Aga räägin ikkagi oma loo ära, Tšehhov võis ju öelda, et inimeses peab kõik kaunis olema... päriselus võin trendiga kaasa minna ja pere teise auto jalgratta vastu vahetada, aga kahjuks/õnneks normaalne mees peab natuke ikka mootoreid ka kummardama :)
Minu esimene Land Rover Defender
Kas pea kolm kuud Euroopast Aafrikasse pedaalimine saab inimest muuta? Suures plaanis vast mitte. Arvan, et põhilised väärtushinnangud tulevad meil kaasa emmelt-issilt, lapsepõlvest. Edasine on selline finetuning juba :)
Aga pean ikkagi tunnistama, et ühe „kiiksu” sain juurde küll. Peale Aafrikat armusin Land Roveritesse. Ja no ikka kohe täiega, kõige karmimasse Defenderisse. Auto, mille selle aasta mudel ei erine väga palju 1949 aastal välja lastud toodangust. Auto, kus juhi küünarnukk käib vastu küljeklaasi ja ainus viis selle „vea” parandamiseks on aken alla keerata... auto, mille suletud uste vahelt kõik varblastest napilt väiksemad linnud ja muud elusolendid võivad vabalt sisse lennata :) Tunnistan täiega, et minusugusel, kes 90% oma sõitudest asfalti mõõdab, on sellise liikumisvahendi omamine pehmelt öeldes: mõttetu! Aga so what? Seda rauakolakat saab ju nii väljast kui SEEST survepesuriga pesta... See 5621 meetri kõrgusele Elbruse jalamilegi ennast kangutanud autojurakas loob silla nende tunneteni, mis valitsesid mind Maroko ja Mauritaania kõrbekuumust kannatades... ning need mälestused on seda väärt... + nii kui olukord kodumaa kaubandusrinnetel stabiliseerub, põrutan ma Siberisse oma vanaisa viimastele radadele... ja selleks on vaja ju ustavat liiklusvahendit :)
Sunnin endas maha kahtlused teemal, et kahe autoga peremudel, kus üks vanematest saab pooleldi taksojuhiks, ongi VABADUSE lahutamatu osa ja autovärgelduse tormiline kasv koos müra, saasta ja ummikutega on paratamatus ning ootan ikkagi oma Defeka-aja ära :)
Seni, aga piirdun sõprade kingitud My First Defender-iga. Ei näe küll eriti macho välja, aga kohvi maitseb sealt seest hästi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar