Karje

Täiesti tavaline reede, kell tiksub vaikselt varajase lõuna poole. Mobiil suriseb, mingi vana sõber tahab midagi. See valib mu numbri ju ainult mingite jamade korral. Aga no, sõpru tuntaksegi ju hädas :) Nii, ja vuristabki mees mulle ühe hingetõmbega: "Kuule, sul on see mikrobuss ja R-l on teine, tead mul sõbra sõbrad jäid lennujaama ripakile, kas viitsite nad Prahasse visata, neid on kokku 15 inimest!" Ähh?!? Mismõttes?!? Mingi 1600km!

Mida teeksid sina? :)

Aga, et kõik algusest ära rääkida, siis alustasime eelmise reede öösel kl 4 oma rattalaagri seltskonnaga pisikest bussisõitu Montepulcianost Rooma. Lennule Rooma – Praha – Tallinn kell 07.45-14.35. Loomulikult teadsime, et inglastest ärimehed, kes Islandi pankadesse usinasti raha paigutasid, ei saa enam väita, et MITTE TUHKAGI tagasi ei saa ja, et lennujaamu laks ja laks teineteise järel nagu kukkuvaid doominokive kinni pannakse, aga no äkki meil ikka veab :)

Vedaski. Check in tõrgeteta, pagas Tallinnani tehtud, uhh, jess. Enne Tšehhi pealinna vahemaandumist kõlab valjuhäälditest mõnus kõrvupaitav info, et millisesse sektorisse me ümberistumiseks suunduma peame... ilus. Nii, esimesed pilgud lendusid kuvavale tabloole ei tõota head, umbes kolmandik reiside taga punane TÜHISTATUD, loomulikult nende seas ka meie Praha - Tallinn liin :(

Krt, eelmine kord olid meil jamad Hispaaniast kojusõidul. Siis istusime tund aega lennurajal ja meie raudlind ajas ikka tõelist kärsahaisu sisse :( Peksti meid ööseks taksodega lukshotelli, hommikul veeti Londonisse, kärutati uuesti hotelli, söödeti-joodeti, lennutati Berliini, seal hoiti Tallinnasse minevat lennukit kinni ja kupatati meid lõpuks ikkagi koju. Nüüd oli situatsioon veits teine, sest see tuhapilvevärk ju ei kavatsenudki ennast liigutada :(

Kuna meie tublidest reisikorraldajadest oli üks varem ära lennanud ja teine istub vist tänapäevani Roomas, siis olime sunnitud endi hulgast kõige targeima, kogenuima ja tugevama valima... Maadlesime, surusime kätt ja lahendasime sudokut ning võitjaks osutus tulest, veest ja raudtorudest läbi käinud IRONMAN Ain-Alar Juhanson!

Põhimõtteliselt suutsime ikka veel rahu säilitada... Tsekati võimalusi: tasuta hotelliöö ja piletiraha tagasi oli parim pakkumine...

Ei sobinud vist väga kellelegi. Võtsime kõik oma pambud (peale Aini ratta, ühe lapsevankri ja CFC diiselmootor_teen_kõigist_kolm_korda_pikemalt_Tarmo :) koti, mis haihtusid vist vähemalt paariks kuuks) ja kütsime õigust nõudma.

Selleks ajaks olid KÕIK lennud määramat ajaks tühistatud! Ehk siis, jõudsime Roomast kohale vast tunnikese enne sulgemist. Järjekord täpsema info saamiseks hinnanguliselt 4 tunnine :(

Nüüd tuleme jutu algusesse tagasi. Istusime maha ja arutasime erinevaid võimalusi, telefonid tegid vastikult valusaid pikki 8kr/min kõnesid... lõpuks jäi sõelale kohaliku triatleedi sõbra sõbra 2 mikrobussi, kes meid otse Tallinnasse olid nõus sõidutama, juhuuuuu!

Nagu sujus juba. Mõni tund ootamist ja bussikesed kohal. Kõik 170cm+ mehed said laksust pihta, et kui nad edaspidises elus lavakasse sisseastumisel Victorinoxi armeenoa täiuslikumat mudelit, 33 eri funktsiooniga SwissChampi mängima sunnitakse, siis no problemo :)

Ostukeskusest läbi, süüa ja juua kaasa, sularahaautomaadist kohalikke tugrikuid, mis bussijuhid õnnest särama panid ning TEELE! Lõbus oli! Vähemalt algus. Plaane sai küll vähe korrigeeritud. Leppisime kokku, et tšehhipoisid meid Leedu piirini sõidutavad ning sinna tellisime juba ühe veits suurema kodumaise bussi vastu (tagantjärgi vaadates ikka ainuõige otsus).

Algus sujus kiiresti, vaatasime mingeid imelikke, et mitte öelda nõmedaid, bussijuhi poolt soovitatud filme, aeg lendas. Keegi ei mõelnud, et millises konditsioonis need roolikeerajad selliseks pikaks sõiduks üldse on... kas piisavalt puhanud jne :(

Poola algus tõmbas veits motti maha, keskmine kiirus langes täiega, Varssavist kütsime läbi juba keset paksu ööd, vaatasin tuhandetes leinalippe ja mõtlesin saatuse keerdkäikude peale :( Enamus meist vist juba magasid sügavat und. Bussijuht tundus värskena, vahetas plaate ja ümises viisijuppidele kaasa.

Misiganes see kell 3-4 vahel võis olla, kui ma poolunes/poolärkvel läbi udu nägin kuidas juhi ees oleva peegli küljes mingi liikumine toimus... Mäletan täpselt, et moodustis võttis Edvard Munchi "Karjes" kujutatud inimese piirjooned. Ainult, et kuju ei hoidnud staatiliselt peast kinni, ta narmais käed ja jalad lihtsalt lehvisid kaootiliselt tuule käes...


Edvard Munchi "Karje"
pilt laenatud http://en.wikipedia.org/wiki/File:The_Scream.jpg

Järgmises mälupildis seisis buss tee ääres, juhti ei olnud. Peegli küljes rippus mingi lulla, mis pidi vist koer olema. Küljeuks tuli täiega külma ning tagumisest sõidukist väljunud reisikaaslane kirjeldas värvikalt kuida meie juht oli maganud, sõitnud mõnedsajad meetrid vastassuunavööndis otsejoones vastu lähenevale autole :( Laubakas oli sekundite kaugusel. Lõpuks, eest-tagant kostvate pikkade signaaliseeriate ja tuledevilgutamise peale õnnestus meil kõige halvemast pääseda... juuuuube igaljuhul :( Piirini jäi 170km.

Otsustasime ikkagi edasi sõita, aga sedakorda juba koos juhiga tšehhi keelt õppides, aknaid ja uksi ristirästi avades, detsibelle lisaded... salaja silmanurgast jälgisid ikkagi meeletutes kogustes teeääres paiknevaid riste :(

Piir tundus tõelise pääsemisena.

Leedu ja Läti olid juba sellised sõrmenipsatused. 28 tunnise hilinemisega home, sweet home.