Nii kirjutasin ma 2008 Tartu Rattamaratoni sigade revolutsiooni sissejuhatuseks. Tänaseks on põrsapoisse ikka täiega ekspluateeritud, kõik maratoni plakatid ja flaierid on ülbeid roosasi lõustu täis :) Õnneks ei ole mehed püssi põõsasse visanud :) Sedakorda natuke teises kostüümis ja teise vokiga ;) Olge valvsad, Rattamaratonil näeme, rsk!
Veel pisike meeldetuletus sitkete vingete vendade eelmisest jõudemonstratsioonist, läbi Alvar Suisalu ja Andre Kulli enda prisma:
Mõeldud tehtud – nii arvas Alvaro, kui järjekordne ebanormaalne Tartu Maratoni läbimise idee valmis küpses. Oh oleks ta siis teadnud, kuidas ta eksis....... Alguse sai kõik sellest, et TRM oli selleks aastaks Alvaro 2005 aasta Sea oma maskotiks valinud. Selle pildi teleklippides ja ajalehtedes avaldamise eest on tänaseks, 23. septembriks, 2008a tiksunud autoritasusid 43 724kr. Tõenäoliselt on TRM-i raamatupidamine lihtsalt asja ära unustanud – pole muret, konto 1101254330 ootab seda kannatlikult. Ja kindlasti sai asi alguse ka suure rattageeniuse – Priit Salumäe mailboxist, kust laekus positiivne vastus tandemi kasutusrendi taotlusele (krt see oli hullem kadalip, kui eurorahade taotlemine :). Ja siis polnud palju enam vaja, AndreK lendas projekti uksest juba tõmbetuulega sisse
(Sportfoto.ee)
Esimene pilt meie suurepärasest übersõiduomadustega Schwinni tulipunasest tandemist (edaspidi „peletis“) ja sinna monteeritud neljameetrisest ja kolmetonnisest Hawaii Expressi plagust ei võtnud seierit võbelema – kökimöki. Küll aga hakkasid käed värisema ja Alvaro appihüüded kajama, kui paiskusime sellega Viimsi 2km pikkusele asfalditrassile. Kes pole enne tandemiga sõitmist proovinud, ei tea, millest nad on ilma jäänud. See on tõeline elamus, eriti taga sõitjale. Pöörderaadius on 2-3 korda suurem sirge lenaksuga rattast, kaardilugejal õõtsub kõik nagu Aegviidu soos ning pealegi ei näe ta suurt essugi ettepoole. Palju õnne meile!
Fast Forward>>>
Pühapäev, 21. Sept 2008, Otepää suusastaadion. Kaks idiooti riietavad ennast õrnroosadesse põrsapalitutesse ja topivad pähe švammist notsupead. Peletis on valmis pandud. Kõik võib alata. Tagasihoidlikud poognad staadionil ei anna ees ootavast agooinast märkigi – rahvas pildistab massiliselt, kaamerad surisevad, rambivalgus paneb jalad värisema. Hawaii Expressi turuväärtus tõusis 10min jooksul rohkem, kui Tallinna Börs 5 aasta jooksul. Rattale monteeritud pasun huilgab - kõik on kui ollivuudis.
Slow Forward>
(Sportfoto.ee)
Stardipauk on antud ja peletis paiskub diktori kannustuste saatel trassile. Väga vähe jäi puudu tõelisest katastroofist, sest juba stardikanga läbimisel põrutas lipp täiega sinna vastu. Huhh. Püsti jäime. Esimensed kilomeetrid pole meie jagu – kitsas, raske ja porine. No ei künna nende slikkidega just väga kõrgele. Asfaldil saame hoo üles ja kõik sujub. Varsti aga andis saba meie edu pant lipp. Vajus longu noh. Esimeses teeninduspunktis üritasime remontida, kuid tulutult. Sinna ta jäi. Olime vist 2000 koha kandis ning Alvarol silm punnis peas algas tõsine rapsimine 1500 sisse pääsemiseks. Harimäel pressisime mööda tervest trobikonnast ja laskumisel panime veel rahvast kotti. Lõbu laialt.
Kõik see illusioon sai otsa varsti peale teist kodutute supikööki – ühel tõusul hoogsa käiguvahetuse raames lendasid ketid risti ja pramaki. Vsjoo – esimese keti üks lüli ribadeks, parandamisvõimalusi null. ATV mehe sõnum – järgmise punktini 10km , eelmisesse 4 km just ei rõõmustanud. Edasi! Algas paratamatus – AndreK vajutas koos peletise ja Alvaro koosmõjul 180kg raskust massi üksinda trassil edasi. Kui keegi on arvanud kunagi, et tal oli mõne sõidu ajal raske, siis arvaku nüüd uuesti! Miinimumülekanne oli peletisel u sama (tiba kergem), kui sõita baigiga 3:1 ehk kett risti. Põhimõtteliselt panime singelspiidi.
Hawaii mehann sai oma elu esimese tandemiparandusega hästi hakkama ja 10min peatuse järel sai ratas jälle kahe seajõuliseks senise ühe seajõu asemel. Olime langenud suht nutusesse tsooni, kus liikles olematu arv sõitjaid ning needki oli huumorimeele taskusse unustanud. Lisaks hakkas pihta igakilomeetrine n**s, kus laskumiste ning põrutuste peale keti maha loopis. Algul läks 3 min remondiks, distantsi lõpus sai mehann Alvaro juba 5-10 sekiga hakkama. Pärast saime teada, et selle vältimiseks oleks üks täiendav piiraja olnud vaja installeerida. Tänks, et vähemalt siis ütlesite!
Rewind<<
Eredaimad hetked teisel distanstipoolel olid need, kui Andrel käisid kirstutellimise- ning matuselaulu mõtted korduvalt ja korduvalt peast läbi. See on sõnulkirjeldamatu emotsioon, kui Sa annad oma elu peletise piloodi kätte ja lihtsalt lenda 60,74km/h alla laskumisest, mille olemusest sul aimugi pole. Tagantjärele linti kerides oli u 10 korda seis selline, et nüüd kohe kohe on minek. Mudastel laskumistel tegi esiratas seda mida ise tahtis. Korra oli ratas ka täiesti konkreetselt risti teel – kuidas Alvaro seal muda sees selle rooli veel otseks keeras, jääb juba Jürgen Veberi seletada. Päris õige maoka panime ikka ka – õnneks suutis Alvaro 2 seki ette hoiatada, et nüüd on minek. Pidurid olid juba nulli kulunud ja hoog aina kasvas. Andre kärss muljus hellalt Alvaro selga ja siis oli kõik upperkuutis. Õnneks jäime terveks.
Finišisirgel me enam tagasi ei hoidnud, kett tuli maha, aga enam ei olnud aega remontida - väntasime edasi nii, et ketilülisid lendas. 5h 25min...sõnad on liigsed. Peas vasardab ainult mõte. Koju tahaks, sauna tahaks, natuke õlut ka. Ei, krt, palju õlut tahaks.........
Täname: Hawaii Express ja Hr Priit Salumäe (aplaus), kostüümilaenutus Must Luik, paari tütaralst, kes meiega rajal ühes sektoris sõitsid ning tuju üleval hoidsid ja meest kes mõtles välja õlle (ovatsioonid!).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar