Sidrunid ja siilid

Just selline raamat ja veel koos autori pühendusega oli mõned nädalad tagasi mu postkasti prantsatanud. Ma ei tea, kas tegu võis olla selles Andestan Eesti Päevalehele postituses sisalduva hala tagajärjega :) Igaljuhul tundsin endas tungivat "Sidrunid & siilid" lugemiskohustust.

Päevaleht kirjutab nii: Eesti romaaniühingu romaanipreemia laureaadi, Tiina Laanemi, teine raamat räägib 30-aastastest Eesti inimestest, kes elavad kriisieelses oravarattas, suutmata või oskamata võidujooksust välja astuda. Kõik nad kardavad, et elu jookseb eest ära, iga viimane kui hetk tuleb korrakski mõtlemata kinni püüda, seismajäämine on selles maailmas kõige suurem patt. Uus partei, uus etendus, uus kodu – kõik, kõik on uus aastas 2006.

Kõik nagu jummala aktuaalne teema. Ja kingitu obese suhu ei kaeta, aga, aga, aga... mul on piinlik tunnistada, ma olen seda raamatut nüüd vist neli korda alustanud ja ma ei jõua ega jõua edasi :( Viiskümmend lk saab läbi ja no ei tõmba. Loobusin :(
Ok, Tiina oskab sõnu ritta seada, nauditavalt kohe :) Aga ju siis teema pole minu jaoks SEE, kas olen liiga rikutud või hoopiski rikkumata... Või, et ma pole veel lihtsalt piisavalt küps...

Ah, et pole vaja sigade ette rohkem pärleid loopida, jah? :D Nu, tänud, muideks sead, erinevalt meist tarkadest kahel jalal kõndivatest olevustest, suudavad söömisega piiri pidada... Täpselt niipalju õgivad, kui kõht vajab :)

oot, üks kild sellest sidrunisiiliraamatust tuleb ikka edasi kaevata

Ott: "Tead, sa peaksid ka edaspidi jala käima."
Nora: "Mispärast?"
Ott: "Sest autoga sõites ei näe inimesed, kui ilus sa oled."

diip, onju ;)

ps
Lugesin äsja EE-st Tiina Laanemi "Alalises erutuses" - mulle meeldis.