Millise vanuseni me usume, et jõuluvana on olemas? Mäletan hästi kui hakkasin asjades kahtlema, vanaisa pidi korraks välja minema ja oh imet, samal ajal tuhises sisse valenina ja prillidega, meie esikust pärit vanades kummikutes, jõulumees, ise sigaimeliku nasaalse kurja häälega salme nõudes... Samas on elureaalselt meeles seik, heitsin magama, lükkasin käe padja alla - tühjus. Mõned minutid mõtlesin oma väikese mehe mõtteid ja korraga adusin kommikoti krõbinat... MITTE KEEGI EI SAANUD MU PATJA PUUTUDA :) Kõikidega, kes tahavad väita, et ema või isa selle mulle sinna poetas, olen nõus kuni viimase veretilgani võitlema :)
Moraal: jõuluvana ja päkapikud on olemas! Kas nad elavad meie südametes, peades või mõtetes, see on juba teise saate teema...
Eile oli mu pisem pruunisilmne sellise kirjatükiga maha saanud:
Vinge värk. Sulle soovin õnne ja endale kinki :) Igaks juhuks ka manuaal kaasa, kes neid habetunud põdrarakendis sebivaid vanamehenässakaid teab... kuulevad sõna "rula" äkki üldse esimest korda.
Tegutseme!
:) vahva sell ja tore et ka meis suurtes peidub jõuluvana usk.
VastaKustutaMa hääletan ka poolt!