Meist võib saada rattarahvas!

Ülemöödunud nädalavahetusel Tallinnas toimunud laulu- ja tantsupidu oli tähenduslik mitmes mõttes. Sellest, kuidas pidu aitas rahuldada suure hulga rahva “eestlusnälga” ning kuidas nii võimsa ühtekuuluvustunde tekkimine ja nii paljude sini-must-valgete lehvimine niipea tõenäoliselt enam ei kordu, räägivad paljud ilmselt paremini kui mina.

Rattafirma esindaja ja igapäevase ratturina näen, et pidu oli äärmiselt kõnekas ühes hoopis teises küsimuses. Kui sihtasutus Tallinn 2011 Lauluväljakule rattaparkla püstitas, eeldati, et seal loodud parkimisvõimalus 150 rattale peaks katma vajaduse täielikult. Mitte keegi aga ei oleks julgenud ennustada sellist ratturite massi – parkla täitus mõlemal peopäeval pea pooletuhande rattaga kohati kahekihiliselt. Mida sellest siis järeldada?

Ennekõike seda, et Tallinn on väga rattarikas linn ja seda peaks arvesse võtma iga tee ja tänava, iga pargi ja väljaku ehitamisel või renoveerimisel. Inimesi, kes kasutaksid hea meelega lühemate vahemaade läbimiseks ratast, on siin tegelikult tõeliselt palju. Neid ei ole aga erinevatel põhjustel liikluses kuigi palju näha.

Enamasti räägivad autode ja bussidega tööl käijad, et neil ei ole kontoris dušši või et neil on vaja olla tööl kontoririietes või kanda kaasas sülearvutit. Rattaga töölkäimist proovinud inimesed teavad, et see ei ole tegelikult nii suur probleem, kui parkimisvõimaluste puudumine ning liikluse ja hoolimatute kaasliiklejate tekitavad ebamugavused.

Seda on kinnitanud ka sajad inimesed, kellele Hawaii Express on selle suve jooksul toimuva algatuse käigus oma rattaid kasutada andnud. Meie viitkümmet linnaratast on proovinud Rahvusringhäälingu, Elisa, Elioni, Uusmaa, Delfi, Tallinna Linnavalitsuse, Tallinna Vee, Edelaraudtee ja Swedbanki töötajad. Enamus algatusest osavõtnuid on oma tagasisides rõhutanud, et rattaga tööl käimine oleks äärmiselt mõnus, kui ainult liikluskorraldus kohati nii jabur ei oleks ja ratturid end kõikjal soovimatute külastajate ja kaasliiklejatena tundma ei peaks.

Selle asemel, et olukorda parandada - leida pidevalt võimalusi, kuidas laiendada sõiduteedel rattarida, kuidas muuta rattateede peale- ja mahasõite sujuvamaks, kuidas laiendada turvalise rattaparkimise võimalusi või piirata teatud kohtades autoliiklust - on aga arutletud hoopis mõtte üle suunata ratturid sõiduteelt kõnniteele. Olen ka varem avaldanud arvamust, et selline muudatus pigem vähendaks ratturite arvu tänavatel, sest rattaga jalakäijate seas liiklemine on veel ebamugavam, kui see on autode kõrval.

Nagu aga näitas laulupeole rattaga läinud inimeste tohutu hulk, on rattureid, kes piiratud autoliikluse ja turvalise parkimise võimaluse korral seda keskkonda, rahakotti ja tervist säästvat liiklemisviisi kasutaksid, Tallinnas üsna palju. Ratturite soov, et neile eraldataks Tallinna kesklinna suurtel tänavatel terve sõidurida, ei tundu selles kontekstis ju sugugi ulmeline. Pigem vastupidi – täiesti õigustatud.

Kuni selle eesmärgini jõuame, peaksid aga kõik üritustekorraldajad laulupeo kogemusest õppust võtma ja oma külastajatele rattaparkimise võimalust pakkuma. Kuuldavasti on Õllesummeri korraldajad juba seda teinud. Samuti peaksid kõik ettevõtted ja asutused mõtlema sellele, kas nemad on loonud maksimaalselt head parkimisvõimalused oma rattaga liiklevatele klientidele ja töötajatele.

Ning mis peamine, selle asemel, et näidata halvustavalt näpuga iga ratturi peale, kes ülekäigurada kuitahes aeglaselt ületades ratta seljast maha ei roni, võiksid ka autojuhid mõnikord auto asemel ratta selga istuda. Et lihtsalt veenduda selles, et rattaga liiklemine on mugav ja igati võimalik, kui selleks linnaliikluses tingimused loodud on ja kaasliiklejad sõbralikku suhtumist üles näitavad. Sest käesolev suvi on näidanud väga ilmekalt, et eestlastel on olemas kõik eeldused, et saada tõeliselt rattarikkaks rahvaks.


Foto: Pille-Triin Männik