No oli veits piinlik viisakusele eitavalt vastata, tundus kuidagi kohatu...
aga taibukas nagu ma olen ;) lajatasin võidurõõmsalt päästerõngaga: "Vouchereid pole vaja, kingid tehtud, aga pileteid te ju EI MÜÜ!"
Piletineiu: "Ikka müüme. Mida vaadata soovite?"
Mina: "Ähh, õkk, eeee, liiga vara on ju... kino alles magab."
Piletineiu: "Poole tunni pärast, kl 11 alagab esimene seanss, soojalt soovitan, noorte seas väga in - Videviku Saaga!"

oi kurjam, nagu oleks alkoletis dokumenti küsitud :D, ostsingi endale varahommikusele seansile pileti. ÜKSI, IHUÜKSI kinno!

Saalis ma nüüd päris home alone ei olnud, jah, terve rida oli küll minu kasutuses, panin mütsi ühele eraldi toolile lamama, kindad teisele, popkornitopsiku kolmandale, las neil olla ka vahel hea elu... aga põhiline - peale minu oli seansil veel 15 NAIST! Ja ette rutates ütlen, et neist 80% nuttis terve film... Omavahel nad kokku leppida tõenäoliselt ei saanud, kõigiga vast midagi koledat ka enne filmi ei juhtunud... istusid õnnetud saali erinevates otstes ja vesistasid ikka karmil kombel :( Võib-olla oli selles filmis midagi, mis neid kurvastas, ma ei tea?

Vahepeal tekkis juba tunne: Äkki olen "Varjatud kaameras?!?"

Filmist.
Ilusad inimesed, ilus Volvo ja ilusad hundid, peaaegu nagu minu malamuut, aga gabariidid korda kaheksa! Volvomehed räägivad kohe ise, miks nad just sinna panustasid, aga vot miks maalilises Toskaanas paikneva maalilise Volterra teema tglt veelgi maailisemas Montepulcianos filmiti, seda ma ei tea :) Oleme Hawaii rattalaagriga mõlemat kohta risti-rästi maanteepüssiga läbi kamminud, iluuuusad mõlemad. Eelmine aasta sai Montepulciano ikka väga südamelähedaseks ;) Et, kes ikka suur Videviku Saaga fänn on ja jalgratas ning mõnus seltskond liiga ei tee, siis aprillis näeme ;) Hawaii rattalaager 2010 Itaalia, Toskaana

Läks teema jälle käest ära :)

Astusin siis mõne tunni pärast koos nutetud silmades naistekarjaga saalist välja, lükkasin telefoni sisse ja uhhh, pliupläu, pliupläu, pliupläu, smsisadu... Nagu Osama Bin laden tuleb üle pika aja koju ja küsib naise käest, et ega mind vahepeal keegi otsinud ei ole... :) Sel ajal kui mina mingit küüslaugufilmi, ptüi, vampiirisaagat vaatasin, oli mu väike pruunsilm koolis hullumas :( Jõulupidu mõne tunni pärast algamas, temal piduriided kodus, isa levist väljas, emmeke Saaremaal, õpetajad sõjaseisukorras jne jne... paanikaosakond missugune. Pagan, eelmine õhtu rääkis indiaaninimega Väike Udu mulle küll teist juttu, mis kellaks ja kuhu peame ennast sättima... Igaljuhul saime lõpuks kõik joonde, haavatud raudruun oli selleks ajaks kokku lapitud ning jõudsime peole ja värki... Lähelta piti tilanne :) rohkem üksi kinno ei lähe

ahjaa, lubatud volvovampiirisaaga viidik ka:

Kogu lugu

Mõned nädalad enne "närimiskummistlaekinnitustega" konkureeriva kino survel toimunud CC Plaza hindade stabilisatsiooni :) olin ma pere nooremate ja vihasemate meeste survel sunnitud Michael Jackson “This Is It“ piletid eelmüügist lunastama. Edasikaebamisele see otsus ei kuulunud. Niigi jäi vanemal pruunsilmal O2 Arenal käimata :( sellest ma natuke kirjutasin kunagi...

