Minu Alaska

Eestlane on tihti hämmingus, kui mingid võõramaalased absoluutselt ei kujuta ette, kes me oleme ja kus me asume... Peale pikka seletavat juttu, et aaaaaa, jajah, Island, muidugi teame... võis siis, et mismõttttes me ei olegi Venemaa vä? jne jne. Samas, ausalt, kui palju me ise ikka maailmakaarti jagame? Serbia pealinna teate? ok. Montenegro? Bosnia ja Hertsegoviina? Need on erinevad riigid vä? Kõrgõztan on Usbekistani naaber? Türkmenistan Tadžikistani? jne jne

Maria Kupinskaja raamatus "Minu Alaska" tulevad just need samad stereotüübid välja. Kujutate ette, Alaska ja 20 soojakraadi. Seal ei olegi ainult eskimod ja jääkarud?

2001 aastal pedaalisime pisikese pundiga ratastel polaarjoonele. Südatalvel. Loomulikult oli väääga karm. Paarkümmend külmakraadi ei tee rattaga sõitmist just eriti lihtsaks, eriti kui pead järjest kütma pea 200km. Aga põhiline: keskmise eestalse jaoks POLAARJOON = PÕHJAPOOLUS! Seal talvel kuu keskmine temperatuur umbes –40°C! Kuna meie tripist livevideot ei saanud, siis näidati jutule katteks just Põhja-Jäämerd ning muid sellekandi jubedusi :) (muideks, polaarjoon on Rovaniemist tsiiipa ülespoole ja lapsed sõidavad seal ratastega ka talvel kooli/tagasi... :D)

"Minu Alaska" on väga seff raamat õrnema soo esindajast, kes netist võetud lambikuulutuse peale lendab teisele poole maakeara kelgukoeri kamandama... ja mitte lihtsalt kelgukoeri, laagris on 300 koera! Lugesite õigesti, KOLMSADA! Tõsine keemia sellist kutsakarja, koos nende kõikide hädade ja iseärasustega, tundma õppida.

Kas teadsite, et koerad kannavad sokke?, et neid juhitakse ainult häälkäsklustega?, et nad vajavad päikesekreemi? Või kes on "kaheämbrinaine"? Põnevaid saladusi jagub... ja kui vahepeal tundus, et mis nüüd?, alles pool raamatut loetud ja tüdruk sõidab juba kodumaale tagasi... ärge heitke meelt, ta lendab kohe tagasi :)
Kõikidele rännuhimulistele kohustuslik lugemine. Eriti noortele, kes pabistavad, et mis nüüd mina, ma ei saa ju hakkama :( Saate! Reisige, võtke "vaheaasta"! Vaadake maailmas ringi :) Kiiret ei ole kusagile.

Kui raamatut osta ei raatsi või raamatukoguinimene ei ole või minult laenata viisakaks ei pea, siis ajab see ka asja ära http://suslikute-alaska.blogspot.com/

ps
Isver, mu vanem poeg tahtis aastaks Ghanasse õppima minna. Loodame, et ta seda sissekannet ei loe :)