Praegu kihutan oma jutuga hoopis soojemassse kliimasse. Nimelt sai koos Velolove'ga rahvast mõni aeg tagasi rattatreeningutele ja Itaaliasse kevadlaagrisse kutsutud.
Kõik oli nagu tore, kuni sinnamaale, et Hawaii'le laekus mitu kaebust teemal, MIKS me reklaamides musti mehi kasutame ning seda veel alatul ning odaval moel oma riietesse photoshoppides... :(
Jutt käis sellest plakatist. Krt, mul tõmbas ikka silme eest mustaks :) Vend on jummala ehe mees, päriselt. Ok, ratturi päevitust tal ei ole ega tule, aga velomees missugune... Tean teda napilt isegi nimepidi, koll on kas Ibrahime Fall, Baye Mordiop või Ibou Diop... Teen tõendusmaterjaliks Dakari blogist väikese copy-paste :)
Kohalikud rattaässad
(16.11.2006, Priit)
7000km sai täis! Sadakond kilsa läheb korraldajate poolt viimati lubatust üle. Tegelikult ei ole sellel enam mingit vahet. Kaks etappi jäänud. Otse oleks Dakari 160km, võiks ühe valuga ära kütta, saaks varem koju :) Meie teeme, aga homme veel migi pisikese kaare sisse.
Inglasest poissmehel (ei tasu ponnistada, tüdruksõber tal kreeka_srilanka segu) on rihm täitsa maas :( Oksendab ja jookseb olematu tualeti vahet korraga (bushcamp). Leedukal oli ka hommikul mingi kala sees. Sõime eile linnas nelja peale ühe suure pizza, Doug kahtlustab, et äkki sinna see koer maetud ongi (ei ole sõnakõlks). Praegu väriseme Maxiga, et kas ka meie kõhtusid sama saatus tabab...Homne sõit tõotab tulla põnev.
Täna liitusid meiega kolm kohalikku ratturit: Ibrahime Fall, Baye Mordiop ja Ibou Diop (must mees ise sõbrunes mu dellikese klaveriga). Homme saabub vist neljas ka. Muidu paistavad päris tegijad olema, aga ratturi päevitus küll millegipärast puudub. Sõidavad kaks viimast päeva kaasa. Liikumisvahendid on neil sellised nõksa räsitud, mõned aastad vanad, aga ühel süsinikkahvel ja puha.... Kutid on igaljuhul praegu õnnelike nägudega. Neil oli kolme peale üks telk, loovutasime lätlasest alles jäänud peavarju, vendadel nüüd lahedam veits. Eks õhtul kuuleb kohalike rattasõitudest rohkem. Margus saab jälle oma prantsuskeelele rakendust.
-cut-
Veelkord punasesse
(17.11.2006, Priit)
Hommikul start 7.30. Sooja ainult 18C kraadi, saate aru, külm oli... mõtlesin juba, et peaks riideid juurde otsima. Peale päikesetõusu lükkas hoova kiiresti 28C peale, täiesti ok.
Ainult üks Senegali ratturitest räägib prantsuse keelt. Hollandlased sebisid kõik eile õhtul tema ümber ja kuidagi kavalalt hoiti meid kogu teemast eemal. Päris hilja õhtul seati veel vokid viimasepeale laskevalmis, vahetati kumme ja timmiti käiguvahetusi. Selge see, et Hawaii Team’le otsustati kohalike jõudude kaasabil koht kätte näidata. Ega meil väga midagi muud üle jäänud, kui pisut alatud olla :) Hommikul ärgates tungisime otse vaenlase tagalasse, võtsime ühe komplekti Sauliuse punaseid riideid ning panime ühele mustale rattakunnile selga. Mees oli häpi ning ilma igasuguse muu moosimiseta meie paadis :) Oleks te hommikusöögilauas neid „pikki” tulpidemaa nägusid näinud... Jälle Hawaii’l täiendus, lätlane läheb, leedukas tuleb, ikka vähe, nüüd veel kohalikud ka.
Tänasel etapil võeti viimast korda aega, homne Dakari sisenemine on juba üks_suur_õnnelik_karavan. Sõit algas väga mõnusalt ja rahulikult, liidergrupis kokku 11 nägu. 62km, kuni lõunapausini saimegi ühtlaselt sõita, keegi ei üritanud mingeid jamasid korraldada. Tundus mõistlik ka, sest Doug oli sisuliselt rivist väljas ning sama seis nüüd ka Väikesel Robil (järelikult ei olnud ikka pizza süü). Ainult Pikk Rob oli viha täis ja ei suutnud end tagasi hoida. Kohe peale lõunat ründas ja valusalt. Põhimõtteliselt meil ükskõik, mees üldarvestuses kusagil Kamtšatkal, nii, et mine aga, ja tunne, ükskordki, et oled kõva! Aga paganama kohalikud vennad sabas, no ja arvake nüüd ära, kas me sõitsime „peaga” või mitte :) Loomulikult järgi, las iga kingsepp jääb ikka oma liistude juurde, mustad mehed on väga tublid jooksjad, aga ratta seljas nad eestlaseid ei koti... Järgmised 20km käis selline literdamine, et anna olla. Ainult mina olin tõsiselt paha, väga paha, istusin Pika Robi taga ja absoluutselt ei huvitanud, kes, mis ja kus. Vend vedas end ja mind isuga kõikidele jooksikutele järgi. Meie valik tiimikaaslaseks värbamise osas osutus ka totaalselt valeks, punastes riietes Senegali mees lasi esimeste seas jala sirgu. Vaikselt ja ükshaaval kustusid ratturid tagant ära. Lõpuks jäime ainult Max, mina, Pikk Rob ja üks kohalik tegija. Edasi käisin juba viisakalt eest läbi, kuna viimane lõik oli suht kitsas ja suuuuurte aukudega, siis õnneks keegi finišit tegema ei hakanud. Selline siis viimane tõsine etapp. EI LASE ME ENDILE PÄHE ISTUDA :)
Homme jääb üle veel kuidagi Classikukestega finišisse veereda, käia, matkata, roomata, jalutada, vahet pole mis ajaga, mis hinnaga, KAKSIKVÕIT peab ära tulema!
Väike Rob oli kusagil külakeses kohalikule ratturile otsa suutnud sõita :( Õlg natuke katki ja kiiver pooleks... Lenn ja Kloun Erik Copperfield panid kusagilt mööda ja saabusid meist paar tundi hiljem, mitte just eriti rõõmsate nägudega.Träkk oskas ennast poolenisti liiva kraapida jne, jne ...
Praegu ookeani ääres kämpas. Täna köök kogu päeva avatud, söön end segi. Mingi liha on vardas, arbuusid, särgid-värgid... Rudy on sajaga omas elemendis.
Intercontinental Team
Peale viimast finišit
Senegali tšempiooon
mott
sul on äge tätoveering :)
VastaKustuta