Vaatasin, et eelmüügi hind mitme pileti pealt ikkagi kokkuvõttes suht suur, võtsin julguse kokku :) ning panin kinomeestele maili, et vasssap? kuidas te töölisklassiga käitute. Oh üllatust, nagu automaatvastajast tuli loetud minutitega vastus: tulge ja vahetage piletid kassas odavamte vastu. Vabshee. Kuidagi uskumatu tundus. Oleks ma selle teate varem mailile saanud, siis oleks limonaadikino tiimi ikka kohe korralikult kiitma kukkunud :) Samas olevat neil ju veebis vastavasisuline info ammustest aegadest üleval rippunud. No ei kola ma seal sellise pilguga ringi. Vahetpole, igaljuhul ei jookse ka veel Sakalasse üle...

Filmist. Ilus oli. Võimas oli. Armas oli. Naljaks oli. Kurb oli. Lased popikooni hittidest ennast täielikult sisse mässida, täiega sisse, korraga märkad, et super staadionikontserdi asemel naudid tglt kulisside taga toimuvat proovi, kus kogu etendust jälgivad vaid asjaosalised ise :( Adud, milline perfektsionist oli tegelikult see õbluke kunstnik, kelle looming ei unune vähemalt sellel planeedil vast kunagi...

kartsin, et lõppu on lisatud ka mingid lefa-lefa teemad, aga õnneks mitte.

ei pea lapsemeelsuse, nahavärvi ja ninakuju üle aasima, geeniused ongi mingist kandist sajaga üle võlli, kuulake parem seda siis:

Medley Michael Jackson
by whiteblog

ah jaa, pro kretinismi killuke: Peale MJ ja tema meeskonna oli pildis ka hjuudz Nokia, loomulikult Apple ning kui mu vana mälu nüüd alt ei vea, siis ka Toyota.

Minge vaatama, väidetavalt jookseb see kinodes vaid 2 nädalat.

Koeraelu

Ma olen vahepeal 25% suuremaks kasvanud, vot. Igavene põnev elu on. Igal hommikul käin ühe oma kahejalgse sõbraga jooksmas. Tema vähemalt nimetab seda nii, minu jaoks on nagu selline kiirkõnd, ma isegi ei lõõtsuta. Tundub, et enne minu perre tulekut on see mees küll ainult ratast sõtkunud.

Aga, et põnev on jah. Oleme näinud juba kahte lehma, kolme kitse ja ühte sellist natuke minu moodi elukat, aga peenemat ja suure koheva sabaga. Rebaseks nimetatakse vist. Need on nii ägedad, mul tekib kohe selline tagaajamiskihk.

Veel oleme näinud hästi palju tigusid ja päris ussi, aga mitte elusat. Auto oli talle vaesekesele liiga teinud, kohe ühest kohast laiaks litsunud. Tahtsin sinna natukeseks nuuskima jääda, aga peremees vedas mind kohe minema :( See paganamas kardab nüüd kõiksugu nööre ja oksi ka, näeb igal pool vist järgmist roomajat. Ega ta ise saa aru, et selliste mütamüta sammudega, nagu ta sörgib, peletab ju ümberringi kilomeetri raadiuses kõik elusolendid eemale.

Tahaks juba kiiremini suuremaks kasvada. Siis lubati mulle mingi canicrossi vigur või nöör või rakmed, pole veel päriselt aru saanud. Igaljuhul siis saan ikka juba päriselt joosta ja vedada.

kihutan siin niisama

mängin naabri-Sandyga, pildilt paistab nagu kakleksime kohe :)


praegu olen sellest samojeeditüdrukust väiksem, aga oodake veel natuke, siis näete

kurb

Aasta 1997.
Lasteekraani Muusikastuudios laulmist harjutav pisike pruunisilmne kuueaastane poisiklutt teatab koju saabudes rõõmsalt: "Emmeissi! Teate, ma laulan varsti ühe maailma kõigekõige kuulsama mehe kontserdil."
Emmeissi: "Mis, mis? Kelle siis?"
Väikemees: "Maikeli. Džääksoni noh"
Emmeissi: "jajah, no muidugi... pese käed ära, hakkame sööma"

Vahepeal voolas pisut vett merre ja ühel palaval augustikuu õhtul oligi uskumatu tõeks saanud, popikoon Michael Jackson Tallinna lauluväljakul...

