Ma tean, mida sa tunned

Tänane Tour de France kaheksas etapp viis rattakaravani kohe sõidu alguses Andorras ülbitseva Port d’Envalira mäe tippu. Kahe ja poole kilomeetri kõrgusele merepinnast.

Kuukese eest käisid Columbia mehed seda tõusu testimas ning Mark Cavendishi üks veduritest, ameeriklane Georges Hincapie, säutsus nii:



See -Port d’Envalira 2408 m- sildike on minugi rattateel risti jalus olnud :) Õnneks vaid ühe korra, ja no rsk virvendas teine ikka väga kahtlaselt, nagu ma oleksin enne pingutanud või midagi :) Paris - Dakari rattasõidul võtsime siis sama tõusu, aga teistpidi... (vaatame nüüd veelkord ülevalt rajaprofiili :)

Dakari päevikust: Tänane etapp oli kogu tuuri lühim, aga kindlasti üks raskeimaid. Kohe stardist 37km tõus (Tallinnast Kosele ülesmäge :) Port d’Envalira-le, 2400m kõrgusele merepinnast. Tõus tõusuks, võtaks omas tempos, aga tuuuuuuul, karm, et mitte öelda vastik. Ühtepidi serpentiini puhub vastu, teistpidi küll tagant, aga tõuseb ju. Kuna vastutuule ots oli üksi ikka tõsine pingutus, siis üritasin võimalikult kaua esimestega sammu pidada, et vähegi kergem oleks. Allatuule 10% tõus läks nagu lennates. Vägisi tundus, et ühtepidi on oluliselt vähem sõita, kui teistpidi. Siis hakkas veel vihma ka vastu nägu, käsi ja jalgu peksma :( Kujutate ju ette kuidas tee mäkke S kujuliselt üles keerutab. Viimastel kilomeetritel vastutuule osas oli kiirus 8-10 km/h, selline tunne, et kohe kukun ümber...

Startides temperatuur 15-18C vahel, üles jõudes vaid 5C. Kuna finiš oli mäe otsas ja edasi aega enam ei võetud, siis sai rahulikult kõik oma soojad riided laskumiseks selga ajada, põue ja pähe ajalehte lisaks pandud ning Andorra La Vella poole teele. Viiuhhhhhhhhhhhhhh, ilma ühegi vändatäieta saad 75km/h kiiruseks...