Väikemehel möödusid mitu mitu rasket päeva otsastotsani täis pingsat suurteinimese tööd Jacksoni repertuaari kallal...

Kontsert. Pikk megaväsitav ootamine... millele järgnes üks superhitt teise otsa, suurepärane lavashow, tipuks, vähemalt emmeleissile, meie oma pisike pruunsilm 70 000-pealise publiku ees, popikooniga käsikäes laulmas: We are the world, we are the children, we are the ones who make a brighter day, so let's start giving ... võimas, ülev...

Väsinud Väikemees, mälestuseks saadud 2x temast suurem t-särk KING OF POP Michael Jackson History World Tour tugevasti pisikeste käte vahele surutud, lausub öösel kodus enne tuduma kobimist: "Emmeissi, äge oli, millal Maikel jälle tuleb?"
Emmeissi: "Ei tule vast niipea..."

Väikemees on vahepeal tublisti kasvanud. Muusika ta hinges alalise parkimiskoha saanud.
Kirjutuslaual lebavad lennuki- ja kontserdipiletid Londonisse, juulikuus toimuma pidanud Michael Jacksoni "This Is It” hüvastijätukontserdile...

Isikliku vapruse eest

Pühendatud kogu Eesti rahvale ja kõigile teistele rahvastele, kes võitlesid meie pisikese riigikese vabaduse eest.

Tglt oli ikka võimas, et mitte öelda ilus, vägev, ahhetamapanev, särav, pauer-pauer... alates oratooriumist, Jassi Zahharov ja Co, lõpetades võidusamaba enda vaikselt vaikselt heledamaks minemisega, ja siis laksaki, täieshiilguses särama! Uhke, väga uhke. Kena...

Tnx Musikesele piltide eest ;)

palju õnne siis...

Ei olnud eile ainult Iffil sünna :) Minu suurem koll sai päris täiskasvanuks... KAHEKSATEIST! pakuti tasuta kontserti kuulata ja puha :)

Kingitust (sellest kirjutasin siin lõpus) oli nuiatud ikka juba tükkaega, aga ma ei murdunud... Loodan, et äkki vend ei aimanudki lõpuni misvärkon...

Igaljuhul oli vaja kingitusekene ära pakkida ja oi ma mässasin ja ehitasin ja kleepisin ja kiletasin, aga ega lõpptulemus vast nüüd kõige kaubanduslikumat välimust saanud :) kuidagi gabariitidest välja nagu...

selline:


Vähemalt tuttavad, kes mind seda monstrumit koju tirimas nägid, arvasid, et no mida see lammas, rattamüügiga leiba teeniv lapsevanem, ikka oma võsukesele kingiks välja suudab mõelda...

Poiss alustas lahtipakkimispusimist küll valest otsast... kuid lõpptulemus näis igatahes meele järgi olevat ;)

Mu vanavanaisa ongi Brad Pitt!

Muidu, teate, ma sündisin 28. märtsil 2009. Mu emapoolne vanavanaisa on Brad Pitt. Või siis täisnimega Brad Pitt Del Lago Degli Orsi. Mu emps on Pakkasukon Cajun Carnation, suupärasemalt - Cindy. Issi on Sharky alias Akamute's Over The Ocean.

Ma olen ikka igati lõbus sell, aga ma pean natuke harjuma veel oma uue koduga... Vahepeal kipub nutt vägisi peale, niuts, niuts... Teglikult meeldib mulle lumi, palju lund kohe. Päriselt ma ei teagi veel, et milline see lumi päriselt päriselt on. Ja siis tahaks ma veel suureks saades kelku vedada. Sest nagu emme mulle jutustas, siis mu juured tulevad Alaskalt, seal on kelgukoertel tegemist kuipalju... Isa ütles, et iga asi omal ajal, praegu ma kasvan kõigepealt veits ja küll ma veel jutustan oma tegemistest. Onju. Mõned pildid minust ja mu uuest sõbrast ka siis.

oih, ma unustasin ju oma nime üldse ära. Cheya's Fire N Ice, aga hüüavad nad mind VÄLK ja VÄLK :)

James Dean Vene Kultuurikeskuses

Täna õhtul, viisnurkade, rosettide, sirpide_vasarate, ankrute ja muu stalinliku sümboolikaga ehitud eks Laevastiku Ohvitseride Maja sai kuulda ja näha niiiipalju noori õnnelike särasilmseid inimesi, et pagan, mul tuli kohe kade peale :)

Laulu- ja tantsukool WAF esitas Queeni hitte. Šeff oli. Täismaja!!! Jess! Hea oli näha palju toredaid sõpru ja tuttavaid kaasa elamas. Mu hala oli kuulda võetud :) Tänks.

Paar päeva oli kodus küll suhteliselt kriitiline seis, vanema kahupea kurk lubas teha kõike muud peale laulmise/rääkimise, kaasa arvatud lihtne neelatamine :( Megaputituste tagajärjel oli vend täna ikka niivõrd_kuivõrd konditsioonis... Tubli!

Ott oli väga kõva, respekt, ja Taavi, ei, tglt ei saa/tohi kedagi eraldi esile tuua. Seltskond nautis oma tegemisi. Kõik on superkiitustväärt... Tuld Maiken, Susan, Anneli jt... õige kurss!

ah, jah, et siis igavene mässaja James Dean pääses üllatusesinejana lavale. Kuna mehe maine teekond lõppes natsa peale paarikümmet eluaastat, siis ainus variant WAFi kontserti väisata, oli teise üllatusesineja, rahutu hinge Rolf Juniori t-särgile tungida :)

Mulle meeldib porno!

Jah, mulle meeldib vaadata kuidas pannakse. Mul on savi, et teie arvates ei ole see kultuurne! Kas minusugusele tavalisest tavalisemale vaatajale on üldse võimalik kunsti seletada, et ma sellest aru saaksin ja äkki isegi hinnata oskaksin? Mulle meeldib ju porno :) Kas surnud jänes mõistab, kumbas purgis on sitajunn, kumbas tomat? Peab üldse mõistma vä? :) - Vot umbes sellist teemat laksutatakse NO99 tükis "Kuidas seletada pilte surnud jänesele"

See on lavastus kunsti tegemisest ja vastuvõtmisest. Improviseeritakse, tantsitakse, tsiteeritakse performance’eid, ehitatakse installatsioone ning hoitakse kõrgel kunsti lippu, kui barrikaadidele tõusevad vürtspoodnikud. Jah, see on lavastus sellest, kuidas maailma paremaks muuta. Värskus ja väsimine, tegemine ja ootamine, rõõm ja meeleheide, usk ja kannatus. Nii kirjutab lavastuse kohta Teater NO99 kodusait.

Marika Vaarik alias Laine Jänes on niiiii nummi :) et kurb kohe hakkas vahepeal...

Ja veel tuletati mulle erinevate spordialade superstiilsete esitlustega meelde, et kui ma olen vana, nii vana, et keegi mind enam ei vaja, siis istun Eurospordi ja teiste higikanalite ees ja vaatan 24h (uni on ju otsas siis) kõike_midaiganes seal pakutakse, rivitult snookerit ja kriketit ja kujundujumist ja vettehüppeid ja curlingut ja skeletoni, rääkimata vehklemisest, vibulaskmisest, poksist ning otseloomulikult uuest olümpiaalast - KAPPAKUSEMISEST...

lahedad nonstop 2,5h olid :) tänud NOkompaniile ja minu kallile, kes piletid sebis ja armas kaaslane oli. Kummardus.

Tsekka videot siit http://vimeo.com/4214542


Foto: NO99.ee

Laulu- ja tantsukool WAF laksab Queen'i, LIVES! - kas keeegi on sellest miiiidagigi kuuulnud???

Mul on sigakahju, et selline ports ülisäravaid pärleid teevad niiiiiiii vingeid asju ja no krt, MITTE KEEGI EI TEA sellest halli***** ka :( Saan aru, et tuleb teha oma asja ja hästi ja südamega ja küll siis tuleb ka kõik muu, aga paraku pole elus kõik nii simpel...

Laske kõigealgajam turundusinimene kallale ja las ta küsib, et kas 4P-d on või jah?
* product on uhhhhhh_super, WAF - kamp säravaid noori tegelasi, kelle hing on muusikaga igaveseks kokku köidetud, selles veendusid kõik ETV Laululahingu vaatajad
* place on good - Tallinn, Vene Kultuurikeskus
* price on peaaegu nothing, 60 eeku
* aga kus ooooooooon promotion??? - kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, et selline üritus üleüldse toimub? ah?

Susan, Maiken, Anneli ja Co, no pekske :) palun kedagi, kes aitaks teid promoda, loomeinimesed ei peagi ise kõike tegema, jääge oma liistude juurde, aga nõudke abiväge...

Queeni Show: Radio Gaga, Bohemian Rhapsody, Somebody To Love, We Will Rock You jne - no ülikõva!

Kusjuures, kui SINA, jaja just SINA, kes Sa praegu seda kritseldist loed, et kui ma EI NÄE SIND 07.juunil kell 17.00 Mere pst 5, siis läheme ikka täiega riidu :D Lõplikult.

Punamütsikesed ja keskmine sõrm!

Ma peaks varsti saama Saku Suurhalli püsikliendikaardi :) Neljapäeval Kalev-Rock, laupäeval Limp Bizkit, esmaspäeval Kalev-Rock...

Sellist punaste nokatsite kontsentratsiooni, nagu laupäeval Saku hallis, pole ma elus näinud :) Äkki pioneerina vblla, pioneer ma õnneks/kahjuks pole olnud... kaelarätid olid küll punased, aga kas noore leninlase targa peanupu otsa üldsegi peakate mahtus? ok, teemasse nüüd

Punane nokamüts tuli Bizkitimehe pähe puhtalt ebausust. Kolli armusuhted jooksid täiega pange :( Kutt leidis endale punase nokatsi, mida siis hingepiinade leevendamise aegu usinalt kandis ja jäigi sõltuvusse... tasumata karmavõlg sai leevendust. Oleks Fred vaid teadnud, et meil on võimalik ennast simplilt võlast vabaks musserdada, lähed aga TV3-e ja Krista Lensin teeb suga tsikibriki ja hoplaa: VÕLAST PRII... karmavõlast vaba! Viskad oma punase mütsi nelja tuule poole...

ahaa, ma olen niii vaimukas...

Twitteris @freddurst kasutajanime all sebiv Limp Bizkiti juhtfiguur kirjutab: In Tallin now. We are staying in a 600 yr old castle while we are here. It is amazing. Very gothic. The birds make the most awful moans here...
Selle ühe n-ga Tallinna saab mees andeks ainult tänu sini-must-valgele lipule, mis terve kontserdi aja ta selja taga säras.

Ühesõnaga kontserdist: Ma ei ole küll nüüd mingi paadunud Bizkiti fänn, aga kuulata võib, ja kui ikka koju kätte tuuakse, siis lausa peab.

Vot, ja sedakorda istusin ma tribüünil. Istekoht. Panimaete? Iga jummala kord vaatan ja mõtlen ja ei kadesta neid inimesi, kes live-kontserti on sunnitud istudes poolviltu kiibitsema :( Mis sest, et keegi ei peksa sind küünarnukiga ribidesse, keegi ei tallu su jalgu nr 43 pealt 48 peale, keegi ei higista ega haise sul seljas, keegi ei RÖÖÖÖÖGi sulle kõrva, keegi ei kalla sulle õlut pähe jne jne See kõik käibki kontserdi juurde ja nii on lahe ja sa oled osake sellest massist ja lavalt pannakse sind niiiimoodi kaasa elama, et...

mina ja mu vanem pruunsilm koos oma trummarist sõbraga - käed põlvedel ja istekoht :)

Durst kiitis küll, et here's so much fucking excitement and energy! aga no ei tabanud imet... ja siis lets fucking blow the lid off this fucking place! Are You ready?!?...

"Just Like This" ja tuhanded keskmised sõrmed...

Algus oli ikkagi suht kesine... pööre toimus "Full Nelsoni" ajaks lavale tõmmatud "kohaliku" poisiga (no ei usu ma, et see juhuslik värk oli, aga sry, sry kui eksin...) siis läks tormiks lahti... Ma pole veel näinud kogu Saku Suurhalli põrandat täiega lainetamas, mühamas, karjumas, kisamas, ropendamas, trampimas, hüppamas, kiljumas, lahtiriietumas...

peale tunnikest rajutsemist 5 minsa pausi ja siis halleberrylekeelekurkuajamise "Behind Blue Eyes", vahepeal hõõruti sätendava kindaga michaeljacksonlikult kubet, siis veel "Mission Impossible Theme" ning finišijoon ületati loomulikult "Keep rollin', rollin', rollin', rollin..." enam ei olnud saalis vist ühtegi inimest, kes oleks tundetult nurgas kükitanud... Mu võsukese kompliment kõlas nii: "Kle, see vend sai küll rahva rohkem kaasa, kui Linkin Park lõunanaabrite pealinnas!"

e l a m u s o l i v ä g e v !

ps
lits mees see Fred Durst, leedukate ees esines nike-ketsis, meil oli endale adid jalga sikutanud :)

Laululahing ja regionaalpoliitika...

Laululahing, laululahing, laululahing... Kindlasti ei ole ma kõige objektiivsem vend siin sellele värgeldusele kaasa rääkima, aga ikkagi, natuke selline eurovisioontelefonihääletuse mõru maik jäi nagu külge :(

Keegi pani kunagi eurolaulu kohta karmid sõnad, et seal tšurbanilt tšurbanile alati 10 punkti :) Seda ma isegi mõistan, soomlaste muss on tõenäoliselt eestlastele söödavam kui sama teema Armeenia mägedepoegadele + selge ju seegi, miks me Venemaale täislaks punkte anname jne jne.

Krt, meie oma Laululahing :) seal regionaalse onupojapoliitika rakendamine kuidagi kummaline nähtus... Mingismõttes on Tõrvast isegi kahju... nüüd laksatakse ikka täiega, et WAF oli parim, aga teie võitsite :( et, siis mismõttes parim? ainus tõe kriteerium - telefonihääled ju...

Igaljuhul see allolev värk siin tegi mu ihukarvadega uskumatuid vigureid: tirel ette, tirel taha, kükid, tiritammed... :)



ja no see ikka ka, vääägev...



Jahitrofeedega oli selline stoori, et lugu anti neile teada finaalsaate hommikul... Helistasime kahupeale, et noh mis laulu saite, tema vastu, et mingi paganama inimjahi, mitttekeegi eiolesedakuulnudki :( nuh ja siis kostis telefonist rööögatus, appiii mu emmeissi teavad seda peast! :D Ei tea, kas olen vana vä? :))) ei, ei, ma tglt lihtsalt suur laulusõber :)

Kõik metsaloomad teadsid ammu juba,
et varsti tuleb inimjahiluba.
Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud,
ka küüned, hambad ja need teised nõksud.

Hammas hamba vastu, juhhei!
Küüne vastu küüs, urjuhhei!
Metsaelu lõbusaks teeb
koopa seinal inimluust trofee.

Napoleon Maddox ja Laululahing

Tänases ETV Laululahingus saab tunda human beat boxi meistritemeistri, Napoleon Maddox'i, Eestimaal, täpsemalt Jazzkaarel, viibimise mõjutusi...

Koloriitne suuga_suure_muusika tegija aitas kokku klopsida WAF koori tutvustusloo.
Ootame põnevusega õhtut ;)

Kui Napoleonpoiss rohkem huvi pakub, siis kahasse ETV lastekooriga näidatakse homme kl 19 Kumus, kuidas sünnib iga-inimese-jazzmuusika...

Vot, aga Laululahingus tuleb oma hääl ja naabri hääl ja sugulase hääl ja töökaaslase hääl ja jdklasjdasljdaslj hääl anda nendele noortele tulevikutähekestele ;)